KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-08-10064 Tsi

§ 367

lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul oli liisingulepingu ülesütlemine tingitud OÜ Matar pankroti tõttu temapoolsest lepingu rikkumisest. Üldtingimuste p 10.2 kohaselt on rentnik kohustatud lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitama Ühisliisingule kõik lepingu lõpetamisega seotud kulud. Kohus leidis, et sõiduauto müügikulu on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud

§ 367lg 4 ja üldtingimuste p 10.2 tähenduses.

Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-112-06 p-s

1. Liisinguandja tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele ja seetõttu ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid müügikulude ebamõistliku suuruse kohta. Müügikulude kohta on hageja esitanud OÜ-le Matar (pankrotis) arve summas 2655 krooni koos käibemaksuga. Müügiteenuse kohta on omakorda hagejale esitanud arve Autolink OÜ, millel on märgitud Daewoo Lanos 1,5 müügikulu 2250 krooni, millele lisades käibemaksu 405 krooni, ongi 2655 krooni. Kohtul ei olnud alust kahelda arve õigsuses ning kuna arve on esitatud koos käibemaksuga, siis kuulub ka kostjalt müügikulu väljamõistmisele koos käibemaksuga. Kohus leidis, et hageja viivise nõue tuleb jätta rahuldamata. PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. OÜ Matar pankrot kuulutati välja 04.01.
2. Hageja ei ole tõendanud, et ta seejärel oleks nõudnud kohustuse täitmist käendajalt.

§ 142

lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Praegusel juhul 3 vastutab kostja kui käendaja 11.07.2002 käenduslepingu alusel OÜ Matar liisingulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise ja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Ene Savolainen taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 14.11.2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõigesti välja mõistetud rendilepingu L02104823 märtsi kuumakse 2851.70, sest AS SEB Ühisliising ei ole esitanud OÜ Matar pankrotimenetlusse mingit taotlust, kuigi pankroti kuulutamisest teavitati kohe ka AS SEB Ühisliisingut. Kohus on jätnud arvestamata, et aprilli kuumakse 2891.37 sõiduauto Daewoo Lanos oli juba üle antud AS SEB Ühisliisingule 30.03.2005 ja aprillikuu arve on valesti esitatud OÜ-le Matar. Samuti on ebaõigesti välja mõistetud sõiduauto müügiteenus summas 2655 krooni. Ka seda arvet pole AS SEB Ühisliising esitanud pankrotimenetlusse. Kohus on jätnud arvestamata, et Ene Savolainen teavitas kohe AS SEB Ühisliisingut, kui esitas pankrotiavalduse septembris
3. a Tartu Maakohtule. E. Savolainen esitas avalduse 04.01.2005 AS SEB Ühisliisingule kasustusrendilepingu ümber vormistamisest OÜ Matarilt Ene Savolaineni nimele. AS SEB Ühiliising polnud üldse huvitatud oma varast, alates september 2004 kuni jaanuar 2005 oleks pidanud AS SEB Ühisliising oma vara (sõiduauto Daewoo Lanos) tagasi võtma, seda paraku ei tehtud. Samuti ei näidanud AS SEB Ühisliising üles mitte mingisugust huvi, kuidas kasutusrendileping ümber vormistada või lõpetada. Alates pankroti väljakuulutamisest hakkas pankrotihaldur Ene Ahas OÜ Matari varasid haldama, Ene Savolainenil ei olnud enam mingeid õigusi OÜ Matari suhtes, ka sõiduauto Daewoo Lanos kuulus pankrotihalduri valdusesse. Sõiduauto Daewoo Lanose andis AS-le SEB Ühisliising üle pankrotihaldur Ene Ahas 30.03.
4. AS SEB Ühisliising ei lõpetanud kasutusrendilepingut lepingu rikkumise pärast, vaid OÜ Matar pankrotihaldur andis sõiduauto üle, mida AS SEB Ühisliising ei tahtnud vastu võtta. AS SEB Ühisliising ei teavitanud Ene Savolainenit, et Lindorff Eesti AS hakkab esindama AS SEB Ühisliising. Ka Lindorff Eesti AS ei ole Ene Savolainenit teavitanud, et ta esindab AS SEB Ühisliising. Lindorff Eesti AS pole Ene Savolaineni nimele tulnud ei märgukirja, arveid ega ka hoiatusi. Arvestada tuleks seda, et AS SEB Ühisliising ei saanud kahju, vaid kasu. Sõiduauto Daewoo Lanos 1,5 oli hästi hoitud ja vähese läbisõiduga 24 715 km (31 kuu jooksul). 16 kuu eest oli jäänud veel liisingut maksta 46 262.92 krooni.
5. AS SEB Liising vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14.11.2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei oma antud tsiviilasja lõpptulemuse kujunemisel tähtsust OÜ Matar pankrotimenetluse kulg. Väide, et vastustaja oleks pidanud oma vara tagasi võtma, on alusetu. Tegemist oli OÜ Matar ja AS SEB Liising vahel sõlmitud kasutusrendilepinguga, mille tingimuste kohaselt tuli lepinguese lepingu tähtaja saabumisel AS SEB Liisingule tagastada. Kuna lepingu tähtaeg ei olnud saabunud ning ei esinenud ka ühtegi seadusest tulenevat alust lepingu eseme tagasivõtmiseks, siis on apellandi selline väide alusetu. Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud liisingulepingu nr L02104823
6. a märtsi kuumakse, olles seda eelnevalt menetlusprotsessi käigus tunnistanud. Kohus on seda ka oma otsuses TsMS § 231 lg 2 alusel arvestanud. Vastustaja on arvamusel, et selline oma seisukoha muutmine on lubamatu ja tuleks tähelepanuta jätta. Apellant vaidlustab kaebuses ka
7. a aprillikuu rendimakse. Tulenevalt OÜ Matar ja AS SEB Liising vahel sõlmitud lepingu üldtingimustest, pidi rentnik tasuma rendimakse vastustajale igaks maksmispäevaks vastava maksmispäeva ja sellele vahetult eelnenud maksmispäeva vahelise ajaperioodi eest. Seega kuulus aprillikuu rendimakse 4 tasumisele eelnenud kuu eest. Liisinguleping lõpetati ennetähtaegselt ja rendiobjekt tagastati vastustajale
8. a märtsikuu lõpuks. Vastustaja on seisukohal, et aprillikuu makse kuulub tasumisele. Ka kohus on asunud samale seisukohale, kuna tegemist oli eelneva kuu (märts 2005) liisingueseme kasutamise eest tasumist vajava maksega, mil rendiobjekt oli veel apellandi kasutada. Apellandi vaidlustatud sõiduauto müügiteenuse arvega ei saa vastustaja samuti nõustuda. Liisingulepingu üldtingimuste p 10.2 järgi on rentnik kohustatud lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hüvitama AS-ile SEB Liising kõik lepingu lõpetamisega seotud kulud, sh sõiduauto müügikulud. Kohus on põhistanud oma seisukohti piisava põhjalikkusega, arvestades seejuures objektiivselt, lisaks seadustele ja poolte poolt esile toodule, ka asjas tähtsust omavaid tõendeid ja senist kohtupraktikat. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
10. novembri 2008 otsus muutmata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
11. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on käsitlenud kõiki poolte esitatud asjaolusid ja tõendeid, kohaldanud õigesti materiaalõigust ning põhjendatult rahuldanud hagi. Apellandi kui käendaja vastutus põhivõlgniku kohustuse täitmise eest tuleneb

