Obsah (5)

§ 396§ 1020§ 29§ 1018§ 1023

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2008 Tartu Tsiviilasja number 2-06-2898

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Antud asjas ei leidnud tõendamist, et poolte vahel oleks sõlmitud laenuleping, või et pooltel oli tahe sõlmida laenuleping ning et pooled oleksid kokku leppinud lepingu olulistes tingimustes. Kostja poolt tõendite esitamine nii töövaidluskomisjonile kui ka kohtule ei ole käsitletav laenulepingu sõlmimisena

§ 396lg 1 mõttes.

Käsundita asjaajamine on tegevus, kus üks isik, asjaajaja, teeb midagi teise isiku, soodustatu, kasuks, ilma, et viimane oleks talle andnud õigust tegu teha või kohustanud teda tegu tegema. Asjaajaja tegu võib seisneda soodustatu varaliste huvide, elu või tervise kaitseks tegutsemises, sh tema kohustuste täitmises.

§ 1020

kohaselt enne asjaajamisele asumist peab käsundita asjaajaja soodustatule asjaajamisele asumise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu edasise otsuse asjaajamise kohta, välja arvatud juhul kui, eelnev teatamine ei ole võimalik soodustatu või avalikke huve kahjustamata või kui seda ei saa käsundita asjaajajalt mõistlikult oodata.

§ 29

lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Nii hageja kui ka kostja seletustega, töölepinguga ja hageja ametijuhendiga leidis kinnitust asjaolu, et pooled soovisid astuda tööõiguslikesse suhetesse ning vormistasid sellele ka vastavad dokumendid. Seega on poolte endi seletustega ja käitumisega leidnud tõendamist, et pooled on üheselt aru saanud, et seoses töölepingust tulenevate tööülesannete täitmisega peab hageja tegema teatud toiminguid, nagu bensiini ostmine jms. Sellised toimingud ei ole tõlgendatavad käsundita asjaajamisena

§ 1018mõttes.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS M. Muinasmaa esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu

1. veebruari 2008 otsuse osaliselt ning teha uue otsuse, millega mõista OÜ-lt Malveston M. Muinasmaa kasuks välja saamata jäänud palk summas 75 442.83 krooni, saamata jäänud päevaraha summas 2850 krooni ning lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk summas 4169.50 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleneb hageja palga nõue palgalehtedest, millest nähtub, et kostja on jätnud hagejale välja maksmata 18 641 krooni ning palga nõudest tööde eest mille eest kostja ei ole üldse hagejale palka maksnud summas 56 801.83 krooni. Nõude tõendamiseks ja andmete aluseks on hageja poolt esitatud palgaandmed ja sõidumeerikud, millele kostja vastu ei vaielnud. Lähtuvalt hagejaga sõlmitud töölepingu p-st 2.
