Obsah (4)

§ 4§ 7§ 8§ 16

3-08-118 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 24. aprillil 2008.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja, AS P esindaja vandeadvokaat Heldur Otti, vastustaja, Pärnu Linnaval

) §-dest 9, 10 ja 15, Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 ettekirjutusest nr 722 ja hoiatusest nr 672 ning Supeluse tn 22 hoonele 13.12.207 teostatud ülevaatuse aktist, rakendati sunnivahendina AS-le P sunniraha vastavalt 7 000 ja 10 000 krooni Pärnus, Supeluse tn 22 ehitistel omavolilise ehitisosa lammutamiseks 21.08.2006 tehtud ettekirjutuse nr 722 täitmata jätmise eest 24.09.2007 tehtud hoiatuse pdes 1 ja 2 määratud tähtajaks. Sunniraha vahetuks rakendajaks määratleti Pärnu linn linnavalitsuse kaudu. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud täitekorraldused põhjendamatud, nende väljaandmisega riivati ja nende kehtima jätmisega võidakse rikkuda põhjendamatult Põhiseaduses sätestatud kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust ja õigust omandi puutumatusele, rikutakse AS P õigust seaduslikule ja heale haldusele ning eiratakse oluliselt avalikku huvi ohutu ehitamise (lammutamise) tagamise suhtes. Täitekorralduse põhjendamatus tulenevat avaldaja poolt välja toodud asjaolude kontekstist: A1) Pärnu Linnavalitsuse 26.09.2005 käskkirjaga nr 4-22.2-2/378 „Ehitusloa väljastamine” p-ga 1 otsustati anda välja ehitusluba kinnistule aadressiga Supeluse tn 22 asuva hoone laienduseks telgede 0 ja 5 vahel tingimusel, et vana hooneosa rekonstrueerimistöödele taotletakse ehitusluba peale detailplaneeringu kinnitamist; A2) Supeluse tn 22 detailplaneeringu lõpuni menetlemine ja kehtestamine takerdus naaberkinnistute omanike ja neid järelevalvemenetluses toetanud maavanema vastuseisule põhjendustel, et detailplaneeringu realiseerimisel võib tekkida kahjulikke mõjutusi naaberkinnisasja omanikele; nüüdseks on kõik väidetavad kahjulikud mõjutused kõrvaldatud; A3) halduskohtu menetluses on asi nr 3-07-226 AS P kaebuses Pärnu maavanema toimingu, mis väljendus 31.10.2006 kirjaga Supeluse tn 22 ja 24 kinnistute detailplaneeringu heakskiidust keeldumises, õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja Pärnu Linnavolikogu kohustamiseks otsustama ülearuse viivituseta ära Pärnus, Supeluse 22 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine või mittekehtestamine; B1) Pärnu Linnavalitsuse 21.08.2006 korraldusega nr 722 „Ettekirjutus Supeluse 22 omavolilise ehitise likvideerimiseks” (edaspidi ka lammutamisettekirjutus või Korraldus) p-ga 1 tehti AS-le P ettekirjutus lammutada omavoliliselt ilma ehitusloata ehitatud juurdeehitus Supeluse tn 22 vana hoone kolmandal korrusel arhitektuuribüroo Ede Sui töö nr 62005 korruse plaanil telgedest 0 kuni 5 väljaspool hiljemalt 21.09.2006.a. Korraldusega p-ga 2 kohustati AS P taotlema lammutamiseks ehitusluba; B2) lammutamisettekirjutuse nr 722 üle peetud kohtuvaidluses Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2007 otsusega tühistati korralduse nr 722 p 2, muus osas jäeti korraldus kehtima; AS P poolt esitatud kassatsioonkaebusele Riigikohus menetlusluba ei andnud; B3) ringkonnakohus leidis, et asjaolud, mis lammutamiseks antavas ehitusloas peaksid sisalduma, tuleb kindlaks määrata lammutamisettekirjutuses ja olemasoleva ettekirjutuse alusel on lammutamise teostamine võimalik; vastustaja aga, hoomates lammutamisettekirjutuses lammutamise viisi ja tingimuste määratlemise nõutavust on püüdnud puudust kõrvaldada ja kompenseerida korralduses nr 672 lammutamise kohta antud määratlusega „tavapärasel viisil” ning hiljem, mõistes, et ka selline määratluse ei täida tegelikult Ehituseseaduses sätestatud nõudeid piisava legitiimsusega, nõutanud OÜ-lt G asjatundja arvamuse Supeluse 22 hoone pealisehituse lammutamisega tervele hoonere kaasneda võivate võimalike kahjulike mõjude ja tagajärgede hindamiseks, B4) 24.10.2007 esitas AS P, juhindudes HMS §-st 44 lg 2, linnavalitsusele avalduse haldusmenetluse uuendamiseks lammutamisettekirjutuse nr 722 asjas, taotlusega tunnistada ettekirjutus kehtetuks alates insener V. M märgukirja, milles ta prognoosis lammutamisettekirjutuse täitmise tulemusena suuri vundamendi pöörddeformatsioone, konstruktsioonide purunemisi ja hoone tervikuna inimestele ohtlikuks muutumist, kui uue asjaolu ilmnemise hetkest 24.10.2007; 2 B5) linnavalitsus, rikkudes menetlusnorme, haldusakti vorminõudeid ja hinnates taotleja väiteid valesti, haldusmenetlust ei uuendanud, mille kohta on AS P esitanud halduskaebuse kohtule; Kaebuses Otsusele nr 2 märkis avaldaja täiendavalt Supeluse 22 kinnistu võõrandamise fakti OÜ-le B 21.01.2008 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu alusel (kinnistusraamatu kanne tehtud 28.01.2008) ning osundas eeltooduga seonduvalt te ajaliselt viimane täitekorraldus koormab AS-i P tema kaudu saavutamatu õigusliku eesmärgiga, sest kaebajal puudub pärast kinnistu müümist pädevus lammutamisette – kirjutuse täitmiseks. Seetõttu ei vasta sunniraha näol sunnivahendi rakendamine taotletava eesmärgi saavutamise tagamisele. Kohtuistungil täiendas kaebaja oma väiteid järgmiselt: iga sunnivahendi rakendamine on legitiimne ainult sel juhul kui sellise sunnivahendi rakendamiseks on olemas õiguslik eeldus. EhS § 40 lg 2 ei ole Põhiseadusega kooskõlas kuna jätab määratlemata ettekirjutuseks õigustatud haldusorgani ja selle pädevuse ning protseduuri lammutamisettekirjutusele vastuväidete esitamiseks. Vastustaja seisukohalt on kaebus täielikult põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata, seda järgmistel motiividel. Saab sunniraha määramise otsust põhimõtteliselt tühistada järgmistel alustel: 1) ettekirjutus (

