← Eesti

3-07-2615/39

Obsah (5)§ 58§ 63§ 61§ 68§ 70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 6. mai 2009, Tallinn 3-07-2615 Kornelia S

§-des 64-70 sätestatut arvestades ja diskretsiooni kohaldades. Nii linnavalitsusele esitatud taotluses kui ka kohtule esitatud kaebuses väitis K. Stern, et kõnealuse elamu A. H. Kalmole ülemineku aluseks olnud haldusaktid on tühised. Vastustaja keeldus sooritamast kaebaja taotletud toiminguid haldusaktide tagajärgede kõrvaldamiseks, leides põhjendatult, et Pärnu mnt 38 vara tagastamise menetluses antud haldusaktid on õigusjõus ega ole tühised. Põhjendatud pole kaebaja väide, et Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 on tühine. Tegemist on üksikaktiga ning asjaolu, et see on vormistatud määrusena, ei muuda akti sisuliselt õigusvastaseks ega tühiseks. Tegemist on vormiveaga, mis asja otsustamist ei mõjutanud ja mis ei anna

§ 58lg 1 kohaselt sisuliselt õiguspärase akti tühistamiseks alust.

Vara tagastamise kohta üksikaktide andmine on linnavalitsuse pädevuses. Halduse üksikakti ebaõige pealkiri ei anna alust väita, et akt on pädevuse ületamise tõttu tühine. Samuti ei ole põhjendatud väide, et kõnealuse määruse allkirjastasid Tallinna Linnavalitsuse nimel isikud, kellel puudus selleks pädevus. Määruse on allkirjastanud tolleaegne abilinnapea Jaak Saarniit ja „linnasekretäri eest“ Asko Pohla. KOKS § 31 lg-st 6 ei tulene, et linnavalitsuse määrusele ja korraldusele võib alla kirjutada üksnes linnapea või linnasekretär, sest linna põhimäärusega võib ette näha linnapea ja linnasekretäri asendamise korra. Seetõttu ei keela seadus asendajast ametiisiku poolt asendatava asemel haldusakti allkirjastamist. Asendamise alus ei pea olema kirjas allkirjastatud haldusaktis eneses, vaid vormistatakse eraldi dokumendina. Ka KOKS § 49 lg 10 kohaselt kirjutavad valla- või linnavalitsuse määrusele ja teistele dokumentidele alla vallavanem või linnapea või nende asendaja ning valla- või linnasekretär. Küsimus sellest, kes kirjutab alla vara tagastamise otsuse langetamiseks pädeva organi - linnavalitsuse – poolt antud haldusaktile, sõltub haldusorgani sisepädevusest – haldusorgani ametiisiku volitusest haldusorganit esindada. Sisepädevuse rikkumine ei too kaasa haldusakti automaatset tühisust. Seetõttu ei saa linnavalitsuse 28.05.1993 määrust nr 118 pidada tühiseks ka siis, kui tõepoolest oleks kõnealune akt allkirjastatud linnapea või vallasekretäri asendamise korda rikkudes. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-53-01 leidnud, et allkirja puudumine haldusaktil on 3

(8)3-07-2615 vormiviga, mis ei pruugi viia haldusakti tühistamiseni kohtu poolt, rääkimata siis akti automaatsest tühisusest. Kõnealuse määruse nr 118 andmise ajal kehtinud KOKS § 31 lg 4 sätestas, et kui määrust ei avaldata Riigi Teatajas, jõustuvad määrused
  1. päeval pärast avalikustamist või neis ettenähtud tähtajal. Seega on põhjendamatu ka see kaebuse väide, mille kohaselt ei ole määrus nr 118 omandanud õigusjõudu, kuna seda ei ole avaldatud Riigi Teatajas. 30.06.1993 sõlmitud leping nr 2/03 Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määruse nr 118 jõustamiseks ei ole ette ära kinnitatud Tallinna Linnavalitsuse 11.06.1993 määrusega nr 157, nagu väidab kaebuse esitaja. Kõnealusel lepingul olev vastav märge viitab määrusele nr 157 seetõttu, et määrusega nr 157 ”Õigusvastaselt võõrandatud vara korraldamine” (kehtis 11.06.1993 - 20.06.1997) kinnitati “Tagastatava vara sihtotstarbelise kasutamise või selle vara kohta kehtestatud kaitserežiimi täitmise kohustuste lepingu vorm, samuti “Õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektile üleandmise akti vorm”. Vara üleandmise aktis sisalduvad andmed üleandmisakti koostamise juures viibinud ametiisikute ja tunnistajate kohta ning aktis on märgitud vara üleandmise aluseks olnud määrus nr 118 ja määruse jõustanud 30.06.1993 leping. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1999 otsus nr 11074, millega tühistati linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28, on tühistatud linnakomisjoni 28.08.2000 otsusega nr
  2. Järelikult ei saa linnakomisjoni 25.10.1999 otsus nr 11074 omada õiguslikke tagajärgi algusest peale ning linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 ja Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 on kehtivad haldusaktid. Haldusakti tühisuse alused on sätestatud