§-dest 142 lg 1 ja 145 lg 1, 2 ning maakohus on nimetatud norme õigesti kohaldanud.

§ 145

lg 1 järgi on põhivõlgniku ja käendaja vastutus solidaarne ning hagejal oli õigus nõuda täitmist ka ainult apellandilt. Käendaja vastutuse eeldusteks on kehtiv käendusleping, käendusega tagatava nõude olemasolu ja põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumine. Nimetatud eeldused on käesolevas asjas täidetud ning ükski apellandi väide ei lükka neid ümber. Asjaoludel, et apellant teavitas võlausaldajat põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisest ning, et sellest ajast hakkas pankrotihaldur haldama põhivõlgniku varasid (s.h vaidlusalust sõiduautot), ei ole vaidluse lahendamisel tähendust, kuna need ei tõenda põhivõlgniku poolt kohustuse täitmist. Samuti ei välista apellandi kui käendaja vastutust see, kas võlausaldaja esitas haginõude pankrotimenetluses või mitte. Kuivõrd apellant ei ole tõendanud põhivõlgniku poolt kohustuse täitmist, siis on põhivõlgnik kohustust rikkunud ning võlausaldajal oli alus kasutusrendileping ennetähtaegselt lõpetada. Apellant on kinnitanud, et pankrotihaldur andis sõiduauto võlausaldajale üle 30.03.2005 ning sellest ajast lõpetati ennetähtaegselt kasutusrendileping. Seadusest ega pooltevahelisest lepingust ei tulenenud võlausaldajale kohustust lõpetada kasutusrendilepingut varem kui 30.03.2005 ning apellandi vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Vaidluse lahendamise seisukohalt ei ole tähendust apellandi väitel, keda volitas võlausaldaja end esindama kohtumenetluses. Maakohus on õigesti tõlgendanud rendilepingu üldiste tingimuste p-s 2.1 sisalduvat mõistet „Rendimakse“, mille kohaselt rendimakse tasub rentnik Ühisliisingule igaks maksmispäevaks vastava maksmispäeva ja sellele vahetult eelnenud maksmispäeva vahelise ajaperioodi eest ning sellest tulenevalt mõistnud apellandilt välja tasumata graafikujärgsed rendimaksed 2005. a märtsi 5 ja aprilli eest kokku summas 5743.07 krooni, samuti õigesti kohaldanud

§ 367lg 4 ning mõistnud apellandilt välja sõiduauto müügikulud 2655 krooni.

8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 6 Üllar Roostoja