← Eesti

3-07-2230/30

Obsah (6)§ 41§ 7§ 40§ 8§ 12§ 3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-2230

) § 41 lg-te 1 ja 2 alusel lõpetama

-ga vastuolus oleva teenustasu võtmise tarbijale sularaha müügil. Osaühing vaidlustas ettekirjutuse Tallinna Halduskohtus. Kuna Tarbijakaitseameti 31.08.2006 otsusega tunnistati ettekirjutus kehtetuks, lõpetas kohus 3-07-2230 07.09.2006 asjas menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 4 alusel (tl I29-31). 2. Tarbijakaitseameti 15.10.2007 ettekirjutusega nr 6-25/6396 kohustati osaühingut Monex

§ 41

lg 1 alusel avaldama valuuta vahetamisel tarbijale lõpphind, millega tarbija saab valuutat vahetada, s.t. osaühingul tuleb kogu tarbijalt võetav teenustasu arvestada vahetuskursi sisse selleks, et avaldada tarbijale lõpphind. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 05.11.2007. Ettekirjutuse mittetähtaegse või mittekohase täitmise korral hoiatati selle adressaati 10 000 kroonise sunniraha määramisega. Ettekirjutuse kohaselt on kontrolli käigus tuvastatud, et osaühing kasutab valuuta vahetamisel nn. kommertskurssi (erinev Eesti Panga kursist) ja lisaks sellele võtab ka teenustasu. 20 EUR-i kroonideks vahetamisel võeti kõikides OÜ Monex teeninduspunktides teenustasu 75 kr. Teeninduspunktides asuvate elektrooniliste valuutakursi tabelite külge oli kinnitatud A4 formaadis silt, millel oli muu informatsiooni hulgas eesti, inglise ja vene keeles kirjas: „Maksimum teenustasu sularahatehingutel 75 EEK“. Vastavalt

§ 7

lg-tele 1 ja 2 peab kaupleja kaupa pakkudes ja müües tarbijale teatavaks tegema kauba müügihinna; müügihind on kaubaühiku või kaubakoguse eest tarbija tasutav lõpphind. Sama seaduse § 8 lg 1 ja 11 kohaselt peab kaupleja tarbijale teenust pakkudes või vahetult enne teenuse osutamist teavitama tarbijat teenuse müügihinnast; kui seda pole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, teavitab kaupleja tarbijat teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on võimalik teenuse müügihinda piisava täpsusega arvutada; teenuse müügihind on teenuse eest tarbija tasutav lõpphind. Kuna õigusaktides pole üheselt määratletud, kas valuutavahetuse puhul on tegemist kauba müügi või teenuse osutamisega, tuleb lähtuda mõlemas osundatud sättes kehtestatud hinna avaldamise üldisest põhimõttest. Sellest tulenevalt peab ettevõtja valuuta vahetamisel avaldama tarbijale lõpphinna, millega tarbija saab valuutat vahetada, s.t. ettevõtja poolt võetav tasu tuleb arvestada vahetuskursi sisse. Tarbijad on harjunud valima valuutavahetuspunkti kõige soodsama vahetuskursi järgi ja võrdlema erinevaid vahetuskohti just kursierinevuste põhjal. Üheaegselt nii kursierinevusega kui ka eraldi teenustasuga tarbijalt tasu võtmine aga raskendab valuutavahetuskohtade pakkumiste võrreldavust, sest tarbijal on keeruline aru saada, kas parema vahetuskursiga, kuid teenustasu võtva ettevõtja juures on kasulikum raha vahetada, kui pisut madalama kursiga, kuid teenustasu mittevõtva ettevõtja juures. Võrdlemiseks peaks tarbija pahatihti tegema keerulisi arvutusi, mis nõuaksid kalkulaatori kasutamist. Vastuseks OÜ Monex vastuväidetele märkis Tarbijakaitseamet, et 09.08.2006 ettekirjutust ei tühistatud mitte sellepärast, et osaühingu hinnaavaldus on korrektne, vaid seetõttu, et vajas selgitamist valuutavahetusteenuse õiguslik regulatsioon ning ettekirjutuses esinesid mõned puudused. Tarbijakaitseamet pole kordagi soovinud kehtestada ühtset hinnakujunduspoliitikat ega sundinud ettevõtjaid kokku leppima ühesuguses hinnastruktuuris. Amet on nõudnud, et OÜ Monex viiks

-ga vastavusse hinna esitluse.

nõuete järgimine pole vastuolus konkurentsiseadusega (KonkS). Vastavalt

§-le 8 tuleb valuutavahetajal näidata ära teenuse hind komponentidena, teavitades tariifidest või hinna arvutamise alustest, kui müügihinda pole eelnevalt võimalik kindlaks määrata. Sealjuures tuleb aga tagada, et tarbija saaks kauba või teenuse hinna piisava täpsusega arvutada. Kogu teenustasu kursi sees avaldamine ei takista kuidagi klientidele soodustuste tegemist, sest seda saab teha ka vahetuskurssi kliendile soodsamaks muutes. Tarbijakaitseamet ei kohtle OÜ Monex ebavõrdselt, vaid menetleb ka 2

(13)3-07-2230 pankade poolt võetavat teenustasu. Asjaolu, et mujal Euroopas võetakse teenustasu, ei välista Eestis kehtiva siseriikliku õiguse täitmist. 3. OÜ Monex palus esitatud kaebuses tuvastada vaidlustatud ettekirjutuse tühisus või alternatiivse nõudena ettekirjutus tühistada. Kaebust põhjendati järgmiselt. Tarbijakaitseamet tunnistas 09.08.2006.a. ettekirjutuse nr 6-25/4145 ise kehtetuks ega pidanud vajalikuks juba alustatud haldusmenetluse jätkamist. 22.05.2007.a. nõupidamisel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, millest võtsid osa nii vastustaja kui ka kaebaja, jõuti ühisele arusaamisele, et teenustasude keelamiseks on vajalik õigusakti koostamine või konsensus (tl I32-33). Sellest tekkis kaebajal õiguspärane ootus, et tema kasutatav hinnakujundus on loetud õiguspäraseks. Kaebaja teenuse hinnakujundus ja hinna avaldamine vastab

nõuetele.

ei sätesta selgesõnalist keeldu kasutada teenuse osutamisel komponentidest koosnevat hinnakujundust. Vahetuskursi puhul ei saa olla tegemist lõpphinnaga, kuivõrd lõpphind sõltub alati vahetatava raha hulgast. Seega on lõpphinna avaldamine võimatu ning kohaldub kohustus avaldada hinna arvutamise aluste kirjeldus. Klient saab alati enne valuuta vahetamist klienditeenindajalt kinnituse selle kohta, kui suure summa valuutat ta saab ning esindustes on üleval teenuse hinna arvutamise aluseid kirjeldav dokument. Fikseeritud tasu abil soovib kaebaja võtta arvesse otseseid kulusid, mis on ca 16 000 000 kr, tulu fikseeritud teenustasust on samas suurusjärgus. Seega tagab teenustasu, et ühtki tehingut ei tehtaks alla teenuse omahinna. Tasu arvestamine vahetuskursi sees sunniks suuremate summade vahetajaid kandma ebaproportsionaalselt suuremaid kulutusi püsikuludest. See oleks tarbijate põhjendamatu ebavõrdne kohtlemine. Vastustaja väide, et tarbijad on harjunud valima valuutavahetuspunkti kõige soodsama vahetuskursi järgi ja võrdlema erinevaid vahetuskohti just kursierinevuste põhjal, on paljasõnaline ega põhine objektiivselt kontrollitavatel allikatel. Olukorras, kus Hansapank, Sampo Pank ja SEB rakendasid aastaid kahest komponendist koosnevat teenustasu, on põhjendamatu väita, et eksisteerib teistsugune väljakujunenud tava. Ettekirjutus, mis ühelt poolt kohustab avaldama lõpphinda ja teiselt poolt arvestama teenustasud vahetuskurssi, on vastuoluline ning seda ei saa täita.

