3-06-235/33

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-235 Haldusasi E.T kaebus Kaitseministeeriumi haldusakti, millega takistatakse juurdepääsu Pikakäänu kinnistule õigusvastaseks tunnistamiseks Kaebuse esitaja – E.T, esindaja – Ott Saame. Vastustaja – LtVÕK Tapa Väljaõppekeskus, volitatud esindaja – Avo Virk, lepinguline esindaja – Reet Saks. Järelvalvet teostav asutus – Kaitseministeerium, esindaja Reet Saks. Menetlusosalised Asja läbivaatamise vorm Kohtuistung, 18.03.2008 Resolutsioon
3. Jätta kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.
5. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale ja vastustajale. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15.05.2008.a. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 korraldusega nr 316-k „Väeosade moodustamine, ümberformeerimine ja paiknemine“ moodustas Kaitseministeerium 15.05.1997 väeosa Kaitseväe Keskpolügooni. Vabariigi Valitsuse 24.05.2002 korraldusega nr 341-k „Kaitseväe väeosade moodustamine, ümberformeerimine ja laialisaatmine“ moodustati 01.02.2003 väljaõppekeskus Tapa väljaõppekeskus, mille koosseisu viidi Kaitseväe Keskpolügoon. Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korraldusega nr 713-k „Kaitseväe keskpolügooni asutamine ja esialgse asukohavaliku kinnitamine“ kinnitati kaitseväe keskpolügooni esialgseks asukohaks Kuusalu vald Harju maakonnas vastavalt Kaitseväe keskpolügooni välispiiri kirjeldusele ja asutati kaitseväe keskpolügoon. Tapa Väljaõppekeskus, sulgeb õppuste ja harjutuste korraldamisel avalikult kasutatavad teed ning paneb välja infotahvli teabega „KJ Keskpolügoon on moodustatud Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 korraldusega nr 316-k. Volitatud asutus: KJ Keskpolügoon. Polügooni piiri ja polügoonil asuvate tähistatud alade piiride ületamine on lubatud ainult tõkestusposti tähistega kohtades, juhul kui punane lipp ei ole heisatud! Keelatud on puudutada lõhkekehade taolisi esemeid või nende osi! Polügooni piiritähiste kahjustamise eest kannab isik vastutust seaduses ettenähtud korras! Polügoonile sisenemine on lubatud alles pärast alltoodud informatsiooniga tutvumist!“
7. E.T-le kuulub Kuusalu vallas Suru külas asuv Pikakäänu kinnistu (reg.nr 1316602). Kinnistu paikneb polügooni läheduses. Õppuste korraldamisel suletakse kaebaja kinnistule viiv avalik tee teabetahvli ja punase lipuga.
8. 1.02.2006 saabus Tallinna Halduskohtule E.T kaebus Kaitseministeeriumi haldusakti (infotahvel ja punane lipp), millega takistatakse juurdepääsu Pikakäänu kinnistule õigusvastaseks tunnistamiseks.
9. 30.05.2006 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks Kaitseministeeriumi (tl. 16). 30.03.2007 määrusega muutis kohus vastustajat ja määras selleks Tapa Väljaõppekeskus LtVÕK-Loode ja kaasas Kaitseministeeriumi menetlusse arvamuse andmiseks järelvalvet teostava asutusena (tl. 77-79)
10. 23.10.2007 määrusega määras kohus vaadata asi läbi kohtuistungil, mis toimus 5.11.2007 (tl. 126-127). Kohus võimaldas 5.11.2007 protokollilise määrusega (tl. 163-170) menetlusosalistel pidada kohtuväliseid läbirääkimisi ja andis osalistele kompromissleppe sõlmimiseks aega kuni 29.02.2008 ja määras kompromissleppe mittesaavutamise korral uueks kohtuistungi ajaks 4.03.
