ldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole halduskohtumenetluse seadustiku § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
ldusega nr 459 algatati Rohuneeme tee 125 ja 131 kinnistutega liitmiseks sobiva ca 700 m2 suuruse maa piiride väljaselgitamise menetlus. Vallavalitsus esitas 03.08.2007 maavalitsusele loataotluse vaidlusaluse maatüki erastamiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 12 alusel. Harju maavanem esitas 13.08.2007 järelpärimise Maa-ametile. Maa-amet teatas 16.10.2007 kirjaga, et algatab nimetatud maatüki osas maa riigi omandisse jätmise menetluse. Harju maavanema 23.10.2007 kirjaga nr 2.3-3/4451 teatati Viimsi Vallavalitsusele, et lähtudes Maa-ameti kirjast ja asjaolust, et erastamisele ei kuulu riigi omandisse jäetav maa, ei ole maavalitsusel võimalik Viimsi vallas Rohuneeme külas asuvate Rohuneeme tee 125 ja 131 kinnisasjadega piirneva maa erastamiseks esitatud loataotlust edasi menetleda ja see tagastatakse. Viimsi Vallavalitsuse 14.11.2007 kirjaga (tlk 78) teatati vastuseks E. Tammsaare 30.06.2006 taotlusele, et avaldust ei ole võimalik edasi menetleda, kuna Maa-amet soovib algatada maa riigi omandisse jätmise menetluse, ja teatati, et soovitud maa-alale on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks. Viimsi Vallavalitsuse 07.12.2007
ldusega nr 798 ei nõustutud vaidlusaluse maatüki, suurusega 576 m2, riigi omandisse jätmisega. 4. Eva Tammsaare kaebuses taotleti Harju maavanema kohustamist otsustama Harju maakonnas Viimsi vallas Rohuneeme külas asuva Rohuneeme tee 125 ja Rohuneeme tee 131 kinnisasjadega piirneva maa E. Tammsaarele erastamiseks vajaliku loa andmine või loa andmisest keeldumine. Kaebuse väited: 1) Harju maavanema tegevus rikub kaebaja maareformi seaduse § 22 lg-s 12 antud õigust erastada talle kuuluva kinnisasjaga piirnev maatükk, millest pole võimalik moodustada iseseisvat kinnistut. See õigus on oma olemuselt rahaliselt hinnatav ooteõigus ja kuulub põhiseaduse § 32 kaitsealasse. Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määrusega nr 50 kehtestatud „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise
“ (edaspidi Kord) § 5 lg 1 kohaselt on see õigus seatud sõltuvusse Harju maavanema vastavast loast. Kuna Harju maavanem ei ole kaebaja taotluse suhtes talle määrusega kehtestatud tähtaja jooksul loa andmist või sellest keeldumist kohase haldusaktiga otsustanud, on rikutud põhiseaduse §-s 14 garanteeritud õigust õiglasele menetlusele. Ilma maavanema loata pole kaebaja taotlust võimalik edasi menetleda ning loa andmisest keeldumiseta ei ole kaebajal võimalik oma õigusi halduskohtus sisuliselt kaitsta; 2)
lg 1 kohaselt võib erastamise
ldaja teha loataotluse saamisel vaid otsuse loa andmise või loa andmisest keeldumise kohta. Loataotluse edasisest menetlemisest keeldumise ja taotluse tagastamise võimalust määrus ette ei näe, mistõttu on maavanem ületanud oma volitusi; 3) Tegelikult on probleemi põhjus
lg 1 teise lause „Enne loa andmise otsustamist on erastamise
ldaja kohustuseks kontrollida, kas linna- või vallavalitsuse poolt väljaselgitatud, kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas valitsusasutused on huvitatud väljaselgitatud maatüki riigi omandisse jätmisest, välja arvatud juhul, kui kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa on tekkinud käesoleva määruse § 1 lõike 2 punktis 4 nimetatud alusel ning riik ei ole planeerimismenetluses vastuväiteid või ettepanekuid esitanud ja planeeringu algatamisest on riigi esindajat teavitatud“ osas, mis võimaldab erastamise 2
ldajal tugineda erastamise loa andmisel või sellest keeldumisel pärast maa erastamise avalduse esitamist esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlustele ja valitsusasutuste huvile maatüki riigi omandisse jätmiseks, mida ei ole avaldatud enne maa erastamise avalduste esitamist. Selles osas tuleks määrus jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolu tõttu kehtetuks; 4)
lg 1 teises lauses erastamisõiguse teostamise võimaluse sõltuvusse seadmine riigi abstraktsest huvist maatüki suhtes, millest ei saa iseseisvat kinnistut moodustada, välistab viidatud sätte kohaselt kaebaja erastamisõiguse teostamise täielikult ja on seega käsitatav kaebaja põhiõiguste olulise kitsendamisena, mis saaks PS § 3 lg 1 kohaselt olla kehtestatud vaid formaalse seadusega. Seega on
lg 1 osaliselt vastuolus PS § 3 lg-s 1 sätestatud seaduse reservatsiooni põhimõttega. Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Täitevvõimu tohib teostada üksnes seaduses antud volituse olemasolul. Kõik olulised küsimused riigis peab otsustama seadusandja. MaaRS § 22 lg 12 ei anna võimalust piirata eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa erastamist lähtudes valitsusasutuste huvist või nende esitatud taotlusest selle maa riigi omandisse jätmiseks. Viidatud norm ei anna Vabariigi Valitsusele volitust sellise piirangu kehtestamiseks määrusega.