§ 4

lg 1 mõttes, antud juhul Korraldus), mille täitmata jätmise eest on sunniraha määratud, ei ole kehtiv; 2) puudub sunniraha kohaldamise hoiatus (

§ 7

mõttes); 3) kohustus, mille täitmise tagamiseks sunniraha rakendati, on enne sunniraha rakendamist täidetud (

§ 8lg 1 tulenev nõue).

Käesolevas asjas vaidlustatud sunniraha määramise otsuse põhjendatuse hindamisel omavad keskset tähtsust järgmised asjaolud: 1) Korraldus on jõus ja pooltele siduv tulenevalt EhS § 40 lg 3, HMS § 60 lg 2, jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2007 otsusest haldusasjas nr 3-06-1858 ja HKMS § 5 ning TsMS § 457 lg 1); 2) sunniraha kohaldamise hoiatus

§ 7

mõttes on tehtud, kaebaja on selle kätte saanud; 3) Korraldust ei ole täidetud käesoleva ajani ja selles puudub vaidlus (kaebaja on seda ka ise möönnud, soovides käesolevaski asjas Korralduse täitmise keelamist esialgse õiguskaitse taotlusega; 4) sunnirahasid kohaldati Otsustega nr 1 ja 2 hoiatuses toodud ulatuses ja pärast seda, kui olid möödunud hoiatuses märgitud vabatahtliku täimise tähtajad; 5) sunniraha ei ole

§ 4

lg 1 sätestatud ettekirjutuse (antud kaasuses Korralduse) täitmisele suunatud preventiivne vahend. Preventiivseks vahendiks on sunniraha kohaldamise hoiatus

§ 7mõttes.

Sunniraha on 3 haldussunnivahend, mida rakendatakse sanktsioonina sunniraha kohaldamisele eelnenud tegevuse või tegevusetuse eest (antud juhul Korralduse mittetäitmise eest). Sellest tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust kaebaja väide, et ta võõrandas Supeluse 22 kinnistus 21.01.2008 müügitehinguga OÜ-le B. Hoiatuses märgitud vabatahtliku täitmise tähtpäevad olid 10.12.2007 ja 10.01.2008. Otsused tehti vastavalt 17.12.2007 ja 11.01.2008 ehk enne müügilepingu sõlmimist; 6) käesolevas asjas on kujunenud olukord, kus: - on välja antud Hoiatus, milles sätestatud vabatahtliku täitmistähtaegade jooksul ei ole Korraldust täidetud ja - Korralduse täitmist ei ole Hoiatuse tegemisest kuni selles märgitud vabatahtlike täitmistähtaegadeni kordagi peatatud ning samuti ei ole vastava aja jooksul keelatud haldusorganil etteulatuvalt Korralduse asendustäitmist ja - Kaebaja ei ole taotlenud täitmistähtaja pikendamist