§ 40

lg 2 p 5 kohaselt peab ettekirjutuses olema selgelt väljendatud nõue koos viidetega asjakohaste õigusaktide sätetele. Valuutavahetus on teenuse pakkumine, mitte kauba müük, seega pole viited

§ 7lg-tele 1 ja 2 asjakohased.

Eesti Vabariigi rahaseaduse (RS) § 3 sätestab, et Eesti kroon on maksevahend, mitte kaup. Ettekirjutus ei selgita, miks on aastaid turul levinud praktikaga kooskõlas oleva tegevuse lõpetamine vajalik vähem kui 30 päevaga. Vastustaja on ületanud kaalutlusõiguse piire.

§ 41

lg 1 kohaselt võib Tarbijakaitseamet teha ettekirjutuse üksnes tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks. Selleks pidanuks vastustaja esmalt tuvastama, kes on keskmine tarbija ja millised on tema huvid ning seejärel hindama, kas kaebaja hinnakujundus kahjustab nimetatud huve. Vastustaja pole põhjendanud, miks tuleb Eesti tarbija kaitsmisel lähtuda kõrgendatud nõudmistest võrreldes teiste EL riikidega. Direktiivi nr 2005/29/EÜ preambula p 18 kohaselt peavad siseriiklikud kohtud või asutused iga juhtumi puhul võtma keskmise (mõõdukalt teavet omava ja mõõdukalt tähelepaneliku ning ettevaatliku) tarbija tüüpilise reaktsiooni kindlaksmääramisel arvesse Euroopa Kohtu praktikat. Euroopa Kohus on korduvalt kinnitanud, et Euroopa keskmine tarbija on mõistlikult hästi informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja laia silmaringiga. Mõistlikult ettevaatlik tarbija teab, et valuutavahetusteenuse eest võidakse küsida lisaks vahetuskursile ka teenustasu ning oskab sellele teenuse hindade võrdlemisel ka tähelepanu pöörata. Tulenevalt kaebaja esinduste kallitest asukohtadest on 85-90 % kaebaja kliente teistest EL liikmesriikidest 3

(13)3-07-2230 ja mujalt välismaalt. Teenustasu avaldamine vahetuskursi sees pole turupraktika ega muuda teenuse hinda tarbija jaoks paremini võrreldavaks. Tarbijakaitseameti nõue kehtestada ühtne hinnakujundus piirab ebaproportsionaalselt teenuste osutamise vabadust ja on seetõttu vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga
  1. Selline sekkumine hinnakujundusse pole tarbija huvides, sest tooks kaasa üldise hinnatõusu ning oleks vastuolus ka KonkS § 4 lg 1 p-ga 1, mille kohaselt on keelatud konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega kooskõlastatud tegevus ja kokkulepe, sealhulgas otsene või kaudne kolmandate isikute suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine. Sama keeld tuleneb EÜ asutamislepingu artiklist
  2. Turul on laialt levinud praktika erinevate kombineeritud teenustasude kohta (taksoteenus, pangateenused, telefoniteenused), mis tõendab, et kombineeritud teenustasu kui selline pole keelatud. Vastustaja on 3 aastat sellist hinnamudelit aktsepteerinud ka valuutateenuse puhul. Mitmekomponendilisi taksohindu (püsitasu, kilomeetrihind ja seisutasu, mis rakendub alla teatud kiiruse sõitmisel) pole lihtsam võrrelda, kui mitmekomponendilisi valuutavahetusteenuse hindu. Samuti võtab suurem osa panku väärtpaberitehingutes teenustasuna kindla protsendi tehingu väärtusest, kuid minimaalselt teatud summa. Ka mitmetel mobiilioperaatoritel käib mobiilikõnede tasuarvestus minutipõhiselt, s.t. on kehtestatud minimaalne tasu, mis tuleb igal juhul kõne eest tasuda. Kaebaja ei võta lisatasu, vaid teenustasu, mis koosneb kahest komponendist: kindel summa + vahetuskurss. Vastustaja on ettekirjutust tehes ületanud oma pädevuse piire ning kehtestanud põhjendamatu ja ebaproportsionaalse kaubanduspiirangu nii põhiseaduse §-des 31 ja 32 sätestatud ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse kui ka EL siseturuõiguse mõttes. EL üheks olulisemaks eesmärgiks on ühtse siseturu loomine, mille saavutamiseks ei tohi liikmesriik põhjendamatult piirata kauplemist, seada piiranguid asutamisvabadusele ning peab tagama kõigi Euroopa siseturul tegutsevate ettevõtete võrdse konkurentsi, eelkõige läbi vaba hinnakujunduse. Vastustaja poolt vaba hinnakujunduse keelamine piirab asutamisvabadust ning on vastuolus ühtse siseturu loomise eesmärgiga. Tarbijakaitseamet on teinud teadlikult ettekirjutuse õiguslikult ebaselges olukorras eesmärgiga saavutada kohtupretsedent, mis kinnitaks või lükkaks ümber teenustasude seaduslikkuse. Seega tekib tõsine oht, et Eestis kujuneb välja kohtupraktika, mis on vastuolus EL õigusega. Niisuguse ohu vältimiseks on vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimustes, kas püsitasust ja kursierinevusest koosneva teenustasu võtmise keelamine ja ühesuguse hinnamudeli kasutamiseks kohustamine valuutavahetusel Eesti territooriumil on vastuolus Euroopa Asutamislepingu artiklitega 10, 43 jj, 81 ning kas asutamisvabaduse piirangute kehtestamine tarbijate huvides ilma vastavaid uuringuid läbi viimata on vastuolus proportsionaalsuse nõudega. Puudub avalik (tarbijate) huvi, mis kaaluks üles konkurentsiõiguse, ettevõtlus- ja asutamisvabaduse piirangu.
  3. Tarbijakaitseamet vaidles kaebusele vastu järgmise põhjendusega. Pooltevaheline sisuline vaidlus seisneb selles, kas kaebajal on õigus tarbijalt nõuda valuutakurssi ja teenustasu eraldi või peab teenustasu sisalduma valuutakursis, et viimane oleks tarbijale lõpphinnana selgelt nähtav ja arusaadav vastavalt

