← Eesti

2-07-53094/24

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-07-53094 Tsiviilasi AS-i SEB Liising hagi Raivo Sammase vastu 16.638, 75 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. veebruari
  4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i SEB Liising apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant AS SEB Liising (registrikood 10281767, asukoht Tornimäe 2, Tallinn), lepinguline esindaja Katrin Verma Vastustaja Raivo Sammas (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xxxx, xxxxxx xxxx, xxxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Elise Vasamäe Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. veebruari
  7. a. otsus AS-i SEB Liising hagis Raivo Sammase vastu 16.638,75 krooni saamiseks osas, millega hagi liisingumaksete 3556, 32 krooni, müügikahju 10.161, 96 krooni ja viivise väljamõistmiseks jäeti rahuldamata. Tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
  8. Jätta otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hagi liisingumakse 1778, 16 krooni ja kindlustusmaksete 1142, 31 krooni väljamõistmiseks.
  9. Muutmata osas esitada maakohtu otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus järgmiselt: „Jätta aegumise tõttu rahuldamata AS-i SEB Liising hagi Raivo Sammase vastu
  10. a. märtsi liisingumakse 1778, 16 krooni ja kindlustusmaksete 1142, 31 krooni väljamõistmiseks.“ 2
  11. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
  12. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:
  13. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
  14. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
  15. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  16. detsembril
  17. a. esitas AS SEB Liising (endine AS SEB Ühisliising) Tartu Maakohtusse hagi Raivo Sammase vastu põhinõude 30.118, 81 krooni, sissenõutavaks muutunud viivitusintressi 10.209, 75 krooni ja alates
  18. detsembrist
  19. a. viivitusintressi 0, 03% päevas põhinõudelt väljamõistmiseks.
  20. veebruari
  21. a. ühises avalduses taotlesid pooled kohtualluvuse muutmist ja asja üleandmist Harju Maakohtule.
  22. märtsi
  23. a. määrusega andis Tartu Maakohus asja üle Harju Maakohtule (tl. 28). Menetluse käigus hageja vähendas nõuet, paludes välja mõista kostjalt põhivõla summas 16.638, 75 krooni, sealhulgas tasumata liisingumaksed 5334, 48 krooni, kindlustusmakse 1142, 31 krooni ja kahjum vara müügist 10.161, 90 krooni. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise seisuga
  24. november
  25. a. summas 7492, 85 krooni ja viivitusintressi 0 ,03% päevas põhinõudelt alates
  26. novembrist
  27. a. kuni kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
  28. juunil
  29. a. liisingulepingu, mille kohaselt kostja kohustus tasuma liisingumakseid. Kostja jättis liisingumaksed osaliselt tasumata, mistõttu hageja lõpetas lepingu ühepoolselt. Liisingulepingu üldtingimuste punktid
  30. 2 ja
  31. 5 sätestavad kostja kohustuse hüvitada kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärjel tekkinud kulutused. Tasumata liisingumakseid ajavahemiku eest
  32. a. jaanuarist märtsini nõuab hageja summas 5334, 48 krooni. Kaskokindlustuse arve sisaldub üldiselt igakuistes graafikujärgsetes maksetes, kuid kindlustus kehtis kuni
  33. juulini