§ 63lg-s 2.

Seda sätet on Riigikohtu halduskolleegium tõlgendanud selliselt, et haldusakt on tühine siis, kui selles on ilmselged puudused. Kõnealused vara tagastamist käsitlevad haldusaktid ei ole tühised ning nende tühiseks tunnistamist kaebaja poolt esile toodud vormivead ei tingi. Haldusakti õigusvastasus ei ole haldusakti tühisuse tunnus ning ka õigusvastane haldusakt on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Kaebaja nimetatud haldusaktid on õigusjõus ning ning linnavalitsus on keeldunud põhjendatult kaebaja poolt 07.11.2007 avalduses taotletud toimingute tegemisest, mis oleksid olnud suunatud Pärnu mnt 38 elamu väljanõudmisele. Õige on vastustaja väide, et asjas ei olnud ja ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis oleksid tinginud haldusmenetluse uuendamise. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt haldusakti tühistava haldusakti tühistamine ei too kaasa esialgselt tühistatud haldusakti kehtivust.

§ 61

lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 68

lg 3 kohaselt loetakse haldusakt kehtetuks kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest, kui haldusorgan ei kehtesta teist ajamomenti.

§ 70

lg 1 sätestab, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks iseseisva haldusaktiga, mille suhtes kohaldatakse peale käesoleva jao sätete ka muid haldusakti kohta kehtivaid nõudeid. Riigikohus on 07.03.2003 otsuses nr 3-3-1-21-03 selgitanud, et haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õigusjõudu. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et haldusakt kaotab oma õigusjõu. Seega, kui tunnistatakse kehtetuks algse haldusakti kehtetuks tunnistanud haldusakt, kaotab viimane oma õigusjõu ka osas, millega tunnistati kehtetuks algne haldusakt, mistõttu algne haldusakt muutub taas kehtivaks. Ekslikud on kaebuse väited, mille kohaselt on Pärnu mnt 38 kinnistu H. A. Kalmo valdusesse läinud üle ebaseaduslikult põhjusel, et see oli temale eelnevalt kompenseeritud, ning et Tallinna Linnavalitsus ei ole arvestanud asjaoluga, et vara tagastamise avalduse läbivaatamise kohta puudub ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus, kuna linnakomisjon on teinud 18.12.1992 otsuse nr 28 H. A. Kalmo 08.10.1991 kompensatsiooni taotleva 4