§ 8

lg 2 alusel ning - Kaebaja ei ole toonud kaebuses ega sellele eelnevalt välja ühtegi objektiivset põhjust, mis reaalselt oleks takistanud Korralduse täitmist. Kõik kaebaja põhjendused seonduvad sooviga, et Korraldust ei täidetakski. Hea haldus ei anna aga kaebajale õigust loota ja nõuda, et kehtivaid ja seadusejõus haldusakte ei pea täitma. Kaebaja kõikvõimalike asjasse mittepuutuvate väidete kohta selgitab vastustaja järgmist:

1. Kaebusest tervikuna võib välja lugeda, et kaebaja õiguste väidetavad rikkumised seonduvad tegelikult lammutamisettekirjutusega. Oluline on seejuures silmas pidada, et lammutamiskohustuse pani kaebajale Korraldus, mis jäi jõusse ka pärast selle vaidlustamist halduskohtus (asi nr 3-06-1858). Seega hinnati vastavas asjas lammutamiskohustust kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise aspektist. Kui kaebaja jättis vastavas asjas mingid argumendid esitamata, mis olid talle teada või pidid olema teada, siis ei ole kaebajal nende argumentide pinnalt võimalik täitmiseks kohustuslikku lammutamisettekirjutust väärata. Kuigi vaidlustatud otsused riivavad samuti kaebaja majanduslikku positsiooni toimub see õiguspäraselt ja vältimatult.
2. Supeluse 22 suhtes kunagi tulevikus detailplaneeringu võimalik kehtestamine, mis võiks lubada praegu ebaseadusliku ning Korralduse järgi lammutamisele kuuluvat
3. korruse osa, ei mõjuta Korralduse täitmist. Isikul puudub õiguspärane ootus konkreetse planeeringulahenduse kehtestamise suhtes. Pealegi kinnitavad naaberkinnisasjade omanikud A. R ja II. M planeeringu kehtestamisest tekkinud probleemide jätkuvust.
4. Supeluse 22 omanikujärelevalvet teostanud insener V. Mle justkui täiesti ootamatult selgunud tehnilised probleemid lammutamisega seonduvalt pidid kaebajale teada olema juba Korralduse vaidlustamise ajal haldusasjas nr 3-06-
5. Korralduse vastuvõtmisel oli ebaseaduslik ehitustegevus juba toiminud ning tuli seetõttu V. Ml hinnata ebaseadusliku ehitamise võimalikke tagajärgi ning kaebajat sellest informeerida (EhS § 30 lg 2 p 3, § 50 lg 2 p 1, „Ehitise omanikujärelevalve korra“ § 2 lg 3 p 3 ja § 2 lg 5 p 4). Lisaks eeltoodule oli insener V. M ka Supeluse 22 projekteerijaks, mida ta oma 24.10.2007 kirjas eraldi rõhutab. Hoone projekteerijana ei saanud talle alles 2007.a. septembris (ja täiesti „juhuslikult“ alles pärast kaebajale Hoiatuse tegemist) ilmneda
6. 4 korruse ebaseadusliku osa lammutamisega kaasneda võivad mõjutused. Seetõttu oleks kaebaja oma vastavad kaalutlused pidanud esitama haldusasjas nr 3-06-
7. On ilmne, et V. M kiri on loodud eesmärgiga luua kunstlikult alus menetluse uuendamiseks Korralduse asjas.
8. V. M kirjas esitatud väidete sisulist ebaõigsust kinnitab täiendavalt ka prof Mait Metsa seisukoht, et V. M väidetud vajumised, mida lammutamine võiks kaasa tuua, ei vasta Eesti juhtivate spetsialistide uuringutele ning tegelikud võimalikud vajumised on oluliselt väiksemad ning hoone jaoks mitteolulised. Tehnikakandidaat V. J on oma arvamuses rõhutanud, et Supeluse 22
9. korruse säilitamine on otstarbekas, kuid V. J ei välista lammutamise objektiivset tehnoloogilist võimalikkust ega kinnita V. M 24.10.2007 kirjas toodud seisukohti. Vastustaja rõhutab, et kaebaja ise on ebaseaduslikult teinud kõik selleks, et ebaseaduslik ehitus viia nii kaugele kui võimalik ning seejärel rõhuda lammutamise ebamõistlikkusele. Vastustaja viitas kaebaja vastavale tõenäolisele eesmärgile juba haldusasjas nr 3-06-1632 ja 3-06-1858 kuid sellele vaatamata ehitas kaebaja
10. korruse lõpuni, teostas siseviimistluse ja sisustas hotellitoad. Vastuseks kaebaja uutele seisukohtadele EhS § 40 lg 2 põhiseaduse vastasuse kohta leidis linnavalitsuse esindaja, et sellised väited võiksid ehk olla asjakohased lammutamiskorraldust käsitleva kohtuotsuse teistmisel. Antud juhul on tegemist jõusoleva ja täimiseks kohustusliku ettekirjutusega nr
11. Kohtu seisukoht Vaidlustatud Otsustega nr 1 ja 2 rakendati sunnivahendina AS-le P sunniraha vastavalt 7 000 ja 10 000 krooni Pärnus, Supeluse tn 22 ehitistel omavolilise ehitisosa lammutamiseks 21.08.2006 tehtud ettekirjutuse nr 722 täitmata jätmise eest 24.09.2007 tehtud hoiatuse p-des 1 ja 2 määratud tähtajaks.