§-le 8 lg 1 ja 11. Kaebaja ei kasuta valuutat vahetades Eesti Panga kurssi, mistõttu saab ta võtta teenustasu vahetuskursi sees, kuid nõuab veel ka eraldi teenustasu. Seega võtab kaebaja varjatult kahekordset teenustasu, kusjuures teenuse lõpphind on tarbijale avaldamata. Riigikohus on 04.05.2005.a. otsuses nr 3-3-1-15-05 leidnud, et teenuse müügihind on hind, millega tarbija teenuse ostab, s.t. lõpphind. Kohus märkis, et teenusele lisatav tasu saab olla üksnes tasu teenusega seotud lisahüve eest. Kaebaja teenustasu on sisuliselt lisatasu, mille eest tarbija eraldi hüve vastu ei saa. Seega ei tohi kaebaja teenustasu eraldi võtta ning peab avaldama tarbijale lõpphinna, millega ta konkreetse valuuta 4

(13)3-07-2230 ühikut kliendile vahetab. Kuidas teenuse osutaja lõpphinna erinevateks komponentideks jagab, on juba tema enda otsustada ning ilmselgelt ei pea lõpphind olema alla omahinna. Välisriikide praktikal pole tähtsust, sest tegemist on siseriikliku õigusega. Ka EL-s liigutakse suunas, kus lõpphind peab kõikide teenuste puhul tarbijale olema selge ja arusaadav. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse eelnõu Ühenduse õhutranspordi teenuse toimimise kohta preambula punktis 15 on sätestatud, et reisijatel peab olema võimalik tõhusalt võrrelda erinevate lennufirmade tariife; seepärast peavad hinnad olema avaldatud lõpphinnana, mida reisija maksab, kaasa arvatud kõik maksud, kulud ja tasud.

on seadusandja poolt vastu võetud tarbijate õiguste kaitseks, olenemata sellest, kas tegemist on väliskliendist tarbijaga või milline on keskmine tarbija. Kaebaja poolt võetava teenustasu kohta on vastustajale esitatud avaldusi nii Eesti kodanike kui ka välismaalaste poolt põhjendustel, et neid on petetud valuutakursi hinnaga. Teiste valuutavahetustega tegelevate äriühingute ebaseaduslik käitumine ning

§ 8lg-te 1 ja 11 mittetäitmine pole kaebajale õigustuseks.

Ettekirjutus ei takista otseste kulude arvestamist valuutakursi sisse. Kaebaja pole põhjendanud, miks on

§ 8

täitmine ja valuutakursi lõpphinnana avaldamine kahjulikum tema poolt praegu kasutatavast süsteemist. Seda tõenäoliselt põhjusel, et kaebaja ei taha tunnistada kõigile teadaolevat asjaolu, et tarbijad vaatavad üksnes valuutakurssi, mitte teenustasusid ning valuutakursi ja teenustasu eraldi näitamisega soovibki kaebaja luua tarbijale pilti soodsamast teenusest kui konkurentidel, mistõttu tarbijad vahetavadki valuutat kaebaja juures, kuigi teenustasu tõttu on valuutavahetus seal kallim kui teistel valuutavahetajatel. Seega väldib kaebaja seadusest tulenevate kohustuste täitmist eesmärgiga saada tarbijat eksitades tulu ja konkurentsieelis, milline tegevus on käsitatav kõlvatu konkurentsina. Ka tarbijate eksitamine ning selle kaudu enesele teiste konkurentide arvelt teenuse ostjate meelitamine on ebaaus äritegevus. Ning isegi kui kaebaja õiguslik positsioon oleks õige, on tema poolt küsitav täpne teenustasu ikkagi ebaselge. Kaebaja teeninduspunktides olevatel siltidel on kirjas ainult maksimaalne teenustasu, kuigi teenustasu suurus sõltub vahetatava summa suurusest. Milline on aga konkreetne teenustasu vahetada soovitava summa puhul, pole võimalik kalkuleerida ilma kõrvalise abi ja arvutusvahendita. Kaebaja teenindajad ei teavita tarbijat, kas on võimalik tehingut teostada ka teenustasuta või mitte ning mida maksmisele kuuluv tasu eneses sisaldab. Seda kinnitavad kontrollaktid nr 273002 ja nr 273003, mille üle vaidlust pole. Sisuliselt pole valuutavahetustabelis märgitud kurss õige, sest alati tuleb arvestada eraldi teenustasuga, mille suurus pole tarbijale ette teada. Tarbijal pole informatsiooni selle kohta, milline on teenustasu erineva suurusega summade korral, mistõttu ta ei saa ise teenuse lõpphinda välja arvestada. Seda kinnitab ka kontrollakt nr 273037, milles on fikseeritud küll teenindaja ettepanek vahetada 20 EUR asemel 40 EUR, millisel juhul ei pea teenustasu maksma, kuid tarbijale jääb siiski arusaamatuks, kust lähevad konkreetsed teenustasu nõudmise ja mittenõudmise ning teenustasu suuruse piirid. Klienditeenindaja poolt suuliselt enne tehingu sooritamist lõppsumma ütlemine ei anna tarbijale informatsiooni selle kohta, kas tal on kasulik teha tehing selles vahetuspunktis või mujal. Taksodele kehtib majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004.a. määrusega nr 141 kehtestatud eriregulatsioon, mis võeti vastu enne

-s 08.01.2006.a. teenuse lõpphinna avaldamist kohustava muudatuse tegemist ning mis vastuolu tõttu

-ga vajab samuti muutmist. Alusetu on kaebaja väide, et pole võimalik luua süsteemi, kus valuutaühiku lõpphind ka väiksemate summade vahetamise korral kataks kõik kaebaja kulud. Võimalik on olukord lahendada kahe vahetuskursiga, kus üks kurss määratakse väiksematele summadele ja teine suurematele.

-s sätestatud lõpphinna avaldamise kohustust täidavad kõik valuutavahetuse teenuse osutajad, v.a. kaks panka, milliste suhtes on samuti algatatud haldusmenetlus. Nendest 5

(13)3-07-2230 kahest teatas Hansapank, et kaotab valuutavahetuselt eraldi teenustasu võtmise alates 01.04.2008, Sampo Pank lõpetas eraldi teenustasu võtmise aga juba alates 01.11.2007. Kaebaja rikub

§ 12(alates 12.12.2007.a.

§ 121) lg 1, mis sätestab, et teenuse pakkumine ja müük tarbijale peab toimuma häid kaubandustavasid arvestades ning tarbija suhtes ausalt. Sama paragrahvi

  1. lõike kohaselt on kauplejal keelatud ebaseaduslikult soodustada kaupade müüki või teenuste osutamist. Ettekirjutuse tähtaeg on täitmiseks piisav. Kaebaja oli vastustaja seisukohtadest ja nõudest teadlik juba 19.09.2007, mil kaebajale saadeti sellesisuline kiri. Oluline on ka avalik huvi, et seadusi täidetaks nõuetekohaselt ja tarbijate õigused oleksid võimalikult kiiresti kaitstud. Ettekirjutus ei piira teenuste osutamise vabadust ja puudub mistahes vastuolu PS-ga ja EÜ asutamislepingu artikliga
  2. Puudub vajadus ja õiguslik alus Euroopa Kohtult eelotsustuse küsimiseks, sest kaebaja pole viidanud ühelegi EL õigusaktile, mis annaksid talle õiguse

§ 7ja 8 mitte täita.