  34. a., mis tähendab, et kolme kuu eest jäi seda veel 3 tasuda. Selle summa tasumise kohustus lasub kostjal, kuna hageja on kindlustuse eest tasunud ühekordse maksega lepingut sõlmides. Kostjal tuleb perioodi eest
  35. aprillist kuni
  36. juulini
  37. a. tasuda hagejale tema poolt kindlustusandjale tasutud kindlustusmaksed summas 1142, 31 krooni. Mootorsõiduki üleandmise kohta
  38. aprillil
  39. a. koostatud aktis märgiti selle puudused, katkised varuosad koos nende paigaldusega maksaksid 7077 krooni. Mootorsõiduki turuhinna määramisel tuleb analoogilise mootorsõiduki turuväärtusest 51.000 krooni lahutada selle puuduste kõrvaldamisele kulutatav summa, seega oli liisingueseme turuväärtus tagastamise hetkel 43.923 krooni. Mootorsõiduki lepingujärgne jääkväärtus (koos käibemaksuga) oli 54.084, 96 krooni, mistõttu kahjum müügist on 10.161, 96 krooni. Viivist vastavalt üldtingimuste punktile
  40. 9 tuleb kuni
  41. novembrini
  42. a. 0, 03%-lises määras arvestada järgmiselt: summalt 5334, 48 krooni, mille maksetähtaeg oli
  43. märts 2004, 1688 päeva eest summas 2701, 38 krooni; summalt 1142, 31 krooni, mille maksetähtaeg oli
  44. aprill
  45. a., 1652 päeva eest summas 566, 13 krooni; summalt 10.161, 96 krooni, mille maksetähtaeg oli
  46. jaanuar 2005, 1386 päeva eest summas 4225, 34 krooni. Kokku on selle kuupäeva seisuga viivise suuruseks 7492, 85 krooni. Alates
  47. novembrist
  48. a. tuleb viivist tasuda 0, 03% võlajäägilt päevas. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Kõik kostja vastu esitatud nõuded tulenevad lepingust ja on seetõttu aegunud. Kahju hüvitamise nõude puhul ei ole tegemist kokkulepitud tasu maksmisest tuleneva nõudega. Vara võõrandamine kolmandale isikule toimus
  49. detsembril
  50. a., seega 9 kuud pärast liisingulepingu ülesütlemist. Liisinguleping lõpetati alates
  51. märtsist
  52. a. Hageja ei ole kindlaks teinud vara väärtust tagastamisel. Vara hind võõrandamisel 9 kuud hiljem ei kajasta vara väärtust selle tagastamisel. Vara võõrandamine hageja poolt madala hinnaga ja seejärel väidetavalt vara müügist tekkinud kahju sissenõudmine liisinguvõtjalt ei ole kooskõlas mõistlikkuse ega hea usu põhimõtetega. Esimese astme kohtu otsus
  53. veebruari
  54. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hagi on esitatud pärast TsÜS § 146 lg. 1 sätestatud tähtaja möödumist, mistõttu taotleb aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 alusel võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg. 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab,et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Seega annab kohus hinnangu vaid nendele väidetele, asjaoludele ja tõenditele, mis seostuvad aegumise kohaldamise küsimusega. Nõude aegumise korral teeb kohus vaheotsuse lõppotsusena. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel oli
  55. juunil
  56. a. sõlmitud kapitalirendileping ega selles, et
  57. veebruaril
  58. a. teatas hageja kostjale lepingu ülesütlemisest ja lõpetamisest alates
  59. märtsist
  60. a. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral algab aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg. 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg. 1 järgi on kolm aastat. Kuna hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega, siis algas ka tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg lepingu lõpetamisest, s. o.
