← Eesti

3-09-494/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2009. a Tallinnas Haldusasja number 3-09-494 Haldusasi A.N-i kaebus

§ 26lg 1 p 2).

2. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt A.N-i kasuks välja menetluskulud summas 23 850 (kakskümmend kolm tuhat kaheksasada viiskümmend) krooni (

§ 92lg 1).

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest

  1. aprillist
  2. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  3. mail
  4. k.a (

§ 31lg 1, 4).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 27.05.1991 esitasid A.N, L.T ning H-A-J.W avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa ja hoonete tagastamiseks.
  2. 17.01.1994 otsusega nr 1453 (toimiku lk 16) tunnistas Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon Tallinnas, aadressil Põllu tn 77 asuva endise kinnistu nr 1268 N ja sellel paiknevad hooned omandireformi objektiks ja sama vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks L.T 1/3 mõttelises osas, A.N 1/3 mõttelises osas ja H-A-J.W 1/3 mõttelises osas. Otsuse p 2 kohaselt loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E.V-le, A.V-le, A.V-le ja L.T-le võrdsetes mõttelistes osades, kes vastavad ORAS §-s 7 toodud nõuetele.
  3. 21.04.1994 korraldusega nr 689-k (toimiku lk 17) tagastas Tallinna Linnavalitsus Põllu tn 77 elamu korralduse p-s 1.
  4. nimetatud isikutele, kellest H-A-J.W ja L.T on surnud. H-A-J.W suri 17.03.1999 ning tema ainupärijaks on H-M.B (sünd xx.xx.xxxx). L.T suri 17.12.1998 ning tema pärijateks on T.T (sünd xx.xx.xxxx) ja T.T (sünd. xx.xx.xxxx).
  5. 31.05.2007 teatas Tallinna Maa-Amet oma kirjas nr 6.2-2/4095 (toimiku lk 18-19), et kuna L.T ja H-A-J.W on surnud ning nende pärijad on eespool nimetatud maa tagastamise õiguse kaotanud, on Tallinnas aadressil Põllu tn 77 asuva maa tagastamise õigustatud subjektil A.N-il “võimalik kokku leppida Põllu tn 77 asuvale maale hoonestusõiguse seadmises (teiste omandireformi õigustatud subjektide pärijate) kasuks. Pärast eelnimetatud kokkuleppe sõlmimist on teistel õigustatud subjektidel võimalik taotleda Põllu tn 77 asuva maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas.” 17.07.2007 kirjas nr 6-8/1535 (toimiku lk 20-21) kordas Tallinna Maa-Amet oma 31.05.2007 kirjas toodud seisukohta, mille kohaselt “A.N-il on võimalik kokku leppida Põllu tn 77 asuvale maale hoonestusõiguse seadmises. Pärast nimetatud kokkuleppe sõlmimist on A.N-il võimalik taotleda Põllu tn 77 maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas.”
  6. 19.12.2007 sõlmisid A.N, H-M.B, T.T ja T.T, juhindudes Tallinna Maa-Ameti poolt antud juhistest, Tallinna notar Liivi Laos’e poolt koostatud ja tõestatud ning notari ametitoimingute raamatu registri nr 5558 all registreeritud hoonestusõiguse seadmise eelkokkuleppe (toimiku lk 22-26). 20.12.2007 edastas A.N-i esindaja hoonestusõiguse seadmise eelkokkuleppe Tallinna Maa-Ametile koos taotlusega maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas osas (toimiku lk 2830).
  7. 07.03.2008 A.N-ile saadetud teates (toimiku lk 31-32) on Tallinna Maa-amet teavitanud, et Eesti Riigiarhiivi 04.02.1999 arhiiviteatisest nr 72513 TL ja Venemaa Välisministeeriumi 20.06.2003 arhiivitõendist nr 4191 ning nimekirjast nähtuvalt olid Põllu tn 77 vara endised omanikud L.T, A.V, A.V ning A-E.V Saksamaale ümberasujad, mistõttu ei ole võimalik Põllu tn 77 maa tagastamise menetlust jätkata enne, kui on selge, kas Põllu tn 77 endistele vara omanikele on Saksa riigi poolt makstud kompensatsiooni või mitte. Tallinna Maa-Amet osundab eespool märgitud kirjas täiendavalt, et osundatud tõendit “on võimalik saada Saksamaa Riigiarhiivist.” Sama seisukohta on Tallinna Maa-Amet väljendanud ka oma 05.05.2008 kirjas nr 6-8/
  8. 29.09.2008 kirjaga (toimiku lk 33-37) pöördus A.N-i esindaja Saksamaa Liitvabariigi 2 Riigiarhiivi poole eespool nimetatud tõendi saamiseks. Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiiv väljastas Tallinna Maa-Ameti poolt osundatud tõendi 05.11.
