KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-03-596 Tsi

§-le 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Kostjate väitel ei teinud maakohus otsust hageja nõude suhtes kohustada kostjaid tagastama tööriided. Nähtuvalt asja materjalidest, on hageja vaid hagis J. Zorina vastu märkinud nõude kohustada tagastama tööriided (tl 3), D. Reimani vastu sellist nõuet esitatud ei ole (tl 71). Siinkohal on maakohus õigesti leidnud, et kuna vastavalt ITVS § 24 lg-le 1 võivad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks 5 maakohtusse, siis saavad hagimenetluses olla nõueteks samad nõuded, mis olid esitatud töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjonile ei olnud esitatud nõuet J. Zorinalt tööriiete tagastamiseks. Nimetatud nõude osas oleks pidanud hageja esitama iseseisva hagiavalduse (m.h tasuma riigilõivu), kuid ta ei ole seda teinud ning seetõttu ei ole saanud ka maakohus seda menetleda. Seega lähtudes eeltoodust ei ole maakohus rikkunud TsMS § 438 lg 1 sellega, et ei ole võtnud seisukohta J. Zorinile esitatud tööriiete tagastamise nõude osas. Lisaks eeltoodule ei ole ka hageja ise vaidlustanud seda asjaolu, et puudub kohtu seisukoht mõne tema esitatud nõude osas.

1. Alates 01.01.2006 kehtiva ITVS § 24 lg 4 redaktsiooni kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina; sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. OÜ Riistaportti Kaubandus on esitanud taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina 22.10.
2. Avalduse on ta esitanud hagejana ning töövaidluskomisjoni poole pöördunud isikuid on ta käsitlenud kostjatena. Maakohus on ebaõigesti jätnud selgitamata menetlusosalistele õigusliku olukorra ja ITVS § 24 lg 4, kuid samas see asjaolu, et menetlusosaliste protsessuaalne staatus on vastupidine, ei anna alust maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Selline menetlusõiguse normi rikkkumine ei ole kaasa toonud menetlusosaliste õiguste rikkumist.
3. Alusetu on ka kostjate väide, et kohus määras töölepingu lõpetamise aluseks oleva paragrahvi ise, hageja ei ole märkinud, millise TLS paragrahvi järgi oli töölepingu lõpetamine seaduslik. Kostjad on esitanud töövaidluskomisjonile nõude tunnistada töölepingute lõpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu (TLS § 86 p 5) ebaseaduslikuks. Töövaidluskomisjon vaatas töövaidluse läbi kostjate poolt soovitud ulatuses ning kuna hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega, siis pöördus ta sama töövaidluse lahendamiseks kohtusse. Seega on kogu menetluse vältel olnud vaidluse all töölepingute lõpetamise seaduspärasus TLS § 86 p 5 järgi ning maakohus ei ole ise märkinud paragrahvi, mille järgi töölepingute lõpetamine oli seaduslik.
4. Õige on kostjate väide, et maakohus on ebaõigesti mõistnud menetluskulud nendelt välja solidaarselt ning selles osas tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Antud juhul on hageja esitanud kostjate vastu erinevad hagid, mis on liidetud ühte menetlusse, kuid kostjad ei kaitsnud end ühiselt hageja vastu. Kuna tegemist on erinevate hagidega, siis muudab ringkonnakohus kohtuotsust ja kohaldab kostjatele menetluskulude väljamõistmisel osavastutust, mõistes välja kummaltki kostjalt hageja kasuks 2610 krooni. Samas ei ole õigustatud kostjate väited, mis on esitatud seoses sellega, et kohus mõistis välja menetluskulud, mis ei ole põhjendatud ja vajalikud. Asjakohatu on kostjate väide, et kohtukulude nimekiri koos kviitungitega ei vasta Raamatupidamise seaduse §-le
5. Hindamaks, kas menetluskulu on olnud vajalik ja põhjendatud, ei ole vajalik kuludokumendi vastavus Raamatupidamise seaduse §-le 7.

