) §-s 46³ sätestatud tähtaja kulg peatus ajaks, mil L.L kogus teavet kirjale vastamiseks. Isegi kui lugeda tähtaeg ületatuks, oli see ületatud mõjuval põhjusel. 2 Kaebuses märgitakse, et L.L allkiri detailplaneeringu kooskõlastuslehel võeti valgele paberile enne muu teksti sinna trükkimist. Sellele lehele võeti allkiri OÜ Herteros esindaja poolt põhjendusega, et kooskõlastus käsitleb piirinaabri detailplaneeringut, kuid juttu ei olnud Valkse-Mihkli 4 kinnistule rajada soovitavatest trassidest ja teest, samuti ei tutvustatud allkirja võtmise eelselt detailplaneeringut. Kaebaja sai kinnistu omanikuks 04.09.
lg 1 kohaselt saab võõrandamine toimuda omaniku nõusolekuta, kohese ja õiglase hüvitise eest.
lg 1 p 7 võimaldab kinnisasja sundvõõrandada avalikult kasutatava tee, sh kohaliku tee, ehitamiseks. Seega oli sundvõõrandamise alustamiseks seadusest tulenev alus. Kaebaja on käinud peale otsuse tegemist vallavalitsuses ja öelnud, et nõustub otsust mitte vaidlustama, kui kinnistu võõrandatakse hinnaga 175 kr/m² . Keila Vallavalitsus ei olnud pakutud hinnaga nõus ning leidis, et õiglane hind tuleb määrata kindlaks kohtutäituri poolt. Vastustaja on veendunud, et kaebus on esitatud üksnes seetõttu, et saada sundvõõrandamisel enda soovitud hinda. Vastustaja on järginud otsust tehes head haldustava, kuulanud ära kaebaja seisukoha. Kaebaja on olnud teadlik nii tehnovõrkude projektist kui detailplaneeringust ning osalenud isiklikult 20.02.2008 Keila Vallavolikogu maakomisjoni istungil, kus arutati kinnistu osalist sundvõõrandamist. Istungil kaebaja ei esitanud oma pakkumist, kuhu tuleks tee rajada. Vastustajal ei olnud kohustust otsuses kaebaja väiteid ümber lükata, vaid vastustaja pidi kaaluma vastuväidete aluseks olevaid ja sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise aluseks olevaid põhjendusi. K.E on olnud teadlik ka detailplaneeringu kooskõlastamisest, mis toimus 08.08.2006 OÜ Tõnissoni Maa- ja Metsahaldus büroos, kus viibis juures ka kaebaja. Eeltoodut tõendavad ekirjad, mis on kaebusele lisatud. Samuti nähtub kirjadest, et K.E oli läbirääkimistel detailplaneeringu elluviimiseks L.L-i kui tolleaegse omaniku esindaja. Kaebaja oli teadlik kavatsusest sundvõõrandamine läbi viia juba siis, kui kinnistu omanik oli L.L. L.L tähtaegselt vastuväiteid ja seisukohta ei esitanud. L.L ei ole vaidlustanud detailplaneeringut, mis näeb ette tee rajamise, kuigi väidab, et ei ole sellele kooskõlastust andnud. Kehtivatest detailplaneeringutest tuleneb kolmandatele isikutele õiguspärane ootus planeeringust tulenevate tingimuste täitmiseks. Kuna kaebaja ja OÜ Herteros vahel kokkulepet tee rajamiseks ei saavutatud, tuli läbi viia sundvõõrandamine, et rajada avalikku kasutusse minev kohalik tee. Kui L.L väidab, et ei ole detailplaneeringut näinud ja on andnud allkirja valgele paberilehele, siis tuleb neid väiteid tõendada. L.L ei ole kasutanud tsiviilseadustiku üldosa (edaspidi TsÜS) § 99 lg 1 p-st 2 tulenevat õigust tehingu tühistamiseks, mis saavutati pettuse või eksimuse teel. Detailplaneeringut, millega kaebaja on käinud vallavalitsuses tutvumas, ei ole ta vaidlustanud. 24.04.2009 vastuses kohtunõudele vastustaja märgib, et 20.02.2008 toimus Keila Vallavolikogu maakomisjoni koosolek, kus viibis ka kaebaja ning mille eesmärgiks oli kaebajale veelkord selgitada, millest tingituna sundvõõrandamine tehakse. Kaebajal on võimaldatud tutvuda nii detailplaneeringu kui tee ehitusprojektiga ning kaebaja on seda võimalust ka kasutanud. Kuna detsembris 2007 selgus, et alates 23.08.2007 on Valkse-Mihkli 4 kinnistuomanikuks K.E, kes seadis 06.11.2007 isikliku kasutusõiguse (vee- ja kanalisatsioonitrasside osas) OÜ Herteros kasuks ja 06.12.2007 isikliku kasutusõiguse (vee- ja kanalisatsioonitrasside osas) OÜ Herteros ja OÜ Vanatoa Arenduse kasuks, siis puudus vajadus esitada sundvalduse seadmise avaldust Valkse-Mihkli 4 kinnistu suhtes. Kuna endiselt ei olnud kaebaja nõus detailplaneeringu kohase tee rajamisega läbi talle kuuluva Valkse-Mihkli 4 kinnistu, siis vastavalt PlanS §-le 31 ja
Põhja Regionaalne Maanteeamet andis 15.01.2007 AS YIT Ehitusele välja ehitusloa ajutise mahasõidu ehitamiseks Tallinna-Paldiski maanteelt, kuid ajutine mahasõit tuli likvideerida 01.07.
lg-st 1 ja 2 alustab sundvõõrandamisel kohaliku tee ehitamiseks pärast sundvõõrandamise otsuse jõustumist ja erakorralist hindamist vallavanem viivitamata kokkuleppemenetlust. Vastavalt
lg-le 1 avaldas vastustaja 23.05.2008 ajalehes „Äripäev” teate isikutele, kelle õigusi osaline sundvõõrandamine kahjustab, et nad teataksid oma õigustest ja nõuetest. 27.05.2008 saatis vastustaja tähitud kirjad K.E-le ja teistele piiratud asjaõiguste omanikele. 12.06.2008 teatas K.E, et osaline sundvõõrandamine kahjustab tema huve ning ta ei nõustu määratud sundvõõrandamise tasuga. Samuti teavitas vastustajat, et on vaidlustanud sundvõõrandamise otsuse halduskohtus.