  10. 19.11.2008 kirjaga (toimiku lk 38-40) teatas A.N-i esindaja Tallinna Maa-Ametile, et viimase poolt nõutud Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi teatis on temale väljastatud. Kuid 18.12.2008 kirjaga nr 6-8/1209 (toimiku lk 44) teatas Tallinna Maa-Amet, et A.N-i poolt esitatud Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi teatisest ei piisa Põllu tn 77 maa tagastamise menetluse jätkamiseks. Tallinna Maa-Amet selgitas, et ta on pöördunud Rahandusministeeriumi poole palvega selgitada välja, kellele omandireformi õigustatud subjektidest on Saksa riik ümberasumise järel juba kompensatsiooni maksnud. 18.12.2008 teabenõudega (toimiku lk 45-46) pöördus A.N Rahandusministeeriumi poole andmete saamiseks seoses Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivile päringu saatmisega. Eelnimetatud teabenõudele saabunud 31.12.2008 vastuses (toimiku lk 47) teatas Rahandusministeerium, et Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivilt ei ole päritud andmeid A.N-i kohta.
  11. 14.01.2009 saatis A.N-i esindaja Tallinna Maa-Ametile korduva nõude (toimiku lk 48-53) Põllu tn 77 maa tagastamiseks.
  12. Tallinna Maa-ameti 22.01.2009 vastuses A.N-i esindaja 14.01.2009 nõudele (toimiku lk 54) jäi Tallinna Maa-Amet oma varasemate seisukohtade juurde, mille kohaselt keeldub Tallinna Maa-Amet Põllu tn 7 maad tagastamast. Tallinna Maa-Amet asus seisukohale, et varem A.N-i poolt esitatud Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi teatis ei anna ühest vastust sellele, kas Põllu tn 77 endistele omanikele on Saksamaale ümberasumise eest kompensatsiooni makstud või mitte.
  13. 04.03.2009 esitas A.N kohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks lahendada Tallinnas, Põllu tn 77 asuva maa tagastamise küsimus 20 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  14. Maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 14 lg 4 näeb ette, et kui mõnda maa kaasomandi osa ei taotleta tagasi kogu ulatuses, on selle osa nõudeõigusest suuremana tagastamist õigustatud nõudma sama kaasomandi osa õigustatud subjektid. Kaebuse esitaja on tunnistatud Põllu tn 77 õigusvastaselt võõrandatud vara 1/3 suuruse mõttelise osa tagastamise subjektiks ning on sõlminud Põllu tn 77 maa teiste õigustatud subjektide pärijatega H-M.B-ga, T.T-ga ja T.T-ga, kes on kaotanud maa tagastamise nõudeõiguse, hoonestusõiguse seadmise eelkokkuleppe. Kaebuse esitaja on 20.12.2007 edastanud hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe Tallinna MaaAmetile ning taotlenud vaidlusaluse maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas.
  15. Kaebuse esitajat ega ka Põllu tn 77 vara endiseid omanikke ei saa käsitleda Saksamaale ümberasujatena omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lg-s 3 nimetatud tähenduses. Saksa riik ei ole maksnud nendele isikutele ka mistahes kompensatsiooni Saksamaale väidetava ümberasumise järel Eestisse jäänud vara eest. Põllu tn 77 maa omanikud L.T ja A.V (N) ning elanikud A.V ja A-E.V olid sunnitud edasiste võimalike repressioonide tõttu
  16. a alguses ajutiselt Eestist lahkuma ning veetma 9 kuud Saksamaal, Würtzburgis asuvas põgenike laagris.
  17. a novembris pöördusid nimetatud isikud tagasi Eestisse. L.T ning A.N elasid vaidlusaluses 3 Põllu tn 77 asuvas elamus kuni
  18. a sügiseni.
  19. a lahkusid eespool nimetatud isikud sõjapõgenikena Eestist ning asusid alaliselt elama Rootsi. Seega ei olnud Põllu tn 77 endiste omanike A.N-i ja L.T tahe suunatud mitte Eesti Vabariigist ümberasumise korras alaliselt Saksamaale kolimisele, vaid nad soovisid vältida Nõukogude okupatsiooniga kaasneda võivate repressioonide riske. Nimetatud riskide kadumisel pöördusid Põllu tn 77 vara omanikud ning elanikud Eestisse tagasi, kuid vahetult enne Eesti taasokupeerimist Nõukogude Liidu poolt
  20. a olid nad sunnitud taas Eesti Vabariigist lahkuma. Eelviidatud asjaolusid tõendavad L.Tle 19.09.1944 Laevandusettevõtte BERNHARD SERGO & Ko väljastatud sadamaluba ning 02.10.1944 Rootsis Rootsi Riikliku Välismaalaste Järelevalve Komisjoni poolt välja antud välismaalase passi koopiad. Samuti tõendab A.N-i pangaraamat, et A.N on elanud perioodil 13.04.1934 kuni 14.09.
