) § 84, tunnistatud kohtu poolt võimalikult vastuolus olevaks põhiseadusega õigusselgusetuse tõttu ning teise materiaalõigusliku aluse suhtes,
lg 4, toimub kohtulik menetlus küsimuse otsustamiseks, kas see õigusnorm on kooskõlas põhiseadusega. Kaebuse esitaja leiab, et juhul kui kohus nõustub tema käsitlusega revidentide erapoolikusest, on see piisav alus maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks ning täiendavalt ei ole vajalik käsitleda küsimust maksuotsuse materiaalõiguslike aluste vastuolust, sh võimalikust vastuolust põhiseadusele. Juhul kui kohus ei nõustu käsitlusega revidentide erapoolikusest, tuleb maksuotsus kaebaja arvates siiski kehtetuks tunnistada selle materiaalõigusliku aluse vastuolu tõttu põhiseadusele. 7. Kaebaja märgib, et selgitas eriarvamuses kontrollaktile Raivo Paala ja temaga seotud äriühingute põhiõiguste rikkumise olemust, mida on korduvalt toime pannud käesolevat maksumenetlust läbiviinud revidendid. Rikkumine seisneb selles, et revidendid riigi täitevvõimu esindajatena ei ole taganud Raivo Paalale ja temaga seotud äriühingutele põhiseaduse (PS) §-dest 13 ja 14 tulenevat õigust menetlusele ja korraldusele ning ei ole taganud nende põhiõigusi, sh taganud põhiseaduses tagatud õigust vaikida, mida maksumenetluses reguleerib
Revidendid ei ole kaebaja arvates selgitanud selle põhiõiguse ulatust maksumenetluses ning selle kasutamise tagajärgi. Nimetatud etteheidet ei saa kaebuse esitaja hinnangul pidada paljasõnaliseks, sest tegemist on etteheitega isikute põhiõiguste rikkumise kohta. Maksuhaldur ei ole esitanud oma selgitust selle etteheidete osas ning seetõttu ei saa 2 Rosneft Partners OÜ täiendavalt kaitsta oma õigusi kujunenud olukorras, kus maksuhaldur isegi ei analüüsi esitatud väiteid põhiõiguste rikkumise osas. Asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud maksumenetluses taandamistaotlust ühe või mõlema revidendi vastu, ei välista kaebaja arvates põhiõiguste rikkumise toimumist. Menetlusõiguse analoogiale tuginedes võib esitada küsimuse, kas maksuhaldur peaks mõeldavaks, et kohtumenetluses teeb kohtunik otsuse õigussubjekti suhtes olukorras, kus eelnevalt on lahendamata kahtlus selle kohtuniku erapooletuses mõnes teises sama õigussubjektiga seotud kohtumenetluses. Vastus sellele küsimusele on kaebaja arvates eitav ja samamoodi välistab põhjendatud kahtlus revidendi erapooletuses menetlusaluse isiku suhtes mõnes teises maksumenetluses selle revidendi osalemise võimalikkuse vaatlusaluses menetluses.