§ 16

lg 1 kohaselt võib sunnivahendi adressaat halduskohtumenetluse seadustiku sätestatud korras pöörduda kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluse või kahju hüvitamise nõudega halduskohtu poole, kui ta leiab, et sunnivahendi rakendamisega on rikutud või võidakse rikkuda tema õigusi.

§ 8

lg 1 kohaselt sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

§ 8

lg 3 kohaselt sunnivahendit ei tohi rakendada, kui paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud (st kui ettekirjutus on nõuetekohaselt ellu viidud). Käesolevas asja on olemas kehtiv ettekirjutus Supeluse tn 22 omavoliliselt ehitatud hooneosa lammutamiseks ja seda ei ole tähtaegselt täidetud vaatamata tehtud hoiatusele. 5 Seega kõik tingimused sunniraha määramiseks eksisteerivad ning kaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks alust. Olemuselt on sunniraha on haldussunnivahend, mida rakendatakse sanktsioonina sunniraha kohaldamisele eelnenud tegevuse või tegevusetuse eest (antud juhul Korralduse mittetäitmise eest). Sellest tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust kaebaja väide, et ta võõrandas Supeluse 22 kinnistu 21.01.2008 müügilepinguga OÜ-le B. Hoiatuses märgitud vabatahtliku täitmise tähtpäevad olid 10.12.2007 ja 10.01.

1. Otsused tehti vastavalt 17.12.2008 ja 11.01.2008 ehk enne 21.01.2008 müügileping sõlmimist. Kohtuistungil kaebaja poolt välja toodud mõtteavalduse kohta EhS § 40 lg 2 põhiseaduse vastastuse kohta võib öelda järgmist. On lammutamisettekirjutus, mille täitmata jätmine tingiski sunniraha määramise, läbinud kohtuliku kontrolli ning ükski kohus kaebaja poolt osundatud põhiseadusevastasust ei tuvastanud. Tuleneb ju kohaliku omavalitsuse väline ehitusjärelevalve teostamisel oma territooriumil EhS § 59 lg 2, haarates ka ettekirjutuse tegemise õigust (EhS § 59 lg 1 p 8). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 2 sätib, et kui seadus volitab haldusülesannet täitma kohalikku omavalitsusüksust tervikuna, siis määrab omavalitsusüksuse sisepädevuse kindlaks volikogu. Pärnu Linnavolikogu 20.04.2006 määrusega nr 16 kehtestatud „Pärnu linna ehitusmääruse“ § 6 lg 2 p 6 kohaselt kuulub ehitusjärelevalve täitevvõimu, täpsemalt linnavalitsuse planeerimisosakonna kompetentsi. Vastuväiteid ettekirjutusele kui haldusaktile saab esitada selle andmise menetluses vastavalt Haldusmenetluse seadusele. Olemas on ka lammutamisettekirjutuse täitmise menetlus, koosnedes järgmistest elementidest: lammutamisettekirjutuse tegemine, aeg vabatahtlikuks täitmiseks, hoiatuse andmine ning sunnivahendi rakendamine, milleks võib olla nii sunniraha kui asendustäitmine. Neil asjaoludel ei ole EhS § 40 lg 2 kaebaja poolt oletatud põhiseadusevastasus tuvastatav. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pärnu Linnavalituse menetluskulud tasuna õigusabi eest moodustavad koos käibemaksuga 13 841.40 krooni. Kohtu arvates ei olnud selles asjas oma keerukuselt tegemist sellise vaidlusega, milles olnuks hädavajalik välise õigusabi kasutamine. Linnavalitsus oleks pidanud iseseisvalt suutma ennast kohtumenetluses esindada. Seetõttu ei ole õigusabikulud vajalikud HKMS § 93 lg 5 mõttes ja tuleb jätta välja mõistmata. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 93 lg 5 kohus o t s u s t a s:
2. Jätta AS P kaebus täielikult rahuldamata. 6
3. Jätta Pärnu Linnavalitsuse poolt kantud kohtukulud AS-lt P välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 7