  61. märtsist
  62. a. Hagi on esitatud kohtusse
  63. detsembril
  64. a. 4 TsÜS § 142 lg. 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Esitatud asjaoludest tulenevalt on hageja nõue kostja vastu aegunud. Vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus AS SEB Liising palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on tuginenud TsÜS § 146 lõikele 1, mis reguleerib üldist tehingulistele nõuetele rakenduvat aegumistähtaega, leides, et apellandi nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema lepingu ülesütlemisest
  65. märtsil
  66. a. Maakohus leidis, et lepingu ülesütlemine tingis kõikide lepinguliste kohustuste sissenõutavuse. Apellant leiab, et vastustaja poolt tasumata liisingumaksed perioodist
  67. jaanuar kuni
  68. märts
  69. a. muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, kuna nende tasumata jätmine põhjustas lepingu ennetähtaegse ülesütlemise. Liisingulepingu puhul on tegemist kestuslepinguga, sest lepingu täitmises esineb perioodilisus (ajaline faktor) ning lepingulisi kohustusi ei täideta ühekorraga. Kestuslepingu ennetähtaegne lõpetamine toimub ülesütlemise avalduse tegemisega teisele poolele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg. 5 järgi peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. See tähendab, et ülesütlemine ei mõjuta enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud kohustuste kehtivust. TsÜS § 147 lg. 3 lause 1 sätestab erinormi TsÜS § 147 lg. 1 suhtes. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Tasuliste lepingute juures võib pigem alati eeldada, et poolte vahel eksisteerib kokkulepitud tasu maksmise kohustus. Liisingumaksete puhul on lepingupooled saavutanud kokkuleppe liisingumaksete tasu suuruse osas, seega vastavad liisingumaksed iseloomult kokkulepitud tasu maksmise kohustusele. Liisingumaksed muutusid sissenõutavaks
  70. jaanuaril,
  71. veebruaril ja
  72. märtsil
  73. a., järelikult hakkaks liisingumaksetega seonduv aegumistähtaeg kulgema varasemalt
  74. jaanuarist
  75. a. Hagi esitati kohtusse
  76. detsembril
  77. a., mistõttu liisingumaksete osas ei ole apellandi nõude aegumistähtaeg möödunud. Riigikohus on leidnud, et aegumise algusele tuleb kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude puhul kohaldada TsÜS § 147 lõiget 1 ja lõike 3 teist lauset, mille kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega on nõude sissenõutavaks muutumine seotud arve esitamisega. Nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg. 3 kohaselt olema kalendriaasta lõppenud, seega algas aegumine
  78. jaanuaril
  79. a. kell 00.00 ning lõppe
  80. detsembril
  81. a. kell 24.
  82. Kahjunõude aegumistähtaeg ei saa sõltuda lepingu ülesütlemise faktist. Apellandil tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist pärast kahju tekkimist. Kahjunõuete sissenõutavus on kumulatiivselt seotud kahju olemasolu, tekkinud kulutuste ja kohustatud isikule nõude (arve) esitamisega. Apellandi kahjunõue tekkis
  83. aastal, täpsemalt vara tagastamise hetkel
  84. aprillil
  85. a. Tulenevalt TsÜS § 147 lg. 3 teise lause sisust hakkas kahjunõude aegumistähtaeg kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võis arve esitada, ehk siis
  86. jaanuarist
  87. a. Hagi esitati kohtusse
  88. a., seega ei ole kahjunõude aegumistähtaeg möödunud. Eeltoodu kehtib ka kindlustusmaksete nõude puhul. 5 Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusõiguse norme, otsus tuleb seetõttu tühistada, tsiviilasi saata aga kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõuded kostja vastu on tekkinud nendevahelisest liisingulepingust, mis hagejapoolse ülesütlemise tõttu lõppes
  89. märtsil