5. Tallinna Halduskohtu põhjendusega. 11.04.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmise Vaidlustatud haldusakt on õiguslikult ja faktiliselt piisavalt põhjendatud. Vastustaja on analüüsinud kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud vastuväiteid ja üksikasjalikult põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Ettekirjutuses kaebajale esitatud nõue pole vastuoluline ega mittetäidetav. Asjaolu, et ettekirjutuses on viidatud nii kauba kui ka teenuse hinna avaldamist käsitlevatele sätetele, ei riku kuidagi kaebaja õigusi. Kõnealuse vaidluse lahendamisel pole oluline, kas käsitada raha vahetamist kauba müümisena või teenuse osutamisena, sest mõlemal juhul on müügihinnaks tarbija tasutud lõpphind (

§ 7lg 2 ja § 8 lg 11).

Mõlema osundatud sätte järgi peab teenustasu sisalduma valuutakursis, sest ainult nii on lõpphind tarbijale selgelt nähtav ja üheselt arusaadav. Väär on kaebaja väide, et lõpphinna avaldamine on võimatu, sest teenuse eest tasutav hind selgub alles hetkel, mil tarbija avaldab, kui palju raha ta soovib vahetada. Perioodil 1994 15.04.2004 kehtinud Eesti Panga määruse kohaselt oli valuuta ostmisel - müümisel eraldi teenustasu võtmine keelatud, komisjonitasu pidi olema arvestatud välissularaha ostu – müügi kursi sisse (tl I-32). Kui kaebaja tegutseb Eestis rahavahetajana alates 2002.a, pidi ka tema kuni 15.04.2004.a. arvestama teenustasu vahetuskursi sisse. Samuti on kaebaja viidatud ja kaebuse lisana nr 9 kohtule esitatud Euroopa Tarbijakeskuse 2006.a. uuringus (tl I-38-46) kirjas, et kõik Eesti rahavahetuspunktid peale kaebaja vahetasid eurosid ilma vahendustasuta. Järelikult suutsid teised valuutavahetajad ka peale 15.04.2004.a. vahetada raha ilma eraldi teenustasu võtmata. Ühtlasi on samas uuringus kõige sagedasemate rahavahetusega seonduvate tarbijaõiguste rikkumisena Eestis, Tšehhi Vabariigis ja kaebaja emafirma asukohariigis Ühendkuningriigis märgitud, et vahetuskurss või vahendustasu, mida eksponeeritakse, pole tegelikult küsitav tasu. Seega käsitatakse lõpphinna mitteavaldamist ka mujal Euroopas tarbijaõiguste rikkumisena. Ettekirjutus pole vastuolus põhiseadusega, KonkS-ga, direktiiviga nr 29 ega ka EÜ asutamislepinguga ning puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Ettevõtlusvabadust piirav riive on põhjendatud ja proportsionaalne eesmärgiga tagada tarbijate õiguste kaitse. Vastustaja ei kirjuta kaebajale ette, mitmest komponendist võetav teenustasu koosneda võib, vaid nõuab üksnes teenustasu arvestamist vahetuskursi sisse. Seda ei saa käsitada sekkumisena hinnakujundusse ega õigusrikkumise toimepanemisele sundimisena. Vastustaja pole ületanud pädevuse ega kaalutlusõiguse piire. Et tarbijad valiksid võimaluse korral valuutavahetuspunkti kõige soodsama vahetuskursi järgi, on üldteada asjaolu, mis ei vaja 6

(13)3-07-2230 eraldi tõendamist – mõistlikult käituv inimene valib valiku olemasolul reeglina alati endale kõige kasulikuma variandi. Valuuta vahetamisel on võrdlemine võimalik ainult siis, kui valuutakurss tähistab lõpphinda, sest ainult sellisel juhul on tarbijatel, kellest enamik on turistid ega kanna kaasas kalkulaatoreid, võimalik ilma täiendava informatsiooni ja abivahenditeta aru saada, millises valuutavahetuspunktis oleks kõige soodsam raha vahetada. Eraldi teenustasu kasseerides ongi kaebaja ära kasutanud asjaolu, et 85-90 % tema kliente on turistid teistest EL liikmesriikidest ja mujalt välismaalt, kes viibivad Eestis enamasti lühikest aega – mõned päevad või koguni ainult mõned tunnid – ega hakka aega ja energiat raiskama selleks, et selgitada välja, kus oleks kõige kasulikum valuutat vahetada. Kaebaja selline käitumine pole tarbijate suhtes aus ega häid kaubandustavasid arvestav ning rikub

§ 12(alates 12.12.2007.a.

§ 121) lg

  1. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide, et teenustasu arvestamine vahetuskurssi sunniks suuremate summade vahetajaid kandma ebaproportsionaalselt suuremaid kulutusi püsikuludest, mis tähendaks tarbijate ebavõrdset kohtlemist. 12.09.2007 koostatud kontrollaktist nähtuvalt nõudis kaebaja töötaja maksimaalset teenustasu 75 kr just väiksema summa (20 EUR) vahetamisel, samas kui suurema summa (40 EUR) vahetamisel teenustasu üldse ei lisandunud (tl II 38). Järelikult kui kaebaja kinnitusel praegu kõik püsikulud kaetakse eraldi võetava teenustasuga, siis kannavad praegu kõik püsikulud ainult väiksemate summade vahetajad, mis ju samuti tähendab tarbijate ebavõrdset kohtlemist. Ettekirjutuse täitmiseks antud 21 päeva pole liiga lühike aeg. Kohus möönab, et kui vastustaja tunnistas kehtetuks 09.08.2006 ettekirjutuse nr 6-25/4145, millega ta keelas teenustasude võtmise sisuliselt samadele argumentidele tuginedes nagu 15.10.2007 ettekirjutuses ning nõupidamine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis lõppes tulemusteta, võis kaebaja ekslikult arvata, et tema kasutatav hinnakujundus on loetud õiguspäraseks. Kuid seda eksiarvamust ei see käsitada õiguspärase ootusena. Õiguspärase ootuse printsiibist tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isiku suhtes, kes on hakanud seda õigust realiseerima; kuid õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes ei saa haldusorganilt nõuda õigusvastase halduspraktika jätkamist. Samuti ei saa seda nõuda teiste äriühingute õigusvastasele tegevusele viidates. Vastustaja taotleb HKMS § 92 lg 1 alusel 20 178 kr õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt. Kuna asjaolusid arvestades ei eeldanud käsitletava kaebuse lahendamine asutusevälise õigusabi kasutamist jääb taotlus rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES
  2. OÜ Monex palub esitatud apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtu seisukohad kaebaja väidete osas on juhuslikud, käsitlemata on konkreetsed õigusküsimused ja tõendid. Kohus pole mõistnud