11. Menetlusosalised kompromisslepet ei saavutanud ja 4.03.2008 kohtuistungil (II t.l. 18-22) jäid menetlusosalised oma eelnevalt toodud seisukohtade juurde. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12. Kaebuse põhjenduste alljärgnevatel põhjustel: kohaselt on Kaitseministeeriumi haldusakt õigusvastane
13. Kaitseministeerium sulgeb süstemaatiliselt ja omavoliliselt juurdepääsu kaebaja kinnistule rikkudes sellega kaebaja seaduse kaitstud valdust. Kaebaja leiab, et juurdepääs tema kinnistule tõkestatakse igakordselt haldusaktiga, mille vormiks on teabetahvel koos heisatud punase lipuga, mis koosmõjus väljendavad ühemõttelist keeldu märgistatud alale sisenemisele
14. Juurdepääsu takistamine kaebaja kinnistule on ebaseaduslik ning rikub tema õigust oma kinnistu vabaks valdamiseks (AÕS § 40 lg 1 ja lg 3). Vastustajal ei ole õigust kinni panna teed, mis läheb kaebaja kinnistule. Valdusele faktiliselt seatud piirangud ei tulene seadusest. Kaitseminister ei saa rahuajal oma määrustega kaebaja valdust rikkuda ja ei oma õiguslikku alust piirata juurdepääsu kinnistule, mis ei kuulu riigile või mille osas ei ole vastavat kokkulepet vastava kinnistu omanikega. Niisugust volitust ei anna ka relvaseadus.
15. Kaebaja taotleb kohtult mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulud summas 16 842,25 - krooni.
16. Vastustaja Tapa Väljaõppekeskus palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
17. Kaitseväe juhataja 24.04.2006 käskkirjaga nr 109 kinnitatud Informeerimise korra p 2.4 kohaselt peab laskmiste ja lõhketööde toimumisel väljaspool polügooni piire 2 olema maavaldaja kirjalik luba. Seega ohuala ulatumisel kaebaja kinnistu maa-alale, mis jääb väljapoole polügooni piire, peab laske- ja lõhkamisharjutuste läbiviimiseks ohualaga Pikakäänu kinnistul olema kaebaja kirjalik nõusolek. Kaitseväe Kekspolügoonil toimunud ja toimuvate laskeharjutuste ohuala aga jääb polügooni maa-ala piiridesse. Toimingud kaitseväe Kekspolügoonil hoiatussiltide, piirimärkide, lipumastide, infotahvlite ja tõkkepuude paigaldamise näol on kooskõlas relvaseadusega, selle alusel kehtestatud kaitseministri 13.05.2002 määrusega nr 9 kinnitatud „Kaitsejõudude harjutusväljale esitatavad nõuded ja kasutamise korraga“ ja vastavuses kaitseväe juhtaja õigusaktidega.
18. Kasutamise kord oli olemas juba 1998.a, enne kui kaebaja kinnistu omandas. Kaebaja teadis kinnistut ostes, et see paikneb kaitseväe keskpolügooni vahetus läheduses. Infotahvel on seal olnud juba alates 2002 aastast. Kinnistu kasutamist ei piirata aasta jooksul mingil määral. Punane lipp ei kehti kaebaja kinnistul, vaid see keelab üksnes kinnistule minemise seda teed pidi. Kui kaebajal on kinnistul tehnika, võib ta seda kinnistu piirides kasutada. Kaebajale teatakse kuu aega ette, millal õppused toimuvad.
19. Järelvalvet teostav asutus Kaitseministeeriumi palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
20. Kaebuses vaidlustatav haldusakt on kooskõlas relvaseadusega, selle alusel kehtestatud kaitseministri määrusega kaitsejõudude harjutusväljale nõuete ja kasutamise korra kohta ning vastavuses kaitseväe juhataja õigusaktidega. 3 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus võtab kõigepealt seisukoha küsimuses, kas vaidlustatud haldusakti puhul on tegemist haldusakti või toiminguga. Seejärel käsitleb kohus vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ja lahendab kaebuse ning võtab seisukoha menetluskulude hüvitamise osas.