(8)3-07-2615 avalduse ja vara kompenseerimise toimiku nr 534 alusel. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 30 kohaselt pidi vara tagastamise või kompenseerimise avalduses olema väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või selle kompenseerimist ning taotleja võis muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise kohta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Nimetatud sätet muudeti Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määrusega nr 487, nähes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduses märgitud soovi muutmise tähtajaks ette ühe kuu pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist; neil isikutel aga, kes olid subjektiks tunnistamise otsuse saanud kätte enne määruse nr 487 kehtestamist, oli õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 01.03.
  1. Seega isegi juhul, kui H. A. Kalmo oleks esitanud
  2. a avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks, oleks 19.01.1993 tema poolt esitatud avaldusega vara tagastamiseks soovi väljendamine igati kooskõlas selleks kehtestatud korraga ja tähtaegadega. Toimikusse esitatud tõenditest ei nähtu, et H.A. Kalmo oleks esialgselt taotlenud vara kompenseerimist ning et kompensatsiooni maksmine oleks ka aset leidnud. Vara toimikus on H. A. Kalmo 08.04.1991 Riigivaraametile esitatud avaldus, milles ta üheselt ja selgelt väljendab soovi vara tagasisaamiseks ja on sellele käsikirjaliselt lisanud vara tagastamise eelduseks oleva nõusoleku eelnevalt sõlmitud üürilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste kandmiseks. Avaldust vara kompenseerimiseks õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus ei sisaldu. Linnavarade Ameti tõend avalduse vastuvõtmise kohta ei lükka ümber vara tagastamiseks 08.04.1991 esitatud avalduses sisalduvat. Ei ole välistatud, et kaebaja poolt osutatud tõendis sõna “kompenseerimise” allakriipsutuse asemel võib olla tegemist hoopis selle sõna ebakorrektse läbikriipsutusega. 19.01.1993 H. A. Kalmo esitatud avaldust, milles ta palub vara tagastamist kiirendada ning märgib, et hoonete väärtuse vähenemise eest ta kompensatsiooni ei soovi, võib mõista taotleja tahteavalduse kinnitamisena vara tagastamiseks pärast seda, kui kohalik komisjon oli tunnistanud taotletava vara omandireformi objektiks ja avaldaja omandireformi õigustatud subjektiks, mitte ei näita see avaldus, et taotleja soovis õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimist.. H. A. Kalmo poolt enne määruse nr 161 kehtestamist esitatud vara tagastamise avaldusele on kantud andmed passi kohta, mis on väljastatud 05.11.
  3. See näitab, et määruse nr 161 jõustumisel on selles sätestatud nõudeid asutud täitma ka varem esitatud avalduste osas ja avaldaja isik on tuvastatud passi saamisel nö tagantjärgi. Kaebuse väited vara kompenseerimisest H. A. Kalmole, mis seaduse kohaselt välistavad sama vara tagastamise, on oletuslikud ja asjas esitatud dokumentidega kinnitust leidnud ei ole. Linnavalitsus on põhjendatult vara tagastamise otsustamisel lähtunud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsusest nr 28 ja vara tagastamise toimikus olevatest dokumentidest. Pärnu mnt 38 vara tagastamise toimikutest ei tulene asjaolusid, mille tõttu oleks linnavalitsus pidanud jätma taotluse vara tagastamiseks rahuldamata. Tallinna Linnavalitsusele vara tagastamise otsustamiseks esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus asuvast Tallinna Linnavarade Ameti poolt väljastatud tõendist avalduse vastuvõtmise kohta nähtuvalt on H. A. Kalmo avaldusele vara tagastamiseks kantud järjekorranumbriks 534, mis ühtib Tallinna Linnavarade Ametis vara tagastamise avalduste kohta peetud arvestuses fikseerituga, mida kinnitab vastav 16.12.1992 väljatrükk, samuti on järjekorranumber 534 kantud viidatud vormile nr
  4. Asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt on Pärnu mnt 38 õigusvastaselt võõrandatud vara (krunt ja hooned) toimiku numbriks 7867 ning maa tagastamise toimiku numbriks
  5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 sai ja pidi tuginema olemasolevatele avaldustele ja 5
(8)3-07-2615 kogutud tõenditele, mis asusid toimikus 7867 ning õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku numbrina 534 märkimine on ilmselt ekslik. Ülaltoodule tuginevalt on kohus seisukohal, et kaebuse väited, nagu oleks eksisteerinud kompensatsiooni taotlemise avaldus ja koostatud vara kompenseerimise toimik nr 534, mida linnavalitsus vara tagastamise otsustamisel arvestanud ei ole, on ekslikud ja vastuolus esitatud dokumentaalsete tõenditega. Väär on kaebuse käsitlus, mille kohaselt on oma sisult erinevad ÕVVTK kohaliku komisjoni otsused sõltuvalt sellest, kas avaldus on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või selle kompenseerimiseks ning et käesoleval juhul puudus linnavalitsusel vara tagastamise otsustamiseks alus seetõttu, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr 28 oli tehtud vara kompenseerimise kohta. ORAS-st ja selle alusel ning täitmiseks antud Vabariigi Valitsuse määrustest ei tulene kohaliku komisjoni pädevust vara tagastamise või kompenseerimise otsustamiseks. Kohaliku komisjoni pädevuses on vara tagastamist või kompenseerimist ettevalmistav menetlus ning asjaolud, mida kohalik komisjon tuvastab, on ühesugused nii vara tagastamise kui ka kompenseerimise korral: vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine. Kaebaja eksib, väites, et ORAS § 7 lg 3 kehtib ka käesoleval ajal. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas 10.03.2008 otsuse p-s 30, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10.03.2008 otsuse p-s 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.
  1. 12.10.2006 jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni p 2, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Kaebajal ei olnud kuni ORAS § 7 lg 3 kooskõlla viimiseni õigusselguse põhimõttega võimalik väita, et tal on eluruumi erastamise õigus ning käesoleval ajal ei ole vara tagastamisest keeldumise aluseks asjaolu, kui isik lahkus Eestist NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel ja oli ümberasuja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Kornelia Stern palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohtule esitatud kaebusega vaidlustas kaebaja Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2007 kirjas nr ÜP1-16/11759 väljendatud tegevusetust asja uuel läbivaatamisel. K. Sterni poolt taotletud asja uue läbivaatamise eelduseks on asjaolu, et H. A. Kalmole vara tagastamiseks ei ole õiguslikku alust, kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 kui kunagine alus A. H. Kalmole vara tagastamiseks pole jõus. Väär on linnavalitsuse ja halduskohtu seisukoht, et kui tunnistatakse kehtetuks algse haldusakti kehtetuks tunnistatud haldusakt, kaotab viimane oma õigusjõu ka osas, millega tunnistati kehtetuks algne haldusakt, mistõttu algne haldusakt muutub taas kehtivaks. Linnakomisjoni 18.12.1992 otsuse kehtivuse ajal tekkisid õigustatud subjektil ja kohustatud subjektidel kohustused, mis
  2. a akti tühistades kadusid. Samal ajal tekkisid akti
  3. a tühistades uued õigustatud subjektid – korteriomanikud, kellel oli õigus kortereid erastada.
  4. aastal muutus olukord jälle. Sellises olukorras ei saanud linnakomisjoni 18.12.1992 otsus automaatselt taasjõustuda, 6
(8)3-07-2615 vaid selle taasjõustumist ning vahepeal tekkinud olukorda pidi reguleeritama sõnaselge haldusaktiga. On võimalik, et seoses muutunud olukorraga osa 2000. a otsusega tekkinud reguleerimist vajavaid küsimusi ei oleks olnudki enam linnakomisjoni pädevuses ja oleks olnud vajalik muu taseme haldusakt. Apelleeritud kohtuotsuses viidatud

