lg-le 1 kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kuidas kaasomand lõpetada. Kostja on hagi õigeks võtnud nii kirjalikus vastuses kui kohtuistungil avaldatuga. Samas on kostja keeldunud kohtus kompromissi sõlmimisest, mistõttu kompromissi saavutamine kohtuväliselt oleks olnud samuti võimatu ning hagejal oleks tulnud siiski kohtusse pöörduda.
lg 6 kohaselt kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks.
Arvestades asjaolu, et kostja on 2 kohtuistungil keeldunud kompromissi sõlmimisest ning on nõudnud asjas kohtuotsuse tegemist, millest kohus järeldas, et kohtuvälist lahendust poolte kaasomandi lõpetamise vaidlusele ei oleks saavutatud, tuleb hageja menetluskulud panna kostja kanda. Samuti jääb kostja kanda ka riigilõivu see osa, mille tasumisest oli hageja hagi esitamisel vabastatud menetlusabi andmise korras. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Katrin Kivirand taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 29. septembri 2008 otsuse tühistamist menetluskulude jaotuse osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti kohaldatud
lg-t 1, selle asemel tulnuks kohaldada
lg-t 5 ja/või
Hageja seadis kompromissi sõlmimise tingimuseks kõigi menetluskulude (sh riigilõiv ja õigusabikulu) kostja kanda jätmise. Riigilõiv selles asjas on 19 000 krooni, mille tasumisest oli hageja vabastatud 17 100 krooni ulatuses; hageja esindaja õigusabiteenuse kulu on hageja esindaja sõnul 3000 krooni (tuginedes hageja esindaja protokollitud väitele tl 27). Kokku oleks kostjal lisaks tema enda poolt kantud õigusabikulule (vastuse koostamiseks) tulnud hageja poolt välja pakutud kompromissi korral tasuda veel 22 000 krooni. Samas
lg 3 eeldab, et kompromissi sõlmimise korral kannavad pooled oma menetluskulud ise. On arusaadav, et kostja sellisel kujul kompromissist keeldus ning eelistas kohtu poolt otsuse langetamist. Kostja võttis hagi kohe õigeks, oli valmis kompromissi sõlmima ning keeldus sellest vaid seetõttu, et hageja nõudis kompromissi tingimusena, et kostja kannaks kõik menetluskulud. Kohtuistungil hageja tingimustel kompromissist keeldumise tõttu ei saa kuidagi järeldada, et kostja pärast ei oleks saanud vaidlust ka kohtuväliselt lahendada. Kaasomandi lõpetamiseks kohtuväliselt olid olemas kõik võimalused, kui vaid hageja oleks selle nõudega esmalt kostja, mitte kohtu poole pöördunud. Kostja ei andnud hagejale oma käitumisega mingit põhjust hagi esitamiseks. Seda kinnitab asjaolu, et kostja võttis hagi kohe õigeks.
lg 5 kohaselt kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Põhjendamatu hagi esitamisega seotud asjaolud annavad antud juhul alust tugineda ka
lg-le 4, mille kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Nimetatud sättele tugines kostja juba oma kirjalikus vastuses. Kohtusse pöördumisega tekitas hageja kostjale kulutusi õigusabile, mille oleks saanud ära hoida kohtuvälise kokkuleppega. Veel ebaõiglasem oleks see, kui ka hageja kohtukulud (sh nii riigilõiv kui õigusabikulu) jääksid kostja kanda. Lähtudes asjaolust, et kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides, oleks igati olnud põhjendatud jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda; 2) on vääralt tuginetud otsuses
lg-tele 1 ja 2, õige oleks olnud juhinduda
¹ lg-st 1.
¹ lg 1 kohaselt peab kohus asja menetluse lõpetamise korral kompromissi või hagist loobumise tõttu või kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrama menetluse lõpetamise määruses või õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Enne määruse või otsuse tegemist annab kohus menetlusosalistele mõistliku tähtaja oma menetluskulude nimekirja esitamiseks. Vaidlustatavas kohtulahendis ei ole hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust määratud. Samuti ei ole kohus andnud menetlusosalistele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks.
¹ lg-s 1 sätestatu on erinorm
Tuginedes
¹ lg-le 4 ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude kindlaksmääramist üldises korras, s.o
Seega isegi juhul, kui kohtu seisukoht menetluskulude jaotuse osas peaks olema õige, ei 3 ole kostjal võimalik vaidlustatava lahendi alusel menetluskulusid kanda, kuna nende rahalist suurust ei ole otsuses ära toodud. Õigeksvõtul põhineva otsuse korral ei ole hagejal tulenevalt
Kuivõrd vaidlustatavas otsuses ei ole ära toodud ka riigilõivu suurust, ei ole kostjal võimalik seda tasuda.
Seega on kohus menetluskulud õieti jaotanud; 2) on väär seisukoht, et hagi esitamine oli kostjale ootamatu. Hageja oli kostja emaga, kes kinnitas, et esindab oma tütart kaasomandis oleva korteri küsimustes, ühenduses mitu kuud enne hagi esitamist. Hageja oli sõlminud maaklerlepingu, leidnud korterile ostja. Kostja pool oli algul korteri müügiga nõus, kuid kui ostja oli leitud, keeldus korterit müümast. Ka edaspidi püüdis hageja korduvalt kostjaga ühendust võtta. Hageja saatis 25.03.2008 kostjale ka sõnumi sooviga kaasomandi küsimus lahendada. Kostja kinnitas kohtuistungil, et ema edastas talle teate. Kostja keeldus jätkuvalt hagejaga ühendust võtmast, mistõttu hagejal ei jäänud muud üle, kui hagi kohtusse esitada. Kuna otsus ei põhinenud hagi õigeksvõtul, puudub vajadus kohaldada
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Vastavalt
lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vaidlustatud maakohtu otsus, millega jäeti menetluskulud K. Kiviranna kanda, tuleb tühistada ning ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus leidis, et hageja ei ole enne kohtusse pöördumist teatanud kostjale isiklikult, et ta soovib kaasomandi lõpetamist ning et hageja ei ole saanud kostjalt keelduvat vastust seoses kaasomandi lõpetamise taotlusega. Nimetatud asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Vaidlustatud otsusest tulenevalt on kostja hagi õigeks võtnud nii kirjalikus vastuses kui kohtuistungil avaldatuga. Kuna kostja keeldus kohtuistungil kompromissi sõlmimisest, siis asus maakohus seisukohale, et kompromissi saavutamine oleks võimatu ka kohtuväliselt ning seetõttu tuleb menetluskulud panna kostja kanda. Ringkonnakohus maakohtu sellekohase järeldusega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt keeldus kostja kompromissist üksnes seetõttu, et hageja seadis kompromissi sõlmimise tingimuseks poole hageja menetluskulude kostja kanda jätmise 4 (t.l 27). Seega oli põhjuseks, miks kostja keeldus kompromissi sõlmimisest asjaolu, et hageja nõudis temalt menetluskulude tasumist, mitte aga keeldumine kaasomandit lõpetada. Maakohtu järeldus oleks põhjendatud, kui kostja esitanuks vastuväiteid hageja nõudele lõpetada kaasomand. Seega olid eeldused kompromissi sõlmimiseks olemas ning arvestades apellandi taotlust tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 5 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.