§ 7

lg 2 ja § 8 lg 11 sisulisi erinevusi ning on ilma valuutavahetuse olemust tuvastamata kohaldanud sisuliselt

§ 7

. Kohus on jätnud analüüsimata

§ 8

lg-s 1 nimetatud hinna avaldamise alternatiivid, pole sisustanud lõpphinna mõistet ega vastanud kaebaja väitele, et lõpphinda polegi võimalik valuuta müügi puhul tablool avaldada ja lõpphinna avaldamise nõue on täidetud selle avaldamisega vahetult enne teenuse osutamist. Kohus ei ole peatunud kaebaja käsitlusel Euroopa õiguse ja põhiseaduse aluspõhimõtete rikkumisest ega kontrollinud kaebaja etteheidet vastustaja poolsest diskretsioonipiiride ületamisest. Mitmekomponendiline hinnamudel on kooskõlas kehtiva õigusega. Eeltoodut kinnitab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 14.04.2004 määrus nr 76. Kaebaja soovib 7

(13)3-07-2230 kasutada vahetuskurssi ja teenustasu fikseeritud elementi, s.o kahekomponendilist hinnamudelit seetõttu, et mitte osutada teenust alla omahinna – teenus, mida tarbija saab 10 euro ja 100 euro vahetamisel on sama. Teenustasu kehtestatakse selleks, et väiksemate tehingute puhul oleks teenuse omahind igal juhul kaetud. Lisaks suunab selline hinnakujundus tarbijat korraga suuremat summat vahetama ühes kohas, selline viis turul konkureerimiseks pole keelatud. Praegusel juhul sunnitakse kaebajat osutama teenust alla omahinna, kaebajal peab olema õigus otsustada, mis on minimaalne hind, millega ta on nõus teenust osutama. Komponendipõhiste teenustasude kasutamine on Eesti turul, samuti Euroopa Liidu liikmesriikides ja USA-s üldlevinud (tõendid II lk 61-99, 52-69). Kaebaja ettevõtlusvabadusse sekkumiseks puudub õiguslik alus. Ettekirjutuses viidatud

§ 41

lg 1 eeldab õigusrikkumise olemasolu ning tarbijate huvide kahjustamist, kuid need asjaolud on ettekirjutuses jäänud tuvastamata.

§ 8

lg 1 kohustab avaldama teenuse lõpphinna kas teenust pakkudes või vahetult enne teenuse osutamist ning märgib, et lõpphinda ei pea avaldama, kui seda pole võimalik eelnevalt kindlaks määrata. Valuutavahetuse puhul ei ole lõpphinna avaldamine võimalik enne kliendi poolt vahetatava summa avaldamist. Kaebaja on alati klienti informeerinud sellest, millise summa ta mingi rahasumma vahetamisel saab. Seega on

§ 8lg 1 täidetud, sest teenuse hinna komponendid on avaldatud üheselt ja selgelt.

Ettekirjutus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, sest piirab EÜ asutamislepingu artiklit 43

(1)rikkudes asutamisvabadust. Kuna kaebaja kaudu teostab asutamisvabadust Euroopa Liidus tegutsev äriühing Change Group, pidi kohus võtma sisulise seisukoha Euroopa õiguse kohaldamise osas või küsima eelotsust. Tarbijakaitseamet kehtestas tütarühingu suhtes ootamatult uue piirangu, mis muutis algselt plaanitud ärimudelit (viide Caixa-Bank France kaasusele). Tegutsedes kallimates kohtades ja olles kliendile lähedal olekuga loonud talle lisamugavuse, on kaebajal õigus kehtestada hinnakujundus, mis võimaldab kulude katmist ka väiksematelt tehingutelt. Piirang muudab Change Groupil raskemaks oma olemasoleva ärimudeliga Eesti turul konkureerimise. Change Group peab hinnakujunduse ja ärimudeli täielikult ümber kujundama ning kaotab seetõttu konkurentsieelise. Haldusorgan soovib võtta kaebajalt äripositsiooni ning selline vaidlus on hõlmatud asutamislepingu artikliga
  1. Direktiivi nr 2005/29/EÜ kohaselt tuleb liikmesriikide erinevad üldklauslid ja õiguslikud printsiibid asendada, sest liikmesriikide tarbijakaitsealane regulatsioon ei tohi takistada siseturu toimimist. Asutamisvabaduse piiramine ei ole õigustatud ega proportsionaalne. Tõendatud ei ole tarbijate huvide kahjustamine - Euroopa Tarbijakeskuse 2006 uuring tõendab, et tarbijate jaoks ei ole probleemiks mitte mitmekomponendiline hinnakujundus vaid just erinevate valuutakursside kasutamine. Kuna käesolev piirang ei too kaasa hindade paremat võrreldavust, ei ole tegemist proportsionaalse piiranguga. Piirangu rakendamiseks vajalike eelduste olemasolu pole üldse uuritud, seda on kinnitanud vastustaja ise. Ettekirjutus rikub konkurentsiõigust, sest konkurentidel on keelatud konkureerida hinnakujunduses. Vastustaja on sellise kokkuleppe pealesurumisega valuuta vahetusega tegelevatele äriühingutele rikkunud KonkS § 4 lg 1 ja asutamislepingu art
  2. Sellise rikkumise õigustamiseks ei piisa vastustaja väitest, et Eesti tarbija on harjunud võrdlema hindu kursi järgi. Seega sunnitakse kaebajat osalema kooskõlastatud tegevuses, s.o õigusrikkumises ning ettekirjutus on tühine. Vastustaja pole ettekirjutuse andmisel teinud proportsionaalsuse testi, mistõttu ettekirjutus on diskretsiooniveaga. Tarbijakaitseamet pole tuvastanud, et tarbija huvide kahjustamise oht on sedavõrd tõsine, et kaalub üles asutamisvabaduse ja konkurentsiõiguse piiramise. Kuna mujal Euroopas on teenustasu võtmine lisaks kommertskursile lubatav, oleks vastustaja pidanud põhjendama, miks Eesti tarbija siinjuures erilist kaitset vajab. 8
(13)3-07-2230 Olulised asjaolud on välja selgitamata. Tarbijakaitseamet ei ole tuvastanud OÜ Monex keskmist tarbijat ja tema huve. Euroopa Tarbijakeskuse 2006 uuring ning kaebaja poolt kohtumenetluse ajal läbi viidud uuring näitavad selgelt, et mitmekomponendilise teenustasu võtmise keelamine ei taga hindade paremat võrreldavust. Tarbijakaitseamet ei ole otsustust kaalunud, sest ei ole välja toodud erinevaid võimalikke lahendusvariante. Käesoleval juhul puudub tarbijate huvi, mis kaalub üles konkurentsiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja asutamisvabaduse piirangu. Kohus pole võtnud seisukohta, kas varasema samasisulise ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine pole tekitanud res judicata olukorda. Igal juhul oli kaebajal tekkinud õiguspärane ootus, et tema poolt kasutatav hinnakujundus on õiguspärane, sest nõupidamisel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis kinnitati, et kehtiv õiguslik regulatsioon ei keela kahekomponendilise teenustasu kasutamist ja selle kasutamist aktsepteeriti mitme aasta vältel. Õiguslik regulatsioon ei ole muutunud ning sisuliselt on vastustaja asunud halduspraktikaga seadust muutma. Kuna vastustaja on mitmest teenusevaldkonnast, kus kasutatakse mitmekomponendilist teenustasu, valinud välja just kaebaja, on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kohus ei ole hinnanud kaebaja väiteid, et ettekirjutuse tähtaeg ei ole proportsionaalne ja selle nõue on vastuoluline. Samuti on kohus eksinud tõendite hindamisel. Kohus on teinud Euroopa Tarbijakeskuse uuringust ebaõige järelduse, et ka mujal Euroopas käsitletakse lõpphinna mitteavaldamist tarbijaõiguste rikkumisena. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis 22.05.2007 toimunud nõupidamise kohta on kohus valesti märkinud, et kohtumine lõppes tulemusteta. Tegelikult tõdeti protokollis, et kehtiv õiguslik regulatsioon ei keela mitmekomponendilist teenustasu. Samuti pole kohus hinnanud asjaolu, et eelmine ettekirjutus tunnistati väidetavalt kehtetuks seetõttu, et õiguslik regulatsioon vajas selgitamist, kuid õiguslik regulatsioon ei ole senini muutunud. Kohus on jätnud suurema osa tõenditest üldse hindamata. 7. Tarbijakaitseameti vastuses leitakse, et kohtuotsuse tühistamiseks ei ole alust. Kohus on hinnanud ja analüüsinud mõlema poole seisukohti ning teinud õige otsuse. Kaebaja kasutab ebaausaid kaubandustavasid, soovides seeläbi saavutada tarbijate eksitamise teel ja arvel eelist teiste teenusepakkujate ees ning selline tegevus tuleb lõpetada tarbijate huvides. Lisaks