lg 2 sätestab, et sundvõõrandamise otsuse või sundvõõrandamismenetluse käigus tehtud otsuse või toimingu kohtus vaidlustamisel sundvõõrandamismenetlus ning selle tähtajad ei peatu. Sellise otsuse või toimingu vaidlustamise korral ei või enne vaidluse lahendamist siiski kinnisasja valdust üle anda ega omandiõigust sundvõõrandisaajale üle kanda. 21.07.2008 toimus kokkuleppemenetlus, mille käigus teatas kaebaja soovist tellida omapoolne ekspertarvamus. Vastustaja nõustus sellega ja tegi kaebajale ettepaneku esitada omapoolne hinnapakkumine hiljemalt 18.08.2008. Märgitud tähtpäeval saabus kaebaja vastus, milles ta leidis, et hindamisakti saamiseks jõupingutuste tegemine ei ole põhjendatud, kuna ta on vaidlustanud sundvõõrandamise otsuse kohtus. Vastavalt
lg-le 2, kui määratud või kokkulepitud ajaks mõni sundvõõrandamise pool või mitte ükski sundvõõrandamise pool pädeva isiku juurde mõjuva põhjuseta ei ilmu või määratud tähtaja jooksul kokkulepet ei saavuta, lõpetab pädev isik kokkuleppemenetluse ja sundvõõrandamismenetlus jätkub.
lg 1 kohaselt kui sundvõõranditasus või kahjustatud õiguste eest makstavas hüvitises kokkuleppele ei jõuta, teeb sundvõõranditasu või hüvitise määramise otsuse kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks valla- või linnavalitsus.
lg 2 kohaselt nähakse sundvõõranditasu ja hüvitise suurusena sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuses käesoleva seaduse § 16 lg 9 nimetatud hindamisaktis märgitud kõrgeim kinnisasja või piiratud asjaõiguse väärtus. 6 Tasu määramise aluseks võeti 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ poolt antud eksperthinnang nr 0712/048H, mille kohaselt oli sundvõõrandatava osa õiglaseks väärtuseks 9 krooni ruutmeeter. Vastustaja leiab, et kuna
lg 2 (alates 21.07.2005 kehtivas redaktsioonis) näeb ette, et kohtus vaidlustamisel sundvõõrandamismenetlus ei peatu, oli sundvõõranditasu kohta haldusakti andmine lubatav ning vastustaja ei pidanud ära ootama sundvõõrandamise otsuse üle toimuva kohtumenetluse tulemust. Kaebajale ei saanud jääda arusaamatuks, et vastustaja soovib sundvõõrandamismenetlusega edasi minna, kuna talle saadeti kutse sundvõõranditasu või hüvitise osas kokkuleppemenetluse läbiviimiseks. Kohtutäituri määratud hinda võib kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada täitemenetluse seadustiku § 217 alusel. Hinna vaidlustamise korral taotleb kohtutäitur uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Kaebaja ei ole vastustajale teadaolevalt hinda sellisel viisil vaidlustanud. Kohtule esitatud ERI Kinnisvara eksperthinnangu kohaselt on kaebaja tellimuse esitanud 22.09.2008 suulisel teel ning eksperthinnang on koostatud 29.09.2008, mistõttu leiab vastustaja, et kaebaja ei ole soovinud kasutada talle kokkuleppemenetluses antud võimalust tellida omapoolne hindamisakt. Kohtule esitatud hindamisaktis on aluseks võetud ainult üks müügitehing Keila vallas ja kaks Harku vallas, kus teadaolevalt on kinnisvara hind oluliselt kõrgem. Vastustaja on õigustatult võtnud sundvõõranditasu määramisel aluseks kohtutäituri määratud hinna.
Vaidlus on selles, kas haldusorgan on otsust tehes lähtunud õigetest asjaoludest, kas asjaolud on tõendatud, kas menetlus on läbiviidud nõuetekohaselt (tagatud menetlusosalise õigused) ning kas otsus on motiveeritud. Kohus peab tühistamiskaebuse rahuldamiseks tuvastama, kas kaevatav haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. 7 PS § 32 sätestab omandivabaduse kui põhiõiguse. PS § 32 lg 1 esimene lause tagab kaitse sundvõõrandamise eest, sätestades, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Viidatud põhimõte ei ole siiski piiramatu. PS § 32 lg 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kui otsus, millega omand võõrandatakse omaniku tahte vastaselt, ei ole sisuliselt õiguspärane, siis see kahtlemata rikub märgitud põhiõigust. PlanS § 31 kohaselt kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu elluviimiseks võidakse kohaldada kinnisasja sundvõõrandamist kinnisasja sundvõõrandamise seaduses ettenähtud alustel ja korras.
lg 1 sätestab, et kinnisasjade sundvõõrandamine on kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest.
lg 3 kohaselt kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav muul lubataval viisil, ei ole sundvõõrandamine lubatud.
lg 1 p 7 kohaselt kinnisasja võib üldistes huvides sundvõõrandada avalike tänavate, teede ja väljakute rajamiseks ja laiendamiseks. Seega on olemas seaduslik alus sundvõõrandamise läbiviimiseks.