§ 61lg 2, § 68 lg 3 ja § 70 lg 1 seda küsimust ei reguleeri.

Uut haldusakti ei antud ning linnakomisjoni 18.12.1992 otsus automaatselt ei taasjõustunud ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Enne linnakomisjoni 18.12.1992 otsuse nr 28 kehtivuse otsustamist ei ole võimalik lahendada ka vaidlust tekitatud kahjust. Tallinna Linnavalitsus leidis apellatsioonkaebuse põhjendamatu olevat ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja jäi esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde ning nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks alust. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 on kannatanul võimalik nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist selles sättes ammendavalt loetletud õigushüvede süülisel rikkumise korral. Rikutud õigushüvedeks võivad olla väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse rikkumine, sõnumi saladuse rikkumine või au või hea nime teotamine. Kaebuse põhjenduste ja ringkonnakohtus apellandi antud selgituste kohaselt on tema subjektiivseid õigusi rikutud vara õigusvastase tagastamisega, tagastatud vara OÜ Uranos ebaseaduslikust valdusest Tallinna linna omandisse tagasinõudmiseks haldusmenetluse algatamata jätmisega ning seeläbi kaebaja eluruumi erastamisõigusest ilma jätmisega. Õigushüveks, mille rikkumise eest kaebaja mittevaralise kahju rahalist hüvitamist taotleb, on Tallinna Linnavalitsuse väidetavalt õigusvastaste vara tagastamise haldusaktide ja toimingutega vara tagastamisel ja haldusmenetluse algatamata jätmisega põhjustatud tervise kahjustamine, hingeliste kannatuste põhjustamises seisnev väärikuse alandamine ning kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine. Kuna RVastS § 9 lg 1 alusel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks on õiguserikkumise olemasolu, siis leidis halduskohus õigesti, et kahjunõude lahendamisel tuleb anda esmalt hinnang väidetava kahju põhjustanud Tallinna Linnavalitsuse haldusaktide ja toimingute õiguspärasusele, ning tuvastades õiguserikkumise puudumise ei pea muid kahju hüvitamise eelduseks olevaid asjaolusid hindama. Kaebaja väitis linnavalitsusele esitatud haldusmenetluse algatamise taotluses ja Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 H. A. Kalmo vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ning Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 H. A. Kalmole Pärnu mnt 38 hoone tagastamise kohta, samuti 27.07.1993 vara üleandmise akt on tühised. Halduskohus leidis, et Tallinna Linnavalitsuse keeldumine kaebaja nõude – tunnistada haldusaktide tühisus ja asuda Pärnu mnt 38 elamu väljanõudmisele - täitmisest oli õiguspärane, kaebaja õigusi pole rikutud ning seetõttu ei saa olla kaebajale tekitatud ka tema väidetud mittevaralist kahju. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ja otsuse põhjendustega ega korda neid. Käesolevas asjas 31.01.2008 tehtud kohtumääruses on ringkonnakohus märkinud, et kaebajal puudub ilmselgelt õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt toimingute tegemist OÜ-lt Uranos Pärnu mnt 38 asuva elamu väljanõudmiseks, kuna jõusolevate ja kehtivate haldusaktidega (ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28.08.2000 otsus nr 11664 ning Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118) on õiguslikult siduvalt otsustatud, et H.A. Kalmo on Pärnu mnt 38 elamu suhtes vara tagastamise õigustatud subjekt ning vara kuulub talle tagastamisele, 7