mõtte kohaselt on maksuhalduri ametnikul esmane otsustuspädevus enda taandamistaotluste esitamisel ning maksukohustuslasel on siinkohal sekundaarne roll. Seda põhjusel, et PS § 14 kohaselt tuleb eeldada maksuhalduri ametniku tegutsemist heausksena õigussubjektide õiguste tagamisel. Kaebaja arvates tuleb ennekõike otsustada küsimus, kas revidendid oleksid ise pidanud endid taandama. Kaebaja leiab, et tema väited revidentide poolt põhiõiguste rikkumise kohta on arvestatavad ning maksuhaldur oleks pidanud neid väiteid sisuliselt käsitlema. See oli vajalik võimaldamaks, juhul kui asja peaks tulevikus hindama kohtuvõim, maksuhalduri mõttekäikude ning analüüsi jälgitavust ning samuti maksukohustuslasele vastuväidete esitamist, mis on maksuhalduri sisuliste vastuväideteta võimatu. Kaebaja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artikli 6
selle 3 vastuolu tõttu PS §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega (Riigikohtu määruse p 5). Kuigi Riigikohus ei nimeta määruses otsesõnu seda, et halduskohus tunnistas ühtlasi
põhiseadusega vastuolus olevaks, tuleb kaebaja arvates sellist halduskohtu järeldust siiski eeldada, sest põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 kohaselt saab kohus jätta õigusnormi kohaldamata üksnes siis, kui ta tunnistab selle põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus jättis 03.07.2008.a määrusega halduskohtu taotluse läbi vaatamata. Kaebaja arvates on oluline Riigikohtu määruse õiguslik tähendus, st kas
on käesoleval ajal tunnistatud kohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks või toimub selle õigusnormi põhiseaduslikkusele vastavuse kindlakstegemisele suunatud kohtumenetlus. PSJKS § 9 lg 1 kohaselt on asja läbivaataval esimese astme kohtul pädevus tunnistada õigusnorm vastuolus olevaks põhiseadusega. Riigikohus kontrollib esimese astme kohtu tuvastatud vastuolu ning võib PSJKS § 15 alusel madalama astme kohtu järeldustega nõustuda või mitte. Seadusest tuleneb kaebaja arvates expressis verbis, et vastuolu tuvastamine Põhiseadusega toimub esimese või teise astme kohtu otsusega, st vastuolu põhiseadusega on tuvastatud kohtulahendi tegemise hetkest, mitte Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi lahendist, milles käsitletakse esimese või teise astme kohtu poolt Riigikohtule edastatud otsust õigusnormi tunnistamisest põhiseadusega vastuolus olevaks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei reguleeri olukorda, kus Riigikohus jätab läbi vaatamata esimese või teise astme kohtu poolt Riigikohtule edastatud otsuse, millega on õigusnorm tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuivõrd antud juhul ei ole Riigikohus 03.07.2008.a määrusega halduskohtu otsust tühistanud, siis kaebaja arvates järelikult kehtib halduskohtu lahend
vastuolust põhiseadusele isegi vaatamata sellele, et Riigikohus ei pidanud seda õigusnormi nn Sylvesteri kaasuses asjassepuutuvaks. PSJKS § 15 lg 1 p 6 sätestab küll taotluse rahuldamata jätmise põhiseaduslikkuse vastuolu tuvastamisel, kuid see regulatsioon ei ole kaebaja arvates asjassepuutuv siis, kui esimese või teise astme kohus on juba tunnistanud õigusnormi põhiseadusega vastuolus olevaks. Esimese või teise astme kohus ei esita mitte taotlust vastuolu tuvastamiseks põhiseadusega, vaid tal on pädevus see vastuolu oma otsusega ise tuvastada. Seda on Harju Maakohus, nähtuvalt Riigikohtu 03.07.2008.a määruses esitatud informatsioonist ka teinud.
tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks PS §-ga 13 sätestatud õigusselguse nõude rikkumise tõttu alates 02.06.2008.a. Riigikohtu poolt halduskohtu otsuse, millega tuvastati õigusnormi vastuolu põhiseadusele, läbi vaatamata jätmine ei tähenda halduskohtu seisukohtade muutmist või tühistamist põhiseaduslikkuse vastuolu küsimuses. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus on kehtestanud eriregulatsiooni olukorrale, kus esimese või teise astme kohus jätab õigusnormi kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusele. Selle regulatsiooni kohaselt toimub küsimuse läbivaatamine põhiseaduslikust vastuolust mitte üldises apellatsioon- või kassatsioonkorras, vaid vahetult Riigikohtu kaudu erimenetluses, milles käsitletakse ainult küsimust õigusnormi põhiseadusele vastavust. Seetõttu tuleb kaebaja arvates asuda seisukohale, et halduskohtu 02.06.2008.a otsust apellatsiooni korras kontrolliv ringkonnakohus ning hiljem kassatsiooni korras kontrolliv Riigikohus ei ole pädevad 4 nendes menetlustes otsustama enam küsimust
Järelikult ei toimu hetkel menetlust, mille tulemusena võidaks tühistada Tallinna Halduskohtu 02.06.2008.a otsus
Seega on
kaebaja arvates vastuolus põhiseadusega ning maksuhaldur ei saa selle õigusnormi alusel anda maksuotsust. Järelikult tuleb vaidlustatud maksuotsus tunnistada kehtetuks ning maksuhaldurile jääb võimalus anda uus maksuotsus põhiseadusele vastavate materiaalõigusnormide alusel. Vastustaja seisukohad 9. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väitel, et maksumenetlust läbiviinud revidendid ei olnud objektiivsed ning ei saanud koostada maksuotsust, puudub alus. Vastustaja selgitab, et Riigikohtu halduskolleegium on 14.11.2007.a lahendis (asjas Boschwechter) nr 3-3-1-47-07 selgitanud p-s 16, et „Tulenevalt
lg 1 p-st 6 on maksukohustuslasel õigus keelduda
§-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. /.../
lg-st 3 tuleneb, et vaid sama paragrahvi lõige 1 punkt 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õigusest tuleb isikut, kellelt teavet nõutakse, teavitada. Järelikult ei pidanud kohtud uurima, kas kaebajal oli õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest
Eeltoodust tulenevalt puudus vastustaja arvates maksumenetlust läbiviinud revidentidel kohustus maksukohustuslase juhatuse liikmeid teavitada
Kuivõrd maksukorralduse seadusest tulenevalt ei ole maksuhalduril kohustust teavitada maksukohustuslast
lg 1 p-st 6, on põhjendamatud kaebuse esitaja väited revidentide mitteobjektiivsusest ja põhiõiguste rikkumisest. Eeltoodust tulenevalt on revidentide taandamisega seotud väited alusetud. Vastustaja märgib, et kuivõrd vastustaja on eelnevalt jõudnud järelduseni, et Rosneft Partners OÜ maksumenetluses ei ole rikutud isikute põhiõigusi, ei ole juba ainuüksi seepärast kaebuse esitaja poolt viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid käesolevas vaidluses asjakohased. Vastustaja lisab, et osundatud lahend EIK, Mirilashvili v Venemaa ning artikli 6 lõige 1 ei ole käesolevas menetluses asjakohased, kuna nimetatud artikli lõige 1 ei kohaldu maksuasjades, üheks artikli 6 kohaldamise eelduseks peavad rikutavad õigused või kohustused olema oma olemuselt tsiviilõiguslikud. Maksuõigus aga kuulub avaliku õiguse hulka ning on haldusõiguse eriosa üheks valdkonnaks. Artikli 6 kaitsealasse kuuluvad sellised avalik-õiguslikud vaidlused, mis on seotud avaliku võimu poolt kahju tekitamisega, sotsiaalkindlustusega, litsentside andmisega jne. Artikli 6 kaitsealast on väljajäänud immigratsiooni ja kodakondsuse küsimused, varjupaiga andmine, maksuasjad, ametnike valik, edutamine ja teenistusest vabastamine, patendiasjad ning veel mõnda liiki asjad. Vastustaja märgib, et artikli 6 lõikega 1 tagatakse igaühele õigus iga tema tsiviilõiguste ja -kohustustega seotud nõude arutamisele kohtus või õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Sel viisil sisaldab see artikkel „õigust kohtulikule arutamisele“, millest tuleneb õigus pöörduda kohtusse, teisisõnu algatada kohtumenetlus tsiviilasjas. Mõistele „õigusemõistmise volitusega institutsioon“ vastab artikli 6 lõike 1 tähenduses üksnes organ, kellel on täielik pädevus, sealhulgas õigus tühistada vaidlustatud otsuseid nii fakti- kui õigusküsimuste 5 osas. Konventsiooni eesmärk ei ole tagada teoreetilisi või näilikke õigusi, vaid õigusi, mis on tegelikud ja tõhusad. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et maksuhaldur ei saa anda maksuotsust selles sisalduvatel materiaalõiguslikel alustel. 10. Vastustaja märgib, et Tallinna Halduskohus tegi 2008. aasta 2. juunil otsuse AS Sylvesteri endiste aktsionäride kasuks. Aktsionäridele maksu määramisel oli maksuhaldur tuginenud maksukorralduse seaduse (
