Kirjas märgiti, et nimetatud maa-ala jääb endisele Eeskopli 51 ( end kinnistu nr 3604) kinnistule, mille osas restitutsiooninõue puudub, et maad ei ole taotletud munitsipaalomandisse, et ei ole esitatud avaldust maa riigi omandisse jätmiseks ega ostueesõigusega erastamiseks, et taotletav maa ei kuulu
Viimsi Vallavalitsus pidas eeltoodud asjaoludest tulenevalt ja lähtudes maakorralduse nõuetest otstarbekaks J. M. ja E.T.e poolt taotletav maa-ala maareformi läbiviimiseks erastada
5.Harju Maavalitsus saatis 13.08.2007 Maa-ametile kui Keskkonnaministeeriumi volitatud asutusele kirja 3.21.9/73, milles palus teatada, kas riik soovib esitada maa riigi omandisse jätmise taotlust Viimsi Vallavalitsuse poolt väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maatüki kohta, lisades sellele Viimsi Vallavalitsuse 03.08.2007 loataotluse, Viimsi Vallavalitsuse 26.06.2007 korralduse nr 459 ning Rohuneeme külas kinnistutega Rohuneeme tee 125 ja 131 liitmiseks taotletud riigi omandis oleva maaüksuse asendiplaani. 6.16.10.2007 kirjaga 6.3-2/8062 teatas Riigi Maa-amet Harju Maavalitsusele, et vaadanud esitatud materjalid läbi algatab Maa-amet Keskkonnaministeeriumi volitatud asutusena kõnealuse maatüki suhtes riigi omandisse jätmise menetluse ja taotlusdokumentatsioon esitatakse asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Maa-amet algatas Rohuneeme tee 125 ja 131 kinnisasjadega piirneva jätkuvalt riigi omandis oleva reformimata maa riigi omandisse jätmise menetluse. Maa-ameti peadirektor esitas 18.10.2007 keskkonnaministri 31.01.2007 käskkirja nr 136 alusel Viimsi Vallavalitsusele Keskkonnaministeeriumi 18.10.2007 maa riigi omandisse jätmise taotluse. Maa riigi omandisse jätmise alusena oli taotluses märgitud
lg 1 p 8 ning maa riigi omandisse jätmise põhjendusena märgitud vajadus arvata see riigi maareservi. Taotluse kohaselt puudub teadaolevatel andmetel riigi omandisse taotletavale maale seaduslik kasutusõigus ning puuduvad andmed taotletaval maal asuvate ehitiste kohta. Veel märgiti nimetatud kirjas, et maa riigi omandisse jätmiseks vajatakse kohaliku omavalitsuse otsust ja arvamust, samuti paluti määrata maaüksusele sihtotstarve ja võimalusel nimi. Juhul, kui taotletavat maaüksust riigi omandisse jätta võimalik ei ole, paluti esitada Maa-ametile seda takistavad asjaolud. Lähtuvalt maa riigi omandisse jätmise korra p 9 alap 2 paluti esitada 2 õiendid teiste isikute taotluste puudumise kohta riigi omandisse jäetava maaüksuse omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras. 7.Vastuseks Viimsi Vallavalitsuse 03.08.2007 loataotlusele teatas Harju Maavalitsus 23.10.2007 kirjaga 3.2-3/4451(3.2-1.9/73), viidates Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 § 5 lõikes 1 sätestatule ja 13.08.2007 Maa-ametile tehtud järelpärimisele, et Maa-ametit teatel ( 16.10.2007 kiri) algatab Maa-amet nimetatud maatüki osas maa riigi omandisse jätmise menetluse. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades
lg 1 sätestatut, mille kohaselt erastamisele ei kuulu riigi omandisse jäetav maa, ei ole maavalitsusel võimalik edasi menetleda Viimsi vallas Rohuneeme külas asuvate Rohuneeme tee 125 ja 131 kinnisasjadega piirneva maa erastamiseks esitatud loataotlust ning maavalitsus tagastas loataotluse koos toimikuga. 