2. on hageja tööaja arvestuse aluseks 4 kuuline summeeritud arvestus ja töötasu lepingu p 3.
3. kohaselt oli palk 2500 krooni, tunnitöö arvestuse alusel 20 krooni tund. Töötasu arvestuse juures on lähtutud ainult kostja palgalehtede andmetest. Palga arvestuse tabeli alusel on hagejal saamata töötasu 18 641 krooni. Kostja arvestab oma palgalehtedel tööd sõiduaja järgi, kuid hagejat tööle saates asetas ta hageja olukorda, kus peale auto juhtimise tuli hagejal teha ka hulgaliselt muid töid: vormistada dokumente, sõiduautosid hageja tööauto peale laadida, teel pisiremonti teha jms. Nimetatud tööde tegemiseks kulus hagejal rohkem aega kui kostjapoolses tööaja arvestuses. Nähtuvalt sõidumeerikutest, arvestas kostja töötundide hulka ainult aja, mil hageja autoga sõitis. Arvestamata on nende tööde tegemiseks kuluv aeg, mis olid hageja tööülesandeks. 6 Seega tasus kostja hagejale ainult autoga sõitmise eest ja jättis tasumata töö eest, mis hagejal tuli teha lisaks auto juhtimisele. Kostjal tuleks hüvitada hagejale kogu saamata jäänud palk perioodil 15.03.2004 kuni 30.11.2005 summas 56 801.83 krooni. Kostja ei ole tõendanud, et on hagejale palgana arvestatud summad hagejale ka üle andnud. Ka väljakujunenud kohtupraktika kohaselt loetakse palga väljamaksmine tõendatuks allkirjaga kassa väljamineku orderil või pangaülekandega. Hageja kontoväljavõttest ei nähtu, et töötasu oleks hageja arveldusarvele laekunud. Samuti tuleks kostjal töölähetusega seoses hagejale välja maksta 19 päeva eest, kokku 9500 krooni, lähtudes 500 krooni suurusest päevarahast. Nimetatud nõue tugineb ka kostja poolt töövaidluskomisjonile 05.07.2006 esitatud vastusest, mille kohaselt on töölähetushüvitis 75 kuni 50 EUR-i, seega vähemalt 750 krooni. Kostja ei ole esitanud töölähetuse tasu maksmise alusdokumenti ega töölähetuse arvestust. Seega on põhjendatud töölähetushüvituse nõue kokku summas 9500 krooni. Samuti on õigustatud lõpparve kinnipidamise eest kostjalt välja mõista 4169.50 krooni. Tsiviilõigusliku nõude summa on kokku 190 534.98 krooni. Hageja tsiviilõigusliku nõude sisuks on nende maksete eest raha kättesaamine, mida ta oma raha eest kostja eest maksis selleks, et saaks oma tööd edasi teha: teemaksud ja auto tarvikud (läbipõlenud pirnid, vajalikud puhastusvahendid, vajalik bensiin autode pealelaadimiseks jms). Ilma neid makse tasumata ei olnud võimalik tööülesandeid täita. Kusagil ei ole kirjas, et hageja oleks pidanud autode pealelaadimiseks vajalikku bensiini, oma tööauto kütust, puhastusvahendeid ja pirne enda raha eest ostma, teemakse ja terminali makse enda raha eest tasuma. Niisugusel juhul oleks tal tulnud kogu töölepingu]argne töötasu kulutada kostja eest maksete maksmisele.

