← Eesti

2-05-16755/48

Obsah (8)§ 272§ 231§ 230§ 60§ 53§ 290§ 291§ 449

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-16755 Otsuse tegemise aeg ja koht 01. juuni 2009, Narva Kohus Viru Maakohus Kohtunik Fred Fisker Kohtuasi Hagihind A B hagi E võimaldamiseks 15 0

§ 272

lg 2) ning pakkunud välja hageja juurdepääsutee tagamiseks kolm lahendust: läbi kinnistu L.Koidula tn 42B, läbi kinnistu L.Koidula tn 38B, läbi kinnistu L.Koidula 36A, mis on kooskõlas kohtule esitatud teiste materjalidega. 20. Kohus leiab, et maanteeameti Liikluskorralduse osakonna Linnaliikluse Büroo Narva peaspetsialisti arvamus ( II T 81) on asjakohane ja lubatud tõend (

§ 272

lg 2) kuna menetlusosaliste selgituste alusel Narva-Jõesuu linnal selline ametkond puudub ning seda ülesannet Narva-Jõesuu linnas täidab Narva linna vastav ametnik. Nimetatud dokumendist nähtub, et hageja kinnistule on võimalik juurdepääsutee tagada üle kostja kinnistu L.Koidula tn 36A Narva-Jõesuu kaudu, kuna seal on olemas tee ning L.Koidula 42B (maatükk nr 31) kaudu saab hageja kinnistule juurdepääsu tagada üksnes uue tee ehitamisel koos nõutava dokumentatsiooniga. Teiste hulgas kinnistu L.Koidula 38B kaudu hageja kinnistule juurdepääs on võimatu kuna kinnistul on hooned (elumajad ja majandusehitised), mis takistavad tee rajamist ning on ohuks kinnistu elanikele ( I t 136).