lg 1 teine lause on praeter legem määrus, mille kehtestamiseks ei ole Riigikogu valitsusele volitust andnud; 5) Alates 27.11.2005 jõustunud MaaRS § 22 lg 12 pidi aitama kaasa eraomandis olevate kinnisasjadega piirnevate selliste maade, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, senisest kiiremale ja lihtsamale liitmisele olemasolevate kinnistutega ja sama eesmärki pidid kandma ka maavanema poolt loa andmine ja erastamistoimingute reguleerimine Vabariigi Valitsuse kehtestatavas
s. Maaomanikke kutsuti korduvalt üles vastavaid avaldusi esitama, et oleks võimalik
stada maaomandit ja et kinnistute vahel ei oleks peremeheliku hooleta maatükke. Tänaseks on tekkinud olukord, kus söötis seisnud maa suhtes, mille vastu riik ega kohalik omavalitsus ei ole 15 aastat kestnud omandireformi käigus kordagi mingit omanikuhuvi üles näidanud, alustati menetlust riigi omandisse jätmiseks. Sellega soovitakse maareformi kulgu pidurdada ja takistada. Kaebajale ei ole esitatud mingit selgitust maa riigi omandisse jätmise huvi tekkimise kohta. Maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamine ei tähenda veel maa riigi omandisse jätmist. Seega võib tekkida olukord, kus hiljem maad siiski riigi omandisse ei jäeta ja erastamisprotsess võib jätkuda. Erastamisprotsessi käigus võib aga uuesti mõnel valitsusasutusel tekkida huvi maa riigi omandisse jätmise vastu ja tekiks lõputu protsess, mis ei aita kaasa maareformi lõpuleviimisele. Lubamatu ja põhiseadusega vastuolus on olukord, kus riik annab võimaluse maa erastamiseks ja hiljem rakendusmäärusega selle õiguse kasutamise võimatuks muudab. Arvestades MaaRS § 22 lg 12 kohast maa erastamise eesmärki, saaks erastamiseks loa andmise üle otsustamisel olla aluseks vaid sellised maa riigi omandisse jätmise taotlused ja selline valitsusasutuste huvi, mis on avaldatud enne konkreetse maatüki suhtes erastamisavalduse esitamist; 6) Vaidlusalusel maatükil puudub igasugune iseseisev kasutusotstarve ja võimalus. Seetõttu on riigi huvi ja vajadus sellise maaribakese riigi omandisse jätmiseks enam kui kaheldav. Liitmine piirneva kinnistuga oleks mõistlik ja loogiline. 5. Tallinna Halduskohtu 12.05.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1)
lg 5 näeb ette, et loa andmisest keeldumise
l lõpetab erastamise
ldaja menetluse otsusega, mis saadetakse linna- või vallavalitsusele. Harju Maavalitsuse 23.10.2007 kirjas on esitatud Viimsi Vallavalitsusele loa andmisest keeldumise põhjendused ja tagastatud seoses loa andmisest keeldumisega loataotlus, mistõttu on ekslik väide sisulise otsuse puudumisest loataotluse kohta; 3
ga teinud kirjalikult vormistatud otsustuse loa andmisest keeldumise kohta, mis on käsitletav haldusaktina. Keeldumise vormistamisega erastamise menetlus lõppes. Seega on õiguspärane loataotluse tagastamine koos toimikuga Viimsi Vallavalitsusele; 3) Isikul on küll õigus taotleda MaaRS § 22 lg 12 alusel tema kinnistuga piirneva maatüki erastamist, kuid see ei tähenda, et maa talle erastatakse. Viidatud sätte alusel maa erastamise eelduseks on maavanema loa olemasolu. Pärast maavanema loa andmist on kõigil piirnevate kinnisasjade omanikel õigus esitada kohalikule omavalitsusele maa erastamise avaldus; 4) Kaebaja taotles jätta haldusasja lahendamisel kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks
lg 1 osas, milles see võimaldab erastamise