S) § 4 lg 1 sätestab, et avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik tee, üldiseks või kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ning sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud eratee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks teeseaduses ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega. Sundvõõrandamise otsuse kohaselt on sundvõõrandamise eesmärgiks rajada Valkse küla arengupiirkonnas avalikku kasutusse määratud kohalik tee (Sinilille tee). Vaidlusaluse tee asukoht oli vastustaja vastuse kohaselt planeeritud juba 16.03.2004 Keila Vallavalitsuse korraldusega nr 292 algatatud Keila vallas Valkse külas asuvate „ValkseMihkli 1, 2, 3, 4 maaüksuste ja Valkse-Mihkli 1 maaüksuse ning Keila-Paldiski maantee ja Keila-Joa ristmiku vahel riigimaa maaüksuse ehitusõiguse määramine” detailplaneeringuga (tlk 89) ning nähtub ka selle planeeringu tehnovõrkude koondplaanist (tlk 88). Vastustaja vastuse kohaselt esitati detailplaneeringu eskiis Keila Vallavalitsusele 25.08.2005, detailplaneeringut lõpuni ei viidud (tlk 225). Viidatud dokumendid näevad ette, et ka ValkseMihkli 4 maaüksust läbib projekteeritav Sinilille tee. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et Valkse-Mihkli 4 maaüksuse osas tegeles kõnealuse detailplaneeringuga Tõnissoni Kinnisvarabüroo (tlk 225), seega saab kohtu arvates järeldada, et maaüksuse tolleaegne omanik L.L pidi juba selle detailplaneeringu menetlemise ajal olema teadlik piirkonda planeeritavast avaliku kasutusega Sinilille teest, mis läbib mitmeid kinnistuid ning on vajalik nendele ligipääsuks, kuna eelnimetatud äriühing kui kinnistu kaasomanik tegutses ka teise kaasomaniku (L.L) huvides. 27.09.2006 Keila Vallavolikogu otsusega nr 108/0906 kehtestati Evardi-Juhani II, Lutlandi, Valkse-Mihkli ja Ehvardi detailplaneering (tlk 90 detailplaan, tlk 210 kehtestamise otsus) ja 27.09.2006 Keila Vallavolikogu otsusega nr 107/0906 Vanatoa maaüksuse detailplaneering (tlk 209 kehtestamise otsus). Märgitud detailplaneeringute alasid läbib rajatav Sinilille tee ning nende vahel asub Valkse-Mihkli 4 kinnistu, mille detailplaneeringu lähtetingimused väljastati 08.06.2006, kuid mida ei ole edasi menetletud ega menetlust lõpetatud. EvardiJuhani II, Lutlandi, Valkse-Mihkli ja Ehvardi detailplaneeringu seletuskirja (tlk 93) p III-5 kohaselt läbib kohalik tee Valkse-Mihli 4 kinnistut ja jätkub kuni Virvallika kinnistuni (esimene planeeringu etapp) ning teises planeeringu etapis on teed võimalik välja ehitada kuni Niitvälja-Kulna riigimaanteeni. Kohus ei pea eeltoodust tulenevalt põhjendatuks kaebaja väidet nagu oleks haldusorgan tegutsenud vaid OÜ Herteros huvides ja tee on vajalik vaid 8 OÜ-le Herteros (st puudub tegelik üldine huvi). Samuti saab valmivat teed ja juba valminud trasse pidada kaebaja enda huve teenivateks. Kui tegemist on detailplaneeringuga kindlaks määratud elamukruntidega ja suure perspektiivse elamualaga (ei pea olema juba hoonestatud), millele puudub juurdepääs, siis võib kohalikul omavalitsusel olla kohustus tagada juurdepääsu saamine. Seletuskirjas (tlk 94) on viidatud Maanteeameti väljastatud tingimustele planeeritavate teede kohta. Kohtutoimikus olevates Maanteeameti 18.08.2005 kirjas (tlk 95) ja 20.04.2006 detailplaneeringu kooskõlastuses (tlk 96) on märgitud, et mahasõite Paldiski maanteelt ei tohi planeerida ning juurdepääs planeeritavale alale tuleb planeerida kohalike teede kaudu, misjärel tuleb sulgeda olemasolevad ajutised mahasõidud, samuti tuleb määrata planeeritava ala siseteed avalikuks kasutamiseks. Eelnimetatud kehtestatud detailplaneeringud ja nendele lisaks Keila Vallavalitsuse 03.07.2007 korraldusega nr 756 antud tee ehitamise luba olid kaevatava otsuse aluseks. Detailplaneeringute menetlemise ja kehtestamise ajal oli Valkse-Mihkli 4 kinnistu omanikuks kaebaja õde L.L (tlk 25). Detailplaneeringut menetletakse avatud menetluses, st igaühel on õigus esitada selles menetluses ettepanekuid ja vastuväiteid (PlanS § 20). PlanS § 12 lg 4 kohaselt, kui detailplaneeringu algatamisel on teada, et algatatav detailplaneering võib kaasa tuua kinnisasja või selle osa võõrandamise vajaduse, teatab kohalik omavalitsus tähtsaadetisena edastatud kirjaga detailplaneeringu algatamisest vastava kinnisasja omanikule kahe nädala jooksul planeeringu algatamise otsuse tegemise päevast arvates. Ka antud juhul oleks haldusorgan võinud ette näha, et Valkse-Mihkli 4 kinnistu omanik ei pruugi nõustuda üle tema kinnistu tee rajamisega, kuna sellel hetkel ei olnud ühtegi kehtivat planeeringut, mis oleks olnud tee asukoha osas siduv. Rikkumised detailplaneeringu menetluses ei mõjuta siiski vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuna kohus ei saa teostada kohtulikku kontrolli otsuse (detailplaneeringu kehtestamise otsus) üle, mida ei ole vaidlustatud. Kohtutoimikus (tlk 15) on