Obsah (6)

§ 31§ 6§ 7§ 28§ 3§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juunil 2009. a. Tallinnas Haldusasja number 3-09-735 Haldusasi J-A.B kaeb

§ 31lg 1 p 10.

Tallinna Linnavalitsus on pahatahtlikult viivitanud kaebuse esitajale maaüksuse tagastamisega. Tallinna Linnavalitsuse korralduses ei ole üldse kaalutletud maa tagastamise küsimust ning asjaolu, et see on 2 ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.03.1995 otsusega nr. 5121 tunnistatud omandireformi objektiks. Õigustatud subjektiks tunnistati kaebuse esitaja ema V.B, kes loovutas nõudeõiguse kaebuse esitajale 27.04.1995 avaldusega. Tallinna Linnavalitsus viitab, et V.B loovutas kaebajale nõudeõiguse asendusmaa saamiseks Maardus xxxxxxxx xxx maaüksuse osas, kuid nimetatud maaüksust ei saa kasutada asendusmaana, sest kaebaja omandas selle ostueesõigusega erastamise teel 06.06.2003. 9. Puuduvad tõendid selle kohta, et endisel xxxxxx xx / xxxxx x kinnistul nr. 1216g asuks mõni õiguslikul alusel püstitatud ehitis. Tallinna Linnavalitsus on küll esitanud 25.12.1973 akti asfaltplatsi vastuvõtmise ja kasutusseandmise kohta, kuid puuduvad dokumendid selle kohta, et asfaltplats oleks rajatud õiguslikul alusel. 18.04.1984 ENSV RSN Täitevkomitee otsusega nr. 194, millega nõustuti Tallinna Autobussipargile dispetšerpunkti ehitamiseks vajaliku maa eraldamisega Tallinnas Veerenni 20 / Herne tn. 1 (pindala 0,63

1. ha)ei ole antud mingeid nõusolekuid ega lubasid seoses asfaltplatsiga. 16.04.1986. a projekteerimise lähteülesanne ning 04.06.1984. a kiri nr. AP-88-84 tuginevad eelnimetatud 18.04.1984. a ENSV RSN Täitevkomitee otsusele nr. 194 ega saa luua iseseisvalt mingit täiendavat õiguslikku alust. 21.10.1986. a „Maa looduses eraldamise akt“ nr. 106 sätestab selgelt, et 0,6651 ha suurune maaüksus on eraldatud üksnes dispetšerihoone ehitamiseks, mitte asfaltplatsi ehitamiseks või teenindamiseks. Asfaltplatsi ei ole registreeritud ehitisteregistris. Samuti puudub võimalus selle registreeringu tegemiseks, kuna puuduvad dokumendid, mis annaks nimetatud ehitisele õigusliku aluse ning on ebaselge selle ehitise omaniku staatus. Seega on tegemist ebaseadusliku ehitisega. Tallinna Linnavalitsusel ei ole õigust määrata tagastamisele kuuluva maa arvelt teenindusmaad kolmandatele isikutele ebaseaduslike ehitiste teenindamiseks. Sama õigus puudub ka riigil. RAS Tallinna Autobussikoondise põhivarade loetelus seisuga 01.06.1993 on kajastatud, et RAS Tallinna Autobussikoondisele kuulus sel ajal Veerenni 20 asuv dispetšeripunkt, kuid üle antud vara hulgas ei ole loetletud Veerenni 20 asuvat asfaltplatsi või parklat. TAK-il ei ole alust esitada taotlust hoonestusõiguse saamiseks nende ehitiste teenindamiseks vajalikule maale, mille omandiõigust tal ei ole. Samuti ei ole vastustajal õigust määrata teenindusmaad ega anda nõusolekut hoonestusõiguse seadmiseks ebaseaduslikele ehitistele nende omandiõigust mitteomavatele isikutele. 10. Kaebaja esitas kompensatsiooni saamise avalduse 26.03.2009 ekslikult, kuna talle väideti, et muud võimalust ei ole. Pärast konsulteerimist sõltumatu nõustajaga sai kaebajale selgeks, et jätkuvalt on siiski ka muid võimalusi omandireformi läbiviimiseks (nt tagastamismenetluse jätkamine ja hoonestusõiguse lepingu sõlmimine kaebaja ja TAK-i vahel), mistõttu esitas kaebaja ka viivitamatult (s.o. 27.03.2009.
2. a)avalduse oma 26.03.2009 avalduse tühistamiseks. Tallinna Linnavalitsuse seisukoht selle kohta, et Tallinna Linnavalitsuse 04.03.2009. a korraldus nr. 316-k on eelhaldusakt ega kahjusta seetõttu kaebaja õigusi on ekslik. Kõnealune akt on välja antud selleks, et kaebajale tagastamisele kuuluv maaüksus jäetaks hoopis riigi omandisse (st jäetaks kaebajale tagastamata) ning TAK saaks omandada sellele hoonestusõiguse. Vabariigi Valitsuse 03.09.1996. a määrusega nr. 226 kinnitatud maa riigi omandisse jätmise korra p 3 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse

