← Eesti

2-06-15167/51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-15167 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Gaida Kivinurm ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2009, Tallinn Ts

§ 35

järgi maksab tööandja palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Seega on kostja 2005 septembrikuu palga 368,50 krooni maksmisega viivitanud 744 päeva ning oktoobrikuu palga 25 200 krooni maksmisega 713 päeva. Septembrikuu maksmata palgast on 0,5% 1,80 kroon päevas ja oktoobrikuu maksmata palgast on 0,5% 126 krooni päevas. Seega on põhjendatud viivisena kostjalt välja mõista 91 177,20 krooni. Hageja nõue 13 978 krooni saamiseks kontorikulude katteks tuleb rahuldada. Töölepingu tingimuste kohaselt kannab kostja kontoriruumide rendikulud ning kontoritehnikaga seotud kulud (sh üür, arvutid, printerid, telefonid). Hageja arvestuse kohaselt on tasumata kontorikulu 13 978 krooni. Tähtsust ei ole sellel, kellele kuulus hageja kasutuses olev mobiiltelefon, millega ta suhtles iga päev tööalaselt kostjaga. Itacamusica S.r.l. apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt välja viivise palga maksmisega viivitamise eest. Juhul kui ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega poolte sõlmitud lepingu tõlgendamise osas, palub kostja tühistada maakohtu otsuse viivise väljamõistmise osas ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 44,22 krooni. Samuti palub kostja juhul, kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist palga maksmisega viivitamise eest, vähendada viivist mõistliku suuruseni arvestades võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäära. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Hageja ja kostja vahel sõlmiti tsiviilõiguslik käsundusleping, mille puhul ei kohaldata töölepingu seaduses sätestatud viivisemäära. Vastavalt lepingu p-le 3 (

  1. g)leppisid pooled kokku, et hageja kohustused kostja ees on seotud partnerlusega kostja ja K. B. ja Gidon Kremeri vahel. Kui mistahes põhjusel peaks see partnerlus lõppema, oleks see poolte vahel sõlmitud lepingu ülesütlemise aluseks. Seega omas lepingu p-s 3 (
  2. g)nimetatud tingimus poolte jaoks äärmist tähtsust ning ilma selleta poleks lepingut üldse sõlmitud, mistõttu lepingu tõlgendamisel oleks kohus pidanud lähtuma eelkõige sellest sättest. Mitte ükski TLS säte ei sisalda tööandja võimalust lõpetada tööleping töötajaga seoses tööandja koostöö lõpetamisega mistahes kolmanda isikuga. Seevastu sätestab VÕS § 631 poolte õigust nii tähtajatu kui ka tähtajalist lepingut üles öelda, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Seega kõnealuse kokkuleppe saavutamisega avaldasid mõlemad pooled oma selgelt väljendatud soovi vormistada omavahelisi suhteid vastavalt käsunduslepingut reguleerivatele tsiviilõiguslikele sätetele. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et kogu lepingu kehtivuse aja jooksul arutasid pooled võimalust, kuidas saaks hageja esitada kostjale arved oma teenuste eest, milline asjaolu on äärmiselt oluline lepingulise suhte iseloomu määratlemisel. Kohus rajas oma järeldused hageja alluvuse määra osas peamiselt 2005 augusti lõpu ja septembri elektronkirjadele, jättes tähelepanuta asjaolu, et koostöö alguses ei olnud 4