ldajal tugineda erastamise loa andmisest keeldumisel sellistele maa riigi omandisse jätmise taotlustele ja valitsusasutuste huvile maatüki riigi omandisse jätmiseks, mida ei ole avaldatud enne maa erastamise avalduse esitamist. Eeltoodust tuleneb, et kaebaja on maavanema vastusest Viimsi Vallavalitsuse loataotlusele mõistnud, et maavanem on keeldunud loa andmisest. Samuti on kaebaja aru saanud, millisel põhjusel maavanem loa andmisest keeldus. Harju maavanem põhjendas oma kirjas loa andmata jätmist; 5) Tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.12.1990 otsusest „Maareformist“, on MaaRS §-s 2 sätestatud reformi põhieesmärgiks riigi omandis oleva maa seniste maakasutussuhete ümberkorraldamine MaaRS § 3 sisu kaudu, so eelkõige endistele omanikele maa tagastamise, riigi omandisse jääva maa kindlaksmääramise ja õiguslikul alusel maad kasutavatele isikutele maa ostueesõigusega erastamise teel. Kaebaja poolt soovitud maa erastamise viis kohaldub pärast nimetatud võimaluste ammendumist. Maa, mille kohta ei ole esitatud tagastamise, ostueesõigusega erastamise, munitsipaliseerimise taotlusi või mida ei ole MaaRS alusel juba jäetud riigi omandisse, on jätkuvalt riigi omandis ja selle maa osas on riigil MaaRS § 36 lg-st 1 tulenevalt eelisõigus otsustada selle maa ümbervormistamine kas riigi maareservina riigi omandisse jätmise teel või muul alusel. Õigusaktides ei ole sätestatud tähtaega maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ega ka maa riigi omandisse jätmiseks; 6) MaaRS § 3 lg-s 1 loetletud maa omandamise vormid on seatud tähtsuse järjekorda (MaaRS § 6 lg 2, § 20 lg 1, § 22, § 26, § 28, § 29 ja § 31). Nendest sätetest tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne. Tegemist ei ole ostueesõigusega erastamisega, vaid MaaRS § 22 lg-s 12 sätestatud võimalusega taotleda teatud tingimustel maa juurdeerastamist. Seega ei tulene seadusest kaebajale õigust nõuda, et riigi omandis olev maa tuleb talle müüa MaaRS-s sätestatud alustel. Samuti ei ole maa riigi omandisse jätmine vastuolus maareformi põhieesmärgiga ega ka PS § 3 lg-ga 1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4
lg 1 suhtes osas, milles see võimaldab erastamise
ldajal tugineda erastamise loa andmisest keeldumisel sellisele maa riigi omandisse jätmise taotlusele ja valitsusasutuste huvile maatüki riigi omandisse jätmiseks, mida ei ole avaldatud enne maa erastamise avalduse esitamist. Väited: 1) Halduskohtu menetluses ei viidatud loa andmise otsustamise faktile. Ka vastustaja ei ole oma vastuskirja ja selle sisu mõistnud kui haldusakti, millega oleks otsustatud kaebajale maa erastamiseks loa mitteandmine. Kirjas märgiti vaid, et maavalitsusel ei ole maa erastamise loataotlust võimalik menetleda, mistõttu see tagastati Viimsi Vallavalitsusele. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Halduskohus ei juhtinud oma võimalikule tuvastusele poolte tähelepanu ega andnud võimalust avaldada selle kohta oma seisukohti; 2) Harju maavanema 23.10.2007 vastuskirja ei ole haldusaktina mõistnud ei kaebaja, vastustaja ega kolmas isik. Kirja adressaat oli Viimsi Vallavalitsus, kes kaebajat maavanema vastusest teavitas. Ka maavanem ei pidanud oma vastuskirja Viimsi Vallavalitsusele haldusaktiks, sest seda ei tehtud teatavaks mitte kaebajale, vaid vallavalitsusele (HMS § 61 lg 1). Maavanema vastuskiri ei vasta HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti nõuetele, kuna sellest ei selgu, kas maavanem on kaebaja loataotluse tagastamisega otsustanud maa erastamise küsimuse lõplikult, sest otsust maa riigi omandisse jätmiseks tehtud ei ole. Kirjas puudub haldusakti obligatoorse tunnusena üksikjuhtumi lõplikuks reguleerimiseks antud otsus või
