3-08-2128 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 22. juunil 2009.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik A Koppel, kaebuse esitaja K. T, tema esindaja Saima Laumetsa ja vastustaja, Maksu- ja Tolliameti Lä

§ 15lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastus (maksuotsuse lk 7).

Tasumisele kuuluva tulumaksu arvestamisel võttis maksuhaldur aluseks järgmised Tulumaksuseaduse sätted:

§ 15

lg 1 järgi maksustatakse tulumaksuga kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandtava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja, müügist. § 15 lg 5 p 1 kohaselt tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. § 23 kohaselt arvatakse residendist füüsilise isiku maksustamisperioodi tulust maha maksuvaba tulu 20 400 krooni (

1. aastal). § 37 lg 1 kohaselt kasu või kahju vara (§ 15 lg 1) müügist on müüdud vara soetusmaksumuse ja müügihinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata vara müügiga otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud. § 46 lg 4 alusel on residendist füüsiline isik, kes deklareeris kasu vara võõrandamisest, kohustatud tasuma maksuteates näidatud juurdemakse Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendriaasta
2. oktoobriks. Et K. T sai korteri omanikuks kinkelepingu alusel on vara soetusmaksumus 0 krooni. Korteri müügiga seotud otsesed kulud on K. Tl 20 000 krooni (OÜ Ö vahendusteenuse arve). 2 Kaebuse kohaselt rikub vaidlustatav, avaldaja
3. a. tuludeklaratsiooni korrigeerimiseks seadusliku aluseta tehtud maksuotsus K. T õigusi, käsitledes kinnisasja müügist saadud 600 000 krooni kasuna millest arvutatuna on määratud tasumisele 144 000 krooni tulumaksu. K. T arvates Maksu- ja Tolliamet ei ole tõendanud, et ta ei kasutanud Tallinna mnt 18 – 11 korterit kuni võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Vastustaja poolt ebaõigete otsuste vastuvõtmiseni on viinud faktiliste asjaolude ja tõendite, sealhulgas tunnistajate ütluste vale hindamine ja järelduste tegemine, mis omakorda on olnud aluseks materiaalõiguse normi väärale kohaldamisele. Isegi maksuhalduri enda poolt kogutud tõendid näitavad ilmekalt fakti, et kaebaja kasutas Tallinna 18 – 11 asuvat korterit ajavahemikul juulist kuni korteriomandi müügilepingu sõlmimise päevani, s.o. 19.09.2005.a. oma alalise või peamise elukohana ning maksuhaldur on faktiliselt nõustunud kaebajaga selles, et K. T elukohaks 2005 aasta juulis ja/või augustis oli Tallinna mnt 18 – 11 korter. Tunnistaja S T. Ki 31.07.2008 tunnistuste kohaselt elas K. T 2005. aastal ka Tallinna mnt 18-11 korteris ning see võis olla juulis-augustis. Tunnistaja H. T 31.07.2008.a. tunnistuse kohaselt läks K. T Tallinna mnt 18 – 11 korterisse elama 2005. aasta juulikuust. Samuti V. Ke 14.11.2007.a. tunnistusest nähtub, et ta läks K. Tle külla 2005 aasta augustis ning K. T võttis teda vastu Tallinna mnt 18 – 11 korteris.

§ 15

lg 5 p 1 mõtte kohaselt ei ole oluline maksumaksja poolt korteri alalise või peamise elukohana kasutamise aja pikkus, oluline on see, et maksumaksja kasutas korterit alalise või peamise elukohana kuni korteri võõrandamiseni. Vastustajal puuduvad tõendid, et kaebaja elamine korteris ei olnud alaline. Kaebaja omandas korteri möbleeritult, üürileping K. Lega lõpetati ennetähtaegselt kuna korterit oli kaebajal endal vaja. K. Li enda sõnade kohaselt mõjutas maksuamet teda kaebaja vastaseid ebaõigeid tunnistusi andma, lubades talle maksuvõla osalist kustutamist. Kohtuistungil seletas kaebaja esindaja täiendavalt, et K. Li kui tuntud petturi ja tagaotsitava ütlusi ei tohiks võtta tõestena. Korteri võõrandamisotsuse tegi kaebaja siis. kui pani korteri ametlikult müüki; müümise eesmärgiks oli tahe asuda alaliselt elama Ravila tn 10 ja kasutada müügist saadavaid rahalisi vahendeid elukoha renoveerimiseks. Kokkuvõtteks märgib kaebaja, et kuivõrd K. T sai korteri omanikuks 28.10.2004.a. ning võõrandas selle 19.09.2005.a., siis on oluline tõendada, et kaebaja kasutas korterit 3 sellel perioodil enne võõrandamist ja kuni korteri notariaalse müügilepingu sõlmimise päevani oma alalise või peamise elukohana. Maksuhaldur peab kaevatavat otsust piisavalt motiveerituks ja seaduslikuks. Vaidlustuse alusena tuuakse K. T poolt väide, et ta kasutas võõrandatud korterit enda ja oma perekonna alalise või peamise elukohana ajavahemikus juuli kuni

