KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-08-2913 Ts

§ 415

lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Nimetatud sättest tuleneb, et üldjuhul on tarbijakrediidilepingu puhul maksimaalseks viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas (

§ 113lg 1 2.

lause). Üldtingimuste p 6.1 kohaselt krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist krediidiandja poolt kehtestatud hinnakirjas sätestatud määras. Tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Üldtingimustest tulenevalt leidis kohus, et pooled on kokku leppinud, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda seaduses sätestatud määrast. Kohus leidis, et hageja viide

§ 113lg 1 3.

lausele, mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär ja seega on antud juhul viivisemääraks 29,04% võlgnetavalt summalt aastas, ei ole põhjendatud. Kohus leidis, et viivise määra kokkulepe tuleneb lepingu üldtingimustest. Kohus leidis, et kuigi pärast lepingu ülesütlemist asendub intress viivisega, siis üldtingimustest tulenevalt pooled on kokku leppinud, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda seaduses sätestatud määrast, mitte lepingus märgitud intressimäärast. Hageja on arvestanud viivist rahaliste kohustuste ehk tagastamata krediidisumma, võla sissenõudmisega seotud kulude ja leppetrahviga viivitamiselt. Kohus leidis, et üldtingimuste p 6.1 alusel saab viivist nõuda tagastamata krediidilt 59 940.38 krooni ja võla sissenõudmise kuludelt 1400 krooni, kokku summalt 61 340.38 krooni. Seega on kostjatelt välja mõistetava viivise suurus 3771.17 krooni. Lähtudes Ametlikes Teadaannetes avaldatud intressimääradest – alates 01.01.2007 kuni käesoleva ajani 4%, on viivise arvestus alljärgnev: 05.07.200725.01.2008 (61 340.38 x 204 päeva x 11 % ): 365 = 3771.17 krooni. Hageja on arvestanud lepingu ülesütlemisel lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivist 53.64 krooni. Kuna hageja ei ole hagiavalduses selgitanud, kuidas see viivise summa on arvutatud ja millise perioodi eest, tuleb lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis jätta välja mõistmata. Kohus leidis, et kostjatelt tuleb TsMS § 367 ja § 461 lg 4 alusel välja mõista 26.01.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni solidaarselt välja mõista viivis 11 % tagastamata krediidisummalt aastas. 5

§ 113

lg 6 kohaselt viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega viivise väljamõistmine intressilt ei ole põhjendatud. Hageja on esitanud nõude leppetrahvi 11 988.08 krooni nõudes. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Lepingu ülesütlemisel oli tagastamata 59 940.38 krooni krediidisummast. Seega on hageja arvestanud lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 11 988.08 krooni (59940.38 * 20%). Kostjad ei ole vaidlustanud leppetrahvi. Kuid tehingu või selle osa tühisuse tuvastamine on kohtu pädevuses sõltumata poole taotlusest ning TsMS § 438 lg 1 kohaselt on seaduse kohaldamine kohtu ülesanne.

§ 421

kohaselt käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel.

§ 421

eesmärgiks on kaitsta tarbijast krediidivõtjat tarbijakrediidilepingus sisalduvate tingimuste eest, mis on krediidivõtjale seaduses sätestatud tingimustega võrreldes kahjulikumad. Üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat kokkulepet või selle osa ega mõjuta tarbijakrediidilepingu kui terviku kehtivust. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt lepingu ülesütlemisel on krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20 % ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Krediidiandja saab juhul, kui tarbija ei täida lepingu lõppemisel krediidi tagasimaksmise kohustust, nõuda tarbijalt viivitatud summalt viivist. Tulenevalt

§-s 421 sätestatud põhimõttest ei saa krediidiandja täiendada lepingut ja nõuda tarbijalt lisaks viivisele ka leppetrahvi. Üldtingimuste p-s 6.3 ettenähtud leppetrahv on täiendus krediidiandja viivise kokkuleppele ja see on vastuolus § 421 põhimõtetega. Selline kokkulepe on TsÜS § 87 kohaselt seadusega vastuolu tõttu tühine, kuna

§-s 421 sätestatud keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Kohus leidis, et üldtingimuste p