) §-st 84 tulenevale majandusliku tõlgendamise reeglile. Halduskohus asus seisukohale, et
Samas pidas halduskohus vajalikuks jätta
kohaldamata ka selle vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Otsuse edastamisega Riigikohtule algatas halduskohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Riigikohus selgitas oma 03.07.2008.a kohtumäärusega asjas nr 3-4-1-9-08, et selleks, et Riigikohus saaks hinnata kohaldamata jäetud õigustloova akti põhiseaduspärasust, peab see õigustloov akt olema asjassepuutuv. Asjassepuutuvuse kindlaksmääramine on vajalik, sest Riigikohus võib tunnistada põhiseaduse vastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole normikontroll lubatav ning taotlus tuleb jätta läbi vaatamata. Tallinna Halduskohus asus seisukohale, et maksuotsused tuleb tühistada, kuna asjas kogutud tõendid ning tuvastatud asjaolud ei võimalda
Seetõttu ei saa
olla asjassepuutuv norm, kuna selle kehtivusest ei sõltunud AS Sylvester endiste aktsionäride algatatud haldusvaidluse lahendus. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Tallinna Halduskohtu 02.06.2008.a otsus ei ole käesolevaks hetkeks jõustunud ning kohtulahend jõustub vastavalt tsiviilasja hagimenetluses tehtud kohtulahendi jõustumise sätetele. Vastavalt TsMS § 456 lg-le 1 jõustub kohtuotsus, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja poolt viidatud nn Sylvesteri maksuvaidluses tõusetunud küsimused ei ole käeolevast vaidluse esemest lähtuvalt asjakohased. Vastustaja on seisukohal, et kuigi Tallinna Halduskohus on nn Sylvesteri maksuvaidluse haldusasja raames leidnud, et
üksi kohaldades on PS §-st 13 tuleneva õigusselguse printsiibiga vastuolus, ei tähenda see automaatselt seda, et ka
-i üks alusprintsiipidest (tehingu majandusliku sisu hindamine) ja põhimõtetest koos
Täiendavalt märgib vastustaja, et
lg-s 4 ja §-s 84 sätestatud majandusliku tõlgendamise põhimõte ühildub ka Euroopa Ühenduse ühtse käibemaksusüsteemi põhimõtetega (Kuuenda Direktiivi eesmärgid), mille üheks osaks on Eesti Vabariigi käibemaksusüsteem. Maksuõiguses kehtib majandusliku tõlgendamise põhimõte, mille kohaselt majandustehingute hindamisel lähtutakse eelkõige nende tegelikust majanduslikust sisust. Vastasel korral oleks lepingupooltel võimalus omavahelise kokkuleppega määrata kindlaks maksukohustus, selle sisu ja ulatus. Selline olukord oleks vastuolus maksu kui avalikõigusliku kohustise olemusega ning ühetaolise maksustamise põhimõttega. Vastustaja on seisukohal, et
lg 4 vastuolu hindamiseks PS § 11 esimese lausega tuleb PS § 11 alusel kõiki asjaolusid arvestades kaaluda, kas piirangu tegemine
-s on vajalik demokraatlikus ühiskonnas ega moonuta isiku õiguse või vabaduse olemust. Eeltoodud kaalutlusest lähtudes leiab vastustaja, et riigi poolt maksude kogumine on vajalik demokraatlikus ühiskonnas ega moonuta isiku õiguse või 6 vabaduse olemust. Isikute õigust tegeleda ettevõtlusega on seadusandjal õigus PS § 31 kohaselt piirata, sätestades seadustes nimetatud õiguste kasutamise tingimused ja korra. Seega ei ole
lg-s 4 sätestatu vastuolus PS § 11 mõttega, kuna seadusandja ei ole
§-de 83 ja 84 sätestamisel väljunud temale põhiseadusega antud piiridest, mille kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata kooskõlas põhiseadusega. Vastustaja on seisukohal, et