§ 6

lg 2 p 4 alusel, teeb kohalik omavalitsus otsuse 3 maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta ühe kuu jooksul maa riigi omandisse jätmise otsuse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise päevale järgnevast päevast arvates. Seega valmistab Tallinna Linnavalitsuse 04.03.

1. a korraldus nr. 316-k selgelt ette endise xxxxxx xx/xxxxx x maaüksuse mittetagastamist kaebajale. Sisuliselt on sama asi kirjas ka Tallinna Maa-ameti 13.01.
2. a kirjas nr. 512/
3. Juhul, kui TAK-il oleks õigus saada kaebajale tagastamisele kuuluvale maale hoonestusõigus, siis puudub vajadus selle maa riigi omandisse jätmiseks, kuna ka kaebaja võib pärast maa tagastamist sellele TAK-i kasuks hoonestusõiguse seada.

§ 7

sätestab võimaluse hoonete omanikul ning maa tagastamise õigustatud subjektil leppida omavahel hoonestusõiguse seadmises kokku ning sõlmida vastavasisuline leping. Vastava avaldusega ei ole vastustaja ega TAK kaebaja poole pöördunud. Samuti ei viidanud sellisele võimalusele vastustaja esindaja, kui kaebajal paluti kirjutada avaldus tagastamistaotlusest loobumise kohta ning kompensatsiooni taotlemise kohta. Vastustaja ei ole sellist võimalust 04.03.2009 korralduses käsitlenud, mistõttu on akt puudulikult motiveeritud. VASTUSTAJA SEISUKOHT 11. Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr. 316-k andmise aluseks olevad andmed on õiged ning korraldus on õiguspärane. Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määruse nr. 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ p 7 kohaselt vara kompenseerimise menetlust alustatakse siis, kui õigustatud subjekt taotleb vara kompenseerimist.

§ 6

lg 2 p 1, 3 ja 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui õigustatud subjekt ei nõua maa tagastamist, vaid soovib selle kompenseerimist, maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, maa jäetakse riigi omandisse vastavalt

§ 31

lg 1 p-le 10 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt

§ 28lg 1 p-le 1.

ORAS § 12 lg 3 p 1 järgi omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui omandireformi õigustatud subjektid ei nõua vara tagastamist, vaid soovivad selle kompenseerimist. Vabariigi Valitsuse