ldus. Riigikohtu 23.04.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-03 peeti oluliseks, et haldusakti vormistamisel oleks järgitud HMS §-des 54-57 sätestatud nõudeid. Harju maavanema 23.10.2007 kiri viidatud nõuetele ei vasta. Ka viited teistele kohtulahenditele (määrus nr 3-3-1-8-01 ja otsus nr 3-3-1-51-02) ei põhista vastuskirja käsitlemist haldusaktina, sest neis on käsitletud enne HMS jõustumist antud ja kindlatele adressaatidele teatavaks tehtud selgesisulisi otsuseid, mis olemuselt vastavad haldusakti tunnustele; 3) Kui asja arutamisel siiski jõutakse järeldusele, et maavanema kiri vastab haldusakti tunnustele ja on tühistamiskaebusega vaidlustatav haldusakt, on halduskohus rikkunud HKMS § 11 lg 1 p-i
RS § 22 lõikes 12 sätestatud eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, erastamist liitmiseks piirneva kinnisasjaga, tingimusel, et maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul maareformi seaduses sätestatud alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele. Eeltoodust tulenevalt lõpetas keskkonnaministri taotlus maa riigi omandisse jätmiseks loataotluse menetluse maa erastamiseks ja Kord ei kuulunud enam kohaldamisele. 8. Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse seisukohtadega. Põhjendused: 1) Maa, mille kohta ei ole esitatud tagastamise, ostueesõigusega erastamise, munitsipaliseerimise taotlusi või mida ei ole jäetud MaaRS alusel riigi omandisse, on vastavalt EV ÜN 20.12.1990 otsusele „Maareformist“ ja MaaRS § 31 lg-le 2 jätkuvalt riigi omandis ja selle maa osas on riigil MaaRS § 36 lg 1 alusel eelisõigus ka otsustada selle maa ümbervormistamine kas MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse jätmise teel või muul seaduses sätestatud alusel. Maa riigi omandisse jätmine on kõigi teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne; 2) Kaebaja ei ole juurdeerastamiseks taotletava maaüksuse suhtes maa tagastamise õigustatud subjektiks ega ka õiguspäraseks kasutajaks. Seega ei ole tal puutumust vaidlustatud maatüki riigi omandisse jätmise menetlusega. Kuna kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotluse esitamine ei loo taotlejale subjektiivset õigust selle maa omandamiseks, siis ei saa erastamismenetluse algatamata jätmine ega ka selle katkestamine rikkuda taotleja subjektiivseid õigusi talle huvipakkuva maatüki omandamiseks. Loataotluse esitas maavalitsusele Viimsi Vallavalitsus, seega on loataotluse menetluses menetlusosaliseks vallavalitsus, mitte apellant; 3) Harju maavanem keeldus 23.10.2007 kirjas loataotluse menetluse jätkamisest ja tagastas taotluse vallavalitsusele õiguspäraselt. Tegemist on vormivaba otsusega, millest nähtub selgelt haldusorgani seisukoht ja milles on esitatud viitelisena ka õiguslik alus, miks maa ei kuulu erastamisele. Taotletav maaüksus ei ole looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või reformijärgse vea tõttu, vaid maatükk jäi omandisse andmata maa tagastamise õigustatud subjektide ja maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikute puudumise tõttu. Maatükki ei olnud võimalik MaaRS-s sätestatud alustel omandisse anda. Seega on tegemist MaaRS § 31 lg-s 2 nimetatud 6
lg 1 kohaselt otsustab erastamise
ldaja (kelleks
lg 1 kohaselt on maavanem) loa andmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul linna- või vallavalitsuselt dokumentide saamisest arvates.