8.Viimsi Vallavalitsus teavitas 14.11.2007 E.T.t sellest, et lähtudes 23.10.2007 kirjast ei ole tema avaldust võimalik edasi menetleda. Harju Maavalitsuse 9.E.T. esitas 17.12.2007 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Halduskohus jättis 27.12.2007 määrusega kaebuse käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 26.02.2008.a. määrusega tagastas kohus kaebuse osas, milles kaebuse esitaja taotles Vabariigi Valitsuse 22.02.2007.a. määruse nr 50 § 5 osaliselt Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja kohaldamata jätmist seoses määratud tähtajaks kohtu osundatud puuduste kõrvaldamata jätmisega , ülejäänud osas võttis kohus kaebuse menetlusse ja kaasas arvamuse andmiseks Keskkonnaministeeriumi . 26.02.2008.a. esitas kaebaja kaebuse täienduse. 14.03.2008 esitas kirjaliku seletuse Harju maavanem, 17.03.2008 esitas seisukoha Maa-amet. II KAEBUSE MOTIIVID JA NÕUDED 10.Kaebuse esitaja leiab, et Harju maavanem on oma tegevusega, mis seisnes loataotluse tagastamises, käitunud õigusvastaselt. Esmalt väidab kaebaja, et Harju maavanem on teinud otsustuse, mille tegemiseks tal volitusi ei ole, mistõttu juba nimetatud põhjusel on selline otsustus tühine ning loataotluse menetlust tuleb jätkata. Vabariigi Valitsuse 22.02.2007.a. määruse nr 50 § 5 lg 1 kohaselt võib erastamise korraldaja teha loataotluse saamisel kas otsuse loa andmise või loa andmisest keeldumise kohta. Määrus ei näe ette võimalust loataotluse edasisest menetlemist keeldumise ja selle tagastamise võimalust. 11.Vabariigi Valitsuse määruse nr 50 § 5 lg 1 teises lauses sisaldub maavanema kohustus otsustada erastamiseks loa andmine või sellest keeldumine kahe kuu jooksul linna- või vallavalitsuselt dokumentide saamisest arvates. Antud juhul ei ole maavanem sellist otsust teinud, kuigi HMS § 43 lg 2 kohaselt peab sellise küsimuse otsustama haldusaktiga, mis tuleb HMS § 6 lg 1 kohaselt adressaadile teatavaks teha. Kuna sisulist otsust kaebaja taotluse rahuldamise ega ka maa riigi omandisse jätmise suhtes tehtud ei ole, siis ei ole kaebaja esitanud ka sisulist kaebust maa riigi omandisse jätmise kohta. 12.Kaebaja leiab, et Harju maavanema tegevus rikub talle maareformi seaduse § 22 lg 12 antud õigust erastada talle kuuluva kinnisasjaga piirnev maatükk, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvat kinnistut. See õigus on oma olemuselt rahaliselt hinnatav ooteõigus ning kuulub selliselt PS § 32 kaitsealasse. Selle õiguse kasutamise võimalus on viidatud määruse nr 50 § 5 lg 1 kohaselt seatud sõltuvusse Harju maavanema vastavast loast. Kuna Harju maavanem ei ole kaebaja taotluse suhtes määrusega kehtestatud tähtaja (s.o kahe kuu jooksul) loa andmist või sellest keeldumist kohase haldusaktiga otsustanud, on rikutud kaebajale Põhiseaduse § 14 garanteeritud õigust õiglasele menetlusele. Ilma Harju maavanema loata ei ole võimalik kaebaja taotlust edasi menetleda ning ilma loa andmisest keeldumiseta ei ole kaebajal võimalik oma 3 õigusi halduskohtus sisuliselt kaitsta. Seega leiab kaebaja, et kaebaja taotluse suhtes ei ole haldusakti selleks ettenähtud tähtaja jooksul antud, kusjuures andmata jätmist on põhjendatud kaebaja arvates viitega põhiseaduse vastasele regulatsioonile 13. Kaebaja leiab, et Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise korra“ § 5 lg 1 teisest lausest tulenevalt on erastamisõiguse teostamise võimaluse seatud sõltuvusse riigi abstraktsest huvist maatüki suhtes, millest ei saa iseseisvat kinnistut moodustada. Selline riigi huvi välistab Korra § 5 lg 1 kohaselt kaebaja erastamisõiguse teostamise täielikult ning on seega käsitatav kaebaja põhiõiguste olulise kitsendamisega, mis saaks Põhiseaduse § 3 lg 1 kohaselt olla kehtestatud vaid formaalse seadusega.
