3-07-711 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 13.11.2007.a Tallinn Haldusasja number 3-07-711 Haldusasi I.S.i kaebus Vabariigi Valitsuse 26.03.2007.a korraldusele nr 181 „I.S.ile alalise elamisloa andmisest keeldumine“. Asja läbivaatamise kuupäev 24.10.2007.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja I.S., esindaja Andrei Arjupin Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindaja Kertu Tõnnemaa RESOLUTSIOON Jätta I.S.i kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. I.S. esitas 30.01.2006.a Kodakondus- ja Migratsiooniametile (KMA) taotluse alalise elamisloa saamiseks, mis võeti 03.02.2006.a menetlusse (tl 37-38). 2. Vabariigi Valitsuse 26.03.2007.a korraldusega nr 181 „I.S.ile alalise elamisloa andmisest keeldumine“ keelduti I.S.ile alalise elamisloa andmisest (tl 6-7, 34-36). Korralduse kohaselt alalist elamisluba ei anta välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lõikes 2¹ nimetatud isikule, kes on välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalane, suhtes kohaldub 26.07.1994.a allakirjutatud Eesti Vabariigi ja vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (edaspidi kokkulepe). I.S. on kokkuleppe subjekt, millest tulenevalt on põhjandatud talle alamise elamisloa andmisest keeldumine. 3. I.S. esitas 09.04.2007.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Vabariigi Valitsuse 26.03.2007.a korralduse nr 181 tühistamist ja Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemist uue otsuse tegemiseks kaebaja elamisloa taotluse kohta ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest (tl 1-4). Kohus võttis kaebuse 24.04.2007.a menetlusse ja tunnistas vastustajaks Vabariigi Valitsuse (tl 18). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 4. Kaebaja leiab, et Vabariigi Valitsuse 26.03.2007.a korraldus nr 181 on õigusvastane ja kuulub tühistamisele järgmistel põhjustel. Kooskõlas EL Nõukogu direktiiviga nr 2003/109/EÜ, oli EL liikmesriigid, sh Eesti, kohustatud võimaldama kolmandate riikide kodanikele pikaajalise/alalise elaniku staatuse läbi elamisloa saamise. Eesti oli kohustatud harmoniseerima antud direktiivi oma seadusandluses hiljemalt 23.01.2006.a, mis jäi aga tegemata. Antud direktiiv jõustus Eesti suhtes ja sai nn otse mõju, st välismaalased on saanud õiguse otseselt viidata selle direktiivi sätetele nagu oleks tegemist kohaliku seadusega. Antud juhul on ilmne, et VMS § 12 lõike 3 kohaldamine kaebaja suhtes on vastuolus EL Nõukogu direktiiviga nr 2003/109/E, mis ei näe ette võimalust keelduda pikaajalise elaniku elamisloa andmisest põhjusel, et isik on teeninud välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud ja kelle suhtes kohaldub kokkulepe. Ekslik on ka Vabariigi Valitsuse seisukoht, et kokkulepe jätab VMS hooleks sõjaväepensionärile antava elamisloa liigi sätestamise ja ei nõua, et sellisele isikule tuleb anda alaline/pikaajaline elamisluba. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile alalise elamisloa võimalusest keeldumine tähendab, et nimetatud isikud ei saa omandada Eesti pikaajalise elaniku staatust, mida omamata ei ole võimalik väisväärtuslikult ja võrdsel tasemal kasutada sotsiaalseid tagatisi, mis on garanteeritud EV seadusandlusega Eesti alalisele elanikule. Alalise/pikaajalise elamisloa saamise võimaluse ära võtmine sellele alusel, et kaebaja on endine kaardrisõjaväelane, on sisult diskrimineerimine kindlaks määratud sotsiaalse gruppi kuulumise tõttu, mis on vastuolud EL õigusega, sh direktiivi peambula §-ga 5, ja põhiseadusega. Vabariigi Valitsuse korraldus on vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaebajale ei ole selge, miks kahele sajale endisele kaadrisõjaväelasele ja kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud välismaalasele oli Vabariigi Valitsuse poolt antud alaline elamisluba, aga tema puhul keelduti. VMS § 12 lõige 3 koosmõjus § 12 lõikega 2¹ on põhiseadusvastased, kuna rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet. 5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. I.S.i taotluse esitamise ajal kehtinud VMS § 12 lõike 3 kohaselt ei antud alalist elamisluba välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe. Vaidlus puudub selle üle, et I.S. on teeninud välisriigi relvajõududes ja sealt reservi arvatud välismaalane, samuti kohaldub tema osas kokkulepe. Seega on I.S.i suhtes kohaldatavad need VMS sätted, mis ühselt keelavad alalise elamisloa andmise. Täiendavalt tulb märkida, et I.S. ei vastanud ka muudele alalise elamisloa andmise nõuetele. Vabariigi Valitsuse 18.08.2005.a korraldusega nr 535-k anti talle elamisluba kehtivusega kuni 17.08.2010.a taotluse esitamise ajal (30.01.2006.
- a)ja selle menetluse võtmise ajal (03.02.2006.