lg 4 ega ka
Riigikohus 04.10.1999.lahendis 3-3-1-31-91 a p-s 3 leidis, et „Maksuseadusega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis. Sellise teokoosseisu alusel tekib maksuõigussuhe riigi ja maksumaksja vahel. Seetõttu tuleb maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Vastasel korral oleks lepingupooltel võimalus omavahelise kokkuleppega määrata kindlaks maksukohustus, selle sisu ja ulatus. Selline olukord oleks vastuolus maksu kui avalik-õigusliku kohustise olemusega ning ühetaolise maksustamise põhimõttega“. Riigikohus on seda seisukohta korranud ka oma otsustes nr 3-3-1-34-07 (p-s 14), nr 3-3-1-62-06 (p-s 12), nr 3-3-1-56-05 (p-s 9). Vastustaja märgib, et
regulatsioon on kooskõlas ka Euroopa Kohtu lahendiga C-425/06 (punktid 74 ja 75). Vastustaja arvates on oluline viidata täiendavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 04.10.1999.a kohtumääruse nr 3-3-1-31-99 põhjendava osa p-le 3, mille kohaselt „Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas seoses maksuõigussuhetega tuvastatud asjaolu, et aktsiate kinkeleping on teeseldud tehing ja seega tühine, ei mõjuta selle lepingu kehtivust tsiviilõiguslikes suhetes. Vastavalt TsMS §-le 94 lg 2 ei saa vaidlustada ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Järelikult ei ole haldusasjas tuvastatud tsiviilõiguslik asjaolu siduv ühegi tsiviilasja menetlemisel. Kuid HKS § 15 lg 1 alusel ei vaja halduskohtumenetluses tõendamist jõustunud kohtuotsusega tsiviilvõi haldusasjas tuvastatud asjaolu, kui menetlusest võtavad osa samad protsessiosalised. Seega on aktsiate kinkelepingu tühisuse tuvastamisel tähendus üksnes käesolevas haldusasjas ja võimalikus teises haldusasjas, kui menetlusest võtavad osa samad protsessiosalised“. Eelnevast tulenevalt on vastustaja arvates põhjendamatu ka kaebuse esitaja väide, et kui maksuhalduri poolt kuulutatakse tehing teeselduks, kuid tsiviilkohtu kaudu ükski osapool seda ei taotle, siis kujuneb poolte jaoks õiguslikult määratlematu olukord, kus ei ole selge osapoolte vastastikused õigused ja kohustused. Eeltoodut arvestades on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Maksuhaldur on täitnud uurimisprintsiipi ning arvestanud maksu määramisel kõiki asjas kogutud tõendeid. Vastustaja leiab seetõttu, et kaebuse esitaja taotlus Lõuna maksu- ja tollikeskuse 12.06.2008.a maksuotsuse nr 12-5/209 tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus 7 11. Maksuhalduri ametnik ei või asja menetleda, kui ta on isiklikult huvitatud asja lahendist või muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses (
Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et vastustaja ametnikud Johannes Morel ja Luule Šprenk oleks pidanud
lõikes 2 sätestatud korras algatama enda taandamise TSC Autokaup OÜ üksikjuhtumi kontrollist. Puuduvad tõendid, mille alusel järeldada, et kumbki ametnikest oleks huvitatud asja lahendist või esineksid muud asjaolud, mis tekitaksid kahtlust nende erapooletuses. Asjaolu, et kaebaja nõustaja R. Paala peab ametnikke erapoolikuks on kohtu arvates kaebaja subjektiivne arvamus. R. Paala ei ole esitanud perioodil, mil ta oli kaebaja seaduslikuks esindajaks taandust ametnike vastu, keda ta peab erapoolikuks. Asjaolu, et ametnikud on ametiülesandeid täites kontrollinud ka teisi nende tööpiirkonnas tegutsevaid ettevõtteid, mis võivad olla puutumuses kaebaja nõustaja R. Paalga, ei anna veel alust nende taandamiseks ega anna ametnikele õigust enesetaanduse küsimuse algatamiseks, kuna ametnikel ei ole õigust põhjendamatult taanduda ehk teisisõnu väljendades õigust hoiduda oma ametiülesannete täitmisest. Äriregistri andmetel on R. Paala olnud kaebaja juhatuse liikmeks perioodil 19.07.2007.a kuni 27.01.2009.a. TSC Autokaup OÜ üksikjuhtumi kontrolli alustamise ajal 2005.a juulisaugustis oli kaebaja juhatuse liikmeks Kaur Köök. TSC Autokaup OÜ juhatuse liikme K. Köögi seletuse protokolliga (II kd tl 20-30) on tõendatud, et maksumaksjale on tema õigused maksumenetluses vastustaja poolt selgitatud. Protokolliga on üheselt tõendatud, et kaebaja seaduslik esindaja on olnud teadlik