§-le 61 lg 1 (kuulub kohaldamisele Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt) poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Hageja on taotlenud õigusabi eest 4000 krooni väljamõistmist. Maakohus on taotletud summat vähendanud ning leidnud, et vajalik ja põhjendatud oli 2000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et õigusabikulu suuruse veelgi vähendamiseks ei ole alust. Asja materjalidest nähtub, et õigusabi 6 osutaja E. Kakosjan on osa võtnud kohtuistungitest ning seetõttu on alusetu kostjate väide, et tõendamata on üldse E. Kakosjani poolt õigusabi andmine selles protsessis. See, et order on numbrita (tl 182), ei sea kahtluse alla E. Kakosjani poolt õigusabi andmist. Maakohus on õigesti TsMS § 60 lg 1 alusel välja mõistnud kostjatelt hageja kasuks tõlkekulu 600 krooni ning kostjate poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tõlk J. Frõženkova teenuseid kohtuistungil tegelikult ei kasutatud, ei ole aluseks tõlkekulu vähendamisele. Nähtuvalt 30.06.2008 kohtuistungi protokollist, osales tõlk J. Frõženkova kohtuistungil (tl 192). Asjaolu, et reaalselt ei olnudki tõlget vaja, ei vabastanud hagejat tõlgile tasu maksmisest ning seetõttu ka kostjad peavad TsMS § 60 lg 1 alusel hüvitama hagejale tõlkimise kulu.

1. Tõlkimise kulu vähendamise aluseks ei ole kostjate väide, et tõlk T. Riski tõlkis nende arvates ebaõigesti tunnistaja Ari Kalevi Nokela ütlusi. Samuti ei muuda kostjate väited T. Riski poolt tõlgitud tunnistaja ütlusi ebaõigeks. Juhul, kui kostjate arvates T. Riski tõlkis tunnistaja ütlusi ebaõigesti, oli neil õigus koheselt kohtuistungil avaldada oma kahtlusi ja esitada vastavaid vastuväiteid, kuid protokollist nähtuvalt (tl 190-200) nad ei ole seda teinud ning seetõttu on nende hilisemad väited tõlke ebaadekvaatsuse kohta paljasõnalised. Maakohus on õigesti menetluskuluna välja mõistnud tunnistajatasu 2200 krooni ning kostja väited ei anna alust seda vähendada.
2. Maakohus on õigesti hinnanud tunnistaja Ari Kaleva Nokela ütlusi (tl 190-191) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust neid hinnata erinevalt maakohtust. Samuti on maakohus õigesti jätnud rahuldamata kostjate poolt 30.06.2008 kohtuistungil esitatud taotluse kuulata täiendavalt üle tunnistaja (nime märkimata) ja kuulata kostjad vande all üle.

§-le 268 võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Antud juhul on kostjad taotlenud endi ülekuulamist vande all, kuid hageja ei ole sellega nõustunud (tl 193). Seega on kohus TsMS § 268 kohaselt õigesti jätnud kostjate taotluse rahuldamata. Maakohus on määranud menetlusosaliste tõendite ja taotluste esitamise tähtaja (tl 105). Kuna juba oma vastustes hagiavaldustele (tl 30-32, 95-97) leiavad kostjad, et tunnistaja Ari Kaleva Nokela ütlused ei saa olla objektiivsed, siis tulenevalt sellest oli neid piisavalt aega esitada omapoolseid tõendeid selle asjaolu kohta (s.h tunnistaja), kuid nad ei ole seda teinud.

§-le 331 lg 1 kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Antud juhul ei ole kostjad põhistanud tõendi hilisemalt esitamise mõjuvat põhjust ning kuna maakohus leidis, et tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamine põhjustab menetluse lahendamise viibimist, siis oli kohus õigustatud jätma tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata.

1. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust neid hinnata teisiti. Ebaõige on kostjate väide, et maakohus tuvastas nende töötamise ühes vahetuses. Maakohus ei ole tuvastanud nende töötamist ühes vahetuses, vaid on märkinud, et asjaolu, et hageja poolt esitatud kirjalikes kaebustes on märgitud kostjad koos, ei tähenda seda, et nad töötasid koos ajaliselt.
2. TLS § 34 lg 1 järgi määrab katseaja tulemused määrab kindlaks tööandja. Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega, on tal õigus tööleping lõpetada (paragrahvi 86 punkt 5). 7 Tööandja peab töölepingu lõpetamise vaidlustamisel tõendama, miks ta pidas ebarahuldavaks katseaja tulemusi. Antud juhul ongi hageja tööandjana esitanud talle klientide poolt esitatud kirjalikud kaebused (tl 79, 82, 84) tõendamaks seda, miks ta pidas katseaja tulemusi ebarahuldavaks. Kostjate väited hageja poolt esitatud kaebuste võltsituse kohta on paljasõnalised.
3. Vastavalt 01.01.2006 jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt (kehtis kuni 01.01.2006) mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellantide poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja menetluskulude kohta apellatsiooniastmes tõendeid ei ole esitanud.
4. Lähtudes käesoleva otsuse punktis 10 märgitust, tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas ning seetõttu peab TsMS § 654 lg 22 kohaselt ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. Andra Pärsimägi Egon Konsand 8 Viivi Tomson