  1. Kohus leiab, et seega tuleb alternatiivsete juurdepääsude kaalumisel arvesse võtta hageja huvi ehitada tee võimalikult väikeste kuludega, hageja huvi, et tee avalikult kasutatavale teele oleks võimalikult lühike, hageja huvi, et juurdepääs jõuaks välja kohta, kus on hästi sõidetav maantee, mis viiks olulistesse ja tavaliselt kasutatavatesse liiklussõlmedesse, muuhulgas tuleb arvestada ka hageja huvi ehitada juurdepääsutee kattega, mis tagab sõiduauto ja operatiivsõidukite liikluse. Kostja osas tuleb kaaluda kostja huvi oma kinnisasja teatud konkreetsel viisil kasutada (elamumaa) ning võrrelda seda võimalikku mõju selle mõjuga, mis tekiks teistele kinnisasja omanikele siis, kui juurdepääsutee läheks üle teiste kinnistute. Kostja oma kinnisasjal ei ela ega püsivalt ka viibi muudel põhjustel. Kinnistul puuduvad piirded ja väravad, puuduvad igasugused hooned, kostja ise elab püsivalt Tallinnas. Kostja on viidanud oma huvi kinnisasja kasutamisel pigem huvina seda müüa. Sellest tulenevalt võiks kostja huviks kinnisasja kasutamisel olla pigem selle realiseerimine ehk müük. Kostja on ka selgitanud, et tänu kohtuvaidlusele on mitmed ostjad loobunud müügi tehingust. Kohtu hinnangul on kostjale kuuluv krundiosa, mida mööda kulgeb hetkel eratee liialt kitsas (kohtu ja menetlusosaliste hinnangul 16,7 – 17 m lai), et sinna saaks üldse ehitada, sest ehitusnõuded/piirangud ei võimalda sinna ehitada. Samas on võimalik hooned ehitada kostja kinnistul lõunapoolsesse kinnistuossa, kus asub ka endise hoone vundament. Kostja kinnistu omanikud/kasutajad saaksid kasutada seda sama erateed kostja kinnistule rajatavate ehitiste juurde pääsemiseks, mida taotleb hageja oma kinnistule juurdepääsuteena. Kohus tuvastas (I t 87-88), et kostja kinnistu kaudu juurdepääsuteed kasutades jõuaks hageja lühemat teed pidi vajaliku avaliku teeni s.t. L.Koidula tänavale. Teiste kinnistute kaudu juurdepääsu rajamisel jõuaks hageja põiktänavale, mis viib edasi avaliku teeni L.Koidula tänavale. Uus rajatav tee läbi kinnistu L.Koidula 42B peaks olema asfalt kattega, et seda kasutada sõiduautoga ja suurema kandevõimega operatiivsõidukitega läbimiseks. Seega on mõjutuste hindamisel määravaks olemasoleva tee pikkus ja tee asukoht kostja kinnistul. Eelpool nimetatud põhjustel on kostja ehitustegevus seoses ehitusnormidega kohalikus omavalitsuses juba piiratud, mistõttu ei saa kostja sinna kinnistuosale kus asub tee ehitisi planeerida ega püstitada. Uue tee rajamine kinnistu L.Koidula 42B kaudu on hagejale rahaliselt liialt koormav ning ei lahendaks hetkel ega lähitulevikus juurdepääsu hageja kinnistule. Asjaõigusseaduse mõttest tulenevalt peab igal kinnistul säilima juurdepääs avalikult teelt igal ajal. Hageja on esitanud kohtule uue tee ehituse eelarve, mis on kohtu hinnangul ebamõistlikult suur arvestades hageja kinnistu maksumust ja kasutamise eesmärki, sihtotstarvet ning asjaolu, et kinnistule peab igal ajal olema tagatud ligipääs sõiduautoga. Seega peab olema tee ehitatud sellise kattega ja eesmärgiga, et seda saab läbida sõiduautoga ja vajadusel ka operatiivautodega (TeeS § 33). Muud võimalust (kui uue tee rajamise kaudu) hetkel sõiduautoga hageja kinnistule L.Koidula 42B kinnistu läbimiseks kohus ei tuvastanud. Kohus nõustub hageja põhjendustega sõiduautoga hageja kinnistule juurdepääsu vajalikkusest.
  2. Kohus nõustub RMK esindaja seisukohtadega, et riigimaal (metsas) jalgsi liikumine pole kodanikele keelatud. Kohus nõustub, et hageja kinnistule avalikult teelt sõiduautoga juurdepääsutee tagamine läbi kinnistu L.Koidula 38B on käesoleval ajal selle omanikule oluliselt koormavam kui kostjale, sest kinnistu L.Koidula 38B ehitised asuvad maatükil kohas kus sõiduautoga juurdepääsu saaks rajada, sedavõrd tihedalt, et läbipääsu võimaldamine hageja kinnistule on selle kinnistu elanikele ohtlik, kinnistu omanik peaks osa ehitistest lammutama ning loobuma laste mänguväljakust, loobuma osast majandushoonest, osast aiamaast ning tuleks rajada täiendav 4,5 m laiune värav sõiduautoga kinnistu läbimiseks hageja kinnistule. Kostja kinnistul pole juurdepääsutee kasutamiseks hageja kinnistule midagi vaja muuta.
  3. Eeltoodut arvestades tuvastas kohus, et hageja juurdepääsutee tagamine avalikult teelt kostja kinnistu kasutamise kaudu koormab kostjat võrreldes teiste kinnistu omanikega oluliselt vähem. Kostja kinnistul on vahetu ja ühine piir avaliku teega, puuduvad väravad ja piirded, kostja kinnistul puuduvad ehitised ja kommunikatsioonid, kostja kinnistul puudub igapäevane elutegevus. Kostja kinnistut läbib sõiduauto mõõtmetele vastav murukattega eratee (TeeS § 5-2), mida on pikema aja jooksul kasutatud juurdepääsuteena hageja kinnistule. Kostja pole kohtule põhistanud, et juurdepääsutee kasutamisel läbi tema kinnistu tema privaatsust teiste kinnistu omanikega oluliselt rohkem rikutakse või mõjutused oleksid kostjale suuremad kui teistele kinnistu omanikele (

§ 231

). Kostja selgitas kohtule, et kostja elab Tallinnas ning käib nimetatud kinnistul mõned korrad aastas. Kohus saab kinnistu omaniku privaatsust hinnata selle kinnistu igakordse omaniku elukorraldusest lähtuvalt.