21. Kohus nõustub kaebajaga, et tegemist on HMS § 51 lg 2 sätestatud üldkorraldusega, millega määratakse kindlaks konkreetse asja avalik-õiguslik seisund. Sisuliselt võib teabetahvli ja punase lipu heiskamist, tähistamaks keeldu sisenda polügoonile, võrrelda liikluses kasutatavate liiklusmärkide, tõkkepuu või valgusfooriga. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlustatud üldkorraldus oli vastu võetud ja seda rakendati vähemalt 2006 a. jaanuarikuu
22. nädalal ja et keelu tookordne rakendamine lõppes
23. jaanuaril
24. Nähtuvalt käesolevas kohtumenetluses kogutud tõenditest on tegemist on jätkuvalt jõus oleva üldkorraldusega.
25. Käesolevas haldusasjas ei ole faktilist vaidlust asjaolu üle, et tegemist on haldusaktiga, mis piirab ligipääsu kaebaja kinnistule mööda Kaitseväe Keskpolügooni läbivat teed, mis käesoleval ajahetkel on ainsaks ligipääsuks kaebaja kinnistule. Seega piirab vaidlustatud haldusakt kaebaja põhiseadusega tagatud õigust omandit vabalt vallata ja kasutada. Selles küsimuses vaidlust ei ole.
26. Põhiseaduses § 11 sätestab, et „Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.“ ja § 3, et „Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.“. Sama mõtet kordab ka HMS § 3 lg 1, mis sätestab, et haldusmenetluses võib isiku põhiõigusi ja –vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi piirata ainult seaduse alusel.
27. Kaebaja põhiseisukoht käesoleva kaebuse puhul on, et kuna selgelt on tegemist valduse rikkumisega ja Riigikohus on oma 17.12.01 otsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-154-01 leidnud, et „olenevalt asjaoludest võib tegeliku võimu teostamine olla takistatud ka juurde- või väljapääsu sulgemise tõttu“, on tal õigus nõuda nii AÕS § 44 lg 1 kohaselt valduse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Tulenevalt asjaolust, et rikkumise aluseks on haldusakt, on kaebaja huvitatud selle õigusvastasuse tuvastamisest, et vältida valduse rikkumisi tulevikus. See on ka põhjuseks, miks ta ei valinud oma õiguste kaitseks tsiviilmenetlust ja vastavat hagivormi. Kaebaja on seisukohal, et puuduvad seaduslikud alused piiramaks vaidlustatud haldusaktiga (üldkorraldusega) ligipääsu mööda avalikus kasutuses olevat teed tema kinnistule, sest sellist võimalust ei näe ette ükski kehtiv seadus.
28. Vastustaja leiab, et seadusliku aluse tee kasutamise piiramiseks annab talle eelkõige kaebuse esitamise ajal jõus olnud Relvaseaduse (RS) § 85 lg 1, mis sätestab kaitsejõudude harjutusvälja legaaldefinitsiooni. Vastavalt RS § 85 lg 2 p 1 on kaitsejõudude harjutusväljaks ka kaitseväe keskpolügoon, mis on moodustatud Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korraldusega nr. 713-k. RS § 85 lg 4 nägi ette, et kaitsejõudude harjutusväljale esitatavad nõuded ja kasutamise korra kehtestab kaitseminister. Kaitseministri kehtestaski oma 13.05.2002 määrusega nr. 9 „Kaitsejõudude harjutusväljale esitatavad nõuded ja kasutamise kord“ vastavad nõuded ja korra. Nimetatud korra § 3 lg 2 alusel peab harjutusväli olema tähistatud selliselt, et selle kasutamisel oleks tagatud keskkonna, seal viibivate isikute, samuti 4 elanikkonna ohutus ja lg 3 alusel tähistatakse ohtlikud alad ümbritsevast keskkonnast selgelt eristatavate ning kasutuseeskirjale vastavalt paigaldatud hoiatussiltide, piirimärkide ning tõkkepuudega. Sama paragrahvi lg 4 alusel paigaldatakse laskepaiga sissepääsukohti tähistatavate tõkkepuude vahetusse lähedusse lipumastid ja infotahvlid. Laskmiste ajaks heisatakse lipumasti päevasel ajal punast värvi hoiatuslipp. Korra § 10 lg 2 alusel informeeritakse elanikkonda laskeharjutuse toimumise kohta hoiatusviitade paigaldamisega harjutusvälja välispiirile enne laskeharjutuste algust ning tagatakse nende olemasolu laskeharjutuste lõpuni.