lg 12 ei anna võimalust piirata eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa (millel ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja) erastamist lähtudes valitsusasutuste huvist või nende esitatud taotlusest selle maa riigi omandisse jätmiseks. Viidatud norm ei anna Vabariigi Valitsusele ka volitust sellise piirangu kehtestamiseks määrusega. Seepärast on kaebaja seisukohal, et „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise korra“ § 5 lg 1 teine lause on nn praeter legem määrus, mille kehtestamiseks ei ole Riigikogu Vabariigi Valitsusele volitust andnud ja mis seetõttu on vastuolus PS § 3 lõikega 1 ning tuleb kaevatud ulatuses jätta vaidluse lahendamisel kohaldamata.
lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida
alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse, 19.Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 § 5 lg 1 tulenevalt on enne loa andmise otsustamist erastamise korraldaja kohustatud kontrollima, kas kinnisasja liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas valitsusasutused on huvitatud väljaselgitatud maatüki riigi omandisse jätmisest. Maa-amet on vastuseks järelpärimisele teatanud, et ta algatab kõnealuse maatüki osas riigi omandisse jätmise menetluse ning käesoleval ajal on kõnealusel maatükil peal riigi reservmaa piiriettepanek AT
sätestatud maareformi põhieesmärgiks jätkuvalt Eesti Vabariigi omandis oleva maa seniste maakasutussuhete ümberkorraldamine
sätestatud maareformi sisu kaudu, mille kohaselt maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta eraõigusliku isiku, aval-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Maa, mille kohta ei ole esitatud tagastamise, ostueesõigusega erastamise, munitsipaliseerimise taotlusi või mida pole juba jäetud
alusel riigi omandisse, on vastavalt ülalviidatud 20.12.1990 otsusele ja
lg-le 2 jätkuvalt riigi omandis ja selle maa osas on riigil
lõikest 1 tulenevalt eelisõigus otsustada selle maa ümbervormistamine kas
lg 1 p 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse jätmise teel või siis muul seaduses sätestatud alusel. Seega on riik kõnealuse maa omanik ning tema õigused võivad olla kitsendatud üksnes seaduse või teiste isikute õigustega. 23.
lg 1 kohaselt kuulub erastamisele vaid see maa, mida
alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Vaid juhul, kui maad taotletakse riigi omandisse
lg 1 p 8 alusel või munitsipaalomandisse
lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eelisõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist
.1 sätestatud ulatuses.
lg 1.2 annab võimaluse taotleda niinimetatud maa juurdeerastamist, kuid sedagi teatud tingimustel. Seega puudub kaebajal seadusest tulenev õigus nõuda, et riik peab tema omandis oleva maa temale erastama /müüma just
alusel. 24.