  1. Kohus tuvastas, et kostja kinnistul asuvat teed on hageja kasutanud avalikult teelt juurdepääsuteena alates 2004 aastast, ajast kui hageja oma kinnistu L.Koidula 36B omandas. RMK esindaja kinnitas kohtuistungil ja oma kirjalikus vastuses, et kostja kinnistul asuvat erateed on teised kinnistu omanikud kasutanud ca 19 aastat, mil RMK esindaja J.Metsis on seal piirkonnas elanud. TsÜS § 2 (tsiviilõiguse allikad) lg 1 sätestab, et tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava, lg 2 tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Kohus tuvastas, et kostja kinnistul asuvat teed on pikema aja jooksul kasutatud piirnevate kinnistute juurdepääsuteena s.h. kinnistu L.Koidula 36B juurdepääsuteena avalikult teelt seega on tegemist tavaõigusega (Riigikohtu lahend 3-2-1-45-04 p 16). Kohtu hinnangul on nimetatud eratee säilimine vajalik ka kostja enda kinnistule ehitatavate ehitiste juurde pääsemiseks avalikult teelt.
  2. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja raames ei ole esitatud asjaolusid, mis välistaksid AÕS §-st 156

(1)tuleneva nõude rahuldamise.
  1. Järgnevalt hindab kohus neid kostja vastuväiteid, millele eespool veel hinnangut antud ei ole. Kostja esitas vastuväite, et tema krundil puudub eratee. Vaatluse protokolliga (II T 87-88) ja foto materjaliga (II t 99-100) tuvastas kohus, et tegemist on murukattega ca 4 meetri laiuse sõiduautoga pideva ülesõitmise tagajärjel tekkinud teega - sõiduautoga ja jalgsi läbitava erateega teeseaduse § 5-2 tähenduses. Vaatluse käigus tuvastas kohus, et tee seisukord ja välimus annab tunnistust sellest, et teed on pidevalt pikema aja jooksul kasutatud (II t 87, 99, 100). Kostja esitas vastuväite, et ühelgi asendiplaanil ega katastriplaanil pole märgitud nimetatud erateed, ei vasta tegelikkusele. Kohtule on esitatud maaüksuse plaan (I t 7,114), riigimaa eraldamise projektplaan (I t 24), maaüksuse asendiplaan (I t 25) kus nimetatud eratee on selgelt märgitud. Kostja on esitanud vastuväite, et ta ei saa oma omandit vajalikus ulatuses käsutada - seda müüa, kuna kinnistule soovitakse määrata teeservituut ning seetõttu hind langeb ning ostjad loobuvad tehingust. Kohus märgib, juurdepääsutee olemasolu vajadus on absoluutne ning igal kinnistu omanikul kellel juurdepääs avalikule teel puudub omab õigust seda nõuda. Kohus märgib, et võimalikud ostjad loobuvad pigem olukorra selgusetuse tõttu ehk pooleli oleva kohtuvaidluse tõttu. Selguse mõttes oleks kõigile kasulik kui kokkulepe on saavutatud juurdepääsutee tagamise ja tasu osas. Kinnistu hind koosneb nii mitmest komponendist, et ainuüksi juurdepääsu õigus avalikult teelt ei määra kinnistu lõplikku hinda. Kohtu hinnangul kinnistu hinna määrab kinnistu turuväärtus.
  2. Kohus asub seisukohale, et kõik hageja poolt taotletud viisil juurdepääsu nõude eeldused on täidetud ja kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Sellest tulenevalt võtab kohus seisukoha võimaliku tasunõude osas.