29. Kohus leiab, et relvaseaduse eelpoolmainitud § 85 lg 4 (kehtiva RS § 85 lg 5) annab piisava õigusliku aluse vaidlustatud üldkorralduse andmiseks vajalike õigusaktide kehtestamiseks. Kohus on seisukohal, et seaduses kasutatud mõiste „kasutamise kord“ hõlmab käesoleval juhul tulenevalt asja (polügoon) olemusest ka võimalust ja kohustust piirata kõrvaliste isikute ligipääsu laskeväljale ja selle ohualadele. Kuigi vastavalt RS § 84 lg 8 ei laiene RS § 84 lasketiirule ja laskepaigale esitatavad nõuded kaitseväe lasketiirule, on seaduse mõttest arusaamiseks oluline nimetatud paragrahvi lõige 4, mis sätestab, et lasketiir või laskepaik peab asetsema, olema rajatud ja seadistatud selliselt, et selle kasutamisel on tagatud lasketiiru või laskepaiga kasutajate ja ümbruse ohutus ning välistatud kõrvaliste isikute ja loomade pääs laskmispiirkonda. Kohus leiab, et tulenevalt kaitseväe poolt kasutatavate relvade iseloomust on oluline, et ohutuse tagamiseks harjutusväljadel rakendatakse kõik vajalikud meetmed. Nende meetmete hulka kuulub muuhulgas kõrvaliste isikute ohutuse tagamine ja vajadusel selleks harjutusväljal asuvatel avalikult kasutatavatel teedel liiklemise piiramine.
30. Kohus leiab, et põhimõtteliselt annab ka teeseadus võimaluse piirata avalike teede kasutamist. Teeseaduse § 4 lg 1 sätestab, et avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega. Kohus leiab, et kui relvaseadus annab võimaluse sätestada kaitseväe harjutusvälja kasutuskorda, siis hõlmab selline volitus ka harjutusvälja olemusest tulenevat ohtu arvesse võttes volitust sätestada piiranguid harjutusväljale sisenemiseks ja seda läbivate teede kasutamiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul kaalub avalik huvi riigikaitseotstarbelise harjutusvälja olemasoluks ja sihipäraseks kasutamiseks ning inimeste ohutuse tagamiseks üles kaitseväe harjutusvälja territooriumile jäävate kinnistu(te) omanike või kaitseväe territooriumil asuvaid teid oma kinnistule ligipääsuks kasutavate isikute huvi piiramatuks ligipääsuks oma kinnistutele.
31. Kohus peab oluliseks siinkohal veel märkida, et käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja omandas Pikakäänu kinnistu 02.04.2003, ehk ajal, mil vaidlustatud haldusakt juba kehtis. Tulenevalt asjaolust, et selleks ajaks oli Vabariigi Valitsuse määrusega asutatud Kaitseväe Keskpolügoon ning määratletud selle välispiir, oleks kaebaja pidanud tavapärase tähelepanelikkuse juures arvestama asjaoluga, et sellest võivad tuleneda piirangud tema kinnistu kasutamisel või sellele ligipääsul.
32. Kohus leiab samuti, et käesolevas asjas on sisuliselt selgunud asjaolu, et kaebaja kinnistule viiva tee kasutamist piiratakse tulenevalt polügooni kasutamisest umbes 10 päeval aastas. Kohus on seisukohal, et sellise ulatusega piirang ei ole ka sisuliselt ebaproportsionaalne. Samuti leiab kohus, et kuuajaline etteteatamine tee sulgemisest vastavalt praegusele praktikale on asjakohane ja annab kaebajale võimaluse oma tegevust kinnistul planeerida. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohtumenetluse käigus selgus, et piiranguid kinnistul viibimiseks ja selle kasutamiseks tehtud ei ole, kuna see ei jää laskeharjutuste ohualasse. 5
33. Kohus peab vajalikuks märkida, et Kaitseväe Keskpolügooni tegevusest puudutatud kinnistute omanikud võivad juhul, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda neil jätkata kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele, taotleda oma kinnistute sundvõõrandamist kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 2 alusel.
34. Kõigest eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusakt on välja antud seaduse alusel ja õiguspärane ja võttes arvesse HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kaebuse rahuldamata.
35. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust ja need jäävad vastavalt HKMS § 93 lg 1 poolte endi kanda.
36. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kohtunik Daimar Liiv 6