Obsah (4)

§ 377§ 200§ 378§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2009 Tartu Tsiviilasja number 2-09-20185 Tsiviilasi Tarmo Rõnga

§ 377

lg 2 alusel sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja kasutusviisi, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda võib teha sõltumata sellest, kas on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Kui juurdepääsuõigusega koormataval kinnisasjal on juba sobiv eratee, siis on kinnisasja omanik valdavalt kohustatud taluma tee käsutamist kinnisasja omaniku poolt, kellel ühendustee puudub. Maareformi käigus maade eraomandisse andmise ajal eeldati, et eraomanikud jätkavad teede kasutamisel välja kujunenud tavadega seal, kus juurdepääsuteed on juba välja kujunenud. Kuna antud juhul on tegemist avaldaja õiguste olulise riivega, pidas kohus vajalikuks reguleerida vaidlusaluse tee kasutusviisi kuni vaidlusküsimuse lõpliku lahendamiseni selliselt, et tee sulgenud isik on kohustatud tema poolt paigutatud takistused koheselt kõrvaldama. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Tiina Kuntro esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
2. mai 2009 määruse ning jätta hagi tagamise avaldus rahuldamata. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige T. Rõngase väide, et tema kinnistule puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Vastavalt maa-ameti kaardiserveri väljatrükile (lisa 1) piirneb T. Rõngase kinnistu avalikult kasutatava teega. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-45-04 järgi tuleb arvestada nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike kõiki huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel. Taotletav juurdepääsutee kulgeb läbi T. Kuntro hoovi, möödub lähedalt elamust, takistades sellega elamu sihipärast kasutamist ja majavalduse laiendamist. T. Kuntro lapselapsed mängivad hoovis ja koer on saanud juba mööduvalt autolt löögi. Sõidukid ei ole valinud mõistlikku sõidukiirust juurdepääsutee läbimisel. Seni kasutuses olnud juurdepääsutee kasutamine koormab ülemääraselt T. Kuntro kinnisasja, rikub kinnistu omaniku privaatsust, põhjustab müra ja häirib puhkamist; 2) rajas T. Kuntro läbi tema hoovi kulgeva juurdepääsutee kasutamise vältimiseks kokkuleppel T. Rõngasega alternatiivse tee. Tee on kasutatav aastaringselt nii sõidukitega kui jalgsi, rajamise kulud (ca 13 000 krooni) kandis T. Kuntro. Kuid T. Rõngas ei soovi uut juurdepääsu kasutada ning on jätnud alternatiivse juurdepääsutee olemasolu üldse mainimata.

§ 200

lg 1 sätestab, et menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Tulenevalt

§ 200

lg 2 ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. T. Kuntro on seisukohal, et alternatiivse juurdepääsu olemasolust teavitamata jätmine on

§ 200

lg 1 sätestatud 2 menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõtte vastane käitumine, mis on viinud kohtu eksitusse ning kaasa toonud ebaõige kohtumääruse. VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. T. Rõngas vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) nõustub T. Rõngas sellega, et temale kuuluva kinnistu piir ulatub ühte külge pidi avalikult kasutatava teeni, kuid T. Rõngase kinnisasja näol on juba põlistest aegadest olnud tegemist põllu- ja metsamaaga, mida ei ole ükski tee läbinud ning ka omandi- ja maareformi järgselt ei ole kinnisasjal olnud teed, mis võimaldanuks juurdepääsu temale kuuluvate eluhooneteni. T. Rõngas nõustub sellega, et tee määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve, st et see oleks talle võimalikult vähekoormav ega rikuks tema kodu privaatsust, kuid tee määramisel tuleb lähtuda samuti ka juurdepääsuõiguse omaja huvidest. Riigikohtu 12.04.2004 lahendi nr 3-2-1-45-04 järgi isegi siis, kui hageja kinnistuga külgneb avalik tee, tuleb juurdepääsu nõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt (sh hoonete juurest) avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav. Seega tuleb arvestada nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike kõiki huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel. Arvestades T. Rõngase eluhoonete kaugust avalikult kasutatavast teest, oleks uue juurdepääsutee rajamine läbi tema enda kinnistu teda majanduslikult ebamõistlikult koormav. Uue tee rajamine läheks maksma sadu tuhandeid kroone ning tooks kaasa ka suures osas metsa mahavõtmise; 2) on T. Rõngas seisukohal, et ta ei ole oma menetlusõigusi pahauskselt kasutanud ega kohut eksitanud. Asjaolu, et ta jättis hagi tagamise taotluses mainimata kaebuse esitaja poolt rajatud alternatiivse tee olemasolu, on tingitud sellest, et seda nn. alternatiivset juurdepääsu ei saa kuidagi teeks nimetada. Kuigi T. Kuntro väitel kulutas ta alternatiivse tee rajamiseks ca 13 000 krooni (mis on küll tõendamata) ning see tee on kasutatav aastaringselt nii sõidukitega kui jalgsi, ei vasta need väited tegelikkusele. Asjaolu, et T. Kuntro poolt rajatud liivariba ei vasta isegi kõige minimaalsematelegi tingimustele, millele juurdepääs peaks vastama, kinnitavad ka Väike-Maarja abivallavanem ja Ida-Eesti Päästekeskus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
3. mai 2009 määrus muutmata. Maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise aluseks.
4. Vastavalt

§ 377

lg-le 2 sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, võib kohus hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja kasutusviisi, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda võib teha sõltumata sellest, kas on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.

§ 378

lg 1 p 3 kohaselt on hagi tagamise abinõuks kostjal teatud tehingute ja toimingute tegemise keelamine. Maakohus on õigesti kohaldanud

§ 377

lg-t 2 ja

§ 378

lg 1 p 3 ja reguleerinud vaidlusaluse tee kasutusviisi kuni tsiviilasja lõpliku lahendamiseni. 3

1. Iseenesest õige on määruskaebuse esitaja väide, et juurdepääsutee vaidluse lahendamisel tuleb arvestada nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike kõiki huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel, kuid antud juhul on kohaldatud vaid hagi tagamise abinõu, mitte ei ole lahendatud juurdepääsutee vaidlust sisuliselt. Nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike kõiki huve ja asjaolusid tuleb kaaluda vaidluse sisulisel lahendamisel.
2. Määruskaebuse rahuldamise aluseks ei ole ka väide, et kuna T. Kuntro läbi tema hoovi kulgeva juurdepääsutee kasutamise vältimiseks rajas alternatiivse tee, mis on kasutatav aastaringselt nii sõidukitega kui jalgsi, siis on maakohus ebaõigesti hagi taganud. Hageja väitel ei ole kostja poolt rajatud alternatiivne tee kasutatav. Selle hindamine, kas alternatiivne tee on kasutatav juurdepääsuteena või oleks see kasutatav täiendavate kulutuste tegemisel ning kaalumine, kas kulud alternatiivse tee kasutuskõlblikuks muutmiseks kaaluvad üles koormatava kinnisasja omaniku huvid, on samuti võimalik alles juurepääsutee vaidluse sisulisel lahendamisel. 9.

§ 390lg 1 kohaselt ei saa määruse peale Riigikohtule edasi kaevata.

Andra Pärsimägi Üllar Roostoja 4 Viivi Tomson