lg 2 sätestab maa mittetagastamise alused ja
lg 2 sätestab maa erastamisviiside järjekorra Seega tuleneb eeltoodust, et
lg 1 loetletud maareformi sisuks olevad maa omandamise vormid on seatud tähtsuse järgi järjekorda ning maa erastamine 5
Järelikult on maa riigi omandisse jätmine kõigi teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne. Avaliku huvi erahuvile eelistamine tuleneb ka
lg-st 1 ning erandi sellest sätestab vaid
25.Ükski õigusakt ei sätesta tähtaega maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ega ka maa riigi omandisse jätmiseks. Riik reserveerib teatud maa kasutamise võimaluse tulevikuks, sealjuures on riigi maareserv vajalik ka riigieelarveseaduses Keskkonnaministeeriumile pandud olulise ülesande täitmiseks, milleks on riigimaade müügi korraldamine, millest finantseeritakse kaitsealuste maade omandamist riigi poolt. 26.Järelikult
sätestab alused, millised maad jäetakse riigi omandisse ning millised maad tagastatakse, erastatakse ja antakse munitsipaalomandisse. Seega tuleneb maa riigi omandisse jätmise õigus ja kohustus seadusest. Antud juhul on tegemist
lg 2 nimetatud maaga, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse ja mis ei ole veel jäetud riigi omandisse
Maa riigi omandisse jätmise korra p 9 alap 2 on sätestatud maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud, milleks saavad olla üksnes teiste isikute taotlused riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras. Muud maakasutuse vormid ja taotlused ning menetluses olevad või juba kehtestatud planeeringud maa riigi omandisse jätmisel takistuseks ei ole. Käesoleval juhul maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamise ja menetlemise ajal puudusid taotlused maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras. 27.Maa riigi omandisse jätmise kord sätestab isikute ringi, kes maa riigi omandisse jätmise menetluses on menetlusosalisteks ning käesoleval juhul sai menetlusosaliseks olla vaid Viimsi Vallavalitsus, kes nimetatud korrast tulenevalt pidi määrama maa sihtotstarbe ja andma arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta ning esitama õiendid teiste isikute taotluste kohta, kes soovivad riigi omandisse jäetavat maad omandada tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras, samuti andmed taotletaval maal asuvate ehitiste kohta. Kolmas isik on seisukohal, et nii maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamine kui ka selle menetlemine on toimunud õiguspäraselt. 28.Menetlusosaline Viimsi Vallavalitsus ei ole maa riigi omandisse jätmise menetlust vaidlustanud. Kaebuse esitaja, kes ei ole kõnealuse maatüki suhtes maa tagastamise õigustatud subjektiks ega ka õiguspäraseks kasutajaks, mis annaks ehitiste olemasolul võimaluse käsitleda teda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud isikuna, puudub puutumus selle maaüksuse riigi omandisse jätmise menetlusega ning kaebuse esitaja õigusi maa riigi omandisse jätmise menetlus rikkuda ei saa. 29.
lg 1.2 sätestatud nn juurdeerastamise puhul ei ole tegemist
.1 sätestatud maa ostueesõigusega erastamisega ei sisus ega vormis.
.1 ja maa riigi omandisse jätmise korrast tuleneb , et kui isik leiab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul on tegemist
Seega on kohalikule omavalitsusele esitatud avaldus käsitletav kinnisasja liitmiseks sobiva maa piiride menetlust algatava taotlusena. Maa juurdeerastamise eeldus saab tekkida juhul, kui maavanem annab vastava loa. Käesoleval juhul ei ole maavanem sellist luba andnud ja on loataotluse tagastanud. Seega ei saa ka isik enne maavanema loa andmist väita ega loota, et juurdeerastamiseks taotletud maa kuuluks erastamisele ja et maavanema loa saamisel liidetakse nimetatud maa üksnes tema kinnistuga. Maavanema loa saamine on eelduseks, mis annab kõigile piirnevate kinnisasjade omanikele õiguse ja võimaluse esitada kohalikule omavalitsusele vastav avaldus, millele järgneb maa jagamine kõigi taotlejate kokkuleppel. 6 30.Maavanem on kohustatud loa andmise menetluse käigus välja selgitama riigi võimaliku huvi nimetatud maatüki riigi omandisse jätmiseks, kui seda ei ole teinud varem kohalik omavalitsus. Käesoleval juhul teatati maavanemale, et Maa-amet algatab Keskkonnaministeeriumi esindajana maa riigi omandisse jätmise menetluse ning 18.10.2007 esitati Viimsi Vallavalitsusele maa riigi omandisse jätmise taotlus. Maa-amet leiab, et maavanemal puudub võimalus