  21. a Tallinnas (pangaraamatus märge “Reval”), praeguses Nõmme linnaosas aadressil Põllu tn
  23. Isegi juhul kui A.N-i saakski käsitleda Saksamaale ümberasujana ORAS § 7 lg 3 mõistes, ei saa see olla A. N-i taotluse menetluse peatamise aluseks. Riigikohtu Üldkogu on oma 10.03.2008 otsuses nr 3-3-2-1-07 seisukohal, et tagada tuleb PS §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Riigikohus on otsesõnu esile toonud, et “neid avaldusi tuleb hakata menetlema” ning kõik avaldused, sh kaebuse esitaja avaldus, tuleb lahendada üldkorras. Põllu tn 77 maa endistele omanikele ei ole makstud mistahes kompensatsiooni Saksamaale kolimisel Eestisse jäänud vara eest ning vastustaja ei ole ega saagi tõendada vastupidist. Tõendamiskoormus, et kaebuse esitaja või teised Põllu tn 77 vara kaasomanikud on üldse mistahes kompensatsiooni Saksa riigilt saanud, lasub vastustajal. Vastustaja venitamist ei saa Põllu tn 77 maa tagastamise haldusmenetluses pidada mingilgi juhul õiguspäraseks. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusest nr 161 “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p 2 kohaselt koguvad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks õigustatud isikute avaldusi läbi vaatavad haldusorganid täiendavaid tõendeid ise. Omandireformi õigustatud subjektile ei saa panna kohustust tõendada, et viimasele ei ole vaidlusalust kompensatsiooni makstud. Juhul, kui haldusorgan asub aga seisukohale, et kaebuse esitajale on vaidlusalust kompensatsiooni makstud, peab haldusorgan seda ise mõistliku aja jooksul tõendama. Olukorras, kus kaebuse esitaja on heauskselt järginud vastustaja poolt antud soovitust ning hankinud Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivist tõendi, millest nähtub kompensatsiooni mittemaksmine, jääb arusaamatuks, miks osundatud tõend vastustajale ei sobi ning miks vastustaja arvab, et Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiiv peaks väljastama Rahandusministeeriumile võimaliku päringu korral teistsuguse sisuga tõendi.
  24. Kaebuse esitaja on juba esitanud haldusorganile ainumõeldava asutuse, s.o. Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi, kinnituse selle kohta, et kaebuse esitajale ega teistele Põllu tn 77 vara tagastamise õigustatud subjektidele ei ole mistahes kompensatsiooni Eestist lahkumisel siia jäänud vara eest makstud. Samuti on kaebuse esitaja korduvalt oma esindaja kaudu kinnitanud, et ei temale ega teistele Põllu tn 77 vara endistele omanikele ei ole Eestisse jäänud vara eest mistahes kompensatsiooni makstud. Kaebuse esitaja hinnangul ei peaks haldusorgan nimetatud kinnitust ette kõrvale jätma ning eeldama, et omandireformi õigustatud subjekt teda petta püüab. HMS § 66 lg-s 1 ja § 67 lg 4 p 6 kohaselt võib haldusorgan haldusakti, mille andmisel on 4 tuginetud isiku esitatud ebaõigetele andmetele ka tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. HMS § 69 lg 1 näeb aga ette, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tuleb tagastada või hüvitada eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Põllu tn 77 maa tagastamise haldusmenetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. A.N esitas vaidlusaluse vara tagastamise avalduse juba
  25. aastal. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 sätestatu kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Senine Põllu tn 77 maa tagastamise menetlus on aga osundatud haldusmenetluse üldpõhimõtet korduvalt ja oluliselt rikkunud. MaaRS § 38 lg 1 alusel Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 23 näeb ette, et omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise otsustab haldusorgan kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Kui haldusorgan ei saa mõjuvatel põhjustel otsustada nimetatud tähtaja jooksul vara tagastamise küsimust, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus vara tagastamise otsustamisel ja teatab tähtaja, mille jooksul küsimus otsustatakse. Vastustaja ei ole vara tagastamise küsimust otsustanud eespooltoodud nimetatud korras märgitud tähtaja jooksul ning samuti puuduvad mõjuvad põhjused osundatud tähtaja pikendamiseks. Tallinna Maa-Ameti selline käitumine riivab ebaproportsionaalselt A.N-i PS §-ga 32 tagatud omandiõigust. A.N on sündinud 11.06.1912 ning on kaebuse esitamise ajal 96-aastane. Edasisel Põllu tn 77 maa tagastamise menetluse venimisel on tõenäoline, et haldusmenetluse tulemus (maa tagastamise otsustamine) ei saabu omandireformi õigustatud subjekti eluajal. Selline viivitus ei ole mitte ainult õigusvastane, vaid ka õigusriigile kohatu.
