Obsah (5)

§ 147§ 146§ 158§ 160§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2008 Tartu Tsiviilasja number 2-08-934

) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega (

§ 147lg 1).

Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Müügilepingu p 1.2 kohaselt kohustub ostja tasuma müügieseme eest 5 (viie) kalendripäeva jooksul arvates müügieseme eest tasumiseks esitatud arvel olevast kuupäevast. Seega muutus nõudele vastav põhikohustus sissenõutavaks järgmiselt: 19.11.2004 arve nr 1351 25.11.2004; 09.12.2004 arve nr 1588 15.12.2004; 11.01.2005 arve nr 39 17.01.

1. Käesolevas asjas hagi katkemise ja peatumise aluseid ei esine ja seega aegusid kõik nõuded 25.11.2007, 15.12.2007 ja 17.01.
2. Hageja esitas hagi 10.03.2008, seega pärast aegumistähtaja möödumist. MAAKOHTU LAHEND
3. Tartu Maakohus jättis
4. septembri 2008 vaheotsusega hagi aegumise kohaldamata ja lõpetas menetluse Õigusbüroo Aspekt OÜ hagis Carplus OÜ vastu. Otsuse kohaselt ei ole nõuded aegunud.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega.

§ 147

lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Pooled olid müügilepingu p-is 1.2 kokku leppinud ostja kohustuse tasuda müügieseme eest 5 kalendripäeva jooksul, arvates esitatud arvel olevast kuupäevast. 19.11.2004, 09.12.2004 ja 11.01.2005 esitatud arvete maksetähtaeg oli 5 päeva. Järelikult muutusid nõuded sissenõutavaks vastavalt 25.11.2004, 15.12.2004 ja 17.01.

1. Õigusbüroo Aspekt OÜ esitas hagi 12.03.
2. Hagi ei ole aegunud, kui aegumine on vahepeal katkenud või peatunud. 17.02.2005 sõlmis AS Vallai kostjaga 2 kokkuleppe võlaga ühinemise ja võlgnevuse ajatamise kohta, mille alusel ühines kostja 2 võlgniku poolel arvete tasumata jätmisest tulenevate kohustustega. 23.10.2007 loovutas AS Vallai nõuded kostja 1 ja 2 vastu Õigusbüroo Aspekt OÜ-le.

§ 158

lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. 17.02.2005 ühines võlgniku poolel kohustusega R. Muttik. Lepingu p 1.3 järgi kinnitas solidaarvõlgnik, et on ka ise vastutav võlgnevuse tekkimise eest. Järelikult katkes 17.02.2005 nõude aegumine. Nõude aegumine algas uuesti solidaarvõlgniku kohustuse sissenõutavaks muutumisega 18.03.2005. Nõude aegumistähtaeg on sellisel juhul 18.03.2008. Õigusbüroo Aspekt OÜ esitas hagi 12.03.2008.

§ 160lg 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega.

Seega peatus hagi aegumine 12.03.2008 ning seetõttu pole hagi aegunud. TsMS § 428 lg 1 p 5 kohaselt kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui asjas poolena osaleva juriidilise isiku lõppemise korral vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Kohtule on 2 esitatud äriregistri teabesüsteemist väljavõte, millest nähtub, et OÜ Carplus on kustutatud 13.08.

1. Seega tuleb lõpetada menetlus OÜ Carplus suhtes. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Riko Muttik taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
3. septembri 2008 vaheotsuse tühistamist osas, mis puudutab käendatava kohustuse, st põhinõude 45 313.80 krooni, viivisnõude 45 300 krooni ja võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõude 5000 krooni aegumist, ning menetluse lõpetamist OÜ Carplus suhtes ja tsiviilasja saatmist esimese astme kohtule aegumise osas uueks läbivaatamiseks ning menetluse lõpetamise osas nõuetekohase menetluse lõpetamise määruse tegemiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on eiratud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (TsMS § 5) ja rikutud TsMS § 442 lg-t
4. Kohus on arvestanud üksnes apellandi kirjalikes menetlusdokumentides esitatud seisukohti ja jätnud arvestamata kohtuistungil esitatud seisukohad. Samas on kohus arvestanud nii vastustaja kirjalikes menetlusdokumentides toodud kui ka vastustaja kohtuistungil esitatud seisukohtadega; 2) on jäetud arvestamata, et apellandi vastu esitatud nõue on aegunud, kuna nõue põhivõlgniku vastu on aegunud. 17.02.2005 kokkulepe on sõlmitud AS Vallai ja apellandi vahel, mitte AS Vallai ja põhivõlgniku OÜ Carplus vahel, mistõttu ei saanud nimetatud kokkulepe katkestada põhivõlgniku OÜ Carplus vastu esitatud nõude aegumist. Tulenevalt VÕS §-st 8 tekivad lepingust õiguslikud tagajärjed üksnes lepingupooltele.