lg 1.2 nimetatud loa andmiseks ja seega menetluse algatamise avalduse esitamine ei anna kaebuse esitajale õigust selle maa omandamiseks. Selline õigus tekib alles maavanema erastamise otsuse alusel. Eeltoodust tulenevalt ei saa erastamismenetluse algatamata jätmine ega selle katkestamine rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi teda huvitava maatüki omandamiseks, sest sellist õigust ei olnud tal veel tekkinud. 31.Vaidlusaluse maatüki puhul on tegemist piisavalt suure ja kompaktse ning avalikult kasutatava teega külgneva, ilmselgelt iseseisva kasutamisvõimalusega maatükiga. Rohuneeme külas on moodustatud 14 alla 700 m² suurust katastriüksust, mis kõik on iseseisvalt kasutatavad 32.Maavanem on loa andmisest keeldumise ja loataotluse tagastamisega järginud õigusaktide sätteid ja mõtet ja tema tegevus on õiguspärane. Maareformi eesmärk ei ole luua, anda ega tagada mistahes isikutele võimalusi kinnisvaraarendusega tegelemiseks. V KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 33.Kaebuses on esitatud taotlus Harju maavanema kohustamiseks otsustada Harju maakonnas Viimsi vallas Rohuneeme külas asuva Rohuneeme tee 125 ja Rohuneeme tee 131 (Puuri 52) kinnisasjadega piirneva maa E.T.ele erastamiseks vajaliku loa andmine. Seega on kaebuses esitatud kohustamisnõue ning kuna kohustamise eelduseks on mingi haldusakti või toimingu ( mis hõlmab ka tegevusetuse) õigusvastasus, siis hõlmab kohustamistaotlus ka õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse. Selliselt mõistis kohus kaebust 27.12.2007.a. määruses ja kohtu tõlgendusele kaebuse esitaja vastuväiteid esitanud ei ole. 22.04.2008.a. esitas kaebaja kohtule oma täiendavad seisukohad ning kaebuse esitaja rõhutab nendes, viidates Maa-ameti kirjalikult esitatud seisukohtades kaebuse kohta vaidluseseme väärale määratlemisele, et tegemist on kohustamiskaebusega Harju maavanemale ettekirjutuse tegemiseks E.T.ele maa erastamiseks vajaliku loa andmise otsustamiseks või sellest keeldumiseks, sest kaebaja vastava taotluse suhtes ei ole selleks ettenähtud tähtajal haldusakti antud. 34.Kohus kontrollib esmalt, kas Harju maavanema tegevus E.T.e poolt maa erastamiseks esitatud taotluse menetluses oli õiguspärane või mitte , tehes seeläbi ka kindlaks, kas täidetud on kohustamisnõude rahuldamise üks eeldustest. Maareformi seaduse § 22 lg 1.2 sätestab:Kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga.Maa erastamisel käesoleva lõike alusel määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.Selline kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22.02.2007.a. määrusega nr 50 „ „Maareformi seaduse” § 22 lõikes 1.2 sätestatud maa erastamise kord” ( edaspidi Kord). Viidatud Korra §-st 2 tulenevalt toimub kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamine maavanema loal ning kinnisasjaga sobiva maa erastamist korraldab maavanem. Samuti tuleneb viidatud paragrahvist, et kohalik omavalitsus teostab kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamisel „Maareformi seaduses” ja käesolevas määruses sätestatud eeltoimingud, selgitades välja kõik kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise seisukohalt tähtsust omavad asjaolud.Selliste asjaoludena on Korra § 3 muu hulgas nimetatud: kas kinnisasjaga sobiva maa kohta on esitatud maa ostueesõigusega 7 erastamise või õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldusi ning kas nimetatud avalduste kohta on vastu võetud maa erastamise või tagastamise otsus; samuti kas kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas piirneva kinnisasja riigivara valitseja on huvitatud nimetatud maa riigi omandisse jätmisest või kas kohalikul omavalitsusel on kavas taotleda maa munitsipaalomandisse. Korra § 5 reguleerib kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks loa andmist või sellest keeldumist ning näeb lõikes 1 ette, et erastamise korraldaja otsustab loa andmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul linna-või vallavalitsuselt dokumentide saamisest arvates. Enne loa otsustamist on erastamise korraldaja kohustuseks kontrollida, kas linna-või vallavalitsuse poolt väljaselgitatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas valitsusasutused on huvitatud väljaselgitatud maatüki riigi omandisse jätmisest, välja arvatud juhul, kui kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa on tekkinud käesoleva määruse § 1 lõike 2 punktis 4 nimetatud alusel ning riik ei ole planeerimismenetluses vastuväiteid või ettepanekuid esitanud ning planeeringu algatamisest on riigi esindajat teavitatud. 35.Ekslik on kaebuse väide, et maavanem ei ole otsustanud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamiseks loa andmise või sellest keeldumise üle. Korra § 5 lg 1 kohaselt otsustab erastamise korraldaja loa andmise või sellest keeldumise kahe kuu jooksul linna-või vallavalitsuselt dokumentide saamisest arvates ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt on erastamise korraldaja loa sisuks hinnang ja otsustus, kas linna- või vallavalitsuse poolt väljaselgitatud, kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa vastab seaduses sätestatud kriteeriumidele ja käesoleva määruse § 1 lõikes 2 sätestatud tunnustele ning kas puuduvad käesoleva määruse § 3 lõigetes 2 kuni 4 nimetatud maa erastamist välistavad asjaolud. Harju Maavalitsuse 23.10.2007 kirjas nr 2.3-3/4451, mis on vastuseks Viimsi Vallavalitsuse 03.08.2007 loataotlusele, on maavanem selgitanud, et Korra § 5 lõike 1 kohaselt on tal loa andmise menetluse käigus kohustus selgitada välja riigi võimalik huvi taotletud maatüki riigi omandisse jätmiseks ning märkinud, et Maa-amet on Keskkonnaministeeriumi esindajana oma 16.10.2007 kirjas teatanud, et algatab nimetatud maatüki suhtes maa riigi omandisse jätmise menetluse. Samas kirjas on maavanem selgitanud, et
lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida
alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse . Seega on maavanem ka selgitanud, miks tal puudub võimalus
on selgitanud loa andmisest keeldumise põhjust erastamist välistavate asjaolude ilmnemisega. 36.Korra § 5 lg 5 näeb ette, et loa andmisest keeldumise korral lõpetab erastamise korraldaja erastamise menetluse loa andmisest keeldumise otsusega, mis saadetakse linna- või vallavalitsusele. Ülaltoodust tulenevalt on põhjendamatu kaebuse väide, mille kohaselt Kord ei näe ette loataotluse edasisest menetlemisest keeldumise ja selle tagastamise võimalust. Seega on ekslik ka kaebuse väide Harju Maavalitsuse poolt otsustuse tegemisest, milleks tal volitusi ei ole ja ainuüksi mistõttu on otsustus tühine. Käesoleval juhul ongi maavanem esitanud oma kirjas Viimsi Vallavalitsusele loa andmisest keeldumise põhjendused ja tagastanud seoses loa andmisest keeldumisega loataotluse, mistõttu on ekslik kaebuse väide sisulise otsuse puudumisest loataotluse kohta . Õige on kaebuse väide, et ilma maavanema loata ei ole võimalik kaebaja taotlust edasi menetleda, kuid käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja taotluse menetlus takistatud maavanema väidetava tegevusetuse või viivituse tõttu, sest Korra eespoolviidatud sätte kohaselt loa andmisest keeldumise otsusega lõpetab erastamise korraldaja erastamise menetluse . Käesoleval juhul algatas Viimsi Vallavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse kaebuse esitaja taotlusel ning maavanem ei ole temale koos kinnisasja liitmiseks sobiva maa plaaniga Viimsi Vallavalitsuse poolt esitatud loataotlust tagastanud ilma , et seda oleks menetlema asutud. Haldusasjas esitatud dokumentidest nähtuvalt on nimelt loataotluse menetluse raames maavanem , täites Korra § 5 lg-st 1 tulenevat kohustust, pöördunud Maa-ameti kui 8 Keskkonnaministeeriumi volitatud asutuse poole, selgitamaks välja riigi huvi kõnealuse maa riigi omandisse jätmisest. Kuivõrd selgus , et esinevad maa erastamist välistavad asjaolud, ei olnud loa andmine võimalik ja loa andmisest keeldumisega lõpetati menetlus. 