  26. Tallinna Maa-Amet on korduvalt käitunud A.N-i suhtes sõnamurdlikult. Esmalt on Tallinna Maa-Amet nõudnud A.N-ilt hoonestusõiguse seadmist T.T, T.T ja H-M.B kasuks, selgitades, et Põllu tn 77 maa seejärel tagastatakse. Peale osundatud hoonestusõiguse seadmist on Tallinna Maa-Amet nõudnud A.N-ilt aga Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi tõendi esitamist, mille esitamise järel on Tallinna Maa-Amet otsustanud samu andmeid pärida hoopiski Rahandusministeeriumi vahendusel. Tallinna Maa-Ametil puudub mistahes õiguspärane põhjus jääda ootama Rahandusministeeriumi vahendusel oletatavasti hangitavat täiendavat Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi tõendit selle kohta, et Saksa riik ei ole Põllu tn 77 vara endistele omanikele mistahes rahasummasid kompensatsiooniks maksnud. Isegi kui Rahandusministeerium sellise tõendi kunagi peaks Saksamaa Riigiarhiivilt nõudma, puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, miks selle tõendi sisu peaks erinema A.N-ile endale väljastatud tõendist. Samas on Tallinna Maa-Amet varasemalt palunud vastava tõendi esitada just A.N-il endal. HMS § 3 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Tallinna Maa-Ameti soov küsida Rahandusministeeriumilt täiendavaid andmeid, saab olla ajendatud vaid eesmärgist tuvastada, kas Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivis on andmeid A.N-ile ja teistele Põllu tn 77 vara endistele omanikele kompensatsiooni maksmise kohta. A.N on juba sellekohase tõendi Tallinna MaaAmetile esitanud, mistõttu täiendava haldustoimingu läbi viimine ei saa mingilgi juhul olla proportsionaalne ega vajalik ning haldusmenetluse venitamine sellel ettekäändel on ilmselgelt õigusvastane. Põllu tn 77 maa tagastamise menetluse venitamine on ilmselgelt õigusvastane ning seetõttu taotleb kaebuse esitaja vastustaja kohustamist lahendama Põllu tn 77 maa tagastamise küsimus 20 päeva jooksul arvates Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumisest. 5 VASTUSTAJA SEISUKOHT
  27. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega kohaliku omavalituse viivituse osas Põllu tn 77 maa tagastamisel. Kaebuse esitaja taotlus lahendada maa tagastamise avaldus 20 päeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist on ebamõistlik, sest igasuguse tähtaja andmine peab olema ka reaalselt täidetav. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2001 otsus nr 3-3-1-42-01). Riigikohtu halduskolleegium on samas otsuses leidnud, et kui kohtusse pöördumisele ei ole eelnenud kuuekuulist ajavahemikku, millal õigustatud subjektile maa tagastamise kohta ei oleks olnud kehtivat haldusakti või teda ei oleks informeeritud maa tagastamisega viivitamise põhjustest, siis ei ole alust kohaliku omavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks, seega ei ole sellisel juhul kohalik omavalitsus rikkunud Tagastamise korra p
  28. Kohtule esitatud materjalidest ja selgitustest on näha, et enne kohtusse pöördumist ei olnud üle 6 kuu kestvat tähtaega, millise jooksul ei oleks õigustatud subjekt olnud informeeritud kinnistu nr 1268 tagastamismenetluse olukorrast ja otsuse tegemist takistavatest mõjuvatest põhjustest. Viimane õigustatud subjektile kirjalikult saadetud informatsioon kannab kuupäeva 22.01.
  29. Kirjavahetusele lisaks on toimunud kaebaja esindaja T.T-ga lugematul arvul kirjavahetust, vestlusi telefoni teel ja antud selgitusi e-posti kaudu. Tallinna Linnavalitsus on maa tagastamise õigustatud subjekti informeerinud põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatanud talle ka küsimuse otsustamise tähtaja niivõrd, kuivõrd see oli antud olukorras võimalik, seega ei ole viivitus olnud pahatahtlik ega ebaseaduslik ning ei ole rikutud vara tagastamise korra punktis 49 sätestatut.
  30. Eesti Riigiarhiivi 04.02.1999 arhiiviteatisest nr 72513 TL ja Venemaa Välisministeeriumi 20.06.2003 arhiivitõendist nr 4191 ning nimekirjast tulenevalt olid Põllu tn 77 vara endised omanikud L.T, A.V, A.V ning A-E.V Saksamaale ümberasujad Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 mõistes. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 17 lg 5 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi Kord) punkti 33 kohaselt on kohustus kohalikul omavalitsusel enne avalduse läbivaatamist kontrollida, kas seda vara ei ole juba varem kompenseeritud. Kuigi käesoleval ajal ei ole teada, millise õigusregulatsiooni kehtestab seadusandja, võib eeldada, et olulist tähtsust omab asjaolu, kas ümberasuja on saanud kompensatsiooni mahajäetud vara eest. Ka kehtivad õigusaktid kohustavad välja selgitama, kas varasemalt on taotletava vara eest hüvitist makstud. Samas on võimalik ja vajalik avalduse menetlemisel koguda informatsiooni varasema kompensatsiooni olemasolu või puudumise kohta. Antud juhul on tegemist 10.01.1941 NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingu alusel Saksamaale lahkunud isikute varaga ning seetõttu vajatakse dokumentaalset kinnitust selle kohta, et endise kinnistu eest Saksa Ümberasustamise Usaldusühing või mõni muu pädev organisatsioon omanikele mingeid summasid välja ei maksnud. Tulenevalt eeltoodust on 6 Tallinna Linnavalitsus korduvalt pöördunud Rahandusministeeriumi poole kirjaliku palvega kontrollida lepingute alusel Saksamaale lahkunud isikute vara hüvitamist. Rahandusministeeriumi 04.02.2009 vastusest lähtuvalt vajab Saksamaa Liitvabariigi riigiarhiivi vastus täiendamist ning vastavasisuline kiri on riigiarhiivile ka edastatud. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et andmeid tuleb kontrollida rangelt, mingisuguseid järgiandmisi tegemata ja minimaalsegi kahtluse korral tuleb taotluse läbivaatamine edasi lükata.
