Obsah (5)

§ 95§ 28§ 25§ 92§ 93

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 25. veebruar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2523 Haldusasi A.V kaebus Tallinna Va

§ 95

lg 1 alusel mõista Tallinna Vanglalt (asukoht Magasini 35 Tallinn) välja Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv summas 80 (kaheksakümmend) krooni ja 00 senti. Tallinna Vanglal tasuda väljamõistetud summa 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 (SEB Pank) või nr 221023778606 (Swedbank). Maksekorraldusele märkida viitenumber 2900078509 ning selgitus: „Tallinna Vangla, 3-08-2523, riigilõiv”. Tähtaegselt nõuetekohase täitmata jätmise suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 6. Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosalistele ja Riigikohtule. 1 Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 28; § 31 lg 4 ja lg 6) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.

1. oktoobril 2008 koostas Tallinna Vangla valvur K.K läbiotsimise akti, mille kohaselt võeti samal päeval kinnipeetav A.V nimele tulnud kirja seest ära kaks A4 suurust internetist välja prinditud lehte.
2. oktoobril 2008 esitas A.V Justiitsministeeriumile vaide, taotledes Tallinna Vangla kohustamist eelnimetatud lehtede tagastamiseks. Justiitsministeerium jättis
3. jaanuari 2009 vaideotsusega vaide rahuldamata. KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5. detsembril 2008 saabus Tallinna Halduskohtule A.V kaebus, milles taotletakse Tallinna Vangla kohustamist kaebuse esitajalt ära võetud kahe dokumendi tagastamiseks ning Tallinna Vanglale ettekirjutuse tegemist edaspidiselt kirjaga saadetud trükitud materjalide äravõtmise keelamiseks.
6. Kaebuse esitaja sõnul saadeti talle A4 formaadis lehtedele trükitud laulusõnad. Kaebuse esitaja leiab, põhiseaduse §-le 44 viidates, et tal oli õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning, et tal oli seega õigus saada ka talle kirja teel edastatud internetist välja prinditud laulusõnu. Kaebuse esitaja hinnangul on Tallinna Vangla ühtlasi laulusõnu ära võttes rikkunud sõnumisaladuse kaitset, kuna ilma neid läbi lugemata ei ole võimalik hinnata, kas tegemist on arvutil trükitud või internetist välja prinditud materjalidega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Tallinna Vanglal puudub õiguslik alus internetist välja prinditud materjalide, sh. laulusõnade äravõtmiseks.
8. veebruaril 2009 kohtule esitatud täiendavates seisukohtades selgitab kaebuse esitaja, et talle saadetud laulutekste tuleb käsitada erakirjavahetusena, kuivõrd need saatis talle tema elukaaslane, kellega nad ühise huvi tõttu sageli muusikaga seotud teemadel kirju vahetavad. Samuti märgib kaebuse esitaja, et kirja saatja kirjutas talle kirjas oma arvamuse nende laulusõnade kohta ning seetõttu oli ka igati loogiline nende lisamine kirjale. Seoses vastustaja väitega, et kinnipeetavatel on võimalik jälgida tele- ja raadiosaateid, märgib kaebuse esitaja, et see võimalus on vaid neil, kes on endale soetanud vajaliku aparatuuri ning ajakirju on võimalik vangla vahendusel tellida neil, kellel on selleks olemas vajalikud vahendid, kuna vangla poolt tellitud ajalehte ei ole puhtfüüsiliselt võimalik kõigil kinnipeetavatel lugeda. Kaebuse esitaja leiab samuti, et mõistetav on, et vangla saab kontrollida kinnipeetavale saabunud ümbriku sisu, et takistada keelatud esemete sattumist vanglasse, ent mõistetav ei ole, miks keelatakse teatud liiki informatsiooni sisaldavate tekstide saatmist kirjades. VASTUSTAJA SEISUKOHT
9. Tallinna Vangla ei nõustu kaebuses esitatud seisukohtadega ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seiskohal, et Põhiseaduse §-s 44 nimetatud õiguse puhul tuleb 2 antud juhul arvestada ka asjaoluga, et A.V viibib kinnipidamisasutuses ning tema suhtes on kehtestatud teatud piirangud. Vastustaja selgitab, et kinnipeetaval isikul on võimalus jälgida tele- ja raadiosaateid, lugeda ajalehti ja ajakirju ning saada erasõnumeid.
10. Samuti selgitab vastustaja, et lähtus vaidlustatud toimingu tegemisel justiitsministri 30.novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 50 lõikest 3, mille kohaselt võetakse kinnipeetavale saabunud kirjast vanglaametniku poolt ära esemed, mis ei ole tulenevalt VSkE §-st 461 käsitletavad kirjana. Vastustaja on seisukohal, et mõiste adressaadile määratud erasõnum tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sõnumi eesmärgist ning leiab, et kinnipeetavale saadetud sõnum loetakse erasõnumiks juhul, kui selle saatja on sõnumi sisu koostanud konkreetsele kinnipeetavale, eesmärgiga anda talle mingi info omapoolne tõlgendus, avaldada omi mõtteid jne. Seega hõlmab Tallinna Vangla hinnangul erasõnumi mõiste eelkõige konkreetsele kinnipeetavale teise isiku poolt käsikirjas või arvutitrükis koostatud sõnumit. Tallinna Vangla hinnangul ei kuulu erasõnumi mõiste alla ajakirjandusväljaandest kopeeritud või internetist välja trükitud artiklid, kuna need on suunatud avalikkuse informeerimisele, mitte konkreetsele isikule. Tallinna Vangla on seisukohal, et VSkE § 461 eesmärgiks on sõnastada täpsemalt kirja mõiste, mis välistaks näiteks ajalehtede, CD plaatide, ajalehe väljalõigete, internetist tehtud väljatrükkide või muude väiksemate esemete saatmise kirja teel ning leiab selle alusel, et käitus kirjast kahe internetiväljatrüki äravõtmisel õiguspäraselt.
11. Seoses kaebuse esitaja seisukohaga sõnumisaladuse rikkumisest, leiab vastustaja, et seda, kas tegu on erasõnumiga või mitte, kontrollib kirjade kätteandmisega tegelev ametnik, kes tuginedes vangistusseaduse § 29 lõikele 1 või § 97 lõikele 1 kinnipeetava isiku juuresolekul kontrollib kirjaümbriku sisu ning visuaalse vaatluse teel tuvastatakse, kas tegu on erasõnumi või paljundatud, internetist välja prinditud materjalidega. Tallinna Vangla hinnangul on vaatluse teel selgelt äratuntavad kõikvõimalikud ajakirjandusväljaanded, kalendrid, brošüürid jms ning antud juhul oli võimalik ilma trükise sisusse süvenemata tänu lehel olevale internetiaadressile selgeks teha, et tegu oli internetiväljatrükiga. Seetõttu leiab vastustaja, et ei ole rikkunud sõnumisaladuse kaitset. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et A.V kaebus tuleb rahuldada. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 19 lg 7 kohaselt vaatab kohus kaebuse läbi kaebuses esitatud taotluste ulatuses, olemata seejuures seotud kaebuse sõnastusega. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste õiguslike argumentidega. Kohus jätab vaidluse lahendamisel kohaldamata justiitsministri

1. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) §-i 461 ning § 50 lõike 3, tunnistades eelnimetatud sätted põhiseadusega vastuolus olevaiks ning algatab sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
2. Kinnipeetava õigust kirjavahetusele reguleeritakse vangistusseaduse (VangS) §-s 28, mille
3. lõike kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele, mis toimub vastavalt vangla sisekorraeeskirjale. Sama paragrahvi
4. lõike kohaselt võib vangla direktor kinnipeetava õigust kirjavahetusele piirata, ent käesoleval juhul kaebuse esitaja suhtes selliseid piirangud seatud ei ole. VangS § 29 lõikes 1 sätestatakse, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud isikutele või ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse kinnipeetava juuresolekul ning sealt võetakse ära esemed, mille 3 omamine on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu on toodud VSkE § 641 lõikes
5. Käesoleval juhul ei kuulu kaebuse esitajale saadetud kirjast ära võetud laulusõnu sisaldanud paberilehed eelnimetatud sättes loetletud keelatud esemete hulka. Õiguslikku alust kinnipeetavale saadetud kirjast mistahes muude esemete äravõtmiseks VangS-is aga sätestatud ei ole.
6. Samal ajal tuleneb justiitsministri määrusega kehtestatud VSkE § 50 lõikest 3, et kinnipeetavale saabunud kirjast võetakse vanglaametniku poolt ära esemed, mis ei ole VsKE § 461 kohaselt käsitatavad kirjana. Viimatinimetatud sätte (vaidlusaluse toimingu tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt käsitatakse vanglas sissetuleva kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel, kusjuures kirjaga võib saata viis marki ja viis ümbrikku. Seega on justiitsministri määrusega määratletud, millistele tunnustele vastavaid saadetisi võib kinnipeetav VangS §-s 28 sätestatud õiguse raames saada ning samas nähakse ette ka see, et kinnipeetavale saadetud esemed, mis neile tunnustele ei vasta, võetakse kinnipeetavalt ära.
7. Põhiseaduse (PS) § 15 lõikest 2 ning