37.HMS § 43 lg 2 sätestab, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. HMS § 55 lg 1 kohaselt antakse haldusakt kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.Riigikohus on mitmetes lahendites väljendanud seisukohta, et haldusaktiks on iga otsustus, mis vastab HkMS § 4 lg 1 tunnustele ning et haldusaktiks on iga otsustus, millega keeldutakse taotletud haldusakti andmisest ( näit. 23.04.03 otsus nr 3-3-1-3303; 20.12.2001 määrus nr 3-3-1-8-01, 04.11.2002 otsus nr 3-3-1-51-02 jt.). Eeltoodust tulenevalt võib haldusakt olla vormistatud ka ametikirjana. Haldusakti vorminõuete võimalik rikkumine ei muuda haldusakti toiminguks. 38.Seega ülaltoodust tulenevalt on kokkuvõtlikult kohus seisukohal, et Harju maavanem on kooskõlas Maareformi seaduse § 22 lg 1.2 ja Vabariigi Valitsuse 22.02.2007.a. määrusega nr 50 „ „Maareformi seaduse” § 22 lõikes 1.2 sätestatud maa erastamise korraga” teinud kirjalikult vormistatud otsustuse , mis on käsitletav haldusaktina, loa andmisest keeldumise kohta ja selle keeldumisega erastamise menetlus lõppes. Eeltoodust tulenevalt on igati põhjendatud ja õiguspärane loataotluse koos toimikuga Viimsi Vallavalitsusele tagastamine. 39. Kaebuse kohaselt rikub maavanema tegevus kaebuse esitajale
lg 1.2 antud õigust erastada temale kuuluva kinnisasjaga piirnev maatükk, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvat kinnistut. Kohtu hinnangul viidatud sättest sellist subjektiivset õigust ei tulene. Avalduse esitamine ei andnud kaebajale rohkem õigusi, kui tal seaduse kohaselt oli. Kui isik leiab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul on tegemist
lg 1.2 nimetatud maaga, siis on tal õigus taotleda selle maa erastamist, mis aga ei tähenda, et nimetatud maa viidatud sätte alusel erastamisele kuuluks. Maa juurdeerastamise eeldus saab tekkida juhul, kui maavanem on andud vastava loa. Kohus nõustub kolmanda isikuga, et ka sellisel juhul ei saa taotluse esitaja eeldada, et maa liidetakse üksnes tema kinnistuga. kui maavanem vastava loa annab, on see juurdeerastamise eelduseks, mis annab kõigile piirnevate kinnisasjade omanikele õiguse ja võimaluse esitada kohalikule omavalitsusele vastav avaldus. 40.Kaebuse esitaja on taotlenud jätta haldusasja lahendamisel kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise korra“ § 5 lg 1 osas, milles see võimaldab erastamise korraldajal tugineda erastamise loa andmisest keeldumisel sellisele maa riigi omandisse jätmise taotlustele ja valitsusasutuste huvile maatüki riigi omandisse jätmiseks, mida ei ole avaldatud enne maa erastamise avalduse esitamist. Esmalt tuleneb eeltoodust, et kaebuse esitaja on maavanema vastusest Viimsi Vallavalitsuse loataotlusele mõistnud, et maavanem on keeldunud loa andmisest ja on ka aru saanud sellest, millisel põhjendusel maavanem loa andmisest keeldus. Seetõttu on põhjendamatud kaebuse väited, mille kohaselt kaebuse esitajal ei ole käesolevas kaebuses võimalik esitada sisulisi vastuväiteid . Lisaks märgib kohus, et väär on seiskoht, mille kohaselt taotluse suhtes haldusakti andmata jätmist on põhjendatud kaebuse väitel viitega põhiseaduse vastasele regulatsioonile. Harju maavanema kirjas ei ole esitatud mitte põhjendust otsustuse tegemata jätmise, vaid loa andmata jätmise kohta. 41. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.12.1990.a. otsuse „Maareformist“ punktiga 1 otsustati, lähtuvalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990.a. otsusest „Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest“ ja Eesti Vabariigi omandiseaduse § 35 lõikest 1, mille kohaselt maa on Eesti Vabariigi omanduses, lugeda kogu maa, sealhulgas sundvõõrandatud maa kuni selle 9 tagastamise, kompenseerimise ja edasise kasutamise tingimuste ja korra seadusandliku kindlaksmääramiseni jätkuvalt Eesti Vabariigi omandiks. Sama otsuse punktiga 2 nähti ette, et maa omandivormid Eesti Vabariigis määratakse kindlaks omandiseaduse ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt vastu võetava maaseadusega. Maareformi käigus määratakse kindlaks omanikele tagastatav maa ning Eesti Vabariigi omandusse jääv maa .Otsuse punktist 7 nähtuvalt määrab otsus kindlaks maareformi läbiviimise üldpõhimõtted ja on aluseks maareformi teostamiseks vajalikele õigusaktidele.
