← Eesti

3-08-1626/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-1626 Otsuse kuupäev 23.12.2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Vjatšeslav Džanashija ( Požarski) kaebus Justiitsmin

) §-e 6, 23 lg-d 1, 2; inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) I osa art 8; Euroopa vangistusreeglite Rec

(2006)p 1-6, p 17.1-3, p 24.1-5. 29.09.2008.a saabus Tartu Halduskohtusse V. Džanashija kaebuse täiendus, milles kaebaja taotleb Justiitsministeeriumi käskkirja nr 4-1-04/8029 õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja märgib, et nimetatud haldusakti alusel tema vanglavälised sidemed perekonnaga katkestati. Samuti märgib kaebaja, et talle tungiti Murru Vanglas kallale, ründajad aga veeti erinevatesse vanglatesse laiali. Seega on Justiitsministeeriumi vaidlusalune käskkiri põhjendamata, kuna kõik ründajad veeti Murru Vanglast välja ja mingit ohtu kaebaja elule ei olnud. Kaebaja 12.10.2008.a kaebuse täienduse kohaselt ei ole ta pere ja sugulastega saanud kohtuda terve aasta jooksul. Tartu Vangla taotles 16.09.2008.a kaebaja üleviimist Tallinna Vanglasse, kuid vastustaja jättis 30.09.2008.a selle taotluse rahuldamata. Kirjaliku menetluse käigus 26.11.2008.a esitatud täiendavate seisukohtade kohaselt on kaebaja kaebust täiendanud viidetega PS §-dele 26 ja 46, haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-dele 5 ja 40,

§-le 23, konventsiooni artiklile 8 ja Euroopa vanglareeglistiku punktidele 24.4, 24.

  1. Täiendavate faktiliste asjaoludena toob kaebaja välja asjaolu, et vaatamata 07.-10.08.2008.a ja 14.08.2008.a määratud pikaajalistele kokkusaamistele perekonnaliikmetega etapeeriti ta Murru Vanglast ära. Vastustaja seisukohad
  2. Justiitsministeerium leiab, et kinnipeetav Vjatšeslav Džanashija kaebus ei ole põhjendatud.

§ 19

lõige 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Sama paragrahvi lõige 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord. Kinnipeetava ümberpaigutamine oli 01.08.