§ 1018

lg 1 sätestab, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Antud juhul on täidetud kõik ülaltoodud nõuded. Maksete tasumine oli kostja kui veoteenuse osutaja kohustus. Kostja esitas ka ise töövaidluskomisjonile maksete tasumist tõendavad dokumendid ning pole kunagi eitanud nende tasumise vajalikkust. Kui maksed oleks tasumata jäänud, poleks kostja saanud veoteenust osutada.

§ 1023

lg 1 sätestab, et käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Antud juhul on kulutuste hüvitamine igati põhjendatud, sest kohustuste võtmine oli põhjendatud. Riigikohus on oma 05.12.2007 otsuse nr 3-2-1-107-07 p-s 17 asunud seisukohale, et kui kostjal ja A. Rool puudus kokkulepe, mis kohustas viimast kinnistule kulutusi tegema ja A. Roo kulutuste tegemine ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena

§ 1018

mõttes, võib 7 hageja II nõue tuleneda sellest, et kostjat on soodustatud ilma õigusliku aluseta, st kostja on alusetult rikastunud ja peab saadu välja andma. Seega kui asuda seisukohale, et tegemist ei ole käsundita asjaajamisega, on kostja hageja arvelt ülaltoodud nõudesumma ulatuses alusetult rikastunud. OÜ Malveston esindaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kohus saamata jäänud töötasu osas õigesti tuginenud töölepingule ning asjas kogutud tõenditele. Hageja on sisuliselt käsitlenud oma tavapäraseid tööjuhendist ja töölepingust tulenevaid ülesandeid täiendava tööna, mille eest kostja oleks pidanud talle maksma. Selline lähenemine ei ole õige. Kütuse tankimine on autojuhi töö. Kõikidele nõuetele vastav tankimisseade annab kütust 130 liitrit minutis ning veoauto paagi maht on 1000 liitrit. Seega täiesti tühja paagi täidab tankimisseade 8 minutiga. Hageja on arvestanud ajakulu tankimisele tundides. Asja juurde esitatud tankimisarvetest nähtub, et autojuhid kasutasid tankimisel kaarte ning ei tasunud kütuse eest sularahas. Samuti on arusaamatu hageja arvestus remondile kulunud aja osas. Hageja töövahendiks olnud auto oli suhteliselt uus ning autojuhid ise autosid remontima ei pea. Tavapärased toimingud - pirnide vahetused, jahutusvedeliku kontroll, aknapesu, õlitase mootoris ja muu, ei võta aega tunde ning nende eest on hagejale palk makstud. Hageja on eraldi välja toonud oma arvestuses sõidu ettevalmistuseks kulunud tööaja. Sisuliselt oleks tegemist sellega, kui töötajad hakkaksid nõudma tööandjatelt raha aja eest, et nad hommikul enne tööle tulekut kontrollivad üle, kas neil on vajalikud tööriided ja vahendid olemas. Autojuhi ülesandeks on korraldada ka kauba laadimist. Kui lähtuda normajast koorma puhul, siis on see 1 tund 8-9 sõidukit. Seega kulub keskmiselt ühe sõiduki laadimiseks aega maksimaalselt kuni 10 minutit. Hageja töötasu arvestus toimus tunnitöö alusel, 20 krooni töötund. Tasustamine õhtusel ajal töötamisel koefitsiendiga 20 krooni tund korrutatud 10% ja öisel ajal koefitsiendiga 20 krooni tund korrutatud 20%. Eelnimetatud arvestus vastab seadusele. Hageja ei ole tõendanud, et päevaraha määr oleks pidanud olema suurem kui 350 krooni. Hageja viited lähetusse kaasa antud rahasummade kohta on ekslikud, sest autojuhtidele antakse lisaks lähetusrahadele ka kulutuste tegemiseks raha. Hageja ei saa esitada uuesti nõuet seoses lähetuskuludega. Selline suhte ümberkvalifitseerimine hageja poolt ei ole õiguspärane ning see on vastusolus ka asjas kogutud tõenditega. Tartu Maakohus on õigesti leidnud, et tegemist ei ole käsundita asjaajamisega. Apellatsioonkaebuses toodud Riigikohtu praktika ei ole antud juhul asjakohane. Viidatud Riigikohtu 05.12.2007 otsus nr 3-2-1-107-07 puudutab olukorda, kus kinnisasja omaniku teadmisel tehti tema kinnisasjal ehitustöid. Ka viide alusetule rikastumisele ei ole asjakohane, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks alusetult rikastunud. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes täielikult esimese astme kohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebuses on 8 apellant esitanud oma nõuete põhjendamiseks samu väiteid, milliseid ta esitas esimese astme kohtuski. Maakohus on kõiki esitatud asjaolusid põhjalikult käsitlenud, hinnanud õigesti asjas olevaid tõendeid ning on põhjendatult leidnud, et hagi tuleb rahuldada üksnes osaliselt. Lisaks maakohtu põhjendustele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