  31. Kaebaja esindaja poolt esitatud arhiiviteatise sõnastus on vastuoluline ja põhjustab mõnevõrra arusaamatust. Ühelt poolt teatis kinnitab, et andmeid kompensatsiooni väljamaksmise kohta ei leitud, kuid kaks viimast lauset jätavad mulje, justkui ei oleks arhivaarile kogu viidatud fondi materjal olnud kontrollimiseks kättesaadav ning tuleviks võib ilmneda veel uusi asjaolusid. Kõnealune teatis ei kõrvalda kahtlusi hoonete ja maa varasema kompenseerimise võimalikkuse osas. Kuigi Riigikohtu Üldkogu on 10.03.2008 otsusega nr 3-3-2-1-07 väljendanud kindlat seisukohta Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kohta, ei saa aastate jooksul kujunenud olukorda lahendada pelgalt konstateeringuga, et põhiseadusega vastuolus olnud säte on nüüd kehtetu. Hetkel puudub selge õigusregulatsioon, mis võimaldaks kohalikul omavalitsusel vahepeal peatatud menetluste jätkamist. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud kolm otsust. Kaebuse esitaja seisukoha osas, milles leitakse, et tagastamise menetlust on võimalik läbi viia Riigikohtu 06.12.2006 otsuse nr 33-1-63-05 ja 10.03.2008 otsuse nr 3-3-2-1-07 alusel, jääb vastustaja eriarvamusele. Kuigi Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja märkis otsuses nr 3-3-2-1-07, et ümberasujate avaldusi tuleb hakata menetlema, on linnavalitsus seisukohal, et ümberasujate vara tagastamise avaldusi ei ole võimalik lahendada enne seadusandja poolt kehtestatud täiendavat regulatsiooni, mis näeb ette rakendusnormid ümberasujate vara osas. Ka Riigikohus on kinnitanud täiendava regulatsiooni vajalikkust, märkides, et omandireformi praktilise küljega tegelevad kohalikud omavalitsused vajavad uues olukorras tegutsemiseks selget õiguslikku regulatsiooni. Vaatamata sellele, et ei ole kehtestatud täiendavat regulatsiooni, tuleb kohalikul omavalitsusel tulenevalt ORAS § 17 lg 5 ja Korra punktist 33 kohustus, enne avalduse läbivaatamist kontrollida, kas seda vara ei ole juba varem kompenseeritud. Nii Rahandusministeerium, kui ka Tallinna Linnavalitsus on asunud nimetatud asjaolusid kontrollima. Rahandusministeeriumi 04.02.2009 kirjas märgitakse, et Saksamaa Liitvabariigi riigiarhiivi poolt saadetud õigusakt on puudulikult komplekteeritud ning Rahandusministeerium palub riigiarhiivil seda täiendada. Kuna arhiivipäringu tulemusena kogutud informatsioon ei ole ammendav, tuleb jätkata ümberasujatele kompensatsioonide maksmise asjaolude väljaselgitamist. KOHTU PÕHJENDUSED
  32. Käesolevas haldusasjas on poolte vahel vaidlus selle üle, kas vastustajal on võimalik kaebuse esitajale tagastamismenetluses kogutud tõendite alusel Põllu tn 77 asuv maatükk nõudeõigusest suuremas osas tagastada või tuleb vastustajal eelnevalt ära oodata Rahandusministeeriumi võimalik päring Saksamaa Riigiarhiivile, et tuvastada Saksa riigi poolt kompensatsiooni mittemaksmine Põllu tn 77 asuva vara endistele omanikele. Vaidlus puudub selle üle, et vastustaja poolt Põllu tn. 77 asuva maatüki nõudeõigusest suuremas osas kaebuse esitajale tagastamise korralduse kuni käesoleva ajani mitteandmine on tulenenud vastustaja eelnevalt viidatud seisukohast. Kaebuse esitaja on asunud kaebuses seisukohale, et tegemist on vastustaja õigusvastase viivitusega tagastamiskorralduse andmisel. Vastustaja on seisukohal, et õigusvastast 7 viivitust ei esine, sest enne kohtusse pöördumist ei esinenud üle 6 kuu kestvat tähtaega, mille jooksul ei oleks kaebuse esitaja olnud informeeritud maatüki tagastamismenetluse olukorrast ning otsuse tegemist takistavatest mõjuvatest põhjustest. Kohus uurib kõigepealt, kas tegemist on vastustaja viivitusega (I) ning võtab seejärel seisukoha selles, kas Põllu tn 77 asuva maatüki tagastamine kaebuse esitajale on võimalik (II) ning lahendab viimaks menetluskulude küsimuse (III). I
  33. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr. 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta“ (edaspidi „Vara tagastamise kord“) p 49 kohaselt otsustab õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Kohus märgib, et kaebuse esitaja ei ole kaebuses vaidlustanud vastustaja tegevusetust tagastamiskorralduse andmisel sellel alusel, et vastustaja ei teavitanud teda tagastamiskorralduse andmist takistavatest mõjuvatest põhjustest, vastavalt Vara tagastamise korra punktile