  1. a detailsemalt reguleeritud Justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr. 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) peatükis 6 (paragrahvid 11- 26). Üldreeglina toimus ümberpaigutamine VSkE § 13 alusel, mille kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Taotluse rahuldamise otsustab Justiitsministeerium. Vastavalt Justiitsministeeriumi kantsleri 15.01.2003.a käskkirjaga nr 10 vastu võetud „Justiitsministeeriumi asjaajamiskord“ § 37 lõige 3 punkti 5 kohaselt on vanglate osakonna talituse juhataja oma talituse pädevuse piires volitatud alla kirjutama haldusaktidele, millega tehakse asjas sisuline otsus. Kinnipeetava ümberpaigutamise puhul on tegemist haldusaktiga. 2 Õigusaktidega on antud üldine raamistik kinnipeetava paigutamise otsustamiseks Justiitsministeeriumile. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning seda teostatakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus otsuses Bastone v Itaalia leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ sätestab punktides 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Seega ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lõige 1 esimesest lausest tulenevalt on isikul õigus pöörduda halduskohtusse, kui tema õigusi on rikutud. Nagu eelpool selgitati puudub kinnipeetaval õigus kanda karistust konkreetses vanglas, mistõttu ei saa isik väita, et tema ümberpaigutamisega on rikutud kinnipeetava subjektiivseid õigusi. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2002.a otsuses nr 3-3-1-902 leidnud, et HKMS § 7 lõige 1 kohaselt võib kaebusega haldusakti tühistamiseks pöörduda halduskohtusse isik, kelle õigusi haldusakt rikub. Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel tuleb kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi: põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, samuti haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Vastustaja selgitas, et isikul puudub subjektiivne õigus vaidlustada ümberpaigutamise otsust. Ka Riigikohtu halduskolleegium on 20.12.2001.a otsuses nr 3-3-1-8-01 leidnud, et isiku põhjendatud huvist võib välja kasvada halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Antud juhul oleks kaitstavaks huviks kinnipeetava mitte ümberpaigutamine. Samas aga puudub isikul subjektiivne õigus valida kinnipidamiskohta, mistõttu ei ole tegemist õigusega, mis kuuluks halduskohtuliku kontrolli alla. Samuti viitab vastustaja Tartu Ringkonnakohtu 14.12.2007.a otsusele haldusasjas nr 307-1420, milles kohus leidis, et kinnipeetaval puudub õigus valida kinnipidamiskohta. Samas asjas tegi kinnipeetav ka kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohus ei võtnud asja menetlusse. Kaebaja paigutati ümber Murru Vangla direktori 27.07.
  2. a taotluse nr 6-2/4955 alusel. Taotluse kohaselt on Murru Vanglas oht kaebaja elule. Taotlusest nähtub, et kaebaja on oma üleoleva suhtlus- ja käitumisviisiga põhjustanud mitmeid konfliktsituatsioone, mis viisid selleni, et kaebajal avastati eluosakonnas viibimise ajal hulgaliselt torkehaavu pea- ja seljapiirkonnas. Vangla taotles tõsisemate tagajärgede ennetamiseks kaebaja ümberpaigutamist. 3 Vaidlustatud otsuse põhjenduses on toodud, et ümberpaigutamise põhjuseks on oht kaebajale kaaskinnipeetavate poolt. Kaebaja väidete kohaselt saadeti tema ründajad erinevatesse vanglatesse sh Tartu Vanglasse. Kaebaja on seisukohal, et Justiitsministeeriumi otsus on põhjendamata, kuna kõik tema ründajad viidi Murru Vanglast ära ja mingit ohtu tal seal ei olnud. Vaidlustatud otsuse materjalidest nähtub, et kaebaja on põhjustanud üleoleva käitumisega konfliktsituatsioone, mis viisid kaebaja ründamiseni Murru Vanglas. Kuigi Murru Vanglast oli eelnevalt ümber paigutatud kinnipeetavad, keda otseselt kahtlustati seotuses kaebaja ründamisega, ei olnud tulenevalt kaebaja