) § 452 lg. 1 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. ÜU 20021 p. 53 sätestab, et kindlustusvõtja peab kindlustusobjekti suhtes täitma kõiki õigusakte, eeskirju, juhendeid, ettekirjutusi jms., mis sisaldavad käitumisjuhiseid ohutuse tagamiseks, juhtumi ennetamiseks, kahju suuruse vähendamiseks, ning p. 73 alusel on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (s. h. täiendavaid ohutusnõudeid, tõendite esitamise kohustus), kui selline omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. Sõidukikindlustuse üldtingimuste TS 2001 p.
1 järgi hüvitise maksmisest keelduda. Oluline on seos kahjujuhtumi ja alkoholijoobes sõiduki juhtimise vahel. Väärteoasjas alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtub, et S. Lavrinenkol mõõdeti alkoholi indikaatoriga, mille näidik näitas punast, testi tulemuseks oli alkoholihoove, test on tehtud
1 tähenduses. Liiklusõnnetuses ei osalenud mitut sõidukit, mistõttu ei tõusetu küsimust teiste sõidukijuhtide võimalikust segasüüst ega sellest, et õnnetus juhtus mingi kolmanda asjaolu tõttu, millest tingituna oli juht sunnitud tegema ootamatu manöövri, vältimaks suuremat kahju. Juht ei tulnud toime auto juhtimisega ja seega on alkoholijoobes auto juhtimisel otsene seos tekkinud avarii ja sõidukil tekkinud vigastuste – s. o. kahjuga. Kuna on tõendatud, et kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingu ülalmärgitud tingimusi tahtlikult, oli kindlustusandja õigustatud lepingu p.
Kindlustusvõtjapoolne LE ja lepingutingimuste võimalik rikkumine ei ole võrdsustatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega. Kostja ei tuginenud asjaolule, et S. Lavrinenko põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult. Maakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta ja kohaldamata
2, mille kohaselt, kui kindlustusvõtja on rikkunud
§-s 444 sätestatud kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Tulenevalt
lõikest 2 ei anna
2 p. 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Kuna
1 järgi on kindlustusvõtja kahjuks
39. 1 ja ÜU 20021 p. 73 osas, milles see võimaldab kostjal jätta kindlustushüvitise maksmata täies ulatuses, kui kindlustusvõtja on 6 rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust (RK lahend 3-2-1-17-08). Kui peaks tuvastamist leidma S. Lavrinenko võimalik joobeseisund, tuleb hinnata, kas S. Lavrinenko suurendas oma kohustuse rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (
) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (
2). Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad otsused
), kuid jättis analüüsimata, kas lepingutingimus on kooskõlas
-i kindlustuslepingut reguleerivate imperatiivsete sätetega.
sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust.
2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub
§-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist.
2 p. 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Tulenevalt
lõikest 2 ei anna
2 p. 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt jätta kogu kindlustushüvitis maksmata juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Asjas kohaldatud üldtingimuste sätted on vastuolus
-i eelviidatud sätetega. Nii sätestavad sõidukikindlustuse üldtingimuste p. 39. 1 ja kindlustuse üldtingimuste p. 73 võimaluse, et kindlustusandja võib hüvitise väljamaksmisest täielikult keelduda (arvestamata, milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi toimumisele). Kuna
järgi on kindlustusvõtja kahjuks § 452 lõikes 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühised ka sõidukikindlustuse üldtingimuste p. 39. 1 ja kindlustuse üldtingimuste p. 73 osas, milles need võimaldavad kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitise, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust.
2 ja § 452 lg. 2 p. 2 kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist. Kuna praeguses asjas on tõendatud, et sõiduki juht oli alkoholijoobes, on kindlustusvõtja eeldatavasti oma kohustuste rikkumisega mõjutanud liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust. Kohaldades kõnealuseid sätteid, peab ringkonnakohus tuvastama, kuivõrd selline rikkumine mõjutas liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust. Põhjendatud on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jagas valesti poolte tõendamiskoormise, leides, et hageja kohustuseks on tõendada, millistel asjaoludel liiklusõnnetuse põhjustanud olukord tekkis.
2 ja § 452 lg. 2 p. 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus
§-s 444 sätestatud kohustust. Sõiduki juhtimine 7 alkoholijoobes kui liikluseeskirja raske rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus, mille kohaselt hagi tuleb jätta rahuldamata, on õige ja tuleb jätta muutmata, kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 21 tuleb muuta otsuse põhjendust. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kui kindlustusandjal on õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest hagejale kui soodustatud isikule põhjusel, et kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi. Riigikohus on oma samas asjas tehtud
2 ja § 452 lg. 2 p. 2.
2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub sama seaduse §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist.
sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust.