  90. a. Aegumise kohaldamise üle otsustamisel tuleb analüüsida ja eristada hagejal sellest lepingust tekkinud erinevaid nõudeid. Maakohus seda ei teinud ega tuvastanud ka faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid otsustada iga üksiku hageja poolt esitatud nõude aegumise üle. Hageja väidete kohaselt moodustub tema 5334, 48 krooni suurune nõue kostja poolt ajavahemiku eest
  91. a. jaanuarist märtsini tasumata liisingumaksetest. Kolleegium leiab, et kuna kostjal oli kohustus tasuda iga kuu teatud summa, siis on tegemist korduvate kohustustega, mille aegumine on sätestatud TsÜS §-s 154 (vt. ka Riigikohtu lahend 3-2-1-95-08). Selle paragrahvi kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Samas muutusid VÕS § 367 lõigetes 1 ja 2 sätestatust tulenevalt lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks kõik seni maksmata liisingumaksed. Seega tuleb liisingumaksete tasumise nõude korral eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ning neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Maakohus ei ole tuvastanud, millistest maksetest osundatud summa koosneb ning millal muutus sissenõutavaks neist iga üksik. Enne liisingulepingu ülesütlemist –
  92. a. jaanuarist kuni sama aasta
  93. märtsini – sissenõutavaks muutunud maksete osas algas aegumistähtaja kulg TsÜS § 154 kohaselt
  94. jaanuaril
  95. a. ning et hagi esitati
  96. detsembril
  97. a., siis ei olnud hagi esitamise ajaks need nõuded veel aegunud. Liisingulepingu ülesütlemisega
  98. märtsil
  99. a. sissenõutavaks muutunud liisingumaksete aegumistähtaeg hakkas vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 kulgema liisingulepingu ülesütlemisest, nii et need nõuded olid hagi esitamise ajaks aegunud. Hagiavaldusele lisatud maksegraafikust nähtub, et igakuuliste maksete tähtpäev oli kuu
  100. kuupäev ja jaanuarist märtsini tuli igakuuliselt tasuda 1778, 16 krooni (tl. 14). Seega muutusid jaanuari ja veebruari eest hagetavad maksed ´a 1778, 16 krooni sissenõutavaks samade kuude
  101. kuupäeval ehk enne liisingulõpetamise ülesütlemist, ja nõue nende kahe kuu maksete osas summas 3556, 32 krooni ei ole aegunud. Märtsikuus oli liisingumakse tasumise tähtpäev
  102. märtsil ehk pärast liisingulepingu lõpetamist. Seega muutus nõue selle summa tasumiseks sissenõutavaks liisingulepingu lõpetamisega ehk alates
  103. märtsist
  104. a. ning hagi esitamise ajaks oli see nõue aegunud. 1142, 31 krooni väljamõistmise nõude esitamisel on hageja märkinud, et tegemist on kindlustusmaksetega ajavahemiku eest
  105. aprillist kuni
  106. juulini
  107. a., mille hageja on kindlustusandjale liisingulepingu sõlmimisel tasunud ja mida kostja oli kohustatud hagejale igakuuliselt kõrvuti liisingumaksetega hüvitama. Et hageja märgitud ajavahemik langeb täielikult liisingulepingu ülesütlemise järgsesse aega ja hageja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, nagu ei oleks nõue nende maksete osas muutunud sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisega, siis muutus nõue osundatud summade hüvitamiseks sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest ja oli hagi esitamise ajaks vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 aegunud. 6 Hageja on 10.161, 96 krooni suuruse nõude esitanud müügikahju hüvitamiseks. Tegemist on lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõudega, mille õigusliku alusena on hageja tuginenud liisingulepingu üldiste tingimuste punktidele
  109. 1 ja
  110. 5 ning VÕS § 367 lõikele
  111. Osundatud lepingupunkti
  113. 1 kohaselt juhul, kui liisinguandja saab seoses lepingu ülesütlemisega lepingu punktis
  114. 1 toodud alusel kahju, eelkõige, kui liisingueseme müügist saadud rahast ei piisa kõikide nõuete tasumiseks, kohustub liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ka tekkinud kahju. Lepingu punktis
  115. 5 on märgitud, et kulutused, mis kaasnevad lepingu ülesütlemisega punktis