1. september
2. Vastustaja on aga seisukohal, et nii maksu- kui vaideotsuses tõendavad vastupidist - K. T ja tema perekond ei kasutanud osundatud korterit oma alalise või peamise elukohana. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukohaks koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Seega viidatud sätte kohaselt on selleks kohaks koht, kus isik ja tema perekond reaalselt elavad ning mitteelamine on tõendatav. Tõendeid, millistele tuginedes saab asuda seisukohale, et Tallinna 18-11 korter ei olnud selle võõrandamise momendil K. T alaliseks või peamiseks elukohaks on alljärgnevad. Nähtuvalt K. T 16.02.2007 seletuskirjast ja kinnistusregistri väljavõttest, omandas ta koos abikaasa S T. Kiga 13.12.1996 kinnistu asukohaga Ravila
3. Põhjusel, et kinnistul asuv elamu oli halvas seisukorras, vajas see renoveerimist millega tegeleti 1996.a sügisest kuni 1998.a. kevadeni. Alates 01.10.1999 on K. T koos abikaasaga rahvastikuregistri andmetel määratlenud oma elukohana Kuressaare linnas Ravila 10 asuva elamu. Pärast nimetatud kuupäeva ei ole K. T ega tema abikaasa S. T. K andmeid oma elukoha kohta rahvastikuregistris muutnud ja selle aadressi on K. T elukohana märkinud nii sõlmitud lepingutes kui maksuhaldurile esitatud maksudeklaratsioonides. 16.02.2007 K. T väidetu, et seoses 2005.a. kevadel Ravila 10 kinnistul alustatud ulatusliku vee- ja kanalisatsioonisüsteemi renoveerimisega kasutas ta koos perekonnaga oma põhilise elukohana korterit Tallinna 18-11 kuni selle võõrandamiseni 19.09.2005 ei vasta tegelikkusele, olles maksumenetluses kogutud tõenditega vastuolus. Tulenevalt K. T ja K L`i vahel 21.08.2004 sõlmitud eluruumi üürilepingust, oli Tallinna 18-11 asuv 2-toaline korter antud üürile ajavahemikus 21.08.2004 kuni 21.08.
4. K. Li 16.11.2006 suuliste seletuste protokolli kohaselt kasutas ta koos perekonnaga korterit ja üürileping lõpetati temaga juunis 2005 seoses korteri müügi, mitte aga K. T ja tema perekonna elamispinna vajadusega. Seejuures hindab maksuhaldur asjakohatuteks kaebuse väiteid K. Li üüri- ja maksuvõlgnevustele kuivõrd võlgnevuste olemasolu või puudumine ei tühista ega muuda sõlmitud üürilepingut. Pealegi pole üüri maksmatajätmine K. Li poolt tõenäoline sest sellisel juhul oleks K. T pidanud algatama menetluse isiku väljastõstmiseks ja võlgu jäetud üürisumma sissenõudmiseks. Et kinnipeetud K. Lilt seletuse võtmise juures viibis ka politseiametnik ei pea vastustaja tõsiseltvõetavaks E. T esindaja seisukohta isikult seletuse väljapressimise kohta lubadusega kustutada maksuvõlg. 4 K. T 16.02.2007 seletuskirjast ja H. T 31.07.2008 suuliste seletuste protokollist nähtuvalt muutus 2005.a. kaebajale ülejõukäivaks kahe laenu maksmine, tingides otsuse vastuvõtmise müüa ära Tallinna 18 – 11 korter. Vahendusteenust osutanud Ö tegi seda ajavahemikul 19.
5. – 19.09.2005 (vt ettevõtte 04.04.2008 kirja) mis ajaliselt haakub K. Lega ennetähtaegse üürilepingu lõpetamisega juunis
6. S. T. Ki 31.07.2008 suuliste seletuste protokolli kohaselt elas perekond aadressil Ravila tn 10 ning sama kinnitab oma seletuses ka H. T. S. T. Ki poolt öeldu järgi ei tehtud
7. aastal Ravila 10 mingeid töid ja vahetevahel juulis-augustis elas K. T ka Tallinna maantee korteris kuid seda seoses eluruumi planeeritud müügiga. Kokkuvõtvalt on maksuhalduri hinnangul kaebaja väited
8. aasta kevadel aadressil Ravila 10 toimunud renoveerimistöödest ja seal elamise võimatusest paljasõnalised, vastuolulised ja tõendamata. Mis puutub külalise (V. Ke) vastuvõtmist ja tema üheks/mõneks ööks majutamisest Tallinna mnt 18 – 11 korterisse, siis ei saa sellestki teha järeldust, et ka K. T ise soovis sinna alaliselt või peamiselt elama asuda. K. T ajutine, mõnel kuupäeval 2005.a. juulija/või augustikuus Tallinna mnt 18 – 11 korteris viibimine, seal augustikuus V. Ke võõrustamine sellise tahte olemasolu ei näita. Maksuhaldur märgib, et üheks reaalset elamist tõendavaks asjaoluks tuleb lugeda elukohas kommunaalteenuste kasutamist ja nende eest tasumist. Nähtuvalt AS E 07.08.2008 ja 09.09.2008 vastustest, tarbiti Tallinna 18 – 11 asuvas korteris elektrit perioodil 07.
9. – 29.08.2005 (k. a.) 42 kWh ja perioodil 29.
10. – 08.09.2005 (k. a.) 0 kWh. Samas oli ülalnimetatud kirjade järgi elektritarve Ravila 10-s perioodil 01.
11. – 08.08.2005 (k.a.) 319 kWh ja perioodil 08.
12. – 14.09.2005 (k. a.) 677 kWh Seega on vastustaja arvates õige ja tõendatud maksuotsuse seisukoht, et K. T ei kasutanud korterit aadressil Tallinna 18 – 11 kuni võõrandamiseni oma alalise (pideva, püsiva) või peamise (põhilise, tähtsaima, olulisema) elukohana, mille tõttu ei laiene temale