Evardi-Juhani II, Lutlandi, Valkse-Mihkli ja Ehvardi detailplaneeringu kooskõlastamise leht, millel on Valkse-Mihkli 4 tolleaegsete kaasomanike L.L-i ja OÜ Tõnissoni Maa- ja Metsahalduse esindaja A.Ojami allkirjad, mis on dokumendist nähtuvalt antud 08.08.2006. Kaebuses on esitatud väide, et L.L ei ole andnud allkirja kõnealuse detailplaneeringu kooskõlastamiseks ning allkiri kooskõlastuslehel võeti valgele lehele, millel trükitud tekst „käesolevaga kooskõlastame Evardi-Juhani II, Lutlandi, ValkseMihkli ja Ehvardi detailplaneeringu” puudus, samuti ei saanud kaebaja aru, et tekstita lehele antav allkiri on kõnealuse detailplaneeringu kooskõlastus. Ka ei saanud L.L väidetavalt aru, et naaberkinnistute detailplaneeringud näevad ette avalikult kasutatava tee, mis peaks läbima ka Valkse-Mihkli 4 kinnistut. Vaidlus puudub selles, et kaebaja maaüksuse kohta väljastatud detailplaneeringu lähtetingimused (samuti nagu esimesed tähtaja möödumise tõttu kehtivuse kaotanud lähtetingimused) näevad tee ette samasse asukohta, kui kaevatava otsuse aluseks olevad detailplaneeringud (tlk 223, 225 kohtuistungi protokoll). Kohus on eelnevalt leidnud, et L.L pidi juba enda maaüksust hõlmava detailplaneeringu menetlemise ajal olema teadlik detailplaneeringuga planeeritavast avaliku kasutusega Sinilille teest, mistõttu naaberkinnistute detailplaneeringutega, mida läbib Sinilille tee, tutvudes oleks mõistlik inimene pidanud jõudma järeldusele, et need detailplaneeringud puudutavad seetõttu ka Valkse-Mihkli 4 kinnistut. Detailplaneeringute kehtestamise otsuseid ei ole L.L-ile PlanS § 25 lg 7 nõudeid järgides kätte toimetatud. Kohus on seisukohal, et L.L oli isik (PlanS § 25 lg 7 p 2), kellele oleks tulnud saata detailplaneeringu otsus tähitud kirjaga, kuid see rikkumine nagu eelviidatud muud rikkumised planeerimismenetluses ei oma käesolevas menetluses tähtsust. 10.08.2007 on OÜ Herteros esindaja edastanud K.E-le kui L.L-i esindajale nendevahelises suhtluses e-kirja (tlk 114), milles märgitakse, et „pakkumine on põhimõtteliselt endine, soovime vastavuses L.L-i poolt kooskõlastatud detailplaneeringule rajada avalikku kasutusse 9 tuleva tee ning tehnovõrgud läbi Valkse Mihkli kinnistu vastavalt L.L-8i ja Teie poolt 22.02.2007 kooskõlastatud projektile”. Nähtuvalt kaebaja e-kirjast (tlk 116) on ta eelviidatud kirja kätte saanud. Samuti on 16.08.2007 vastustaja poolt saadetud kirjast (tlk 18) L.L kui piirinaaber teada saanud detailplaneeringute kehtestamisest ning sellest, et detailplaneeringute kohaselt planeeritav Sinilille tee läbib Valkse-Mihkli 4 kinnistut. Samuti on viidatud kirjas märgitud, et L.L on kooskõlastanud nii Evardi-Juhani II, Lutlandi, ValkseMihkli ja Ehvardi detailplaneeringu kui OÜ Tinter Projekt koostatud tehnovõrkude projekti (tlk 92). Ka kohtuistungil on L.L oma ütlustega kinnitanud, et 2007.a. suvel sai ta teada kõnealuste detailplaneeringute kehtestamisest (kohtuistungi protokoll, tlk 228). Detailplaneeringuid L.L vaidlustanud ei ole. Samuti ei ole L.L vaidlustanud Keila Vallavalitsuse 03.07.2007 korraldusega nr 756 teede ehitamiseks antud ehitusluba (mis annab aluse projekti realiseerimiseks). Kuigi ka ehitusloa menetlus käesolevas asjas, põhjusel, et ehitusluba ei ole kaebuse esemeks, tähtsust ei oma, peab kohus vajalikuks märkida, et L.L oleks tulnud kaasata ka ehitusloa andmise menetlusse ning talle selles menetluses antud haldusakt kätte toimetada, kuna see puudutab otseselt L.L-i õigusi. Eeltoodud e-kirjaga on tõendatud, et K.E, kes sai kinnistu omanikuks 04.09.2007 (kinnistusraamatu kande tegemise aeg) oli juba enne omanikuks saamist teadlik detailplaneeringute kehtestamisest ja Evardi-Juhani II, Lutlandi, Valkse-Mihkli ja Ehvardi detailplaneeringu kooskõlastamisest. Kaebaja ise on kohtuistungil märkinud (tlk 225), et L.L võis talle mainida ka seda, et vald võib selle maa ära võtta. Detailplaneeringute kehtestamisest ja kooskõlastamisest ning ka muudest kaevatava otsuse aluseks olevatest asjaoludest on vastustaja teavitanud kaebajat 13.12.2007 saadetud kirjas, millele on kaebaja vastanud 22.01.2008 (tlk 6). Tunnistajate K.K ja K.L-i ütlustega (tlk 230-232) on tõendatud, et K.E käis detailplaneeringu materjalidega isiklikult tutvumas vallavalitsuses 2008.a. jaanuaris. Kaebaja ei ole samuti detailplaneeringuid ega ehitusluba vaidlustanud. PlanS § 31 kohaselt sundvõõrandamine on lubatav kehtestatud detailplaneeringu elluviimiseks.
lg 4 sätestab, et sundvõõrandamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–7 ja 9–15 nimetatud juhtudel on lubatud planeerimisseaduse mõistes detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel ja detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel kehtestatud üldplaneeringu alusel. Sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud kehtestatud üldplaneeringu ja tee või raudtee eelprojekti või ehitusprojekti alusel.