  3. AÕS § 156 lg 1 2.lause kohaselt määrab tasu suuruse vaidluse korral kohus. Riigikohus on tasu osas väljendanud seisukohta, et kohtuotsusega otsustatakse tasu väljamõistmine kostjatest kinnisasja omanike kasuks. Tasu määratakse kinnisasja kasutamise eest. Kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud, siis on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste ja/ või tasu muutmist, samuti juurdepääsuõiguse lõpetamist (vt RKTKo 3-2-1-33-04 p 22 ja p 23). Sellest tulenevalt tuleb kohtul käesoleva menetluse raames otsustada, kas hageja peab kostjale tasuma juurdepääsu eest ka tasu ning kui suur vastav tasu olema peab. Hageja leidis, et tasu peaks olema 1 200 krooni aastas. Kostja leiab, et tasu peaks olema 10 grammi kullas ehk ca 4 000 krooni aastas. Hageja leiab, et 1 200 kroonine aastatasu peaks tulenema sellest, et hageja kasutab teed ainult suvekuudel, eelmisel kalendriaastal käis hageja oma kinnistul 8 korral, seega kasutas hageja eelmisel kalendriaastal juurdepääsuteena kostja kinnistul asuvat teed 16 korral s.t. et üks kord juurdepääsutee kasutamise eest maksaks ca 75 krooni, mis on oluliselt suurem maksumus Euroopas keskmisest maksumusest erateede kasutamisel. Kohus tuvastas paikvaatluse käigus ja plaanidelt, et tee alla jääva kinnisasja osa on ca 380 m2 (95m x 4m=380) ning kostja maatüki-kinnistu üldpind on 3 290 m2 (I t 187), eratee alune maatükk moodustab 11,55% kinnistu üldpindalast. Kinnistu üldpinna suurusega 3 290 m2 maamaks moodustab kostja enda selgituste alusel ca 1 000 krooni aastas. Arvutuslikult 1 000 kr maamaksu puhul tuleks aastas eratee aluse pindala (380 m2 – 11,55%) eest tasuda 115,50 krooni aastas maamaksu. Hageja pakub eratee kasutamise eest 1 200 krooni aastas (ca 10 korda suuremat tasu). Kostja vaidles hageja pakutud summale (1 200 krooni aastas) vastu ja nõudis 10 grammi kulla hinda ehk 4 000 krooni aastas, selget põhjendust esitamata, miks just sellist summat. Küll aga leidis kostja, et 1 200 krooni tasuna on ilmselgelt liiga vähe, st kostja leidis, et hageja poolt esitatud tasu arvestamise põhimõtteid ei saa tasu arvestamisel aluseks võtta. Kostja esitas väite, et 4 000 krooni suurune hüvitis kompenseeriks omandi kaotuse tõttu tekkiva kahju või tulu languse. Kostja ei ole oma väiteid selles osas tõenditega ei kinnitanud. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kostja väide omandi kaotuse kohta on väär, et talle tekib kahju ja tulu vähenemine. Kohus märgib, et juurdepääsutee võimaldamise korral hagejale üle oma kinnistu ei kaota kostja oma omandit, kostja kinnistu üldpind ei vähene selle tagajärjel, vaid kinnistu kasutamine kitseneb teatud piirides. Kohus märgib, et kuna käesolevat vaidlust lahendatakse hagimenetluses peab pool ise esitama kohtule tõendid oma väidete kinnituseks. Seega