1. augusti 1991 määrusega nr. 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 30 kohaselt vara tagastamise või kompenseerimise avalduses peab olema väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või selle kompenseerimist. Õigustatud subjektiks tunnistatud isikul on õigus muuta avalduses märgitud taotlust ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Õigustatud subjekt teatab oma soovi muutmisest kirjalikult avalduse vastuvõtjale vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määrusele nr. 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“. Eeltoodud määruse p 2 sätestab, et tulenevalt „Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse“ (RT I 1996, 36, 738) § 16 lg-st 2 on õigustatud subjektil, kes on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa täielikuks või osaliseks tagastamiseks ja kelle suhtes ei ole langetatud maa tagastamise otsust ning kelle jaoks on möödunud määruse p-s 1 sätestatud tähtaeg, õigus oma avalduses väljendatud soovi muuta ja asendada see kompensatsiooni määramise sooviga või võtta esitatud avaldus kuni
2. jaanuarini
3. a tagasi. Taotlus avalduses väljendatud soovi muutmiseks või avalduse tagasivõtmiseks esitatakse kirjalikult maa asukohajärgsele 4 kohalikule omavalitsusele. V.B esitas
4. a avalduse endise kinnistu nr. 1216g tagastamiseks või asendamiseks. Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldusega on V.B
5. a loovutanud oma pojale nõudeõiguse asendusmaa saamiseks Muugal, xxxxxxxx pst xxx (maaüksus on
6. a kantud kinnistusraamatusse) ja osalise kompensatsiooni määramiseks. J-A.B esitas
7. märtsil
8. a endise kinnistu nr. 1216g kompenseerimise avalduse. Käesoleval juhul on õigustatud subjekt kinnitanud lisaks eelnevatele avaldustele, et soovib endise kinnistu maa eest saada kompensatsiooni, seega võetakse õigusvastaselt võõrandatud maa kompensatsiooni määramise aluseks subjekti avaldus, mida ei ole enam võimalik muuta. Isegi juhul, kui lugeda kehtetuks JA.B poolt 26.märtsil 2009 esitatud avaldus ei muudaks see asjaolu, kuna maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldusega sooviti asenduskrunti Muugal ja osalist kompenseerimist. Asenduskrunti ei ole enam võimalik taotleda, kuna maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 5 kohaselt kuulub õigusvastaselt võõrandatud maa, mille asendamist on taotletud, kompenseerimisele. 12.

§ 6

lg 2 p 1, 3 ja 4 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, maa jäetakse riigi omandisse vastavalt

§ 31

lõike 1 p-le 10 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt

§ 28

lg 1 p-le 1.

§ 7

lg 1 kohaselt linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamiseks õigustatud subjektile või muul viisil. Vastavasisulist kokkulepet Tallinna Linnavalitsusele teadaolevalt ei ole sõlmitud. Riikliku ehitisregistri andmete kohaselt asub Veerenni tn 20 maaüksusel dispetšeripunkt ehitisregistri koodiga 101026520 ning asfaltplats. Eelpool mainitud hoone ning asfaltplatsi omanik on Tallinna Autobussikoondise AS, kes on esitanud avalduse riigimaale hoonestusõiguse seadmiseks. Riigivara munitsipaalomandisse üleandmise 19.08.1993 aktiga nr. 20/608 on Tallinna Autobussikoondisele üle antud hooned ja rajatised, sh Veerenni tn 20 maaüksusel paiknev dispetšeripunkt ja rajatised, mille hulka kuulub ka asfaltplats. Nimetatud ehitis ja rajatis jäävad endisele kinnistule osaliselt, millest tulenevalt läbib Veerenni tn. 20 maaüksuse piir ka osaliselt endist kinnistut nr. 1216g. Katastriüksuse plaanilt nähtub, et nimetatud endisele kinnistule jääb osaliselt Veerenni tn. 20 maaüksuse juurde kuuluv asfaltplats. Veerenni tn. 20 (endine aadress Veerenni 20/Herne 1) autobusside parkla rajati 1972-1973 (Tallinna Autobussipark 25.12.1973 akt). Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee 18. aprilli 1984. a. otsusega nr. 194 anti Tallinna Autobussipargile tähtajatuks kasutamiseks 0,63 ha maad (maa looduses eraldamise 21.10.1986. akt nr. 106) dispetšeripunkti parkimisplatsi ehitamiseks (1984. a kiri Tallinna Autobussipargile), mis valmis 1987. aastal. Tallinna Autobussikoondise AS maakasutuse õigust tõendab ka 16. oktoobril 1986. a kinnitatud ehituskrundiplaan.