lg 5 sätestab, et loa andmise
l saadab erastamise
ldaja otsuse linna- või vallavalitsusele erastamise eeltoimingute tegemiseks. Loa andmisest keeldumise
l lõpetab erastamise
ldaja erastamise menetluse loa andmisest keeldumise otsusega, mis saadetakse linna- või vallavalitsusele ning taotluse esitanud kinnisasja omanikule tehakse loa andmisest keeldumise otsus teatavaks allkirja vastu või tähtkirjaga. Ringkonnakohtu istungil selgitas maavanema esindaja, et antud juhul on tegemist taotluse tagastamise toiminguga, mitte loa andmise otsustamise haldusaktiga. Esindaja väitis, et maavanem teeb otsuse erastamise loa andmisest keeldumise kohta juhul, kui ilmneb, et taotletav maatükk ei ole iseseisva kasutamisvõimaluseta siil, riba vms. Käesoleval juhul ei ole maavanem võtnud seisukohta maatüki iseseisva kasutamisvõimaluse olemasolu kohta. Kui maa erastamise takistusena ilmneb riigi huvi nimetatud maatüki suhtes, tagastab maavanem loataotluse toiminguga. Sellisel juhtumil ei kohaldata Korda, mistõttu ei ole kohustuslik ka (keelduva) otsuse langetamine. Maavanema 23.10.2007 kirja sõnastusest ja maavanema selgitusest tulenevalt nõustub ringkonnakohus sellega, et see maavanema kiri ei kujuta endast
lg-s 5 sätestatud keelduvat otsust, olgu selles sättes viidatud keelduva otsuse näol tegemist siis haldusakti või maa erastamise menetluse lõpetamise toiminguga. Maavanema kirjas ei ole väljendatud sisulist mittenõustumist maa erastamisega. Maavanema kirjast ilmneb, et maavanem ei pea erastamise küsimuses võimalikuks seisukohta võtta.
lg 2 kohaselt on erastamise
ldaja loa sisuks „hinnang ja otsustus, kas linnavõi vallavalitsuse poolt väljaselgitatud, kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa vastab seaduses sätestatud kriteeriumidele ja käesoleva määruse § 1 lõikes 2 sätestatud tunnustele ning kas puuduvad käesoleva määruse § 3 lõigetes 2 kuni 4 nimetatud maa erastamist välistavad asjaolud“. Kooskõlastuse alternatiivina võib esmapilgul tulla kõne alla selle loa käsitamine (eel)haldusaktina maa erastamise menetluses. Erinevalt kooskõlastusest ei ole haldusakti võimalik lugeda antuks vaikimisi. Erinevalt haldusaktist ei ole kooskõlastus suunatud haldusest väljapool seisvate isikute õiguste reguleerimisele. Kooskõlastus on menetlustoiming, mis seisneb haldusorgani seisukoha andmises teisele haldusorganile.
alusel antava loa liigitamine haldusakti või kooskõlastuse alla on mõneti keerukas. Ka kooskõlastusel on õiguslikult siduv toime kooskõlastuse adressaadiks oleva haldusorgani jaoks, sest kooskõlastuse saamine on otsuse tegemise eelduseks ja õigusaktist tulenevalt võib asja otsustaval haldusorganil puududa õigus teha kooskõlastuse andmisest keeldumise
l vastupidise sisuga otsust. Ka käesoleval juhul tuleneb
st ja
andmise aluseks olevast MaaRS § 22 lg-st 12, et maa erastamise eelduseks on maavanema luba. Kooskõlastus on tavaliselt asja otsustamisele kaasatud haldusorgani seisukoht lõplikku otsust langetavale haldusorganile.