lg 4 kohaselt lähtutakse sundvõõrandamise otsustamisel kehtestatud planeeringust (sellele sättele on otsuses viidatud). Seega omab tähtsust, kas kohaliku tee ehitamist ettenägevad haldusaktid on kehtivad. HMS § 61 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna antud juhul ei ole keegi asjassepuutuvaid detailplaneeringuid ega ehitusluba kehtetuks tunnistanud ega esine eelviidatud normist tulenevaid kehtivuse lõppemise aluseid, on kaevatava otsuse aluseks olevad haldusaktid kehtivad. Haldusakti kehtivust ei mõjuta kaebaja arvamus haldusakti õiguspärasusest ega ka haldusakti objektiivne õigusvastasus. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Kaebaja ei saa sundvõõrandamise otsuse vaidlustamisel kohtus vaidlustada kehtivaid detailplaneeringuid (tegemist on erinevate haldusaktidega). Seetõttu ei ole sundvõõrandamise otsuse vaidlustamisel detailplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasust puutuvad väited 10 (tee vajaduse ja asukohavaliku mittekaalumine, menetlusse kaasamata jätmine) asjakohased ega mõjuta kaevatava otsuse õiguspärasust. Need väited oleks tulnud esitada detailplaneeringut, kas kohtus (kaebusega) või haldusorganis (vaidega või esitades taotluse haldusmenetluse uuendamiseks ja detailplaneeringute kehtetuks tunnistamiseks) vaidlustades. Kohus on eelnevalt märkinud, et kaebaja ega endine kinnistuomanik L.L ei ole detailplaneeringuid vaidlustanud. Tunnistaja L.L-i ütlustest (tlk 228, 229) nähtub, et tal puudus ka soov detailplaneeringuga tutvuda ja seda vaidlustada. Kohus ei saa tagada õiguste kaitset, kui isikul endal selleks tahe puudub. Õigusi riivavate haldusaktide kohtus vaidlustamiseks tulnuks esitada tühistamiskaebus haldusaktidest teadasaamisest 30 päeva jooksul. Kui haldusakti tähtaegselt vaidlustatud ei ole on akti adressaadil tekkinud usaldus haldusakti kehtima jäämise suhtes ning haldusorgan võib kehtivatele haldusaktidele järgnevate haldusaktide väljaandmisel tugineda. Siiski peab kohus vajalikuks märkida, et Evardi-Juhani II, Lutlandi, Valkse-Mihkli ja Ehvardi detailplaneeringut ei saa pidada tühiseks (kehtetuks algusest peale) kooskõlastuse võltsimise, mida kaebaja kaebuses väidab või pettuse, millise väite esitas kaebaja kohtuistungil (tlk 233) tõttu. Kaebaja ega L.L ei ole pöördunud avaldusega uurimisasutuse poole võltsimise või kelmuse osas menetluse algatamiseks. Kohus ei pea väidet detailplaneeringu kooskõlastuse (tlk 15) võltsimisest ka usutavaks. L.L-i allkiri kooskõlastuslehel on identne tema poolt antud allkirjadega muudel kohtutoimikus olevatel dokumentidel (tlk 11 projekti kooskõlastus, tlk 229 kohtuistungi protokoll). Samuti ei ole veenev väide arvutil koostatud trükiteksti hilisemast lisamisest, kuna lehel oleks sellisel juhul pidanud L.L-i poolt allkirjastamise ajal olema vähemalt üks allkiri (N.P), mis on daatumiga 03.08.2006, so antud enne kaebaja ja A.Ojami allkirju, mis anti 08.08.2006. Kaebuse kohaselt (tlk 3) võeti kooskõlastuslehele L.L-i allkiri OÜ Herteros esindaja poolt põhjendusega, et kooskõlastus käsitleb piirinaabri detailplaneeringut, kuid juttu ei olnud Valkse-Mihkli 4 kinnistule rajada soovitavatest trassidest ja teest. Tunnistaja L.L-i ütluste kohaselt (tlk 228) andis ta kooskõlastuse, põhimõttelise nõusoleku naabrite kinnistu osas ning oli arvamusel, et see teda otseselt ei puuduta. Kohtu küsimusele, kas tunnistaja enne allkirja andmist uuris detailplaneeringu materjale, vastas tunnistaja, et seal oli ainult must-valge plaan, muud ei midagi ning tema ei uurinud ega küsinud midagi (tlk 228). Kohus leiab, et 08.08.2006 kokkusaamisel OÜ Tõnissoni Kinnisvarabüroos pidi tunnistaja antud selgituste põhjal aru saama, et kooskõlastatakse naaberkinnistute detailplaneeringuid, kuid andis allkirja ilma, et oleks eelnevalt tutvunud detailplaneeringuga või esitanud selle koha küsimusi, mistõttu on tagajärjed tekkinud tema enda tegevuse tõttu. Kuna tee asukoht detailplaneeringute menetluse käigus ei muutunud, siis ei oma tähtsust, kas kooskõlastus anti mingile esialgsele eskiisile või detailplaneeringu joonise alusel, mis detailplaneeringuna kehtestati. Kaebuse esitaja ei taotlenud kohtuistungil ka T.K ja V.J, kes allkirja võtsid ja selgitusi andsid, ülekuulamist, kuigi kohus vastava taotluse esitamise soovi kohta küsis (tlk 233). Kuna kohus ei pea usutavaks väiteid kooskõlastuse võltsimisest või allkirja pettuse läbi saamisest, siis ei oma tähtsust asjaolu, et haldusorgan enne sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmist ei suvatsenud vastavaid väiteid kontrollida. Haldusorganil on HMS 4.jaos ettenähtud alustel õigus kaaluda haldusakti kehtetuks tunnistamist. Asjaolu, et detailplaneeringu koostamise õigus antakse lepinguga üle, ei võta haldusorganilt kohustust menetlus õiguspäraselt läbi viia ning selgitada välja haldusakti andmisel tähtsust omada võivad asjaolud.. Sundvõõrandamise otsuse vaidlustamisel ei ole asjakohane ka argument, et tee asukoht oleks võinud olla kusagil mujal, kuna tee asukoha määravad kindlaks kehtivad detailplaneeringud. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et ka kaebaja ise on kohtuistungil antud selgituste 11 kohaselt alguses (enda kinnistu esialgse detailplaneeringu menetlemise alustamisel) nõus olnud nii tee asukoha kui avaliku kasutusega (tlk 223, 224) ning kohtuistungil nõustunud vastustaja arvamusega, et valitud asukohta on tee rajamine kõige odavam (vastustaja väitel vahe ca 5 milj.) ja parem ning leidnud, et tee asukohta ei oleks saanud peale kaebaja arvamuse muutumist muuta. Asjassepuutuvad ei ole ka need kaebuse motiivid, mis käsitlevad L.L-i teabenõudeid ja tema haldusorganile vastamise tähtaegsust, kuna vaidluse esemeks ei ole teabenõuetele vastamine. Sundvalduse seadmise menetlust ei toimunud asjaolude muutumise tõttu, seega ei saa ka sellega seonduvad väited olla asjakohased. Kaebaja on esitanud kaebuses väite, et vald ei ole teinud ettepanekut tee ehitamise tingimustes läbirääkimiseks ega selgitanud vajadust tee rajamiseks. Tee ehitamise korraldamise ja detailplaneeringu realiseerimisega tegeles OÜ Herteros kui detailplaneeringu tellija. Kohtutoimikus on elektrooniline kirjavahetus (tlk 110-124), millest nähtub, et OÜ Herteros on tee ehitamise küsimuses kaebajaga suhelnud, selgitanud tee vajalikkust ning üritanud saavutada poolte vahel kokkulepet, mis võimaldaks teeprojekti realiseerida. 13.07.2007 on OÜ Herteros esindaja edastanud kaebajale plaanid (tlk 110-112), millele on kantud Valkse-Mihkli 4 kinnistut läbiv teelõik. Kaebaja on vastanud OÜ Herteros esindajale 14.08.2007 e-kirjaga (tlk 116), et on jätkuvalt nõus läbi rääkima kinnistu jagamise ning jagamise tulemusel moodustatavate kinnistute huvitatud isikule võõrandamise küsimuses ning ootab selleks ettepanekut. 28.08.2007 e-kirjas (tlk 118) on tehtud pakkumine kogu Valkse-Mihkli 4 kinnistu omandamiseks hinnaga 35 kr/m² ning kinnitatud valmisolekut jätkata läbirääkimisi kinnistu omandamise üle. 06.11.2007 sõlmis OÜ Herteros OÜ-ga Beleks Eriehitus (kelle kasuks oli kinnistu omaniku poolt seatud võrkude ehitamise ja kasutamise õigus) kokkulepe trasside rajamiseks ning kinnistusraamatusse kanti sisse isiklik kasutusõigus. Tee osas keeldus K.E kokkulepet sõlmimast. Samuti ei võtnud kaebaja vastu maa müügi osas OÜ-lt Herteros laekunud pakkumust. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebajale pidi olema selge, et tee ehitamise näevad ette kehtivad haldusaktid ning maa võõrandamise või kasutusõiguse andmise osas kokkuleppe mittesaavutamisel võidakse läbi viia sundvõõrandamine. Kaebaja etteheide, et tee rajamiseks ei püütud kokkulepet saavutada, ei ole põhjendatud. Kuna kaebaja tee ehitamise jätkuvalt keelas, siis algatati sundvõõrandamise menetlus.
lg 1 kohaselt algab sundvõõrandamismenetlus sundvõõrandamise taotluse esitamisega, valla- või linnavalitsuse poolt käesoleva seaduse § 12¹ lg 1 nimetatud eelnõu esitamisega valla- või linnavolikogule või eeltöödega ja lõpeb sundvõõrandatud kinnisasja kinnistamisega sundvõõrandisaaja omandisse, sundvõõrandamise taotluse rahuldamata jätmisega või sundvõõrandamisest loobumisega.
lg 4 kohaselt tuleb teade sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsuse kohta toimetada isikule kätte ning kinnisasja omanik võib esitada sundvõõrandamise kavatsuse kohta oma arvamuse ja vastuväited. Vastustaja pöördus sundvõõrandamise kavatsusest teavitamiseks K.E poole kirjalikult 08.01.2008 (tlk 7, 8, tegemist oli korduva kirjaga), märgitud kirjas on viidatud kehtivatele detailplaneeringutele ning selgitatud sundvõõrandamise eesmärki (avaliku tee rajamine teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks, sh märgitud, et tee ja trassid teenindavad ka kaebaja kinnistut), samuti teavitatud tee ehitusprojektiga tutvumise võimalusest. Kaebaja sai kirja kätte 09.01.2008 ja vastas sellele 22.01.2008 (tlk 6). 20.02.2008 toimus veel ka Keila Vallavolikogu maakomisjoni istung, kus osales K.E (tlk 181) ning kus arutati Valkse-Mihkli 4 kinnistu osalist sundvõõrandamist. Seega on kaebajat sundvõõrandamise kavatsusest nõuetekohaselt teavitatud ja ta on saanud esitada oma arvamuse ja vastuväited. 12 Seejärel esitas vallavalitsus volikogule vastavalt
lg-le 1 sundvõõrandamise otsuse eelnõu (tlk 211-214) ja selle seletuskirja (tlk 215-218) koos nõutavate lisadega ning vallavolikogu tegi sundvõõrandamise otsuse, mis on kaebajale kätte toimetatud. Vastustajal ei olnud seadusest tulenevat kohustust enne otsuse tegemist pidada kaebajaga veel läbirääkimisi või osta kinnistu kaebaja dikteeritud tingimustel. Kokkuleppemenetlust sundvõõrandamise menetluses reguleerib
4.peatükk.
lg 2 kohaselt alustab pädev isik kokkuleppemenetlust viivitamata pärast sundvõõrandamise otsuse jõustumist ja erakorralist hindamist. Seda on vastustaja ka teinud (tlk 141 kutse kokkuleppemenetluse koosolekule; tlk 142-146 kokkuleppemenetluse koosoleku protokoll). Kaebuse kohaselt sisaldab kaevatav otsus ebaõigeid väiteid ning ei ole faktiliselt motiveeritud, kuna kaebaja väidete osas ei ole sisulist seisukohta võetud ega kaebaja väiteid ümber lükatud.