§ 158lg-st 1 tulenevalt peab aegumise katkemiseks nõuet tunnustama kohustatud isik.

OÜ Carplus ei ole 17.02.2005 kokkuleppes nõuet tunnustanud; 3) on jäetud lahendamata küsimus nõude aluseks oleva kokkuleppe sisu (liigi) osas. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-8-06 juhindudes oleks võinud kohus kujundada ka oma seisukoha sõlmitud kokkuleppe liigi osas. Apellant selgitas kohtuistungil, et 17.02.2005 kokkuleppest ei tulene, et apellant omandaks mingi hüve, mistõttu on ka kohtupraktikast tulenevalt tegemist käenduslepinguga. Eeltoodu tõttu ei ole kaevatavast otsusest väljaloetav ka asjaolu, kas kohus luges 17.02.2005 kokkuleppe p-st 1.3 tulenevalt nõude katkenuks põhivõlgniku OÜ Carplus või apellandi suhtes, st kas kohus nõustus apellandi või vastustaja poolt esitatud väidetega. Nii ühel kui teisel juhul puudub kaevatavas otsuses kohtu põhjendus. Seega on jäetud arvestamata, et võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise nõue tuleneb käendatavast kohustusest, st OÜ Carplus ja AS Vallai vahel sõlmitud müügilepingust. Võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise nõue on kahju hüvitamise nõue VÕS § 145 lg 2 tähenduses, mistõttu kohaldub ka võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamise nõudele VÕS § 149 lg

1. Apellant nõustub, et leppetrahvinõue ja intressinõue ei tulene käendatavast kohustusest ja nimetatud nõuete näol on tegemist üksnes AS Vallai ja apellandi vahelise erikokkuleppega, millest tuleneva nõude aegumine ei ole seotud käendatava kohustuse aegumisega; 4) on põhjendamatult lõpetatud menetlus otsusega, mitte määrusega, mistõttu on tehtud lahend vastuolus TsMS § 431 lg-ga 1; 5) on põhjendamatult jäetud menetluskulud menetlusosaliste vahel jaotamata, mistõttu on tehtud lahend vastuolus TsMS § 173 lg-ga
3. Õigusbüroo Aspekt OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. septembri 2008 vaheotsuse muutmata jätmist. 3 Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus analüüsinud ja andnud hinnangu ka poolte kohtuistungil esitatud seisukohtadele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt pole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega pole apellandil mingit alust ette heita, et kohus pole otsuse tegemisel pooli võrdselt kohelnud, jättes arvestamata poole 11.09.2008 kohtuistungil esitatud seisukohad; 2) on kohus piisavalt põhjendanud, miks ta jättis apellandi osas aegumise kohaldamata. Kohus on õigesti järeldanud, et 17.02.2005 katkes nõude aegumine ja algas uuesti solidaarvõlgniku (apellandi) kohustuse sissenõutavaks muutumisega 18.03.2005, mistõttu nõude aegumistähtaeg oli 18.03.2008, kuid hagi esitati 12.03.2008; 3) on kohus selgesõnaliselt järeldanud, et apellant on 17.02.2005 kokkuleppes solidaarvõlgnikuks, mitte käendajaks. 17.02.2005 kokkuleppes on sätestatud, et lepingu sõlmimisel on poolte eesmärk leppida kokku solidaarvõlgniku astumises kohustisse. Sama lepingu p-is 1.3 on solidaarvõlgnikust apellant kinnitanud, et on ka ise vastutav võlgnevuse tekkimise eest ja tunnistab deebitori võlga kreeditori ees. Muuhulgas on 17.02.2005 sõlmitud kokkuleppega võtnud apellant kohustuse ise tasuda kõik lepingus kokkulepitud summad kokkuleppes sätestatud tähtajal. Seega on antud kokkuleppe sõlmimisega apellandist saanud põhivõlgnik; 4) ei ole kohus asja menetlust osaliselt lõpetades rikkunud menetlusenorme olulisel määral, mis tooks kaasa kogu otsuse tühistamise ja oleks põhjendatud asja uueks lahendamiseks saatmine esimese astme kohtule. Käesolevas asjas ei esine TsMS § 656 lg-s 1 sätestatud asjaolusid, milliseid puuduseid ei saaks kõrvaldada ringkonnakohtus; 5) kuna menetluskulude kohtuotsuses kindlaks määramata jätmine ei mõjuta sisuliselt kohtuotsust, siis pole antud juhul tegemist sellise olulise menetlusnormi rikkumisega, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise ja vajaduse asja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
6. septembri 2008 otsus muutmata.
7. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. 7.
8. 17.02.2005 kokkulepe p-s 1.3 kinnitas apellant (solidaarvõlgnik), et ta on ka ise vastutav võlgnevuse tekkimise eest, ta on teadlik võlgnevuse tekkimise alustest ning deebitori (OÜ Carplus) kohustustest kreeditori ees p-s 1.2 nimetatud summa ulatuses. Kokkulepe p 2.1 alusel ühines solidaarvõlgnik kohustisega deebitori poolel ning kinnitas, et vastutab solidaarselt deebitoriga lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kokkulepe p-s 3.5 leppisid pooled kokku, et solidaarvõlgnikul on kohustus teha makseid (kustutada võlga) alates 18.03.2005 igakuuliselt summas 8700 krooni kuni võla täieliku tasumiseni. Eelmärgitud kokkulepe punktide 1.3 ja 2.1 alusel muutus apellant kohustatud isikuks ning tulenevalt

