3-09-495/13

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-495 Otsuse kuupäev 15.juuni 2009 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX kaebus Lääne Politseiprefektuuri vastu materiaalse ja moraalse kahju 86 000 krooni nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta XXX kaebus rahuldamata.
2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kaebuse kohaselt vahistati XXX Pärnu Politsei poolt 2006.aasta novembris. Samal ajal oli kaebajal väidetavalt parema labakäe liigestes äge mädanikuline põletik. Selle asemel, et saata kaebaja ravile vangla haiglasse, hakati teda ravima Pärnu arestimajas. Kaebaja märgib, et talle tekkis sellest tulenevalt püsiv tervisekahjustus, mille alusel määrati talle ka töövõimetuspension alates 03.04.
3. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS XXX esitas kohtule kaebuse, milles leiab, et Lääne politseiprefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsetalituse arestimaja ametnike ebaprofessionaalne tegevus tõi kaasa püsiva tervisekahjustuse. Sellega on temale tekitatud vaimseid ja füüsilisi kannatusi, mille eest palub kohtul välja mõista mittevaralist kahju kokku summas 86 000 krooni. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja – Lääne Politseiprefektuur ei nõustu esitatud kaebusega ja palub see jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja väidab, et kaebaja parema labakäe kahjustus ei ole tekkinud Lääne Politseiprefektuuri ametnike tegevuse tagajärjel, vaid vigastus oli saadud ja selles tekkis mädane põletik enne arestimajja saabumist ning XXX tervislikku seisundit jälgiti ja põletik raviti välja. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsetalituse arestimaja ametnike ebaprofessionaalset tegevust, mis tõi kaasa kaebaja püsiva terviskahjustuse. Kaebaja taotleb seoses temale vaimsete ja füüsiliste kannatuste tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 86 000 krooni. Mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda lähtuvalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ning siis kui sellega on isikule põhjustatud füüsilist valu või hingelist valu või kannatusi. Vaidlust ei ole selles, et 14.11.2006 jõustus Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja otsus kriminaalasjas nr 1-06-13731, mille alusel XXX määrati lühiajaline vabaduskaotuslik karistus. 13.11.2006 peeti XXX kinni Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna ametnike poolt seoses kohtuotsuse täitmisega ja samal päeval teostati talle samas esmane tervisekontroll. Haigusloo väljavõttest nr 497/757 (tl 25) nähtub, et tal diagnoositi paremas käes mädane põletik ja määrati ravi. Käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu tervishoiuteenuse osutamata jätmist või selle ilmselget ebapiisavust, seega on kohtu arvates olnud tervishoiuteenus kättesaadav ja seda, et tervishoiuteenus ei oleks üldse kättesaadav olnud, ei nähtu ka kaebuse esitaja väidetest, küll aga ei ole kaebaja arvates kas ravi olnud õige või oli see puudulik. See on aga teine küsimus. Ravi õigsust või puudulikkust halduskohus kontrollida ei saa. Kohus on seisukohal, et halduskohus saab kontrollida, kas Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakonna ametnikud on taganud tervishoiuteenuse kättesaadavuse tulenevalt vangistusseadusest, kuid mitte seda, millist konkreetset ravi oleks tulnud määrata või millist liiki ravi oleks võinud olla rohkem põhjendatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) 41.ptk kohaselt toimub tervishoiuteenuse osutamine tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel ja tervishoitöötaja vastutus on sätestatud VÕS §-s
4. Seega toimub ebaõige ravi osutamise (nt diagnoosi- ja ravivigade) kindlakstegemine tsiviilkohtumenetluses. Kohus peab vajalikuks selgitada, et vangistusseaduse §-st 107 tulenevalt teostavad tervishoiuteenuste osutajatele sätestatud nõuete täitmise üle vanglas (arestimajas) järelevalvet selleks volitatud Tervishoiuameti ametnikud. Tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimiseks on 2 kaebuse esitajal võimalik pöörduda Tervishoiuameti juurde moodustatud arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni poole . Nimetatud komisjon on moodustatud sotsiaalministri 27.09.2002 määrusega nr 118 „Tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedile eksperthinnangu andmise kord“. Karistust kandis XXX Tallinna Vanglas, kust vabanes 15.03.2007 ning viibis vabaduses kuni 25.05.2007, so 2 kuud ja 9 päeva. Asja materjalidest nähtuvalt pöördus kaebaja pärast vabanemist esmakordselt OÜ Türi Tervisekeskus perearst Toomas Tamme poole 27.03.2007 (tl 26), kes diagnoosis 22.03.2007 tehtud röntgenülesvõtte alusel parema käe sõrmeliigeste ja randme anküloosi ehk liigeste jäikuse, artroosi ja närvide kahjustuse. Kuna arsti seletuse kohaselt sellele seisundile ravi rakendada võimalik ei olnud, siis esitas ta 03.04.2007 taotluse AEK-i püsiva töövõimetuse kindlakstegemiseks. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kuna kaebaja parema labakäe kahjustus ei ole tekkinud Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse arestimaja ametnike tegevuse tagajärjel, vaid enne arestimajja saabumist, samuti nähtub asja materjalidest, et arestimajas oli tervishoiuteenus kaebajale kättesaadav, kuid mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue eeldab vastustaja tegevuse süülisust ja kuna süülisust ei ilmne, siis kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõuet rahuldada ei saa. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Maare Aloe kohtunik 3