käitumisest teada, kas Murru Vanglasse oli jäänud veel kinnipeetavaid, kes võisid kaebajat ohustada. Tartu Vangla on ehituselt turvalisem vangla, kus kaebaja julgeolek oli paremini tagatud, kui Murru Vanglas või Tallinna Vanglas. Seega ei ole kaebaja väited teiste kinnipeetavate ümberpaigutamise kohta põhjendatud. Kaebaja väidete kohaselt viidi teda Tartusse päeval, kui pidi toimuma pikaajaline kokkusaamine abikaasa, tütre ja isaga. Kaebaja on seisukohal, et tema ümberpaigutamisega kokkusaamise päeval katkestati tema vanglavälised suhted. Olukorras, kui kinnipeetava elu ja tervis on ohus, on õigus tervise säilimisele suurema kaaluga, kui õigus saada kokkusaamist lähedastega. Ka Õiguskantsler asus 22.10.
  3. a kirjas nr 7-4/071470/00807290 seisukohale, et nõustuda tuleb Justiitsministeeriumi seisukohaga, et olukorras, kus omavahel konkureerivad kinnipeetava erinevad huvid, on põhjendatud arvestada eeskätt kaalukamaid huvisid. Õiguskantsler on järeldanud, et antud juhul kaalus vajadus kaitsta kaebaja elu ja tervist kindlasti üles huvi saada lähedase isikuga pikaajalisele kokkusaamisele. Kaebaja põhjendab otsuse vaidlustamist asjaoluga, et ta elab Tallinnas, kõik ta sugulased ja pere elavad samuti Tallinnas. Kaebaja väidete kohaselt ei ole ajavahemikul 07.08.
  4. a kuni 07.08.
  5. a perekonnaliikmed teda kordagi külastanud, kuna ta viibib kaugel. Seetõttu on tema perekondlikud suhted rikutud. Justiitsministeerium on seisukohal, et arvestades Eesti geograafilisi mõõtmeid ei ole ükski vahemaa niivõrd suur, et lähedased ei võiks kinnipeetavat mõne teise piirkonna vanglas külastada. Seega on kaebuse esitaja väited pika vahemaa kohta alusetud. Kaebaja viitab kaebuses, et 16.09.2008.a taotles Tartu Vangla tema ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse, kuid Justiitsministeerium jättis 30.09.
  6. a otsusega Tartu Vangla taotluse rahuldamata. Käesolevas vaidluses on kaebaja vaidlustanud Justiitsministeeriumi karistuse täideviimise talituse juhataja Priit Posti 01.08.2007.a otsuse nr 4-1-04/8029, seega ei ole kaebaja viited Justiitsministeeriumi karistuse täideviimise talituse juhataja Priit Posti 30.09.
  7. a otsusele asjassepuutuvad. Kohtu põhjendused ja otsus
  8. HKMS § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on vangistusõigusest tulenev vaidlus, mis on loomult avalik-õiguslik, kuna vangistusõigus kuulub avaliku õiguse valdkonda. Seetõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. HKMS § 6 lõike 3 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist, mille tõttu on kaebaja nõue formaalselt lubatav. 4
  9. Vastuseks vastustajale märgib kohus, et käesoleval juhul ei ole tegemist HKMS § 11 lõike 3 1 punktis 5 nimetatud kaebusega, mille esitamiseks ei ole kaebajal ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust, mis annaks halduskohtule aluse kaebuse kaebajale läbivaatamatult tagastamiseks, mille tõttu lahendab halduskohus poolte vahelise vaidluse sisuliselt.
  10. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemine, kui kaebajal on põhjendatud huvi kohtult taotletava konstateeringu suhtes. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega ning kaebaja poolt kirjalikus menetluses esitatud täiendavate seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.
  11. Kaebaja palub tuvastada vaidlustatud haldusakti õigusvastasus, kuid ei ole kaebuses ja selle täiendustes välja toonud põhjendatud huvi kohtult taotletava konstateeringu suhtes. Kirjalikus menetluses esitatud viimase kaebuse täienduse kohaselt on kaebaja põhjendatud huviks üleviimine karistuse kandmiseks Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kinni peetaval isikul ei ole subjektiivset õigust valida vanglat, kus ta karistust kannab. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist või ümberpaigutamist konkreetsesse vanglasse.