(9)kostjapoolne kontroll nii tõhus, kui hageja väitis. Kostja hakkas nõudma hagejalt rohkemat pühendumist enda projektidele, elektronkirjade dubleerimist ning kontoris viibimist alles siis, kui pooltevahelises koostöös tekkisid esimesed probleemid ning ilmnes, et hageja ei saa tagada kostja poolt oodatud asjade haldamist ning pidada kinni kostja ning K. B. orkestri tavapärasest tempost. Hageja elektronkirjades kasutatud sõnad „töötaja“, „kolleeg“, „ülemus“ jne on mõeldud vaid illustreerimaks hageja tööd meeskonnas, mitte aga selgitamaks pooltevahelise suhte olemust, ning see asjaolu, et hagejale maksti tasu igakuiselt ning hüvitati kontorikulusid, ei tõenda seda, et tegemist oli töölepinguga, kuna selline tasustamise viis on lubatud ka käsunduslepingu puhul VÕS § 628 lg-te 1 ja 2 alusel. Hageja assistendi G. M. kandidatuur oli valitud hageja, mitte kostja poolt. Edaspidi aga vabastas kostja hageja G. M. ees võetud kohustustest kooskõlas VÕS § 628 lg 3 ning sõlmis temaga lepingu iseseisvalt. Arusaamatu on maakohtu viide Nõukogu Direktiivile 91/533/EMÜ ja sellest tehtud järeldus, et kuna informatsioon töötingimuste kohta tuleb töötajale edastada hiljemalt kaks kuud pärast tööle asumist, siis viitab lepingus sätestatu, et
  1. a juulikuu jooksul tuleb leping asendada tüüplepinguga sellele, et kostja sooviks oli sõlmida hagejaga tööleping. Ülaltoodu alusel oli poolte vahel sõlmitud käsundusleping. Seetõttu tuleb maakohtu otsuse resolutsioon sõnastada selliselt, et selles ei kasutataks töölepingusuhtele omast terminoloogiat. Käsunduslepingu puhul ei saa kohaldada TLS-s ja PaS-s ette nähtud tööandja vastutuse kohta käivaid sätteid. Isegi juhul, kui maakohus tõlgendas õigesti lepingut ning asus põhjendatult seisukohale, et poolte vahel sõlmiti töö-, mitte käsundusleping, ei ole PaS §-st 35 tuleneva sanktsiooni kohaldamine kostja suhtes võimalik. Kuna leping lõppes
  2. novembrist, siis alates lepingu lõppemise päevast ei ole tegemist palganõude, vaid lõpparvega PaS § 32 mõistes. Lõpparve kinnipidamise eest aga PaS §-s 35 ettenähtud viivist ei rakendata, vaid kohaldatakse PaS §-s 29 sätestatut, mille kohaselt lõpparve kinnipidamise aja eest on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka TLS § 119 ettenähtud ulatuses. Kui ringkonnakohus ei nõustu kostja positsiooniga PaS § 35 kohaldamise võimatuse osas, palub kostja alternatiivselt viivised vähendada. VÕS 113 lg 8 kohaselt on kohtul õigus viivist vähendada, kui tasutav viivis on võlausaldaja kahjudega võrreldes ülemäära suur. K. T. seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. K. T. vastuapellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi ning mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja: saamata jäänud palk 160 937,70 krooni, viivis novembri 2005 kuni aprilli 2006 (kaasa arvatud) palga 159 180 krooni maksmisega viivitamise eest 0,5% palganõudest iga palga maksmisega viivitatud päeva eest. Juhul, kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ja kostja vaheline tööleping lõppes 01.11.2005, siis tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus jättis tähelepanuta hageja nõude TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hageja selline nõue. Muuta menetluskulude jaotust ning mõista kostjalt välja hageja menetlusekulud, kostja menetluskulud jätta täies ulatuses tema enda kanda. 5
(9)Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, hindas valesti tõendeid ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Hageja ja kostja vaheline töösuhe ei lõppenud 01.11.2005 TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel. Maakohus kohaldas ebaõigesti TLS § 76, asudes seisukohale, et töölepingut saab lõpetada ka elektronkirjade teel. Seaduses on sätestatud töölepingu lõpetamise kokkuleppele kohustuslik kirjalik vorm ja seda ei saa asendada elektronkiri. Kohaldamisele ei kuulu TsÜS § 78 lg 3, sest töölepingu lõpetamise kokkuleppele on seadusega kehtestatud kohustuslik kirjalik vorm. VÕS § 78 lg 3 kuulub kohaldamisele selliste tahteavalduste puhul, mis tulenevad kirjalikust lepingust ja millele ei ole seadus ette näinud kohustuslikku kirjalikku vormi. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TLS § 72 lg 1, mille kohaselt peab soov lõpetada tööleping olema väljendatud tingimusteta. Sellist tingimusteta avaldust ei ole hageja teinud. Ühtegi hageja poolt elektronposti teel saadetud pöördumist kostja poole töösuhte lõpetamise küsimuses ei saa pidada TLS § 72 ja § 76 kohaseks tingimusteta tahteavalduseks tööleping lõpetada. Kõik pöördumised olid tingimuslikud. Hageja sooviks oli tööleping korrektselt lõpetada ning see, et kostja tunnistaks ja täidaks kõiki oma kohustusi ja likvideeriks võlgnevused. Hageja jaoks oli oluline, et kostja tasuks saamata jäänud palga ning maksaks ettenähtud korras maksud, sest rasedus- ja sünnitushüvitise ning vanemahüvitise suurus sõltub hageja eest 2005 makstud sotsiaalmaksust. Maakohus leidis ebaõigesti nagu oleks kostja nõustunud 31.10.2005 elektronkirjas töölepingu lõpetamisega. Sisuliste tööülesannet täitmine ei lõppenud mitte seetõttu, et pooled jõudsid kokkuleppele töölepingu lõpetamise osas, vaid põhjusel, et kostja sulges päevapealt, ilma etteteatamata, hageja Itacamusica elektronposti aadressi ning tegi töö jätkamise võimatuks. Nimetatud asjaolu jättis kohus ebaõigesti ja põhjendusi esitamata kõrvale, rikkudes sellega otsuse põhjendamise kohustust. Kuivõrd hageja ja kostja vaheline tööleping ei lõppenud 31.10.2005, siis jättis maakohus ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata saamata jäänud palga novembri 2005 kuni aprill 2006 (kaasa arvatud) eest kokku 159 180 krooni (6 x 26 530) ning viivise nimetatud palga maksmisega viivitamise eest. Maakohus võttis hageja brutopalga suuruse arvutamisel ebaõigesti arvesse maksuvaba tulu ning seeläbi mõistis 2005 septembri ja oktoobri eest välja palga väiksemas ulatuses. TuMS § 42 lg 1 kohaselt arvatakse palgast enne kinnipeetava tulumakse arvutamist maha 1/12 TuMS §-s 23 sätestatud maksuvabast tulust vaid juhul, kui selleks on maksumaksja ühekordne kirjalik avaldus. Käesoleval juhul hageja sellist kirjalikku avaldust kostjale ei esitanud. Hagejal jäi 2005 septembri ja oktoobri eest saamata kokku 27 326 krooni. Kohus mõistis välja 25 568,50 krooni. Seega jättis kohus septembri ja oktoobri 2005 saamata jäänud palga 1757,50 krooni ulatuses ebaõigesti välja mõistmata. Kui ringkonnakohus leiab, et tööleping lõppes 01.11.2005, siis jättis maakohus ebaõigesti tähelepanuta hageja hüvitisenõude TLS § 119 lg 2 alusel. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 2 tuleb menetluskulud jätta tervikuna kostja kanda. Itacamusica S.r.l. seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 6
(9)Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohtu tühistas 11.07.2008 otsusega maakohtu otsuse saamata jäänud palga ja viivise suuruse osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja palga 186 506 krooni ja viivise palga maksmisega viivitamise eest 91 337 krooni seisuga 16.06.2006 ning sealt edasi kuni palganõude täitmiseni 932 krooni iga päeva eest. Ringkonnakohus ei vaadanud otsust läbi kontorikulude väljamõistmise osas, sest selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Riigikohtu 13.03.2009 otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja viivis palga maksmisega viivitamise eest. Selles osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Muus osas jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Riigikohtu 13.03.2009 otsusega on jäetud muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2008 otsus osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 186 506 krooni. Seega käesolevas menetluses ringkonnakohus ei kontrolli enam hageja nõuet töötasu väljamõistmiseks ja ei vasta selles osas apellatsioonkaebuste väidetele. Ringkonnakohus ei kontrolli TsMS § 651 lg 1 järgi ka maakohtu otsusega väljamõistetud 13 978 krooni põhjendatust, kuna selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust ainult viivise väljamõistmise osas. Eelnevas menetluses on tuvastatud, et pooltevaheline tööleping ei ole lõppenud ja hagejal on õigus saada töötasu kuni töölepingu peatumiseni 05.05.2006. Kostja on hagejale töötasu maksnud 2005 septembris osaliselt ja alates oktoobrist 2005 ei ole töötasu makstud. Hageja kuupalga suurus on 26 530 krooni. Eeltoodud asjaolude üle ei ole enam vaidlust. Seoses Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtadega muutis hageja 27.05.2009 esitatud taotluses oma viivise nõuet ja palub välja mõista viivise 2006. aasta veebruari, märtsi ja aprilli palga maksmisega viivitamise eest. Kohtuistungi toimumise seisuga (03.06.2009) palub hageja kostjalt välja mõista viivist 459 764,90 krooni ja alates 03.06.2009 kuni palganõude täitmiseni 0,5% iga viivitatud päeva eest.