sätestab maareformi eesmärgi, milleks on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks.
lg 1 kohaselt maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seega tulenevalt eespoolviidatud 20.12.1990.a otsusest, on
sätestatud maareformi põhieesmärgiks riigi omandis oleva maa seniste maakasutussuhete ümberkorraldamine
sisu kaudu, s.o.ennekõike endistele omanikele maa tagastamise, riigi omandisse jääva maa kindlaksmääramise ja käesoleval ajal õiguslikul alusel maad kasutavatele isikutele maa ostueesõigusega erastamise teel, luues samaaegselt eeldused ka maa efektiivsemaks kasutamiseks. Kohus nõustub Maa-ametiga, et kaebuse esitaja poolt soovitud maa erastamise viis saab maa omandamise viisina tulla kõne alla alles pärast eespooltoodud võimalusi.
Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse
lg 1 alusel ehk jätkuvalt riigi omandis olev maa on samuti riigi omand , mis kuulub maareformi käigus ümbervormistamisele ning otsustajaks on keskkonnaminister. Kohus nõustub Maa-ametiga selles, et maa, mille kohta ei ole esitatud tagastamise, ostueesõigusega erastamise, munitsipaliseerimise taotlusi või mida pole
alusel juba jäetud riigi omandisse, on jätkuvalt riigi omandis ja selle maa osas on riigil
lg 1 tulenevalt eelisõigus otsustada selle maa ümbervormistamine kas riigi maareservina riigi omandisse jätmise teel või muul alusel. Kaebuse esitaja seisukoht, et maa erastamise takistuseks saaks olla vaid selline taotlus ja huvi maa riigi omandisse jätmiseks, mis on avaldatud enne maa erastamise avalduse esitamist, on ekslik, sest õigusaktides ei ole sätestatud tähtaega maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ega ka maa riigi omandisse jätmiseks. Maa riigi omandisse jätmise taotlusega teavitatakse kohalikku omavalitsust riigi kavatsusest seni tema omandis oleva reformimata maa selleks
sätestatud alustel ning
alusel ja täitmiseks antud määrusega sätestatud korras jätmisest ( ümber vormistamisest) riigi omandisse. 42.
lg 1 sätestab, et erastamisele kuulub maa, mida
alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Seega riigi õigused maaomanikuna võivad olla kitsendatud seaduse või teiste isikute õigustega. Vaid siis, kui maad taotletakse riigi maareservina riigi omandisse, on selle maa omandamisel ostueesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist
.1 sätestatud ulatuses.
lg 1 sätestab, et ostueesõigusega saavad maad erastada ka isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna vastavalt
-s sätestatule, arvestades § 21 kitsendusi.
lg 1 loetletud maareformi sisuks olevad maa omandamise vormid on seatud tähtsuse järjekorda
lg 2, § 20 lg 1, § 22, § 26, § 28 ning § 29 ja § 31 ning nendest sätetest tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne. Seega ei ole maa riigi omandisse jätmise kohta taotluse esitamine või riigivara valitsejal sellise taotluse esitamiseks huvi olemasolu kui
lg 1.2 alusel maa erastamist välistava asjaolu väljaselgitamine ja seeläbi viidatud sättes nimetatud maa erastamiseks ja kinnisasjaga liitmiseks piirangu kehtestamine maavanema poolt loa andmisest keeldumisega sätestatud käsitletava Korraga ilma, et vastavad piirangud 10 sisalduksid
-s. Käesoleval juhul ei ole tegemist ostueesõigusega erastamisega, vaid
Seega ei tulene seadusest kaebuse esitajale õigust nõuda, et riigi omandis oleva maa peab temale müüma
-s sätestatud alusel. Samuti ei ole maa riigi omandisse jätmine eeltoodust tulenevalt vastuolus maareformi põhieesmärgiga ega ka Põhiseaduse § 3 lõikega
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.