§ 31

lg 1 p 10 sätestab, et riigi omandisse jäetakse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus. Sama seaduse § 351 sätestab, et ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, võib riigimaale seada hoonestusõiguse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Autobusside parkla rajati

1. a Tallinna Autobussipargi poolt, mistõttu neilt ei nõutud selle ehituse hetkel ehitusloa olemasolu. EhS § 72 lg 1 kohaselt ei pea enne EhS jõustumist ehitatud ehitis 5 vastama ehitusseaduses ehitisele esitatavatele nõuetele. Järelikult ei saa väita, et tegemist on õigusvastaste ehitistega. EhS § 55 lg 1 kohaselt on Riikliku ehitisregistri põhiülesandeks arvestuse pidamine ehitatavate ja kasutatavate ehitiste üle. Ehitisregistri objektiks on ehitatav ja kasutatav ehitis. Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. määruse nr. 405 § 2 sätestab, et ehitisregistri pidamise eesmärgiks on ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta teabe koondamine, hoidmine ja avalikustamine. Sama paragrahvi lg 4 näeb ette, et ehitisregistrit peetakse ühetasandilise elektroonilise andmebaasina. Paragrahvi 56 lõike 2 kohaselt ehitisregistri andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus. Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr. 316-k on kooskõlas HMS §-ga
4. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. TALLINNA AUTOBUSSIKOONDISE AS SEISUKOHT
5. Kolmas isik nõustub kõigi Tallinna Linnavalitsuse seisukohtadega ning taotleb jätta kaebus rahuldamata. HARJU MAAVANEMA SEISUKOHT
6. ORAS-es sätestatud põhimõtte kohaselt tuleb arvestada ka riigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku seadusega kaitstud huvidega, teisisõnu riigil peab olema ja talle peab jääma (säilima) võimalus täita temale seadusega pandud ülesandeid ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile nende ülesannete ja kohustuste täitmisel põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi.

§ 3

kohaselt maareformi käigus seatakse ehitise omaniku kasuks hoonestusõigus või

-is sätestatud alustel kasutusvaldus.

§ 6

lg 2 p-de 3 ja 4 kohaselt maad ei tagastata, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt

§-dele 7, 9 ja 10. Maa jäetakse riigi omandisse vastavalt

§ 31

1. lõike punktidele 1 kuni 5, 7, 9, 10 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt

§ 28

1. lõike punktidele 1, 3 ja 4.