1. Põhjendatud ei ole apellandi väited, et maakohus on ebaõigesti mõistnud kostjalt välja saamata jäänud töötasuna vaid 2171 krooni ning jätnud rahuldamata tervikuna hageja täiendava töötasunõude 56801.83 krooni ulatuses. Maakohus on nimetatud nõuete lahendamisel õigesti tuginenud esitatud tõenditele, s.o töölepingule, pangaülekannetele, palgalehtedele, kuluaruannetele ja hageja tuludeklaratsioonidele
2. a ja
3. a maksustatava tulu kohta, ning jätnud põhjendatult kõrvale hageja arvutused väidetavalt saamata palga kohta, millistega kostja menetluses ei nõustunud. Põhjendatud ei ole apellandi viitamine ka asjaolule, et kuna kostja ei esitanud kõiki sõidumeerikuid, siis on põhjendatud kohaldada TsMS § 283 lg 2, miks võimaldab lugeda tõendatuks tõendi taotleja (antud juhul hageja) väited esitamata jäetud dokumendi olemuse ja sisu kohta. Asja materjalidest nähtub, et kostja ei saanud esitada kõiki hageja sõidukil olnud sõidukimeerikuid seetõttu, et neid ei ole säilinud. Kuna vaidlusalusel perioodil kehtinud Euroopa Nõukogu 20.12.1985 määruse nr 3821/85 art 14 lg 2 sätestas, et ettevõtja on kohustatud säilitama veoki salvestuskettad ühe aasta jooksul pärast nende kasutamist ning apellant ei olnud nimetatud tähtaja jooksul taotlenud kostjalt nendest koopiate saamist, siis ei ole vastustaja rikkunud sõidumeerikute hävitamisel pärast säilitamistähtaega seaduse nõudeid ning puudub alus lugeda hageja väiteid tõendatuks TsMS § 283 lg 2 järgi. Põhjendatud ega tõendatud ei ole ka apellandi väited, et kostja tasus hagejale ainult auto juhtimise eest, jättes tasumata muude kokkulepitud tööde (dokumentide vormistamine, sõiduautode hageja veokile pealelaadimine, teel pisiremondi tegemine jms).
4. Põhjendatud ei ole samuti apellandi väited, et maakohus on ebaõigesti välja mõistnud lähetusraha
5. a jaanuari eest ja hüvitise lõpparve kinnipidamise eest väiksematena, kui seadus seda ette näeb. Maakohus on õigesti lähtunud lähetusraha väljamõistmisel 19 päeva eest
6. a jaanuarikuus Vabariigi Valitsuse 22.12.
7. a määrusega nr 453 kehtestatud „Töölähetuse kulude hüvitise ja päevaraha määrad ning väljamaksmise korra“ §-st 10, mille kohaselt on töölähetuse päevaraha alammäär välislähetusel 350 krooni päevas. Apellandi viide nimetatud korra §-s 14 osundatud välislähetuse hüvitise suurusele 500 krooni päevas ei ole asjakohane, kuna korra see punkt sätestab lähetuses viibinud isikute päevarahade maksustamise põhimõtted, mitte välislähetusel väljamakstava päevaraha alammäära. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses õigeks võtnud kohustuse maksta hagejale päevaraha suuremana eelviidatud korras sätestatud alammäärast. Maakohus on õigesti mõistnud hageja kasuks välja hüvitise lõpparve kinnipidamise eest summas 4158.10 krooni, kuna hageja taoline keskmise palga suurus nähtus kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud palgatõendist (töövaidluskomisjoni toimikus lk 34). Apellant pole kaebuses ega ka asja läbivaatamisel apellatsioonikohtus selgitanud, miks tuleks TLS § 119 lg 2 järgset hüvitist välja mõista täiendavalt veel 11.80 krooni.
8. Apellatsioonkaebuse väited pole põhjendatud ka osas, milles vaidlustatakse maakohtu otsust hageja tsiviilõigusliku nõude rahuldamata jätmises. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja poolt väidetavalt omal kulul teemaksude tasumist, auto hoolduseks vajalike tarvikute ning autode pealelaadimiseks bensiini ostmist jms ei saa vaadelda pooltevahelise laenusuhtena ega käsundita asjaajamisena, vaid hageja selline tegevus oli hõlmatud pooltevahelise tööõigussuhtega. Kuna hageja pole tõendanud, et eelnimetatud 9 kulutused välislähetuses viibides tegi ta oma vahendite arvel, siis ei saa hageja nõue kuuluda rahuldamisele ka alusetut rikastumist käsitlevate õigusnormide (

§-d 1027-1042) alusel. Kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud kuluaruanded (töövaidluskomisjoni toimik lk-d 37-125) tõendavad küll hageja välislähetusel tööga seotud kulutuste tegemist, mitte aga seda, et apellant oleks nimetatud kulutused kandnud oma vahendite arvel. Asjaoludest nähtuvalt sai hageja kostjalt enne igat välislähetust kaasa raha töö teostamiseks vajalike kulutuste kandmiseks ning hagejale oli ka kütuse ostmiseks antud kostja poolt kaasa vastav tankimiskaart. Kostja pole menetluses õigeks võtnud, et hageja tegi tööks vajalikke kulutusi oma rahaliste vahendite arvel. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud ka apellatsiooniastmes jätta TsMS § 162 lg 1 kohaselt apellandi kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 10 Egon Konsand