  34. Käesolevas haldusasjas kohtule esitatud materjalidest ning kaebusest ilmneb, et kaebuse esitaja oli kohtusse pöördudes vastustaja viivituse põhjusest teadlik, kuid ei nõustunud sellega. Vara tagastamise korra p 49 ega ka Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2001 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-42-01 väljendatud seisukoht ei välista kaebuse esitaja õigust vaidlustada kohaliku omavalitsuse seisukohta maa tagastamist takistava mõjuva põhjuse olemasolu kohta. Kui kohus asja lahendamisel leiab, et vastustaja poolt esiletoodud põhjus maa tagastamistaotluse edasilükkamiseks ei olnud mõjuv, on vastustaja viivitanud korralduse andmisega olenemata sellest, kas ta informeeris kaebuse esitajat viimase 6 kuu jooksul maatüki tagastamismenetluse olukorrast või mitte. II
  35. Vastustaja on vaidlusaluse maatüki tagastamise menetluses asunud seisukohale, et enne maatüki nõudeõigusest suuremas osas tagastamist A.N-ile tuleb tal ORAS § 17 lõikest 5 ning Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p-st 33 (edaspidi „Kord“) tulenevalt kontrollida, kas 10.01.1941 NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingu alusel Saksamaale lahkunud isikud on saanud vara eest kompensatsiooni. Kõigepealt võtab kohus seisukoha selles, kas Põllu tn 77 endise kinnistu omanikud E.V, A.V, A.V ja L.T olid Saksamaale ümberasujad. Seejärel uurib kohus, kas ORASest või Korrast tuleneb vastustajale kohustus kontrollida Saksa riigi poolt Saksamaale ümberasunute vara kompenseerimist.
  36. Vara tagastamise toimikus sisalduvast Venemaa Välisministeeriumi 20.06.2003 arhiivitõendist nr. 4191 ning sellele lisatud nimekirjast (vara tagastamise toimiku lk. 139), samuti Eesti Riigiarhiivi 04.02.1999 arhiiviteatisest nr. 72513 TL koos sellele lisatud nimekirjaga (vara tagastamise toimiku lk. 194-196) nähtub, et E.V, A.V, A.V ja L.T olid Saksamaale ümberasunute 8 nimekirjades. Samas nähtub Eesti Komitee esimehe Jaan Vilvali poolt Stockholmis
  37. detsembril
  38. a väljastatud teatisest (vara tagastamise toimiku lk. 165), et A.W, A.N ja L.T, kes lahkusid Saksamaale
  39. a veebruaris, saabusid Eestisse tagasi
  40. a novembris, olles viibinud 9 kuud põgenike laagris Saksamaal, Würzburgis. A.W ja L.T põgenesid
  41. a septembris Rootsi, olles seni elanud Põllu 77 aadressil. A.N, kes elas aadressil Põllu 77 kuni
  42. aastani, saabus Rootsi
  43. aastal, pärast viibimist Poolas ja Saksamaal põgenike laagrites. Eeltoodud teatises sisalduvat informatsiooni kinnitavad ka kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud tõendid (toimiku lk. 55-57, tõlked lk 76-77). Tõenditest nähtub, et L.T töötas 19.09.1944 seisuga Tallinnas, laevandusettevõttes Bernhard Sergo & Ko ning seisuga 02.10.1944 oli ta asunud Rootsi, kus talle väljastati Riikliku Välismaalaste Komisjoni poolt ka pass; A.N elas vähemalt ajavahemikus 13.04.1943 – 14.09.1944 Tallinnas, aadressil Põllu
  44. Eeltoodud tõendite alusel on kaebuse esitaja seisukohal, et Põllu tn. 77 endised omanikud ei olnud Saksamaale ümberasujad. Kohus on seisukohal, et eeltoodud isikuid tuleb siiski käsitleda Saksamaale ümberasujatena. Riigikohus nõustus 19.11.2001 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-41-01 Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga järgmiselt: „/…/ väide, "et Martin Luther elas taas Eestis aastatel 1942-1944, põgenes Eestist 1944 ning talle on 1958 aastal Londonis välja antud reisitunnistus 1951 pagulasseisundi konventsiooni alusel, ei lükka ümber tuvastatud asjaolu, et ta lahkus
  45. aastal Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel". Kuna vara tagastamise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isiku pärija, siis on komisjon põhjendatult jätnud selle ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata.“ (otsuse motiveeriva osa p 2). Seega pidas Riigikohus Saksamaale ümberasuja määratlemisel võtmeküsimuseks seda, kas isik lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, mitte asjaolu, kas või millal isik Eestisse tagasi pöördus või Saksamaalt järgmistesse riikidesse põgenes. Eeltoodust lähtuvalt asub kohus seisukohale, et vastustaja on Põllu tn. 77 endise kinnistu omanikke õigesti käsitlenud Saksamaale ümberasujatena.