§ 19

lõike 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Vastavalt

§ 11

lõikele 1 toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ja iseloomuomadusi. Vaidlustatud toimingu tegemise ajal vaidlusalust õigussuhet reguleerinud VSkE § 13 kohaselt otsustas kinnipeetava paigutamise Justiitsministeerium. Kinnipeetav otsustati paigutada ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Osundatud õiguslikust alusest järeldab kohus, et kinnipeetava vanglasse paigutamine või ümberpaigutamine ei saa sõltuda kinnipeetava eelistusest ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist ühest vanglast teise. Taoline õigus puudub kinnipeetaval ka käesoleval ajal kehtiva õiguse alusel. Kinnipeetava ümberpaigutamise põhjused on

§-s 19 esitatud ammendava loeteluna, so täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kinnipeetava soovidega arvestamist seadus ette ei näe ning kinnipeetaval puudub õigus nõuda enda paigutamist konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse, mille tõttu arvestatakse kinnipeetava soovidega ainult juhul, 5 kui see on kooskõlas täitmiskava elluviimise ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisega või julgeoleku kaalutlustega. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec

(2006)2 kinnitatud „Euroopa Vanglareeglistiku“ punktide 17.1, 17.2 ja 17.3 kohaselt tuleb vangid suunata vanglatesse, mis on võimalikult lähedal nende kodule või sotsiaalse rehabilitatsiooni keskustele, kinnipeetava suunamisel tuleb arvesse võtta ka ohutuse ja turvalisuse nõudeid ning tuleb tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele. Ümberpaigutamisel tuleks välja selgitada kinnipeetava soov. Kohus on seisukohal, et kaebaja soov teda mitte paigutada Tartu Vanglasse vaid jätta Murru Vanglasse või ümber paigutada Tallinna Vanglasse, ei ole põhjendatud. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja enne Tartu Vanglasse paigutamist Murru Vanglas, mis on kaebaja elukohale Tallinnas üldteadaolevalt lähemal kui Tartu Vangla. Seega on kaebaja suhtes järgitud kaebaja poolt osundatud Euroopa vanglareeglistiku punkti 17.1, kuna esialgselt oli ta suunatud kodule võimalikult lähedal asuvasse vanglasse. Vaidlustatud otsuse kohaselt (tl 68) paigutati kaebaja ümber julgeoleku kaalutlustel, kuna teda ähvardas oht kaaskinnipeetavate poolt, mille tõttu ei ole vaidlustatud otsus vastuolus Euroopa vanglareeglistiku punktiga 17.2, nagu ekslikult väidab kaebaja, sest nimetatud punkt kohustab vastustajat ja vanglaid arvestama vangi ohutuse ja turvalisusega. Neil asjaoludel ei ole vastustaja otsus vastuolus ka Euroopa vanglareeglistiku punktiga 17.3, kuna vangi paigutamisel ja ühest vanglast teise suunamisel tuleb eelkõige arvestada isiku ohutuse ja turvalisusega ja alles siis saab arvestada isiku soovidega. Kohus möönab, et kaebaja perekonnal võib esineda teatud ebamugavusi kaebaja Tartu Vanglas külastamisel, kuid ka siin tuleb eelistada kaebaja turvalisust perekonna võimalikele ebamugavustele, mille tõttu pole otsus vastuolus ka

§-ga 23. Kaebuse väited perekondlike kontaktide katkemisest on alusetud, kuna kaebajal oli 2008.a novembris pikaajaline kokkusaamine perekonnaliikmetega, mille tõttu ei ole vaidlustatud otsus vastuolus ka Euroopa vanglareeglistiku punktidega 24.5 ja 24.6, mis on tõendatud Tartu Halduskohtu menetluses olnud haldusasja nr 3-082018 menetlemise käigus kaebaja enda poolt kohtule esitatud pöördumisega. Vaidlustatud otsus ei ole vastuolus PS §-ga 20, kuna vaidlustatud otsusega ei võeta kaebajalt vabadust PS § 20 mõttes, kuna kaebaja puhul on tegemist

§ 2nimetatud kinnipeetavaga, kellelt on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega.

Vaidlustatud otsus pole vastuolus ka konventsiooni artikliga 8 ja PS §-ga 26, kuna kaebaja perekonnaelu puutumatuse riive tuleneb kaebaja kui süüdimõistetu poolt vangistuse kandmisest, mitte aga vangistuse kandmise asukohast. Vastustaja ei ole eiranud ka PS § 46, kuna asjas puuduvad tõendid, et kaebaja õigust avalduste ja märgukirjade esitamiseks oleks piiratud. Paljasõnaline on kaebaja väide tema tagakiusamisest vastustaja poolt. Seega ei ole kaebaja üleviimine karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse vastuolus vangistuse eesmärkidega, kuna see on toimunud kaebaja enda julgeoleku kaalutlustel. Kohtul puudub igasugune alus arvamuseks, et kaebaja elu või tervis on ohus Tartu Vanglas, kuna kaebaja on viimati kohtu poole pöördunud kirjalikult 26.11.2008.a, kuid Tartu Vanglas viibib ta juba 2007.aasta augustist ja kohtule saadetud pöördumistes ei ole kaebaja osundanud, et kaaskinnipeetavad oleks ohustanud tema tervist või elu. Seega oli kaebaja Tartu Vanglasse ümberpaigutamine 2007.aastal ka sisuliselt põhjendatud. Vastustaja ei ole eiranud HMS §-des 5 ja 40 sätestatut, kuna haldusmenetlus on läbi viidud eesmärgipäraselt ja kaebajal on olnud võimalus oma seisukohtade avaldamiseks (tl 70), millist õigust on kaebaja ka kasutanud. 6 Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vastustajalt enda ümberpaigutamist Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse ja seega ei ole kaebaja ümberpaigutamisega Murru Vanglast (haldusaktiga) rikutud tema subjektiivseid õigusi ega piiratud tema vabadusi. Samuti puudub kaebajal põhjendatud huvi enda teise vanglasse ümberpaigutamise nõudmiseks või ümberpaigutamata jätmise nõudmiseks. Kohus leiab, et osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel jätta rahuldamata. 9. Poolte menetluskulud jäävad nende enda kanda. Roby Koik kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.