§ 12

(alates 12.12.2007 § 121) lg-le 1 keelab direktiiv 2005/29/EÜ samuti ebaausad kaubandustavad (art 3 lg 1, art 5 lg 4 p a ja 6 lg 1 p d). Kaebaja peab avaldama tarbijale lõpphinna, mis avaldub valuutakursis, millega ta konkreetse valuuta ühikut kliendile vahetab. Kohus on lõpphinna mõistet käsitlenud samuti konkreetse valuuta ühiku kursina. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et klienditeenindaja poolt tarbijale vahetult enne tehingu sooritamist avaldatav hind on lõpphind. Kohus on õigesti pidanud üldteadaolevaks asjaolu, et mõistlik tarbija ostab ühesuguse kauba pakkumise, kuid erinevate hindade korral odavama kauba. Kaebaja väide, et erinevate valuutavahetajate hindade võrdlemine pole võimalik kuna hinnad muutuvad nii kiiresti, on alusetu. Hindu on võimalik võrrelda ostusoovi ajal. Samas on võrdlemine võimalik ainult siis, kui valuutakurss tähistab lõpphinda. Sellise hinnasüsteemi rakendamine on võimalik, sest kaebaja pidi seda rakendama kuni 15.04.2004. Kaebaja on ebaõigesti märkinud, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja on hinna komponendid üheselt ja selgelt tarbijale avaldanud. Poolte vahel on vaidlus lõpphinna avaldamise üle. Kaebaja avaldab lõpphinna ebaõigesti, kuna eraldi teenustasu pole kaebajal 9

(13)3-07-2230 õigus nõuda. Kuna võetav lisatasu sõltub vahetatava summa suurusest, pole ühelgi juhul võimalik rääkida teenuse hinna komponentide ühesest ja selgest avaldamisest. Isegi kui kaebaja õiguslik positsioon oleks õige, oleks teenustasu ikkagi ebaselge. Kaebaja teavitab A4 formaadis paberilehel „maksimum teenustasust“, kuid konkreetset teenustasu pole avaldatud. Tarbijal peab ilma kõrvalise abita olema võimalik tuvastada konkreetse valuuta ühe ühiku lõpphind. Käesoleval juhul pole see võimalik ilma teenindaja ja arvutusvahenditeta, mistõttu kaebaja pole täitnud

-s sätestatud nõudeid. Tarbija huvide kaitse on oluline avalik huvi, mis kaalub üles ettevõtja huvid. Riigikohus on 04.05.2005 otsuses nr 3-3-1-15-05 tõlgendanud

§ 7

ja 8 ning rõhutanud, et teenuse müümisega seotud kulud tuleb kajastada müügihinnas. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et teenusele lisatav tasu on tasu teenusega seotud lisahüve eest. Käesoleval juhul ei ole kaebaja tõendanud, milles see lisahüve seisneb. Samuti nähtub Riigikohtu lahendist, et teenuse müügihind on hind, millega tarbija teenuse ostab. Kaebaja tõlgendab ebaõigesti 22.05.2007 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis peetud nõupidamist. Nõupidamisel nenditi, et kuna õigusakte tõlgendatakse erinevalt, oleks hea koostada juhend teenustasude võtmise kohta. Kui

kohustab kaebajat tarbijale lõpphinda avaldama, pole tähtsust sellel, milline on keskmine tarbija. Kuna

on vastu võetud tarbijate kaitseks peavad

§-d 7 ja 8 järgima eelkõige tarbija õigusi ja huve ning olema selliselt tõlgendatud. Teenuse lõpphinna avaldamine ei võta kaebajalt õigust sisemise hinnakujunduse juures võtmast arvesse kõiki kulusid ega tegemast klientidele soodustusi. Kaebaja pole põhjendanud, mil viisil on

§ 8nõuete täitmine kaebajale kahjumlikum tema poolt praegu kasutatavast süsteemist.

Ettekirjutus on kohane, vajalik ja proportsionaalne. Ettekirjutuse täitmise tulemusel on tarbijal võimalik selgelt ja arusaadavalt tutvuda kaebaja teeninduspunktis valuuta vahetamise lõpphinnaga ja seda teiste valuutavahetuspunktide omaga võrrelda. Ettekirjutuse tähtaeg määrati selliselt, et kaebajal oleks võimalik seda täita ja samas oleks tarbijate õiguste rikkumine võimalikult kiiresti kõrvaldatud. Kaebaja pole siiani ettekirjutust täitnud. Ettekirjutusega ei kõrvaldata ühtegi kaebaja ettevõtlusega seotud tegevust ega vabadust. Samuti ei piirata asutamisvabadust ega minda vastuollu mistahes asutamislepingu sättega. Vastustaja ei keela kaebajal kasutada komponentidest koosnevat hinnakujundust, s.t kaebaja võib lõpphinna – valuutakursi – sisu ka eraldi komponentidena tarbijale välja tuua. Samuti ei määra vastustaja komponentide proportsioone lõpphinnas. Komponentide summa aga peaks andma kokku valuutakursi summa. Ettekirjutusega ei keelata ka teenustasu võtmist, sest teenustasu on võimalik arvestada valuutakursi sisse. Ettekirjutusega 6-25/4145 seotud väited tuleb jätta tähelepanuta, sest see ettekirjutus ei ole vaidluse esemeks. Lisaks võib märkida, et õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigust, mida isik on asunud realiseerima. Vastustaja pole kaebajalt võtnud ära temale antud õigusi, vaid kohustab täitma seadusest tulenevaid kohustusi. Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub õiguslik alus ja vajadus. Vaidlus puudutab üksnes Eesti piires osutatavat teenust ning Eesti õigust ja selle tõlgendamist ning rakendamist. Käesolev vaidlus ei puuduta asutamisvabadust ega Euroopa Liidu konkurentsiõigust. Kaebaja ei too esile ühtegi õigusakti, mis sätestaks talle õiguse Eesti õigusakte mitte täita. 10