2 p. 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu varasemas lahendis sõidukijuhi alkoholijoobe kohta esitatud tõenditele antud hinnanguga ja sellest tehtud järeldusega, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse toimumise ajal oli Svetlana Lavrinenko alkoholijoobes. Samuti märkis Riigikohus oma lahendis, et juhi joobeseisundist tulenevalt tuleb eeldada, et kindlustusvõtja mõjutas oma kohustuse rikkumisega liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust (punkt 12 lg. 2). Taolist eeldust oleks võimalik isikul, kes eeldusega ei nõustu, ümber lükata, vaidluses ei ole aga esile toodud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, nagu ei oleks juhi alkoholijoobel olnud liiklusõnnetuse toimumisele mõju. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et juhi joove suurendas liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada juhi alkoholijoobe mõju määr liiklusõnnetuse toimumisele. Riigikohus märkis oma lahendis, et
2 ja § 452 lg. 2 p. 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus
§-s 444 sätestatud kohustust, ning et sõiduki juhtimine alkoholijoobes kui liikluseeskirja raske rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks (punkt 13 lg. 2). Kolleegium leiab, et vaidlusalusel juhul ongi tegemist taolise juhtumiga. 8 Nii pidas kostja liiklusõnnetuse ainsaks põhjuseks sõidukit juhtinud Svetlana Lavrinenko joobeseisundit. Kostja põhjendas seda juhi joobeseisundist tuleneva käitumise iseärasuste ja liiklusõnnetuse mehhanismiga, leides, et joobeseisundi tõttu ei tulnud juht toime sõiduki juhtimisega, sõites teelt välja vastu tänavavalgustusposti ja liiklusmärki. Kostja poolt esitatud väärteotoimiku materjalidest – liiklusõnnetuse skeemist ja fotodest – nähtub, et sõidurada, mida mööda kindlustatud sõiduk sõitis, lõppes, sõiduk sõitis aga selle jätkuks olevale ohutussaarele, otsa sellel asuvale tänavavalgustuspostile ja liiklusmärgile (väärteomaterjali toimiku lk. 6, 29 – 33). Juhi joobeseisundis käitumise kohta märkis kostja, et pealtnägijate kirjelduse kohaselt oli juht ilmsete joobetunnustega, tema suust tuli alkoholilõhna, kõne oli ebaselge ja kõnnak ebakindel. Selle üle, et liiklusõnnetus leidis aset kostja kirjeldatud asjaoludel ja seda ei mõjutanud mõne teise sõidukijuhi tegevus, ei ole pooled vaielnud. Hageja pool vaidlustas üksnes kostja väite juhi joobeseisundi kohta, leides, et seda ei ole tõendatud. Juhi kostja poolt kirjeldatud ebaadekvaatset käitumist selgitas hageja pool asjaoluga, et pärast tõsist avariid oli juht endast väljas. Muid vastuväiteid kostja väitele, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli juhi joobeseisund, ei ole hageja varasemas menetluses esitanud, kuigi tal oli võimalus selle väite kummutamiseks esitada asjaolusid, millest saaks järeldada kindlustusjuhtumi toimumist muul põhjusel või muudest asjaoludest mõjutatuna kui juhi joobeseisund ja mille puudumise tõendamise kohustus oleks lasunud kindlustusandjal. Mis puudutab juhi joobeseisundit, siis nõustub kolleegium maakohtu poolt selle kohta esitatud tõendite alusel tehtud järeldusega, et Svetlana Lavrinenko oli liiklusõnnetuse põhjustamisel alkoholijoobes. Et Riigikohus on samuti kui maakohus ja ringkonnakohus oma eelmises lahendis pidanud juhi joobeseisundit tuvastatuks (punkt 12 lg. 2), siis puudub vajadus joobeseisundi olemasolu kohta esitatud tõendite uueks hindamiseks. Küll on oluline hinnata seda, kuidas mõjutas joobeseisund sõidukijuhi käitumist, et otsustada selle üle, milline oli juhi joobeseisundi mõju liiklusõnnetuse toimumisele. Kolleegium leiab, et selle mõju üle otsustamisel ei ole esmatähtis see, milline oli arvuliselt määratav alkoholisisaldus sõidukijuhi väljahingatavas õhus või veres liiklusõnnetuse toimumise hetkel, vaid see, kuidas mõjutas tarbitud alkohol sõidukijuhi võimalust adekvaatselt käituda, sealhulgas sõiduki juhtimisega toime tulla. Nii on asjatundja Taimi Palk, erialalt psühhiaater, selgitanud, et alkoholijoobe tunnused olenevad joobeastmest, kusjuures tasakaaluhäired ja ebatäpsed liigutused ning