lg-st 3 tulenevalt langetab maa erastamise otsuse erastamise
ldaja ehk sama organ, kes annab erastamiseks loa
Siiski ei ole käesoleval juhul tegemist asja otsustaja poolt kooskõlastuse adresseerimisega iseendale. Põhilises osas viib MaaRS § 22 lg-s 12 sätestatud maa erastamise menetluse läbi kohalik omavalitsus, kes saab maavanema loa alusel jätkata erastamise eeltoimingute sooritamist. Kohtu arvates on
alusel antava erastamise loa näol olemuselt tegemist mitte eelhaldusakti vaid kooskõlastusega. Sarnaselt kooskõlastusele on luba suunatud eelkõige kohalikule omavalitsusele. Erinevalt loa andmisest keeldumise otsusest ei nõua Kord maavanema poolt loa andmise teatavakstegemist maa erastamist taotlenud kinnisasja omanikule. Loa andmisest keeldumise otsuse teatavakstegemine maavanema poolt maa erastamist taotlenud kinnisasja omanikule on nõutav eeskätt seetõttu, et ühtaegu lõpetatakse selle otsustusega erastamismenetlus. HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt tehakse eelhaldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Eelhaldusaktiga otsustatud küsimusest lähtutakse asja lõplikul lahendamisel.
lg 1 sätestab: „Pärast katastripidajalt käesoleva määruse § 8 lõikes 2 nimetatud dokumentide saamist kontrollib erastamise
ldaja maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Kontrollitakse, kas erastatav maa vastab seaduses sätestatud kriteeriumidele ja käesoleva määruse § 1 lõikes 2 sätestatud tunnustele ning kas on arvestatud käesoleva määruse § 3 lõigetes 2 kuni 4 nimetatud maa erastamist välistavate asjaoludega.“ Seega kohustab
lg 1 erastamise
ldajat hindama uuesti samu küsimusi, mis on
lg 2 alusel otsustatud erastamise loa andmisel, sealjuures on tegemist nii asjaoludega, mis võivad loa andmisele järgneva menetluse ajal muutuda, kui ka asjaoludega, mis põhimõtteliselt ei saa edasise erastamise käigus muutuda – nt maa kuju ja iseseisva kasutamise võimalus. See viitab sellele, et
kehtestamisel ei ole soovitud, et
alusel antav luba oleks siduv ka erastamise
ldaja enda jaoks. 8
lg 2 alusel antav luba on olemuselt kooskõlastus ning maavanem ei ole
s sätestatud tähtaja jooksul keeldunud kooskõlastuse andmisest, ei takista Harju maavanema 23.10.2007 kirjaga loataotluse tagastamine kaebuse esitajale maa erastamise menetluse jätkamist. Seetõttu on tegemist menetlustoiminguga, mis ei määra lõplikult ära menetluse tulemust ning selle menetlustoimingu vaidlustamise õigust kaebuse esitajal ei ole. 15. Eeltoodud põhjustel ei sõltu käesoleva asja lahendamine ka
lg 1 kohaldamisest osas, mille põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist kaebuse esitaja taotleb. Siiski tuleb märkida järgmist.
lg-s 2 nimetatakse mh maa riigi omandisse jätmise taotlust maa erastamist välistavaks asjaoluks. Siiski ei peaks loataotluse esemeks oleva maatüki riigi omandisse jätmiseks üles näidatud valitsusasutuse huvi või taotluse esitamine selle maa riigi omandisse jätmiseks igal juhul võtma erastamise
ldajalt kohustust hinnata sellel maatükil iseseisvalt kasutatava kinnisasja moodustamise võimalikkust ega välistama loa andmist maa erastamiseks piirneva eraomandis oleva kinnisasja omanikule. MaaRS § 22 lg 12 sätestab, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Seega saaks iseseisva kasutusvõimaluseta maatüki seadusest tulenevalt jätta riigi omandisse või anda munitsipaalomandisse üksnes juhul, kui see maatükk liidetakse piirneva riigi või kohaliku omavalitsuse omandis oleva kinnisasjaga. Kui aga tegemist on MaaRS § 22 lg 12 tunnustele mittevastava maatükiga – st maatükiga, mille baasil iseseisvalt kasutatava kinnisasja moodustamine on võimalik – puudub maatükiga piirneva eraomandis oleva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Sel juhul ei saa selle maatüki riigi omandisse jätmine ning erastamiseks loa mitteandmine viidatud kinnisasja omaniku õigusi rikkuda, ükskõik, millal valitsusasutus selle maatüki riigi omandisse jätmise suhtes huvi ilmutab või taotlus selle maa riigi omandisse jätmiseks esitatakse. 16. Kaebuse rahuldamata jätmine oli lõppkokkuvõttes õige ning apellandi väited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse muutmiseks. 17. Menetlusosalised ei ole esitanud apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotlusi. Lauri Madise Viive Ligi Ruth Virkus 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.