- a)kehtinud VMS § 12 lõige 3 seadis tingimiseks, muuhulgas, et isik peab olema Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat. I.S.i puhul pole ka see nõue täidetud, sest tähtajaline elamisluba on isikule antud 18.08.2005.a. Sarnane regulatsioon on ka VMS sedaktsioonis, mis jõustus 01.06.2006.a. VMS § 14.4 lõike 1 kohaselt 2 on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks üheks tingimuseks Eestis elamisloa alusel pidev viie aastase elamise nõue. Kaebaja ei ole täpsustanud, millistest sotsiaalsetest tagatistest on ta ilma jäänud elades Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Tähtajalise elamisloa alusel elavale isikule on tagatud võrdväärsed sotsiaalsed õigused alalise elamisloa alusel elava isikuga. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väidetega, et kaevatav korraldus rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ja kaebajalt alalise/pikaajalise elaniku saamise võimaluse äravõtmine sellel alusel, et ta on endine kaadrisõjaväelane on sisult diskrimineerimine kindlaks määratud sotsiaalse grupi kuulumise alusel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 6.1 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25.11.2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (EÜT L 016,23.01.2004, lk 44-53), art 4 lõike 1 kohaselt annavad liikmesriigid pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. 19.04.2006.a vastuvõetud VMS ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (RT I 2006, 21, 159) täiendati VMS-st muuhulgas 01.06.2006.a jõustunud §-ga 14.4, mille lõike 1 punkti 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Senikehtinud VMS § 12 lõike 3 kohaselt võis alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on elanud Eestis tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat. Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et kaebaja elab Eestis elamisloa alusel alates 18.08.2005.a. Vabariigi Valitsuse 18.08.2005.a korraldusega nr 585 „I.S.ile tähtajalise elamisloa andmine” anti VMS § 14² lõike 2 alusel ja kooskõlas kokkuleppega I.S.ile tähtajaline elamisluba viieks aastaks (tl 34-36). Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja esitas taotluse alalise elamisloa saamiseks 30.01.2006.a. Nimetatud taotlus võeti KMA poolt menetlusse 03.02.2006.a (tl 37-38). Kuna alalise elamisloa taotluse esitamise hetkeks oli tähtajalise elamisloa saamisest möödunud kõigest viis ja pool kuud ei vastanud kaebaja KMA-le taotluse esitamisel kuni 01.06.2006.a kehtinud VMS § 12 lõikes 3 sätestatud alalise elamisloa andmise tingimusele, ega ka direktiivi 2003/109/EÜ art 4 lõikes 1 sätestatud pikaajalise elaniku staatusele ja alates 01.06.2006.a kehtiva VMS § 14.4 lõike 1 punktis 1 sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimusele. Kirjeldatud tingimustele ei vasta kaebaja ka käesoleval ajal. Kohus ei nõustu kaebajaga, et ta viibis Eestis seaduslikult ka enne talle 18.08.2005.a antud tähtajalist elamisluba. Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et 11.07.2001.a on kaebajale väljastatud Eesti kodaniku pass tunnistatud kehtetuks põhjendusel, et ta ei ole Eesti kodanik ja talle on 1993.a Eesti kodaniku pass väljastatud alusetult. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 10.07.2003.a otsusega haldusasjas nr 2-3/7/2003 on tuvastatud, et I.S.i ei saa käsitleda sünnijärgse Eesti kodanikuna ja Eesti kodaniku pass oli talle väljastatud alusetult (tl 6976). Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30.11.2004.a otsuses haldusasjas nr 23/7/763/04 leiti, et I.S. ei ole ka isikuks, keda saaks lugeda kodakondsuse omandanuks kodakondsuse seaduse § 32 alusel (tl 62-68). 3 Välismaalase viibimine Eestis ilma VMS §-s 5¹ sätestatud viibimisaluseta on ebaseaduslik. Kaebaja esindaja esiletoodud asjaolud, et kaebajale ei tehtud lahkumisettekirjutust ning et teda Eestis ebaseadusliku viibimise eest ei karistatud (tl 102), ei muuda kaebaja elamisloaeelset Eestis viibimist seaduslikuks. Eelviidatud kohtulahendite valguses on selge, et just kaebaja enda tegevuse tagajärjel, täpsemalt tema poolt valeandmeid sisaldava dokumendi esitamisega riigi eksitusse viimise tõttu, sai võimalikuks kaebaja ebaseaduslik viibimine Eestis riigipoolse reageeringuta. 6.2 Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale alalise elamisloa andmisest keeldumisega ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ega teda diskrimineeritud kindlaks määratud sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. Kaebaja viidatud Vabariigi Valitsuse 12.09.2003.a korraldus nr 560-k „Robert Talsonile alalise elamisloa andmine”, 22.07.2004.a korraldus nr 571-k „Evald Pernile alalise elamisloa andmine” ja 29.07.2004.a korraldus nr 578-k „Victor Alekseejevile alalise elamisloa andmine” ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Nimetatud isikud on esitanud alalise elamisloa taotluse enne 16.01.2004.a, millal jõustus VMS § 12 muudatus, milles sõnaselgelt öeldi, et alalist elamisluba ei anta kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud välisriigi relvajõududes teeninud isikutele. Pikaajalise elaniku elamisloa taotlemine ei ole piiratud teatud sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. Pikaajalise elaniku elamisloa saamise eelduseks on isiku vastamine VMS §-s 14.4 sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. 6.3 Eeltoodud põhjustel puudus ja puudub vastustajal ka käesoleval ajal alus kaebajale alalise elamisloa / pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks. Kaevatav Vabariigi Valitsuse korraldus on õiguspärane ja kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lõike 1 punkt 6 alusel jätta rahuldamata. 7. Menetluskuludest. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab menetluskulud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 80 krooni) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 4