§ 230

lg 1 sätestab et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus selgitas seda põhimõtet korduvalt kohtumenetluse käigus. Kostja ei ole esitanud ei arvestuskäiku, ei asjaolusid ega tõendeid, mis kinnitaksid seda, et kostjale tekib kinnisasja osa kasutamise kitsenemisest kahju, tulu langus või et tasu peaks muudel kaalutlustel hageja poolt pakutust suurem olema. Seetõttu leiab kohus, et kostja nõuet määrata tasuks 10 grammi kullas ehk ca 4 000 krooni ei saa rahuldada. See ei tähenda, et kostja ei võiks uutel asjaolude tekkimisel kohtusse pöörduda ja nõuda tasu suurendamist. Kuivõrd hageja pakkus tasuks välja konkreetse summa ja kostja ei ole suurema tasu määramiseks asjaolusid esile toonud ega suurema tasu väljamõistmise vajalikkust tõendanud, tuleb määrata tasu suuruseks hageja poolt pakutud 1 200 kroonine aastatasu.

  1. Kohus leiab, et kuna kostja peab teest tulenevaid kitsendusi taluma koheselt, st juurdepääsu talumiskohustuse tekkimisest alates, mistõttu leiab kohus, et tasu maksmise kohustus tekib hagejal sellest hetkest, kui kostjal tekib juurdepääsu talumise kohustus. Kuivõrd juurdepääsu tasumise kohustus tekib kostjal käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates, peab hageja ka tasu sellest ajast alates tasuma. IX Kokkuvõte
  2. Asjas olevate tõenditega on tõendatud, et hageja puhul esineb AÕS § 156 lg 1 kohaldamise eeldused. Hagejal puudub juurdepääs kinnisasjalt avalikule teel. Taotletav juurdepääs kostja kinnistu kaudu on maakorralduslikult võimalik ja hageja juurdepääsu vastu omatav huvi on ülekaalukas võrreldes kostja õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Juhul, kui hageja peaks rajama juurdepääsu kinnistule L.Koidula 42B kaudu, oleks selle maksumus üle 126 433 krooni, mis oleks ilmselgelt hagejale oluliselt koormavam kui kostjale see asjaolu, et hageja kasutab juurdepääsu kostja kinnistu kaudu. Asjas esitatud materjalidega on tuvastatud, et juurdepääsutee (kostja kinnistul) on juba olemas olnud pikemat aega. Iseenesest on kostja väide õige, et juurdepääs üle tema kinnistu riivab mingil määral tema privaatsust, kuid kohtu hinnangul see riive ei kaalu üle hageja huvi juurdepääsu vastu oma kinnistule. Kuna kostja kinnistul olevat teed on kasutatud aastakümneid ning selle kasutamine ei ole eelnevalt takistanud kostjal kasutamast oma kinnistut tervikuna, siis on alusetu kostja väide, et kostjal ei ole seetõttu võimalik oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kostja pole tõendanud, et hageja juurdepääsu võimaldamine on mujalt vähem koormavam ja mõistlikum. X Menetluskulude jaotus
  3. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 (menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine) lg 1 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist (jõustus 01.01.2006) alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Käesolev tsiviilasi on kohtu menetluses alates 08.09.2005 aastast. Seega tuleb rakendada enne 01.01.2006 kehtinud seaduse redaktsiooni. Tulenevalt

(redaktsioon kuni 31.12.2005) § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud, lg 3 sätestab, et kui pool ei esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Tulenevalt

§ 60lg 1 ja 3 alusel peab poolte menetluskulud kandma kostja.

Hageja kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekirja ega kuludokumente ei esitanud. Seega kannab kostja ainult enda menetluskulud. XI Selgitused 32. Kostja esitas kohtule elektrooniliselt 19.05.2009 aastal „väljasõidu protokollist leitud ebatäpsused“. Kohus edastas nimetatud dokumendi ka teistele menetlusosalistele. Viru Maakohtu Narva kohtumajas 12.05.2009 toimunud kohtuistungi lõpus selgitas kohus

§ 53lg 2 sisu.

Kohus teatas, et allkirjastab kohtuistungi protokolli 13.05.2009 aastal ning menetlusosalistel on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul. Kohus selgitab, et kohus pole pidanud väljasõidu kohtuistungit ega koostanud ka väljasõidu kohtuistungi protokolli. Kohus on 5. mail 2009 läbi viinud vaatluse mitte väljasõidu kohtuistungi ning koostanud selle kohta menetlustoimingu protokolli (

§ 290-292).

Vaatlust korraldaval kohtunikul on suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda. Vaatlusprotokolli mõte on kajastada kirjelduse kaudu esmajoones kohtu poolt vahetult tajutud asjaolusid (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-41-08 p 16). Vaatluse kohta koostatud protokolli kannab kohus subjektiivselt kohtu enda poolt tajutud olustiku kirjelduse mitte teiste menetlusosaliste poolt tajutavat. Kohus võtab 19.05.2009 a kostja poolt elektrooniliselt esitatud dokumendi materjalide juurde ja arvestab ainult selle osaga dokumendist mis puudutab

§ 291lg 5 mõistes märkuseid.

Kostja ei saa nimetatud dokumendiga muuta kohtu poolt tajutut, kostjale oli tagatud selgituste, arvamuste ja seisukohtade andmine kohtuistungil. Kohus protokollis kohtuistungil menetlusosaliste poolt öeldu menetluse seisukohalt vajalikus ulatuses. Kohus selgitas ka kohtuistungi lõpus, et kohtuistungi protokoll pole stenogramm. Menetlusosalisel pole võimalik esitada täpsustusi või parandusi kohtu poolt tajutu kohta vaatluse käigus ega esitada vaatlusprotokolli selles osas parandamiseks ettepanekuid. Tulenevalt

§ 449lg 2, § 51 lg 1 II lause – alusel tegi kohus vaatluse käigus märkmeid.

Vormikohane peab protokoll olema hiljemalt selle allkirjastamisel. Seaduses ei ole üldist tähtaega mille jooksul tuleb protokoll allkirjastada (vt Riigikohtu otsus 3-21-41-08). Kohus allkirjastas protokolli vahetult pärast vaatlust. 33. Viru Maakohtu 12.mail 2009 toimunud kohtuistungi protokolli kohta kostja konkreetseid ja § 53 mõttes sisulisi parandusettepanekuid ei esitanud. Fred Fisker kohtunik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.