kõnehäired viitavad suuremale kui kergele joobele, erinevatel inimestel võib aga ühesugune joobeaste põhjustada erinevaid nähte (tl. 153 – 154). Kolleegiumi arvates on ilmne, et isik, kelle liigutused on alkoholi tarvitamisest tulenevalt ebatäpsed, kellel on tasakaaluhäired ja kes ei suuda joobe tõttu selgelt kõnelda, ei ole võimeline ka adekvaatselt hindama liiklusolukorda, reageerima olukorra muutustele ja ette tulevatele takistustele, nagu vaidlusalusel juhulgi, mil juht jätkas liiklemist oma sõidurajal vaatamata sellele, et see lõppes ja asendus ohutussaarega. Et Svetlana Lavrinenko käitumises vahetult peale liiklusõnnetust olid kostja poolt kirjeldatud joobele viitavad tunnused, ei ole hageja pool iseenesest vaidlustanud, selgitades seda vaid avarii tagajärjel endast väljas olekuga. Kostja poolt kirjeldatud tunnuste olemasolu on tõendatud ka väärteo menetlemise käigus avaliku võimu esindaja kogutud materjalidega, mille maakohus on tõenditena vastu võtnud, mille vastuvõtmise vastu ei ole hageja pool vaielnud ja mis TsMS § 272 lõikes 1 ning §-s 276 sätestatu kohaselt on kogumis hinnatavad kui dokumentaalsed tõendid. Nii on seda kinnitanud sündmuskohal viibinud politseiametnikud Julia Pissareva (tl. 73 – 74; väärteomaterjalid lk. 4)), Rain Jürine (tl. 81 – 82; väärteomaterjalid lk. 11) ja Maie Pukson (tl. 83 – 84; väärteomaterjalid lk. 12) ning AS-i Falck Eesti töötaja Margus Lensment (tl. 71 – 72; väärteomaterjalid lk. 3). Et juhi joobeseisund on tuvastatud, siis on põhjendatud eeldada, et võimetuse selgelt kõnelda ja kindlalt kõndida põhjustas tema poolt tarbitud alkohol. On usutav, et ka avariist põhjustatud ehmatus võib muuta inimese tavapärast käitumist, nagu hageja on väitnud, asjatundja Taimi Palk’i ütlustest nähtub aga, et avariist tingitud šokk võib küll kaasa tuua tasakaaluhäireid, kuid 9 kõnehäireid vaevalt (tl. 154). Sellestki tulenevalt ei ole tõenäoline, et Svetlana Lavrinenko ebakindla kõnnaku ja kõne oleks põhjustanud miski muu kui joobeseisund. Ka kostja poolt maakohtu menetluses esiletoodud Sirje Kaljurandi ettekandest politseikomissarile (tl. 85 – 86; väärteomaterjalid lk. 14 – 15) nähtuv asjaolu, et väärteo vormistamise ajal liiklusõnnetuse toimumise kohal pakkus Svetlana Lavrinenko politseiametnikule raha, et protokoll koostataks üksnes avarii eest ning selles ei kajastataks joobeseisundit, mida hageja pool iseenesest ei vaidlustanud, viitab kolleegiumi hinnangul sellele, et nimetatu käitus eesmärgipäraselt oma väärtushinnangutest lähtudes, kuigi joobnule omasel viisil. Kolleegium leiab, et arvestades juhi joobeseisundit ja sellest tulenevat võimetust sõidukit adekvaatselt juhtida ning liiklusõnnetuse asjaolusid – sõiduki igasuguse vajaduseta sattumist sõiduraja jätkuks olevale ohutussaarele, ilma et selle oleks põhjustanud mõne teise sõidukijuhi tegevus või mõni muu arvestatav kõrvaline asjaolu –, on ülimalt tõenäoline, et kindlustusjuhtumi otseseks ja ainsaks põhjuseks oli sõidukijuhi joobeseisund. Juhtinud kindlustatud sõidukit joobeseisundis ja põhjustanud seega kindlustusjuhtumi, rikkus kindlustusvõtja
§-s 444 sätestatud kohustust. Et selle kohustuse rikkumine oli kindlustusjuhtumi otseseks ja ainsaks põhjuseks, siis suurenes kindlustusriski võimalikkus kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu 100% ja et kindlustusjuhtum toimus pärast kindlustusriski suurenemist, siis vabaneb kostja
2 alusel omapoolsest kindlustuslepingu täitmise kohustusest. Hagi on jäetud õigesti rahuldamata. Et eespooltoodust tulenevalt ei ole enam vajadust tuvastada asjaolu, et Svetlana Lavrinenko oli liiklusõnnetuse põhjustamise ajal joobeseisundis, siis ei ole enam vajadust vastata ka apellatsioonkaebuse väidetele, mis käivad tema joobeseisundi tõendamiseks esitatud tõendite hindamise kohta. Küll ei ole õige maakohtu seisukoht, nagu võiks poolte õigussuhtele kohaldada
lõiget 1, sest asjaolust, et juht asus joobnuna mootorsõidukit juhtima, ei saa järeldada, nagu oleks ta kindlustusjuhtumi tahtlikult põhjustanud. Kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.