Sundvõõrandamise otsus peab sisaldama sundvõõrandamise poolte nimesid ja elu- või asukohti; kinnisasja asukoha ja kinnistu numbrit; õiguste lõpetamist ning nende teada olevate omajate nimesid ja asu- või elukohti; oluliste osade, päraldiste ja viljade sundvõõrandamise või kinnisasja omaniku õigusi eemaldada kinnisasja olulisi osi, päraldisi või vilju; sundvõõrandamise eesmärgi kirjeldust ja sundvõõrandatud kinnisasja eesmärgipärase rakendamise tähtaega; teavet ehitise ideekavandi või avalikult kasutatava tee eel- või ehitusprojektiga tutvumise võimaluste kohta; sundvõõrandamisest keeldumise korral selle põhjust. Kohus leiab, et otsus vastab
HMS § 56 lg 2 kohaselt peab haldusaktis märkima selle andmise faktilise ja õigusliku aluse. Sundvõõrandamise otsus sisaldab viiteid selle aluseks olevatele õigusnormidele. Kaebaja leiab, et haldusakt sisaldab ebaõigeid väiteid selle kohta, et L.L on detailplaneeringu ja projekti kooskõlastanud. Samuti on ebaõige see, et kaebaja on korduvalt käinud projektide ja detailplaneeringuga tutvumas ja möönnud projekti kooskõlastamist endise omaniku poolt. Kohus leiab, et väide, et kaebaja on käinud korduvalt isiklikult tutvumas projektide ja detailplaneeringuga enne kaevatava otsuse tegemist, ei ole vale. Kaebaja käis haldusorganis jaanuaris 2008, millal tal võimaldati tutvuda detailplaneeringu materjalidega, mis on leidnud kinnitamist tunnistajate K.K ja K.L-i ütlustega. 20.02.2008 toimus maakomisjoni koosolek, kus kaebajal oli võimalik kogutud materjalidega tutvuda. See, et kaebaja on käinud ehitusprojektiga tutvumas nähtub ka 21.02.2008 kokkuleppemenetluse protokollist (tlk 143), milles kaebaja märgib, et käis projektiga vallas tutvumas ning K.K kinnitab, et tegemist on sama projektiga. Menetlusreeglite täitmise seisukohast on oluline see, et kaebajale võimaldati asjassepuutuvate dokumentidega tutvuda, mitte see, millises ulatuses kaebaja ise reaalselt dokumentidega tutvus. Haldusorgan ei saa kohustada kedagi detailplaneeringu materjale läbi lugema. Menetlusosalise õigus dokumentidega tutvuda on nõuetekohaselt tagatud, kui talle on loodud dokumentidega tutvumise võimalus. Vastustaja väide, et L.L on projekti ja detailplaneeringu kooskõlastanud on vastustaja poolne fakti tõlgendus, mis ei ühti kaebaja seisukohaga, kuid mida ei saa pidada valeväite esitamiseks, arvestades, et kõnealustel dokumentidel L.L-i allkiri tõepoolest on. Kohus on eelnevalt möönnud, et haldusorganil tulnuks kaebaja väidet kooskõlastuste osas kontrollida, mitte piirduda pealiskaudse järelduse tegemisega, et allkiri on olemas ja haldusorgani arvates tähendab see projekti ja detailplaneeringu kooskõlastamist. Samuti on lause haldusaktis, et K.E on möönnud kooskõlastuste andmist, käsitletav haldusorgani poolse järeldusena, mis on tingitud sellest, et haldusakte K.E ei vaidlustanud. Tegemist ei ole seega ebaõigete faktiväidete esitamisega, vaid faktidest järelduste tegemisega. Asjaolu, et järeldused kaebaja 13 seisukohtadega ei ühti, ei muuda haldusakti mittemotiveerituks. Vaidlus selles et, kaevatava haldusakti aluseks olevad haldusaktid kehtivad, puudub, mistõttu ei oma tähtsust, kas ja millele kooskõlastus anti. Kohus leiab, et Keila Vallavolikogu 21.02.2008 otsus nr 227/0208 on õiguspärane ning haldusakti tühistamise ja õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamiseks alus puudub. 14. Keila Vallavalitsuse 03.09.2008 korralduse nr 855 tühistamine ja õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja leiab sundvõõrandamise tasu osas, et kuna sundvõõrandamine ise ei ole õiguslikult ja faktiliselt põhjendatud, ei ole ka sundvõõrandamise tasu määramiseks antud haldusakt õiguspärane. Kuna kohus eelnevalt leidis, et sundvõõrandamise otsus on õiguspärane, siis kohus kaebaja märgitud väitega ei nõustu.
lg 1 sätestab nõude, et sundvõõrandamisel tuleb kinnisasja omanikule tagada õiglane ja kohene hüvitus. Sundvõõrandamisel on enamasti õiglaseks hüvituseks sundvõõrandatava asja harilik väärtus (kohalik keskmine turuhind). Hüvituse kohesuse nõudest tuleneb, et isikul on õigus saada hüvitust hiljemalt samal ajal sundvõõrandamise lõpuleviimisega. Sundvõõrandatava vara erakorraline hindamine ja sundvõõranditasu või hüvituse määramine viiakse läbi vastavalt
-is sätestatule. Enne sundvõõrandamise tasu määramise otsuse tegemist tuleb läbi viia
4.peatükis sätestatud kokkuleppemenetlus. Vastustaja on sooritanud selles menetluses seaduses nõutavad toimingud. Kaevatava haldusakti kohaselt esitas vastustaja 27.03.2008 kohtutäiturile täitemenetluse avalduse Valkse-Mihkli 4 kinnistu osaliselt sundvõõrandatava osa hindamiseks ja üleskirjutamiseks. 23.04.2008 toimus osaliselt sundvõõrandatava kinnistu hindamine ja üleskirjutamine. Toimingu juures viibisid kohtutäitur M.L, 1Partner Kinnisvarabüroo hindaja R.R, Keila Vallavalitsuse liige M.A, järelevalvespetsialist M.N ning kaebuse esitaja. 12.06.2008 teatas kaebaja, et osaline sundvõõrandamine kahjustab tema huve ning ta ei nõustu määratud sundvõõrandamise tasuga. Samuti teavitas vastustajat, et on vaidlustanud sundvõõrandamise otsuse halduskohtus. 21.07.2008 toimus kokkuleppemenetluse koosolek, mille käigus teatas kaebaja soovist tellida omapoolne ekspertarvamus. Vastustaja nõustus sellega ja tegi kaebajale ettepaneku esitada omapoolne hinnapakkumine hiljemalt 18.08.2008. Märgitud tähtpäeval saabus kaebaja vastus (tlk 147), milles ta märkis, et tal ei ole võimalik esitada hindamisakti ning ta ei pea ka vajalikuks hindamisakti saamiseks jõupingutuste tegemist, kuna ta on vaidlustanud sundvõõrandamise otsuse kohtus. Vastavalt
lg-le 2, kui määratud või kokkulepitud ajaks mõni sundvõõrandamise pool või mitte ükski sundvõõrandamise pool pädeva isiku juurde mõjuva põhjuseta ei ilmu või määratud tähtaja jooksul kokkulepet ei saavuta, lõpetab pädev isik kokkuleppemenetluse ja sundvõõrandamismenetlus jätkub.