  46. Vaidlus puudub selle üle, et ORAS § 7 lg 3 on tänaseks kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja ei ole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega. Hoolimata sellest asus Riigikohtu üldkogu
  47. märtsi
  48. a otsuses asjas nr. 3-3-2-1-07 seisukohale, et „ /…/ tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema.“ Seega pidas Riigikohus ORAS-e kehtivat regulatsiooni avalduste menetlemiseks piisavaks, millest saab omakorda teha järelduse, et Saksamaale ümberasunute taotlusi vara tagastamiseks tuleb menetleda analoogiliselt kõigi teiste vara tagastamiseks esitatud taotlustega. Eeltoodule viitab ka Riigikohtu üldkogu poolt
  49. detsembri
  50. a otsuses asjas nr. 3-3-1-63-05 väljendatud seisukoht, mille järgi on ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras (otsuse motiveeriva osa p. 5). Avalduste menetlemine üldises korras tähendab Tallinna Halduskohtu arvates seda, et ka kõiki ORAS-es ja Korras sätestatud nõudeid rakendatakse Saksamaale ümberasunute suhtes võrdselt teiste isikutega. 9
  51. ORAS § 17 lg 5 sätestab: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Korra p 33 sätestab: „Materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  52. veebruari
  53. a määruse nr. 81 või muul alusel.“ Kohus on seisukohal, et ORAS-est ega Korrast ei tulene vastustajale kohustust kontrollida tagastamisele kuuluva vara eest omandireformi subjektile kompensatsiooni maksmist Saksa või mõne muu välisriigi poolt. ORAS § 17 lg 5 välistab vara tagastamise omandireformi subjektile olukorras, kus vara taotlejale või mõnele teisele isikule on omandireformi käigus sama vara juba kompenseeritud või tagastatud. Samal eesmärgil nõuab Korra p 33 materjalide ettevalmistamisel avalduses märgitud vara tagastamise või selle eest kompensatsiooni maksmise kontrollimist. Kuigi ORAS § 17 lõike 5 ja Korra p 33 mõttega ei ole vastuolus vara tagastamata jätmine isikule, kellele see on Saksa või mõne muu välisriigi poolt kompenseeritud, ei ole nimetatud sätted välisriiki päringute tegemise eesmärgil tagastamismenetluse edasilükkamise aluseks, vastasel juhul muutuks vara tagastamine Vara tagastamise korra p-s 49 ettenähtud tähtaja jooksul võimatuks. Ühtlasi märgib kohus, et kui seadusandja oleks kehtiva ORAS § 17 lõikega 5 ning Korra p-ga 33 soovinud seada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise Saksa riiki ümberasujatele sõltuvusse Saksamaalt saadava päringu vastusest, ei oleks olnud vajalik ORAS § 7 lõikega 3 (kehtetu alates 12.10.2006) eraldi sätestada, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seega ei pannud seadusandja veel enne ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamist vastu võetud sätetega kohalikule omavalitsusele kohustust kontrollida omandireformi õigustatud subjekti suhtes ORAS § 17 lõike 5 kohalduvust välisriiki teostatavate päringute alusel. Asjaolu, et seadusandja ei ole tänaseni Saksamaale ümberasunute suhtes ORAS-es täiendavaid nõudeid ega tähtaegu kehtestanud tähendab seda, et vastustajal ei ole seaduslikku alust kohaldada ORAS § 17 lõiget 5 ning Korra p-i 33 Saksamaale ümberasunute suhtes teistest vara tagastamist taotlevatest isikutest erinevalt (kohtul puuduvad andmed selle kohta, et vastustaja oleks pöördunud päringutega Saksamaa või muu välisriigi poole nende omandireformi subjektide osas, kes ei olnud Saksamaale ümberasujad), eirates sellega oluliselt Vara tagastamise korras sätestatud tähtaegu.