§ 7

lg 1 kohaselt linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Kohalik omavalitsus võib otsustada määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid detailplaneeringuga, mille koostamisel arvestatakse käesolevas seaduses sätestatud maa erastamise ulatusega. Riigikohtu halduskolleegium on 29.03.2006 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-81-05 leidnud: „MaaRS § 221 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr. 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 4 annavad kohalikule omavalitsusele ulatusliku hindamisruumi ja kaalutlusõiguse. Maavanem saab õiguspärasuse kontrollimisel hinnata, kas kohalik omavalitsus rikkus seadust või väljus kaebeõiguse piirest. Ei VVS § 85, ORAS §17 lg 8 ega MaaRS § 15 lg 3 anna 6 maavanemale volitust teostada järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle ning seda ei saa teha ka kohtud.“ Harju maavanem palub jätta J-A.B kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Käesolevas haldusasjas peab kohus välja selgitama, kas (I) kaebuse esitajal on õigus vaidlusaluse maa tagastamisele või kompenseerimisele ning kas (II) kaebuse esitaja õiguse korral maa tagastamisele on vaidlustatud korraldus seadustega kooskõlas. I
5. detsembri
6. a avaldusega taotles kaebuse esitaja ema, V.B, Tallinnas, xxxxxx xx / xxxxx x endise kinnistu nr. 1216 tagastamist või asendamist (asenduskrunti) (toimiku lk. 33). ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
7. märtsi
8. a otsusega nr. 5212 otsustati lugeda Tallinnas, end. xxxxxx tn. xx / xxxxx tn x, endisel kinnistul nr. 1216 g asunud krunt suurusega 655,488 m2 omandireformi objektiks. Omandireformi subjektiks tunnistati V.B (toimiku lk. 5). Vähem kui kuu pärast subjektiotsuse tegemist,
9. aprillil
10. a maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldusega loovutas V-R.B kaebuse esitajale nõudeõiguse järgmiselt „Tallinnas, xxxxxx tänav xx/xxxxx tänav x endisel kinnistul nr. 1216g krunt suurusega 655,488 m2 asendusmaa saamiseks Muugal xxxxxxxx pst xxx ja osalise kompensatsiooniga V-R.B-le“ (toimiku lk. 32). Käesolevas haldusasjas omab tähtsust küsimus, kas nõudeõiguse loovutamise avaldusega muutis V.B ka enda
11. detsembril
12. a esitatud tahteavaldust kinnistu tagastamiseks.
13. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr. 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi Kord) p 30 kohaselt peab vara tagastamise või kompenseerimise avalduses olema väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või kompenseerimist. Õigustatud subjektiks tunnistatud isikul on õigus muuta avalduses märgitud taotlust ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Õigustatud subjekt teatab oma soovi muutmisest kirjalikult avalduse vastuvõtjale vastavalt Vabariigi Valitsuse
14. detsembri
15. a määrusele nr. 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“. Eelpool viidatud tõenditest nähtub, et V-R.B muutiski Korra p-s 30 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul arvates õigustatud subjektiks tunnistamisest enda tahteavaldust esialgsest kinnistu tagastamisest või asendamisest kinnistu asendamiseks ja kompenseerimiseks, loovutades ühtlasi nõudeõiguse kaebuse esitajale. Seega tuleb nõudeõiguse loovutamise avalduse esitamisega lugeda V.B esialgselt väljendatud tahe muudetuks. 18.

§ 5

lg 1 p 4 kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda isikutel, kellele on nõudeõigus loovutatud või kes on selle pärinud

§-de 191 ja 192 alusel. ORAS § 161 lg 2 sätestab: „Kuni vara tagastamise otsustamiseni võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik vara tagastamise nõudeõiguse loovutada abikaasale, alanejatele sugulastele, õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele või teistele sama vara või ehitisealuse maa suhtes õigustatud subjektidele. Nõudeõiguse loovutamisele kohaldatakse tsiviilseaduste sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene 7 teisiti. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt kinnitatud ärakiri.“ Käesoleval juhul tuleb nõudeõiguse loovutamine lugeda tagastamise korraldaja jaoks kehtivaks.