§ 25

lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus haldusasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus oleva seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata ning edastab vastava kohtuotsuse või määruse Riigikohtule, millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks selle asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvust on Riigikohus määratlenud selliselt, et vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02). Ilma, et

1. oktoobril 2008 koostatud läbiotsimise aktis oleks märgitud, millisel õiguslikul alusel kaebuse esitajale saadetud kirjast A4 formaadis paberilehed ära võeti, tuleb kohtumenetluses esitatud vastustaja seisukohast järeldada, et selleks aluseks oli VSkE § 50 lg
2. Selle normi põhiseaduspärasuse ning kohaldatavuse korral tuleks kaebus jätta rahuldamata, kohaldamata jätmise korral aga rahuldada. Seega VSkE § 50 lg 3 asjassepuutuvaks normiks. Viidates õigusselguse põhimõttele, nentis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 13.02.2007 lahendis nr 3-4-1-16-06, et tagamaks kindlust kehtiva õiguskorra suhtes tuleb asjassepuutuvateks lugeda ka sellised õigusnormid, mis omavad vaidlustatud normidega lahutamatut ja individuaalset seost, sest vastasel juhul võivad need seaduse lugejat eksitada. Kuivõrd VSkE § 50 lg 3 on kohaldatav üksnes koostoimes VSkE §-ga 461 tuleb asjassepuutuvaks normiks pidada ka viimatinimetatut. Siinjuures tuleb tähele panna, et VSkE §-i 461 on pärast käesoleva vaidluse esemeks oleva toimingu tegemist muudetud ning alates
3. jaanuarist 2009 on kirjana käsitatavale saadetisele kehtestatud täiendav massipiirang 250 grammi. Käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuvaks saab seda normi pidada siiski vaidlusaluse toimingu ajal kehtinud redaktsioonis.
4. Kohtu hinnangul on VSkE § 461 ning § 50 lg 3 kinnipeetava õigusi piirava iseloomuga. Isiku õigus võtta vastu talle saadetud esemeid on kohtu hinnangul hõlmatud ennekõike PS §-s 19 sätestatud üldise vabadusõigusega. Kuivõrd käesolevas asjas on äravõetud esemeteks posti teel kaebuse esitajale edastatud paberilehed, mis sisaldasid kirjalikku teksti, siis tuleb kõne alla PS §-s 43 sätestatud sõnumisaladuse riive.
5. Põhiseaduse § 11 esimese lause kohaselt võib põhiõigusi riivata üksnes kooskõlas põhiseadusega. Kohtuasjas 3-4-1-5-05 märkis Riigikohus, et põhiõiguse riive peab olema nii 4 formaalselt kui materiaalselt põhiseaduspärane, kusjuures formaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama põhiseaduse pädevus-, menetlusPõhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kohtuasjas 3-4-1-10-00 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et eelnimetatud sättest tuleneb üldine seadusereservatsiooni põhimõte, mis piiritleb seadusandliku ning täidesaatva võimu pädevust. Seaduste vastuvõtmine on põhiseaduse § 65 p 1 kohaselt seadusandliku võimu, see tähendab Riigikogu pädevuses. Viimatinimetatud kohtuasjas, samuti kohtuasjas nr 3-4-1-18-07 tehtud otsuses on Riigikohus selgitanud, et üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tuleneb ka nõue, et täitevvõimu tohib teostada, kui selleks on seaduse volitus, mis tähendab, et põhiõiguste piiramine seadusandjast alamalseisva organi poolt vajab seadusandja volitust. Sama eesmärki teenib ka põhiseaduse § 94 lg 2, mille kohaselt annab minister määrusi seaduse alusel ja täitmiseks.