lg 2 sätestab, et sundvõõrandamise otsuse või sundvõõrandamismenetluse käigus tehtud otsuse või toimingu kohtus vaidlustamisel sundvõõrandamismenetlus ning selle tähtajad ei peatu. Sellise otsuse või toimingu vaidlustamise korral ei või enne vaidluse lahendamist siiski kinnisasja valdust üle anda ega omandiõigust sundvõõrandisaajale üle kanda. 14 Seega oli vastustajal seadusest tulenev õigus jätkata menetlust ning ekslik on kaebaja väide, et hea halduse tava kohaselt oleks tulnud enne tasu määramist ära oodata sundvõõrandamise otsuse osas tehtav kohtulahend. Kuna sundvõõrandamise tingib üldine huvi (antud juhul kohaliku tee rajamine), mille tagamine on tavaliselt ka vajalik võimalikult kiiresti, siis on seadusandja loonud menetlusreeglid, mis peaksid tagama, et protsessi lõpuleviimist ei saaks vaidlustega venitada. Kokkuleppemenetluse protokolli lõpus (tlk 146) on selgesõnaline seisukoht, et vallavalitsus kavatseb peale määratud tähtpäeva korralduse vastu võtta, mistõttu ei saanud sellest seisukohast ja
lg-st 2 tulenevalt olla kaebajal arvamust, et haldusakti ei anta.
lg 1 kohaselt kui sundvõõranditasus või kahjustatud õiguste eest makstavas hüvitises kokkuleppele ei jõuta, teeb sundvõõranditasu või hüvitise määramise otsuse kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks valla- või linnavalitsus. Kuna kokkuleppele ei jõutud tegi haldusorgan sundvõõranditasu määramise otsuse.
lg 2 kohaselt sundvõõranditasu ja hüvitise suurusena näidatakse sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuses käesoleva seaduse § 16 lg-s 9 nimetatud hindamisaktis märgitud kõrgeim kinnisasja või piiratud asjaõiguse väärtus.
kohaselt lähtutakse sundvõõranditasu ja hüvitise kindlaksmääramisel erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja või piiratud asjaõiguse maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Kinnisasja sundvõõranditasu ei või olla madalam kinnisasja ja hoonestusõiguse harilikust väärtusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Sama paragrahvi lõige 4 teise lause kohaselt erakorralisel hindamisel lähtutakse maa hindamise seaduse § 8 lg 2 alusel kehtestatud korrast ning lõige 5 viimase lause kohaselt korraldab erakorralise hindamise vallavõi linnavalitsus. Lõige 6 kohaselt, hindamist alustades teeb sundvõõrandamise kavandamisel kohaliku tee ehitamiseks või omandamiseks valla- või linnavalitsus kinnisasja asukohajärgsele kohtutäiturile ülesandeks sundvõõrandatav kinnisasi üles kirjutada, hinnata ja vajaduse korral hoiule võtta täitemenetluse seadustikus sätestatud korras käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Täitemenetluse seadustiku kohaselt käsitatakse võlgniku ja sissenõudjana sundvõõrandamise pooli. Kinnisasja ja piiratud asjaõiguste hindamisel osaleb vastavalt maa hindamise seaduse § 4 lõikele 1 tegevuslitsentsi omav maa hindaja. Haldusorgan on sundvõõranditasu määramisel lähtunud
-s toodud korrast. Kord peab tagama üleskirjutamise ja hindamise objektiivsuse, mistõttu viib selle läbi sõltumatu ametikandjana kohtutäitur ning tema poolt valitud hindaja. Tasu määramise aluseks võeti 1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ poolt antud eksperthinnang nr 0712/048H, mille alusel määras kinnisasja väärtuse (sundvõõrandatava osa väärtuse) kohtutäitur ning selleks on 9 krooni ruutmeeter (tlk 137). Kaebaja ei ole kohtutäituri määratud hinda täitemenetluse seadustiku § 217 sätestatud korras kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustanud. Hinna vaidlustamise korral peab kohtutäitur taotlema uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Kaebaja on kinnisasja arestimise ja hindamise akti, milles on toodud ka vaidlustamise kord (tlk 133-139) kätte saanud (tlk 233, kohtuistungi protokoll). Haldusorganil tuli otsuse tegemisel lähtuda kohtutäituri määratud vara väärtusest ja
lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt sundvõõranditasu ja hüvitise suurusena näidatakse sundvõõranditasu ja hüvitise määramise otsuses käesoleva seaduse § 16 lõikes 9 nimetatud hindamisaktis märgitud kõrgeim kinnisasja või piiratud asjaõiguse väärtus. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Kaevatava haldusakti andmise ajal 03.09.2008 ei olnud haldusorganil alust lähtuda millestki muust, kui kohtutäituri määratud hinnast, mida kaebaja ei olnud ettenähtud korras vaidlustanud. 15 Kohus leiab, et ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud hindamisakt, ei lükka ümber vastustaja seisukohta, et sundvõõranditasu on määratud õigesti. Kohus peab usaldusväärsemaks erapooletu, tellijast sõltumatu isiku (kohtutäituri) hinnangut. Põhjendatuks saab pidada ka vastustaja väidet, et kaebaja tellitud hindamisaktis on võetud peamisteks võrdlusalusteks tehinguteks tehingud maaga Harku vallas, kus üldiselt teadaolevalt on maa hinnatase kõrgem. Kohus leiab, et Keila Vallavalitsuse 03.09.2008 korraldus nr 855 on õiguspärane ning haldusakti tühistamise ja õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamiseks alus puudub. 15. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 80 krooni (tlk 60, maksekorraldus). Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jääb rahuldamata ka kaebaja kohtukulu väljamõistmise taotlus. Vastustajal menetluskulu nõuet ei ole. Kristina Maimann Kohtunik 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.