(8)3-07-2615 haldusaktid on sõltumata nende õiguspärasusest oma kehtivuse tõttu siduvad ka kohalikule omavalitsusele. Ringkonnakohus jääb oma seisukoha juurde. Õige ning kooskõlas asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega on kaebaja väide, et vara tagastamise määruse nr 118 aluseks olnud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr 28 tühistati 25.10.1999 otsusega nr 11074 ning et linnakomisjoni otsus nr 11074 tühistati omakorda linnakomisjoni 28.08.2000 otsusega nr
  1. Põhjendatud pole aga kaebaja seisukoht, et ajavahemikus 25.10.1999 kuni 28.08.2000 polnud eluruumi erastamine takistatud ning et 28.08.2000 otsuse nr 11664 tegemisega ei muutunud taas kehtivaks linnakomisjoni 18.12.1992 otsus nr
  2. Vara tagastamise toimikust nähtub, et H. A. Kalmo esitas 17.12.1999 ÕVVTK keskkomisjonile kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1999 otsuse nr 11074 peale ning keskkomisjoni 23.03.2000 otsusega saadeti toimik linnakomisjonile uuesti läbivaatamiseks lähtuvalt keskkomisjoni seisukohast; samuti esitas H. A. Kalmo 19.04.2000 kaebuse halduskohtule nii linnakomisjoni otsuse nr 11074 kui ka keskkomisjoni otsuse tühistamiseks. Seega poleks H. A. Kalmo poolt esitatud kaebuste tõttu elamu tagastamise määruse kehtetuks tunnistamine ja eluruumide üürnikele erastamine otsuse nr 11074 õiguspärasuse üle toimuva vaidluse ajal (lõppes linnakomisjoni poolt 20.08.2008 otsuse nr 11644 tegemisega) põhjendatud. Ringkonnakohus möönab, et kui üks haldusakt on kehtetuks tunnistatud, kuid hiljem leitakse, et selles oli õiguslik küsimus õigesti lahendatud, siis korrektne ja õigusselguse põhimõttega kooskõlas oleks anda uus ja iseseisev esialgse haldusaktiga analoogilise sisuga haldusakt. Käesoleval juhul seda küll ei tehtud, kuid linnakomisjoni 28.08.2008 otsuse nr 11664 põhjendustest on selgelt välja loetav seisukoht, et H. A. Kalmo omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine linnakomisjoni 18.12.1992 otsusega nr 28 oli õiguspärane. Halduskohus selgitas õigesti, et haldusakti kehtivus tähendab, et haldusakti regulatsioon omab õiguslikku jõudu ning haldusakti kehtetuks tunnistamine tähendab õigusjõu kaotamist. Seega juhul, kui tunnistatakse kehtetuks algse haldusakti kehtetuks tunnistanud haldusakt, muutub algne haldusakt taas kehtivaks ning asjaolu, et uut akti ei vormistatud, ei muuda olematuks algse haldusakti taasjõustamist hilisema haldusakti tühistamise kaudu. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi menetluskulud tema enda kanda. Kohtunikud Viive Ligi Lauri Madise Silvia Truman 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.