lõike 1 punktist 6 ja on selles õigusnormis sätestatud õigust ka käesolevas maksuasjas kasutanud ja sellele sättele tuginenud. Kohtul puudub igasugune alus järeldada, et vaidlusaluse üksikjuhtumi kontrolli raames oleks rikutud kaebaja või tema seaduslike esindajate põhiõigusi, mille tõttu ei ole asjakohased kaebaja viited inimõiguste kohtu lahenditele. Kaebaja ja tema seaduslike esindajate põhiõiguste rikkumine vastustaja poolt ei ole tõendamist leidnud ka kaebaja poolt kohtule esitatud diktofoniga tehtud salvestustega. Vastuseks kaebajale märgib kohus, et vastustaja on vaidlusaluses maksuotsuses kaebaja eriarvamust käsitledes vajalikul määral esitanud kaalutlused, miks kaebaja väited revidentide erapoolikusest on asjakohatud ja ei saa olla aluseks nende taandamisele. Osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel puudub kohtul alus sellel kaebuses toodud alusel kaebuse rahuldamiseks.
põhiseadusega vastuolus olemisest ning asjaolust, et vastustaja ei saanud 12.06.2008.a vaidlusalust maksuotsust andes sellele sättele tugineda, kuna Tallinna Halduskohus oli selle sätte 02.06.2008.a kohtuotsusega põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistanud. Seega puudub kohtul alus ka sellel kaebuses toodud asjaolul kaebuse rahuldamiseks. 13. Kohtuistungil apelleeris kaebaja ka vaidlustatud maksotsuse sisulisele seadusevastasusele. Kohus on seisukohal, et kaebaja sellesisulised väited on asjakohatud. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast (3-3-1-39-03; 3-3-1-50-03) tuleneb, et sisendkäibemaksu mahaarvamine või tagastamise taotlemine võib olla alusetu juhtudel, kui tehingu poolte vahel esineb pettusele viitav seos. Vastustaja on vaidlusaluses maksuotsuses esitanud põhjaliku analüüsi pettusele viitavatest seostest, mis viisid maksuotsuse tegemisele. Sõiduautode kasutamise, turuuuringute soetamise, serveri tarkvara soetamise puhul peab maksukohustuslane suutma tõendada, milline seos on nendel teenustel maksukohustuslase maksustatava käibega, kuna nimetatud teenuste puhul on käesoleva haldusasja tehiolusid arvestades ettevõtlusega mitteseotud kasutuse tõenäosus märkimisväärne. Kohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlusaluse otsuse nõuetekohaselt motiveerinud. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele.
lõike 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-34-07 leidnud, et kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Kohus on seisukohal et kaebaja ei ole maksumenetluses ja ka kohtumenetluses veenvalt põhjendanud, miks maksuhaldurile esitatud tõenditele antud hinnang on ebaõige. Kaebaja on küll esitanud hulgaliselt tõendite koopiaid, millest peaks järelduma ilmselt R. Paalaga seotud ettevõtete poolt arendatav ettevõtlus, kuid kohtu arvates ei tõenda nimetatud tõendid vastustaja järelduste ebaõigsust käeolevas maksumenetluses, kuna valdavalt on tegemist kaudsete tõenditega, mis ei ole seotud vaidluslause maksuperioodiga ja vaidlusaluste tehingutega ning tõendid ei ole otseses puutumuses vaidlusaluse üksikjuhtumi kontrolliga ega kummuta vastustaja poolt vaidlusaluses maksuotsuses tehtud järeldusi. 14. HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel tuleb kaebus seega jätta rahuldamata kui põhjendamatu. 15. Poolte menetluskulud tuleb jätta nende enda kanda seoses kaebuse rahuldamata jätmisega ning asjaoluga, et vastustaja ei ole esitanud kohtukulu nimekirja ja taotlust kohtukulude hüvitamiseks. Roby Koik kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.