1. on vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja nõude kostjatelt leppetrahvi 11 988.08 krooni väljamõistmiseks. Hageja nõuab kostjatelt võla sissenõudmise ja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kostjad on jätnud lepingu alusel hagejale tasumata kokku 1 400 krooni kostjatele 02.05.2007 ja 04.06.2007 saadetud võla sissenõudmiskirjade, 14.06.2007 saadetud lepingu ülesütlemishoiatuste ning 05.07.2007 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse ja 05.07.2007 käendajale saadetud nõudekirja eest, mistõttu tuleb üldtingimuste p 9.3 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt 1 400 krooni välja mõista. Kohtule on esitatud kostjatele saadetud kirjade koopiad. Kohus leidis, et kuna kostjad on jätnud lepingust tulenevad kohustused täitmata ja seetõttu on hagejal vajalik olnud neile saata kirjad, tuleb need kulud kostjatelt välja mõista. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. AS BIG Pank taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
3. oktoobri otsuse tühistamist osas, millega mõisteti vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 3 771.17 krooni seadusjärgse intressimääraga aastas, alates 26.01.2008 kuni põhinõude täitmiseni viivis põhinõudelt seadusjärgse intressimääraga aastas ja teha uus otsus, millega mõista vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 28 487 krooni määraga 29,04% aastas, sh lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutnud tasumata viivis 6 53,64 krooni, alates 20.02.2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis tagastamata krediidisummalt määraga 29,04% aastas. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kuulub asjas kohaldamisele viivis määraga 29,04%. Apellant on viivise arvestamisel lähtunud

§ 415

lg-st 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Apellandi ja vastustaja vahel kokku lepitud lepingujärgne intressimäär on 29,04% aastas, mis on suurem kui eelnimetatud seadusjärgsed viivisemäärad (ehk praegusel hetkel 11%). Seega tuleb viivisemäära leidmisel lähtuda

§ 113

lg 1 ls-st 3 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist lepingujärgse intressi määra alusel, so 29,04% aastas. Kostjad on alates hagiavalduse esitamisest (25.01.2008) hagejale tasunud kokku 11 000 krooni, millest 1 400 krooni on arvestatud võla sissenõudekulude katteks ja 9 600 krooni krediidisumma katteks. Hageja selgitab, et alates lepingu ülesütlemisest kuni käesoleva hetkeni (perioodil 05.07.2007–19.02.2009) on hageja viivisenõue kokku (koos sissenõutavaks muutunud tasumata viivisega 53,64 krooni) 28 487 krooni (viivise arvestus lisatud); 2) on kohus ebaõigesti jätnud vastustajatelt välja mõistmata enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata viivise. Apellant on esitanud vastustajatele lepingu ülesütlemisel 05.07.2007 lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivise 53.64 krooni nõude. Arvestades, et vastustajad oli viivituses krediidisumma ja intressi maksetega ning

§ 113

lg 6 ei luba viivist intressilt nõuda, on apellant nõudnud viivist krediidisumma tasumisega viivitamise eest. Seega ei ole apellandi poolt lepingu ülesütlemisel 05.07.2007 esitatud viivisenõue 53.64 krooni ebaselge. Antud nõue on esitatud seaduse ja lepingu alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust vastustajatelt solidaarselt väljamõistetud viivise määra (kas 11 % või 29,04 %) ning vastustajatelt solidaarselt lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud viivise 53.64 krooni väljamõistmata jätmise põhjendatuse üle. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes selles osas.
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud maakohtu otsus, millega mõisteti vastustajatelt solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud viivis 3771.17 krooni (intressimääraga 11 % aastas) ja viivis kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 11 % aastas ning jäeti välja mõistmata lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud viivis 53.64 krooni, tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 28 487 krooni, s.h viivise lepingu ülesütlemise aja seisuga 53.64 krooni, (intressimääraga 29,04 % aastas) ning alates 20.02.2009 viivise kuni krediidisumma täieliku tasumiseni 29,04 % aastas. 7 Tarbijakrediidilepingus leppisid pooled kokku intressimääras 29,04 % aastas.

§ 415

lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesolevas seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

§ 113

lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Sama paragrahvi 1. lõike teine lause näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on 14.01.2009 otsuses nr 3-2-1-120-08 leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on hagejal õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, milles pooled leppisid kokku tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud juhul leppisid pooled kokku 29,04 % suuruses intressimääras aastas ja seetõttu on apellatsioonkaebus põhjendatud. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatu ja seetõttu tuleb maakohtu otsus nimetatud osas tühistada. Samuti on põhjendatud apellandi seisukoht, et maakohus on jätnud põhjendamatult vastustajatelt välja mõistmata lepingu ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud viivise 53.64 krooni. Vastustajad olid viivituses krediidisumma tasumisega kuni lepingu ülesütlemiseni 05.07.2007 ning maakohtu põhjendus, et kuna hageja ei ole selgitanud viivisesumma arvestust ja perioodi, siis tuleb nõue selles osas jätta rahuldamata, on ebaõige. Ringkonnakohus märgib, et vastustajad ei ole apellatsioonkaebusele, sh viivise arvestusele, vastuväiteid esitanud. 8. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb menetluskulud apellatsiooniastmes jätta vastustajate kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson 8 Üllar Roostoja