§ 158lg-st 1 katkes aegumine kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.

Seetõttu on ekslik apellandi seisukoht, et kuna 17.02.2005 kokkulepe sõlmiti AS Vallai ja 4 apellandi vahel, siis ei saanud nimetatud kokkulepe katkestada põhivõlgniku OÜ Carplus vastu esitatud nõude aegumist.

§ 162

alusel aegumine peatub ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. Kokkulepe p 3.5 alusel algas aegumine uuesti alates 18.03.2005 ning kuna hagi esitati kohtusse 12.03.2008, siis jättis maakohus põhjendatult aegumise kohaldamata. Kuivõrd apellant muutus 17.02.2005 kokkuleppe alusel kohustatud isikuks ning

§ 158

lg 1 alusel aegumine katkes, siis ei ole iseenesest tähendust asjaolul, kas 17.02.2005 kokkuleppe näol on tegemist kohustusega ühinemisega VÕS § 178 järgi või käenduslepinguga. Seetõttu on põhjendamatu apellandi seisukoht, et maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et 17.02.2005 kokkuleppe sisust ja eesmärgist nähtuvalt oli tegemist kohustusega ühinemisega VÕS § 178 järgi ning seetõttu olid pooled ka pealkirjastanud nimetatud dokumendi kui kokkuleppe võlaga ühinemise ja võlgnevuse ajatamise kohta. Seda, et apellant soovis kohustusega ühineda, kinnitab ka asjaolu, et ta oli OÜ Carplus ainuosanik ja juhatuse liige, ta oli sõlminud äriühingu seadusliku esindajana vaidlusaluse lepingu ning sellest tulenevalt oli tal õiguslik huvi kohustuse täitmise vastu.

§ 147

lg 3 teise lause kohaselt kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-95-08 leidnud, et eelmärgitud sätet tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arve esitamisega. Vaidlusaluse lepingu p-s 1.2 leppisid pooled kokku, et ostja maksekohustus on sõltuvuses arve esitamisega. Eelnevast järelduvalt on maakohus ebaõigesti leidnud, et nõuded muutusid sissenõutavaks vastavalt 25.11.2004, 15.12.2004 ja 17.01.

1. Samas ei ole nimetatud ebatäpne seisukoht viinud maakohut ebaõigele lõppjäreldusele. Kuivõrd maakohus jättis aegumise kohaldamata, siis TsMS § 449 lg 3 alusel menetlus jätkub ning menetluskulude jaotuse otsustab kohus asja sisulise lahendamise käigus. 7.
2. Pooltel ei ole vaidlust selles, et OÜ Carplus on äriregistrist kustutatud ning menetlus tuleb kostja 1 suhtes lõpetada. Apellant on õigesti leidnud, et TsMS § 431 lg 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse määrusega ning seetõttu on maakohtu otsustus menetluse lõpetamise kohta otsusega vastuolus menetlusseadusega. Samas ei ole menetluse osaline lõpetamine otsusega selline rikkumine, mis tingiks asja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus ka selles osas jätta rahuldamata. Andra Pärsimägi Egon Konsand 5 Üllar Roostoja