(13)3-07-2230 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 41

lg 1 ettekirjutuse tegemise aegses redaktsioonis sätestas, et Tarbijakaitseameti peadirektor või tema volitatud ametiisik võib teha ettekirjutuse tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest hoidumiseks. Sama paragrahvi

  1. lõike kohaselt loeti sel ajal kollektiivseid huve kahjustavaks tegevuseks mis tahes tegu, mis riivab määratlemata arvu tarbijate ühiseid huve ja on vastuolus tarbijakaitseseaduses, võlaõigusseaduses ning teistes seadustes sätestatuga. Järelikult selleks, et kontrollida ettekirjutuse põhjendatust, tuleb esmalt hinnata, kas ettekirjutuses kirjeldatud kaebaja tegevus on vastuolus õigusnormidega. Kui hinna avaldamine kõigis kaebaja ettevõtetes on vastuolus õigusnormidega, on tegemist äriühingu õigusvastase praktikaga, mis ilmselt riivab tarbijate kollektiivseid huve, sest hinna avaldamise regulatsioonid on just tarbijate kaitseks kehtestatud. Kui kaebaja valitud viisil hinna avaldamine on vastuolus õigusnormidega, tuleb hinnata kaebaja väiteid ettekirjutuse ebaproportsionaalsuse ja õiguspärast ootust rikkuva iseloomu kohta ning selle väidetavat vastuolu Euroopa Liidu õigusega.
  2. Ringkonnakohtus olid pooled ühte meelt, et valuutavahetuse näol on tegemist teenuse ja mitte kauba pakkumisega. Seega kohaldub hinna avaldamisele

§ 8

ja ettekirjutuse viide

§-le 7 ei ole asjakohane. Kuna kauba ja teenuse hinna avaldamisel kehtivad erinevad nõuded lisaks sellele, et ka regulatsiooni tihedus on märgatavalt erinev, ei ole korrektne viidata hinna avaldamise üldpõhimõtetele, nagu Tarbijakaitseamet viitega

§ 7

lg-tele 1 ja 2 ning

§ 8lg-tele 1 ja 11 on teinud.

Kuna kaebajale heidetakse ette valuutavahetusel hinna avaldamise reeglite rikkumist, tuleb kontrollida, kas kaebaja avaldab teenuse hinna

§ 8sätestatud nõudeid järgides.

10. Kaebaja on avaldanud valuuta vahetuskursi elektroonilisel tablool ning on tabloole kinnitatud paberilehel teatanud lisaks võetavast maksimaalsest teenustasust 75 krooni ulatuses. Kaebaja arvates vastab selline hinna komponentidest teada andmine

§ 8lg 1 2.

lausele. Kaebaja selgitab, et

§ 8

lg 1 lause 1 kohaselt teatab teenuse pakkuja alati enne tellimuse täitmisele asumist rahasumma, mille tarbija teenuse osutamise järel saab. Seega teavitatakse lõpphinnast tarbijat vahetult enne teenuse osutamist ning enne kliendi poolt vahetatava rahasumma teadasaamist polegi lõpphinna ütlemine võimalik. Tarbijakaitseameti arvates ei taga valuutakursi ja eraldi teenustasu näitamine tarbijale võimalust võrrelda erinevate valuutavahetuskohtade hinnapakkumisi lihtsalt ja kergelt, sest tegelik teenustasu selgub alles peale keerulisi arvutusi. Tarbijakaitseamet kohustas kaebajat avaldama teenuse lõpphinna, s.t arvestama kogu tarbijalt võetava teenustasu vahetuskursi sisse. 11.

§ 8

lg 1 sätestab: „Tarbijale teenust pakkudes või vahetult enne teenuse osutamist teavitab kaupleja tarbijat teenuse müügihinnast. Kui teenuse müügihinda ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata, teavitab kaupleja tarbijat teenuse hinna komponentidest, tariifidest või hinna arvutamise alustest nii, et tarbijal on võimalik teenuse müügihinda piisava täpsusega arvutada.“ Sama paragrahvi lg 11 alusel on teenuse müügihind teenuse eest tarbija tasutav lõpphind. Seega võib kaupleja avaldada teenuse lõpphinna tarbijale vahetult enne teenuse osutamist järgmiste tingimuste üheaegselt täidetuks osutumisel: 1) teenuse müügihinda pole võimalik varem kindlaks määrata; 2) kaupleja on müügihinna ehk lõpphinna arvutamiseks vajalikud andmed tarbijale eelnevalt teatavaks teinud; 3) avaldatud hinna komponentide, tariifide või hinna aluste alusel on tarbijal võimalik hind piisavalt täpselt välja arvutada. 11

(13)3-07-2230 12. Ringkonnakohus leiab, et Tarbijakaitseamet ja halduskohus on teenuse lõpphinna mõiste sisustanud valesti.

§ 8

lg 11 sõnastusest nähtub, et teenuse lõpphinnana ei saa käsitleda valuutakurssi, sest tarbija tasutav lõpphind selgub alles siis, kui tarbija teatab, kui palju ta valuutat vahetada soovib ja klienditeenindaja lõpphinna vastavalt valuutakursile ning teenustasule välja arvutab. 13. Näiteks kauba ühikuhinna avaldamisel

§ 7

lg 3 kohaselt on ühikuhinnaks kauba ühe kilogrammi, ühe liitri, ühe meetri, ühe ruutmeetri või ühe kuupmeetri lõpphind. Seega tuleb kauba puhul kõik antud kaubaga seotud kulud näidata ära ühikuhinna koosseisus, kahes osas võib näidata üksnes tagatisrahaga pakendis kauba puhul tagatisraha suuruse (vt majandus- ja kommunikatsiooniministri 14.04.2004 määrusega nr 76 kinnitatud „Kauba ja teenuse hinna avaldamise nõuded“ § 5 lg 31). Seega kauba hinna puhul ei ole reeglina võimalik näidata hinda mitmekomponendilisena.