§ 35

kohaselt palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5 % maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. ITVS § 6 lg 1 järgi on viivisenõude esitamise tähtaeg neli kuud ja ITVS § 7 järgi algab nõude esitamise tähtaeg päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Riigikohus on selgitanud viidatud sätete kohaldamist 02.11.2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-103-05 tehtud otsuse p-s

  1. Riigikohus märkis, et palga ja viivise omavahelise seose tõttu tuleb lugeda viivisenõude aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Seega palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest. Vaidlust ei ole, et palga maksmise päevaks oli iga järgmise kuu
  2. päev ja palk on senini välja maksmata. Hageja on oma viivise nõuet muutnud ja nõuab viivist
  3. aasta veebruari, märtsi ja aprilli palga maksmisega viivitamise eest.
  4. aasta veebruarikuu palk tuli välja maksta
  5. märtsil, märtsikuu palk
  6. aprillil ja aprillikuu palk
  7. mail. Hagi on esitatud 19.06.
  8. Seega ei ole hageja viivise nõue aegunud. 7

(9)TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda kindlas summas kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega on hageja õigustatud nõudma viivist kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni. Hageja on esitanud nõude viivise saamiseks kindlas summas kuni ringkonnakohtu istungi päevani, see on 03.06.
  1. Selleks ajaks oli kostja viivitanud
  2. aasta veebruarikuu palga väljamaksmisega 1186 päeva,
  3. aasta märtsikuu palga väljamaksmisega 1155 päeva ja
  4. aasta aprillikuu palga väljamaksmisega 1125 päeva. Kokku 3466 päeva. Ühe päeva viivis on 132,65 krooni (26 530 x 0,5 % ). Kokku viivis kuni 03.06.2009 on 459 764,90 krooni. Riigikohus juhtis ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lgst 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune).

§ 35

teenib tööandja distsiplineerimise eesmärki, kuid seaduses nõutud viivise maksmine ei tohi muutuda tööandjat ebaproportsionaalselt koormavaks karistuseks. Riigikohus selgitas, et hinnata tuleb hageja viivitust nõudega kohtusse pöördumisel. Toimikus olevatest dokumentidest ja hageja väidetest, millele kostja vastu vaielnud ei ole, tuleneb, et ka pärast

  1. aasta novembrit on hageja korduvalt pöördunud kostja poole palga väljamaksmisega seoses. Vastavalt hagiavaldusele on hageja esitanud kostjale võla koondarvestuse 16.01.2006 ja kuna kostja sellele ei vastanud, siis teistkordselt 15.02.
  2. Kostja sellele väitele vastu vaielnud ei ole. 23.02.2006 on pöördunud hageja esindaja kostja poole, kuid kostja töötasu ei maksnud, vaid on mitmel korral nõudnud, et hageja esitaks talle arve. Alles 22.03.2006 on kostja hageja esindajale selgesõnaliselt vastanud, et ta ei tasu hagejale nõutud töötasu. Arvestades, et töötasu nõude esitamisele on kehtestatud kolmeaastane aegumistähtaeg, ei ole kolleegiumi arvates hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, esitades 19.06.2006 hagi töötasu ja viiviste saamiseks. Hageja on teatanud kostjale oma õigusest nõuda tasu mitmel korral kirjalikult ja vaatamata sellele ei ole kostja oma kohustust täitnud. Nõude esitamisel oli oluline ka see, et kostja asub Itaalias, mistõttu tuli esitatavad dokumendid tõlkida. Hagi esitamine kolme kuu jooksul arvates ajast, kui oli selge, et läbirääkimistega ei õnnestu vaidlust lahendada, on kolleegiumi arvates hea usuga kooskõlas olev ja seda ei saa käsitada hagi esitamisega venitamisena. Hagi esitamise ajal oli nõutav viivis 28 254,45 krooni ja riski, et viivisenõue kohtumenetluse käigus suureneb, kannab kostja. Kohtumenetluse ajal on pooled soovinud sõlmida kompromissi ja hageja on oma nõuet vähendanud ning nõustunud pikema maksmise tähtajaga. Kostja ei ole käesolevaks ajaks tasunud hagejale ühtegi summat, ka mitte seda, millises osas on maakohtu otsus 07.12.2007 jõustunud. Arvestades eeltoodut leiab kolleegium, et hageja nõue töötasu maksmisega viivitamise eest viivise saamiseks ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu kuulub see rahuldamisele täies ulatuses. Kolleegium rõhutab, et töölepinguseaduse kohaselt on töölepingu lõpetamise vormistamine ja ka palga maksmine tööandja kohustuseks ja käesolevas vaidluses on tööandja jätnud kõik oma kohustused täitmata. Apellandi poolt apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud taotluse viivise vähendamiseks on lahendanud ringkonnakohus eelmisel korral asja läbi vaadates ja TsMS § 652 lg 4 järgi jätnud selle tähelepanuta. Riigikohus on sellega nõustunud. 8

(9)Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seisuga 03.06.2009 viivis 459 764,90 krooni ja edasi 0,5% päevas iga palga maksmisega viivitatud päeva eest. Kuna hagi ja hageja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele, siis nii maakohtus, ringkonnakohtus, kui ka Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 kostja kanda. TsMS § 654 lg 22 järgi tuleb seoses maakohtu otsuse resolutsiooni muutmisega otsuses näidata resolutsiooni terviklik sõnastus. Margo Klaar Gaida Kivinurm Tiit Kollom 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.