1. Kaebuse esitaja asus kaebuses seisukohale, et asendusmaad ei ole võimalik talle tagastada, kuna see on juba tema poolt erastatud ning esitas eeltoodu tõendamiseks kohtule Maardu Linnavalitsuse
2. mai
3. a korralduse nr. 319 (toimiku lk. 81-82), Eesti Vabariigi ja J-A.B vahel sõlmitud ostu-müügilepingu (toimiku lk. 83-84) ning kinnistusregistriandmete väljatrüki (toimiku lk. 87). Nimetatud tõenditest nähtub, et VR.B poolt nõudeõiguse loovutamise avalduses viidatud asendusmaa on kaebuse esitajale erastatud ning kaebuse esitaja nimele kinnistusraamatusse kantud. Kohus märgib, et asendusmaa tagastamise võimatus ei anna paraku seaduse järgi kaebuse esitajale õigust V.B nõudeõiguse loovutamise avalduses väljendatud tahteavalduse muutmiseks. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (RT I 1996, 96, 738; jõustus 07.06.1996) § 16 lõikega 5 loeti nimetatud seaduse jõustumiseni kehtinud Eesti Vabariigi maareformi seaduse paragrahv 11 lõike 2 alusel esitatud maa asendamise avaldused võrdseks maa ostueesõigusega erastamise avaldustega. Eeltoodud seaduse 16.07.2000 jõustunud muudatustega täiendati § 16 lõiget 5 järgmise lausega: „Õigusvastaselt võõrandatud maa, mille asendamist on taotletud, kuulub kompenseerimisele“ (RT I 2000, 54, 347). Eeltoodud sätetest saab üheselt järeldada, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil ei olnud võimalik kaebuse esitajale loovutatud nõudeõigust maa asendamiseks ümber klassifitseerida maade tagastamise taotluseks, vaid asendusmaa taotlemise korral kuulusid õigusvastaselt võõrandatud maad kompenseerimisele.
5. märtsil
6. a esitas kaebuse esitaja Tallinna Maa-ametile avalduse xxxxxx tn xx / xxxxx x endise kinnistu 1216 g maa kompenseerimiseks.
7. märtsil
8. a esitas kaebuse esitaja uue avalduse endise kompenseerimise avalduse tühistamiseks. Arvestades seda, et kohus on eelnevalt tuvastanud, et kaebuse esitajale ei loovutatud nõudeõigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks, vaid sisuliselt selle maa kompenseerimiseks, ei oma kaebuse esitaja poolt esitatud täiendav kompenseerimise avaldus ning avaldus selle tühistamiseks asjas tähtsust.

§ 6

lg 2 p 1 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui õigustatud subjekt ei nõua ma tagastamist, vaid soovib selle kompenseerimist. ORAS § 12 lg 3 p 1 kohaselt omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui omandireformi õigustatud subjektid ei nõua vara tagastamist, vaid soovivad selle kompenseerimist. Seadused ei anna nõudeõiguse omandanud isikule õigust õigustatud subjekti poolt väljendatud tahet maa asendamiseks ja kompensatsiooni saamiseks muuta. Arvestades asjaolu, et V-R.B loovutas kaebuse esitajale sisuliselt nõudeõiguse vaid tagastatava maa osas kompensatsiooni saamiseks (kuna asendatav maa kuulus seaduse järgi kompenseerimisele), ei omandanud kaebuse esitaja nõudeõigust maa tagastamiseks, ning seda olenemata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

1. mai
2. a otsusest, mille kohaselt loovutas V-R.B kaebuse esitajale maa tagastamise nõudeõiguse. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni eelviidatud otsus on tagastamise korraldajale küll siduv õigustatud subjekti ning objekti osas, kuid sellega ei otsustata siduvalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Õigustatud subjekti tahte ning nõudeõiguse loovutamise sisu kindlakstegemisel tuli vastustajal lähtuda esitatud avaldustest. 8
3. Riigikohtu halduskolleegiumi haldusasjas nr. 3-3-1-23-98 tehtud 18.09.
4. a määruse p-s 5 leidis Riigikohus: „V.V kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi saab rikkuda Raja 24 maaüksuse riigi omandisse jätmine vaid siis, kui V.V taotles õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Seega on V.V kaebuse läbivaatamisel vajalik kõigepealt tuvastada, kas ta taotles endise kinnistu nr. 2670 tagastamist.“ Kuivõrd kohus on käesolevaga tuvastanud, et kaebuse esitaja omandas nõudeõiguse endise xxxxxx t xx /xxxx x kinnistu nr. 1216 g kompenseerimisele, mitte tagastamisele, ei saa Tallinna Linnavalitsuse korraldus, millega määratakse Tallinna Autobussikoondise AS-i omandis oleva ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus Tallinna Autobussikoondise AS-i kasuks selliselt, et see kattub osaliselt õigusvastaselt võõrandatud maaga, kaebuse esitaja õigusi rikkuda ning vastustaja ei pidanud korralduse andmisel kaebuse esitajat menetlusse kaasama. II
5. Kohus jätab kaebuse eeltoodud kaalutlustel rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 9