  1. Teenuse puhul sellist hinna avaldamise kohustust – avaldada teenuse ühe ühiku lõpphind – ei ole. Teenuse puhul tuleb avaldada tariifid, hinna komponendid või hinna arvutamise alused. Ka ükski teine seadus ei keela komponentidest koosneva hinna avaldamist teenuse pakkumisel. Seega ettekirjutuses esitatud lõpphinna avaldamise ja mitmekomponendilise hinna keelamise nõue ei tulene antud juhul seadusest. Kaebaja poolt pakutava teenuse puhul võib teenuse lõpphinna arvutamiseks vajalikud andmed esitada mitmest komponendist koosnevana.
  2. Lõpuks tuleb kontrollida, kas kaebaja poolt avaldatud hinnakomponentide põhjal on võimalik teenuse lõpphind piisavalt täpselt välja arvutada. Tarbijakaitseamet on kaebajale ette heitnud, et hinda pole tarbijal võimalik välja arvutada ilma abivahendita ja lihtsalt. Sellist nõuet seadusest ei tulene – hind peab olema võimalik piisavalt täpselt välja arvutada. Kahtlemata on kaebaja poolt avaldatud hinnakomponentide põhjal võimalik välja arvutada nii teenuse lõpphind (valuuta kogus korrutada valuutakursiga ning liita teenustasu) kui ka teatud summa valuuta vahetamisel kujunev kommertskurss (eelnev vastus jagada vahetatava valuuta kogusega). Seega ei ole kaebaja hinna avaldamisel viisil, nagu on kirjeldatud ettekirjutuses, seadust rikkunud. Kohtumenetluses Tarbijakaitseameti poolt välja toodud võimalikke minetusi – hinnakirja puudumine erinevate teenustasude kohta – ringkonnakohus ei saa arvestada, sest ettekirjutuse aluseks pole neid võetud. Eeltoodust tulenevalt on ettekirjutus õigusvastane – Tarbijakaitseametil puudub õigusnorm, millele tuginedes nõuda kaebajalt teenustasu arvestamist kommertskursi sisse. Kuna ettekirjutus tuleb tühistada, ei puuduta kohus enam kaebaja väiteid ettekirjutuse proportsionaalsusest ja kooskõlast Euroopa Liidu õigusega. Küll peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda Tarbijakaitseameti väidetel.
  3. Tarbijakaitseamet on märkinud, et kaebaja ainus eesmärk kahekomponendilise hinna avaldamisel on tarbija eksitamine – eeltoodu võimaldab tal näidata valuuta vahetuskurssi madalamana, aga tarbija ei pööra tähelepanu teenustasule ega ole võimeline tegema vastavaid arvutusi, et tegelikult kujunev vahetuskurss välja arvutada. Tõsi on, et vaevalt on keegi seda arvutust võimeline peast tegema, sest tänapäeval on juba lihtsama liitmis- või lahutamistehte tarvis tavaks kasutada kalkulaatorit. Samas kasutavad valuutavahetuspunktide kliendid reeglina mobiiltelefoni, millel kalkulaatori funktsioon olemas. Seega ei peaks piisavalt teadlikule tarbijale olema erinevate valuutavahetuspunktide teenuse hinna võrdlemiseks vajalike arvutuste tegemine probleemiks. Samuti ei saa eitada, et lisaks valuutakursi atraktiivsemaks muutmisele on teenustasu eraldi kehtestamise regulatsioonil ka muu põhjendus – iga tarbija maksab tema vahetu teenindamisega seotud kulud ise teenustasu koosseisus kinni. Kaebaja väidet, et kui üldkulud arvestada valuutakursi sisse, peavad suurema valuutasumma vahetajad kandma neid suuremal määral kui väiksema summa vahetajad, kuigi tegelikud kulud mõlema tarbija teenindamiseks on võrdsed, pole Tarbijakaitseamet ümber lükanud. Eeltoodu on ka üheks asjaoluks, mis eristab 12

(13)3-07-2230 käesolevat vaidlust Riigikohtu
  1. mai 2005 kohtuotsuses nr 3-3-1-15-05 käsitletud vaidlusest, kus teenuse eest tasumisel nõuti eraldi tasu üksnes ühe makseviisi kasutajatelt. Täpsemalt tuleb märkida, et Riigikohus pidas õigusvastaseks lisada teenustasule eraldi tasu kasutatava makseviisi eest. Käesoleval juhul sellisel alusel teenustasu pole teenuse hinnale lisatud.
  2. Tarbijakaitseamet asus kohtumenetluses rõhutama, et kaebaja näidatud viisil hinna avaldamine on keelatud

praeguse regulatsiooni § 121 kohaselt kui tarbijat eksitav tegevus – hinna arvutamiseks esitatud faktiline teave on küll õige, kuid selle esitusviis petab tarbijat ja selle mõjul teeb ta või tõenäoliselt teeb tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Ajal, mil kaebajale ettekirjutus tehti, ei sisaldanud

sätteid, milles oleks defineeritud ebaausad ja eksitavad kauplemisvõtted. Eeltoodu ei tähenda, et sellised kauplemisvõtted olid sel ajal lubatud.

§ 3

p 2 rõhutas, et tarbijal on õigus saada pakutavate kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku tegemiseks.

§ 12

nägi ette, et kauba või teenuse pakkumine ja müük tarbijale peab toimuma häid kaubandustavasid arvestades ning tarbija suhtes ausalt.

  1. Praegu kehtivas regulatsioonis on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  2. mai 2005 direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul. Viidatud direktiivi preambulas märgitakse, et tarbijakaitse vajadusest tulenevaid ja ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigusaktid erinevad üksteisest oluliselt ning direktiiv püüab seda puudust kõrvaldada ja nõudeid ühtlustada, et tagada ka ettevõtjatele siseturul vajalik kindlus. Seega on praegu kehtiv regulatsioon täpsem ning väljendab Euroopa Ühenduses kehtivaid ühtseid arusaamu ebaausatest kauplemisvõtetest. Ringkonnakohus ei hakka praegu lahkama küsimust, kas kaebaja poolt kasutatav hinna komponentide esitusviis võib kaebajat eksitada, sest tegelikult ei ole ettekirjutust sellisel alusel tehtud. Ebaausa kauplemisvõtte tuvastamine vajab aga kindlasti eraldi põhjalikku analüüsi, eriti tingimustes, kus hinna avaldamine üldjoontes vastab õigusnormi nõuetele.
  3. Kuna kohtuotsus kuulub eeltoodud põhjustel tühistamisele ja kaebus rahuldamisele, tuleb kaebajale hüvitada kantud menetluskulud. Menetluskuludena taotles kaebaja kahe kohtuastme peale kokku 510 349, 17 krooni väljamõistmist. Kulude kandmine on tõendatud arvelduskonto väljavõttega teise astme menetluskulude osas 162 571,90 krooni ulatuses. Esimese astme menetluskulude kandmine ei ole tõendatud viisil, mida kohtupraktika aktsepteeriks (kohaseid kuludokumente ei esitatud enne kohtuvaidlusi halduskohus, vaid alles ringkonnakohtus), seetõttu jäävad need kulud väljamõistmata. Teise astme menetluskulusid peab ringkonnakohus ülemäära suureks. Arvestades asjas toimunud ühte istungit ning asja raskusastet, on põhjendatud menetluskuluks apellatsiooniastmes 16 000 krooni. Nimetatud summa tuleb Tarbijakaitseametilt välja mõista. Kohtunikud Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.