  116. 1 nimetatud alusel, kannab liisinguvõtja. Kui liisinguvõtja teeb lepingu ülesütlemisel mingisuguseid kulutusi, kuuluvad need liisinguvõtja poolt viivitamatult hüvitamisele. Viidatud lepingupunkte saab mõista selliselt, et hagejal on peale lepingu erakorralist ülesütlemist õigus liisinguese müüa ja saadud rahast rahuldada liisingueseme soetamiseks tehtud kulutused osas, mis ei ole kaetud rendimaksetega; juhul, kui müügihinnast ei piisa, on hagejal puudu jäävas osas õigus nõuda liisinguvõtjalt kahju hüvitamist. Kuivõrd kahju hüvitamise nõue on seotud liisingueseme müügiga ning müügist saadud rahaga, võib selles olla silmas peetud, et müügikahju nõue muutub lepingu kohaselt sissenõutavaks pärast seda, kui liisinguandjal õnnestub liisinguese müüa. Maakohus pidas nõuet aegunuks, ilma et oleks põhjendanud oma järeldust hageja müügikahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise kohta alates liisingulepingu lõpetamisest ja käsitlenud nõude sissenõutavust pooltevahelise lepingu tingimusi ning seaduses liisingulepingu kohta sätestatut arvestades. Et lepingu punktid
  118. 1 ja
  119. 5 sisalduvad tüüptingimustes, tuli vaidluse lahendamiseks kontrollida nende kehtivust vastavalt VÕS
  120. peatüki
  121. jaos sätestatule. Maakohus seda ei teinud ning otsus ei vasta TsMS § 436 lõikele 1 ja § 442 lõikele
  122. Kui kohus asja uuesti läbi vaadates leiab, et eespoolviidatud tüüptingimused on kehtivad, tuleb tuvastada liisingueseme müügiaeg ja lähtuda vaidluse lahendamisel sellest. Kui maakohus asja uuesti läbi vaadates jõuab järeldusele, et eespoolosundatud tüüptingimused ei ole nõude sissenõutavust puudutavas osas kehtivad, siis tuleb nõude sissenõutavuse üle otsustada VÕS § 367 lõikes 3 sätestatust lähtudes, mille kohaselt määratakse liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suurus kindlaks, arvestades liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kolleegium leiab, et kuivõrd kulutuste hüvitamiseks olulise liisingueseme jääkväärtuse saab kindlaks määrata liisingueseme tagastamise aja seisuga, siis saab liisinguandja osundatud sätte kohaselt ka kulutuste hüvitamist nõuda alates liisingueseme tagastamisest. Taolisel juhul, eeldusel, et vaidlusalune liisinguese tagastati hagejale
  123. aprillil
  124. a., mil üleandmise kohta koostati akt, muutus nõue müügikahju hüvitamiseks sissenõutavaks samuti
  125. aprillil
  126. a. (TsÜS § 147 lg. 2) ning vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 ja § 146 lõikele 1 oleks müügikahju nõue summas 10.161, 96 krooni aegunud. Viivise korral on tegemist korduvate kohustustega, sest hagis esiletoodu alusel on kostjal kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega tuleb kohaldada TsÜS §
  127. Liisingumaksete 3556, 32 krooni osas algas aegumistähtaeg
  128. jaanuaril
  129. a. ega olnud hagi esitamise ajaks veel möödunud. Müügikahju hüvitamata jätmisest tuleneva viivisenõude aegumine oleneb eelkõige sellest, kas see põhinõue on aegunud või mitte. Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab kolleegium, et liisingu- ja kindlustusmaksed ei ole oma olemuselt tasu TsÜS § 147 lg. 3 lause 1 mõttes, nagu apellant on leidnud, sest nende maksete sisuks on hüvitis liisinguandja poolt vara omandamiseks tehtud kulutuste eest. Nõustuda ei saa ka sellega, nagu oleks vaidluses kohaldatav TsÜS § 147 lg. 3 lause 2, mille kohaselt juhul, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Nii on Riigikohus selle sätte tõlgendamise kohta selgitanud, et nõude sissenõutavus peab sätte kohaldamiseks sõltuma arve esitamisest, asjaoludele, millest taoline sõltuvus tuleneks, ei ole hageja aga tuginenud. 7 Menetluskulud tuleb maakohtul kogu vaidlust puudutavas osas jaotada asja uuel sisulisel läbivaatamisel, arvestades lõpptulemust kõikide esitatud nõuete osas. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.