  54. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitaja ja ka teised omandireformi õigustatud subjektid on eitanud Saksa riigi poolt mistahes kompensatsiooni saamist. Samuti on Saksamaa Liiduarhiiv saatnud 12.11.2008 kaebuse esitajat esindavale advokaadibüroole vastuseks nende päringule kirja, millest selgub, et Saksamaa Liiduarhiiv hoiustab Saksamaa Ümberasujate Usaldusühingu inventari (DUT, signatuur R 1702), kuid vastava inventari hulgas A.N-i (W), L.T ja H-A-J.W kohta dokumendid puuduvad, millest võib ka järeldada, et andmeid ei ole veel kas üle antud või kasutusele võetud. Kirja kohaselt võtab allkirjastamata aktide ülevaatamine veel mõne aasta aega (toimiku lk. 43). Haldusasja materjalidest nähtuvalt taotles Tallinna Linnavalitsus hoolimata advokaadibüroo päringule vastuse saamisest samasuguse päringu tegemist Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivile ka Rahandusministeeriumilt, kuid viimane ei olnud 31.12.2008 seisuga Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivile Põllu tn 77 vara endiste omanike osas päringut teinud (toimiku lk. 47). Kohtuistungil selgitas vastustaja esindaja, et ka 04.02.2009 seisuga ei olnud Rahandusministeerium Põllu tn 77 vara endiste omanike osas päringut teinud ning 10 vastustaja ei osanud öelda, millal Rahandusministeerium võiks vastava päringu teha (kohtuistungi protokolli lk. 2). Haldusasja materjalidest saab ühtlasi järeldada, et olenemata sellest, kas Rahandusministeerium Põllu tn. 77 vara endisi omanikke puudutava päringu Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivile esitaks või mitte, ei pruugiks vastus kompensatsiooni saamise või mittesaamise kohta lõplikult selguda enne paari aasta möödumist, mis tooks omakorda kaasa tagastamismenetluse viibimise mitme aasta jooksul. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja tagastamistaotluse sõltuvusse seadmine Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi võimalikust tulevikus antavast vastusest ei ole ilmselgelt ORAS § 17 lg 5 ja Korra p 33 eesmärkidega kooskõlas, eirab ilma mõjuva põhjuseta Vara tagastamise korra p-s 49 sätestatud vara tagastamise tähtaega ning on seetõttu õigusvastane. Vara tagastamistaotluse lahendamiseks piisab kohtu arvates Tallinna Linnavalitsuse käsutuses olevatest andmetest sama vara mittekompenseerimise ja mittetagastamise kohta omandireformi menetluses ning kaebuse esitaja kinnitusest, et ta ei ole Saksa riigilt kompensatsiooni saanud. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et juhul, kui pärast maa tagastamise korralduse vastuvõtmist peaks ilmnema, et Põllu tn. 77 vara endistele omanikele on vara maksumus juba Saksa riigi poolt hüvitatud ning nad on esitanud Tallinna Linnavalitsusele vara tagastamise menetluses ebaõigeid väiteid, on vastustajal võimalik HMS § 66 lõikele 1 ja § 67 lg 4 punktile 6 tuginedes korraldus kehtetuks tunnistada ning nõuda kaebuse esitajalt HMS § 69 lg 1 alusel saadud vara tagastamist. Kaebuse esitaja taotleb, et kohus kohustaks Tallinna Linnavalitsust lahendama Tallinnas, Põllu tn. 77 asuva maa tagastamise küsimuse 20 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus on seisukohal, et eeltoodud tähtaeg on vara tagastamise otsustamiseks piisav. Kaebus kuulub rahuldamisele. III
  55. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude (tasu õigusabi eest ja riigilõiv) vastustajalt väljamõistmiseks summas 23 850 krooni, advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid arve nr. 269 ning arve tasumist kinnitava maksekorralduse väljatrüki.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt õigusabikulude kandmine käesolevas haldusasjas on eeltoodud arve ja maksekorralduse alusel tõendatud ning kuivõrd vastustajal tuleb

§ 92lg 1 alusel kanda menetluskulud, rahuldab kohus kaebuse esitaja taotluse.

Tiina Pappel Kohtunik 11 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuli 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-494 Haldusasi A.N-i kaebus kohustada Tallinna Linnavalitsust lahendama Tallinnas Põllu tn 77 asuva maa tagastamise küsimus 20 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  2. aprilli
  3. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – A.N, esindaja v.adv Paavo Paas Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  4. juuni 2009 RESOLUTSIOON
  7. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  8. aprilli
  9. a otsus haldusasjas nr 3-09-494 osas, milles halduskohus kohustas Tallinna Linnavalitsust lahendama Tallinnas Põllu tn 77 asuva maa tagastamise küsimus 20 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada Tallinna Linnavalitsust lahendama Tallinnas Põllu tn 77 asuva maa tagastamise küsimus kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei esine käesoleva otsuse põhjendava osa punktiga 22 kooskõlas olevaid mõjuvaid põhjuseid, mis takistavad maa tagastamise otsustamist. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt A.N-i kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 11 740 (üksteist tuhat seitsesada nelikümmend) krooni. Viive Ligi Lauri Madise Virgo Saarmets 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.