§ 15lg 5 p 1 sätestatud tulumaksuvabastus.

Kohtu seisukoht Tühistamisnõudega vaidlustatud maksukohustuse tekkimise aluseks oleva tehingu objekti - korteri aadressil Tallinna mnt 18 -11, mille K. T 19.09.2005 hinnaga 620 000 krooni ära müüs, jättes kasu vara võõrandamisest deklareerimata, oli kaebaja omandanud kinkelepingu kaudu oma emalt oktoobris 2004. aastal. Maksuhalduriga tekkinud vaidluse ajendiks lähtuvalt asja materjalidest võib pidada K. T poolt 16.02.2005 seletuskirjas (tl 42) toodud situatsiooni, kus ema poolt 1990.a. ostetud eluruumi renoveerimiseks oli kulutatud palju aega, vaeva ja raha mistõttu maksumaksjal kujunenud arvamuse kohaselt korteri müügist laekunud raha käsitlemine tuluna polnuks õige. 5 Samas situatsiooni reguleeriv

§ 15

. „Kasu vara võõrandamisest“ lg 5 p 1 sätestab: „tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui: 1) kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või –hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Eeltoodu tähendab, et kinnisasja võõrandamisel on maksuvabastuse tekkimise aluseks antud juhul vaid see, kas müüdud korterit kasutati selle omaniku poolt kuni võõrandamiseni alalise või peamise elukohana või mitte. Seetõttu on põhimõtteliselt õige maksuhalduri poolt toodu, et ema abistamine korteri omandamisjärgselt selle kapitaalremondil. ei ole kuidagi seotud sama eluruumi müügiga