6. VangS § 28 lõike 1 teise lause kohaselt toimub kinnipeetava kirjavahetus vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. VangS § 105 lg 2 kohaselt kehtestab vangla sisekorraeeskirjad justiitsminister määrusega. Kohus leiab, et volitusnorm kirjavahetuse korra kehtestamiseks tähendab volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad kirjavahetuse korraldamist ning seaduses sätestatud kohustus- ja keelunormide täitmist. Kohtu hinnangul ei hõlma eelnimetatud volitusnorm volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid piiranguid kinnipeetava kirjavahetuse sisule. Seega ei ole seadusandja andnud justiitsministeeriumile volitust normeerida seda, milliseid kirjalikke materjale või muid esemeid on kinnipeetavale lubatud kirjaga saata, samuti ei ole justiitsministril volitust kehtestada täiendavaid õiguslikke aluseid kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks. VangS § 29 lg 1 lubab kirjast ära võtta üksnes selliseid esemeid, mille omamine vanglas on keelatud. Samas on justiitsminister aga kehtestanud VSkE §-i 461 ja 50 lõike 3 koostoimes normi, mille kohaselt tuleb kinnipeetavale saadetud kirja seest ära võtta ka selliseid esemeid, mille omamine ei ole kinnipeetavale iseenesest keelatud. Seega leiab kohus, et justiitsminister on VSkE § 50 lõike 3 kehtestanud seadusandja poolt antud volitust ületades, mistõttu on tegemist formaalselt põhiseadusega vastuolus oleva normiga. Kuigi VSkE §-l 461 eraldivõetuna ei ole kohtu hinnangul regulatiivse õigusnormi kvaliteeti, saab ta sellise kvaliteedi koostoimes VSkE § 50 lõikega 3 ning eeltoodud põhjustel on ka see säte kehtestatud seadusest tulenevat volitusnormi ületades.
7. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et VSkE § 50 lg 3 ja § 461 on vastuolus põhiseaduse §ga 3 ning tulevad seetõttu käesolevas asjas kohaldamata jätta, algatades sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Tuvastanud asjassepuutuvate normide formaalse vastuolu põhiseadusega, ei pea kohus vajalikuks hinnata normide materiaalset põhiseaduspärasust ega arutada selle üle, kas sarnane piirang, kui see oleks kehtestatud seaduses või seadusest tuleneva volitusnormi alusel, oleks põhiseadusega kooskõlas. Samuti ei pea kohus eeltoodust tulenevalt vajalikuks anda hinnangut menetlusosaliste väidetele, mis puudutavad põhiseaduse §-des 43 ja 44 väidetavat rikkumist.
8. Kuna kohus leidis, et norm, mille alusel Tallinna Vangla vaidlusaluse toimingu sooritas, see tähendab kaebuse esitajale saadetud A4 formaadis paberilehed ära võttis, tuleb kohaldamata jätta, siis tuleb asuda seisukohale, et Tallinna Vangla sooritas toimingu ilma seadusliku aluseta ning seega õigusvastaselt. Käesoleval juhul on õigusvastaselt sooritatud toiming võimalik tagasi pöörata, tagastades kaebuse esitajale temalt äravõetud A4 paberilehed. 5
9. Kaebuse esitaja on ühtlasi taotlenud, et kohus kohustaks Tallinna Vanglat edaspidi mitte keelama kinnipeetavale kirjaga trükitud materjalide edastamist. Selle taotluse rahuldab kohus osaliselt, keelates Tallinna Vanglal kaebuse esitajale saadetud kirjadest esemete äravõtmise VSkE § 50 lg 3 alusel. Olenemata sellest, kas tegemist on kirjalike materjalide või muude esemetega, ei ole vanglal keelatud neid ära võtta VangS § 29 lg 1 alusel ehk juhul kui tegemist on esemetega, mille omamine on kinnipeetavale vanglas keelatud. MENETLUSKULUD 18.

§ 92lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuigi formaalselt rahuldas kohus kaebuse esitaja keelamistaotluse osaliselt, tuleb kaebuse esitaja eesmärki ning kaebuse aluseks olnud asjaolusid silmas pidades lugeda kohtuostus tehtuks kaebuse esitaja kasuks ning seetõttu ei ole põhjendatud menetluskulude proportsionaalne jagamine

§ 92

lg 2 alusel.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud ei ole. Seetõttu ei tõusetu tema kasuks menetluskulude väljamõistmise küsimust.

§ 95

lõikes 1 sätestatakse, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse.

1. jaanuari 2009 määrusega vabastas kohus A.V riigilõivu tasumisest. Kuivõrd kaebus esitati halduskohtule enne
2. jaanuari 2009, siis kuulus kaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg 10 kohaselt tasumisele kaheksakümne krooni suurune riigilõiv. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt mõista välja riigituludesse 80 krooni. Kristjan Siigur kohtunik 6