1. aastal (maksuotsus, lk 4 – tl 12). Kohtule esitatud kaebuses ongi K. T loobunud rõhutamast Tallinna mnt 18 – 11 korteriga seonduvaid varasemaid remonte kui vaidlustuse esitamist tinginud sisemist põhjust, kontsentreerudes selle asemel juriidilisele ja loodetavalt enam edu toovale väitele, et ta kasutas võõrandatud korterit enda ja oma perekonna alalise või peamise elukohana ajavahemikus juuli kuni
2. september 2005.a. Füüsilise isiku elukoha õigusliku definitsiooni, millest lähtutakse ka maksuõiguses (Maksukorralduse seaduse § 9 lg 1), annab TsÜS § 14 („Elukoht ja selle muutmine“), mille kohaselt isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamisel elab (lg 1) ja elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta (lg 3). Siinjuures tuleb aga mainida, et sisuliselt on probleem kohast, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, fakti küsimus mille tõendamiseks on kohased tunnistajate ütlused, aga ka dokumentaalsed tõendid, sealhulgas registrite väljavõtted, andmed posti liikumisest, ja kommunaalteenuste tarbimisest jmt. Maksuhaldur on tõenditena välja toonud 21.08.2004 K. T ja K. Le vahel sõlmitud Tallinna mnt 18 asuva eluruumi (lepingus korter nr 7, K. Le seletuses ja teistes dokumentides korter nr 11) üürilepingu (tl 45-46) tähtajaga alates 21.08.2004 kuni 21.08.2005; K. Le seletuse (tl 46), milles viimane üürisuhte olemasolu kinnitab, nimetades lepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjusena 2005.a. juunis omaniku soovi korter ära müüa; majaelaniku J. Ki seletus (tl 47), kelle teada korteris nr 11 peale H. T lahkumist elasid üürilised, enne uue omaniku Sarneti tulekut L ja seejärel veel keegi üksik meesterahvas. K. Td ta majas ega oma korteris 2005.a. käimas näinud ei ole; OÜ Ö 04.04.2008 tõendi (tl 53) selle kohta, et ettevõte vahendus Tallinna tn 18 – 11 korteri müüki alates
3. juulist kuni
4. septembrini; V. K seletuse (tl 54), mille järgi võttis K. T teda 2005.a. augustis üksinda, ilma pereta vastu Tallinna 18 – 11 möbleeritud korteris, kuhu ta seejärel ööbima jäi; 6 Rahvastikuregistri andmed, et K. T elukoht alates 01.10.1999 on Ravila 10, Kuressaare (tl 40). Neist tõendeist järeldub üsna üheselt, et K. T jaoks täitis Tallinna mnt 18 – 11 eluruum
5. aastal väljaüürimise otstarvet. Kuigi K. Le poolt antud seletuse sisu on kaebaja püüdnud igati kahtluse alla seada, nimetades teda tuntud petturiks, tagaotsitavaks ja maksuvõlglaseks ning maksuhalduri poolt lubadustega kallutatud isikuks haakuvad tema tunnistused ometi ülejäänud tõenditega ega ärata kahtlust. K. T, väites vastupidist, viitab oma ema H. T ja abikaasa S T. K seletustele (tl 49-52). H. T seletuse kohaselt tuli Tallinna maantee korter rahasaamiseks ära müüa ning 2005.a. juulis läks poeg just seetõttu, „et oli planeeritud müük“, sinna elama. Seega H. T kuidagi ei tõenda K. T elamaasumist Tallinna maantee eluruumi viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Vastupidi, tegemist sai olla vaid müügivajadusest tingitud ajutise elukohavahetusega. Abikaasa S. T. K tõendab, et
6. aastal elas ta ise Ravila tn 10 eramus niisamuti kui K. T, kes aga juulis-augustis võis kasutada ka (Tallinna maantee) korterit, „võib-olla … müügiplaanidega seoses“. Ravila tänava eramus oli samal ajal tavapärane elu, mingeid töid seal ei tehtud, ka post oli tellitud Ravila tänavale. Seega isegi see kaebaja abikaasalt lähtuv tõend ei lisa midagi avaldaja versiooni teotuseks tema Tallinna maantee korterist kui alalisest või peamisest elukohast. Samuti nähtub S. T. Ki seletusest, et Ravila tn 10 eramus ei teostatud 2005.a. juulis-septembris mingeid sellised (ehitus)töid, mis takistanuksid seal elamist. Võrreldes Ravila tn 10 ja Tallinna maantee 18 korteri elektriarveid nähtub nendest samuti, et põhitarbimine toimus Ravila tänava kuhu oli tellitud postki, mitte Tallinna maantee eluruumis ja kaebaja seletus Tallinna maantee korterisse püsivalt elamaasumisest võib olla tingitud soovist vältida korteri võõrandamisest tekkinud maksukohustust. Viimase võimalusena põhjendamaks oma versiooni korterist Tallinna maanteel kui alalisest ja peamisest elukohast on K. T osutanud ajafaktorile – polevat üldse oluline kui kaua selles on elatud, peaasi et see toimus kuni korteri võõrandamiseni. Ka selle väitega ei saa nõustuda – olukorras kus K. T ajutine viibimine Tallinna maantee korteris seondus ettevalmistatava müügitehinguga puudus kaebajal ju üldse vastavalt TsÜS § 14 lõikele 3 tarvilik tahe oma elukohta muuta – st eeldada ei saa, et K. T soovis jääda korterisse elama ka pärast selle võõrandamist. Seega maksuhalduri järeldus, et kuna K. T korterit aadressil Tallinna mnt 18 – 11 kuni võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana ei kasutanud mistõttu temale ka

§ 15lg 5 p 1 sätestatud tulumaksuvabastus ei laiene, on õige.

HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti ja seepärast kaebuse esitaja taotlus kohtu- (tasutud riigilõiv 4 320.00 krooni) ja õigusteeninduse kulude väljamõistmiseks põhjendatud ei ole. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus 7 o t s u s t a s: 1. Jätta K. T kaebus rahuldamata ja kantud menetluskulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuses tuleb märkida, kas apellant nõustub kirjaliku menetlusega või soovib ise istungil osaleda. A Koppel, halduskohtunik 8