3-09-788/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuli 2009, Jõhvi 3-09-788 J S kaebus Viru Vangla toimingu, 12.12.2009 otsuse nr. 6-20.1/25975-1 ning Justiitsministeeriumi 02.03.2009 vaideotsuse nr. 11-7/1175 ja 29.01.2009 nr. 11-7/13777 õigusvastaseks tunnistamiseks
2. juuni 2009 Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta J. S kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta 250 krooni suurune riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ning poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 08.12.2008 koostatud taotlusega palus J. S luba kasutada kambris televiisorit (tl. 40). 12.12.2009 jättis Viru Vangla direktori asetäitja vangistuse alal taotluse rahuldamata ja põhjendas seda viie kehtiva karistuse olemasoluga (tl. 39). 04.01.2009 esitas J. S selle otsuse kehtetuks tunnistamiseks vaide (tl. 34-36), Viru Vangla edastas selle koos omapoolse vastusega 22.01.2009 (tl. 38) ning 02.03.2009 vaideotsusega nr. 11-7/1175 jättis Justiitsministeeriumi vaide rahuldamata (tl. 37). 14.04.2009 esitas J. S Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-3) ja palus tegevus tema vaide menetlemisel ning mõlemad tehtud otsused õigusvastaseks tunnistada. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 ja § 44 lg 1, haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2, § 80 ja § 84, vangistusseaduse § 31 lg. 1 ja 2 ning Euroopa vanglareeglistiku punkt 45 tuginedes väitis kaebaja, et rikutud on tema subjektiivseid õigusi heale haldusmenetlusele, omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ning raadio ja televisioonisaadete jälgimisele ja seeläbi informatsiooni saamisele. Oma huvi põhjendas ta sooviga tunnistada vaidlustatu õigusvastaseks ja esitada nõue tekitatud kahju hüvitamiseks. Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses (tl. 23) nõustuti sellega, et vaideotsuste tegemine toimus hilinemisega, kuid leiti, et see ei saanud otsustamist mõjutada ja juhiti tähelepanu haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 tulenevale kaebeõiguse ulatusele. 1 1 Viru Vangla vastuses (tl. 29) võeti tähtaja rikkumine omaks, kuid väideti, et tegemist polnud vaide tahtliku kinni hoidmisega, vaid suurest töökoormisest tuleneva olukorraga, mis ei saanud mõjutada vaideotsust ega tuua kaebajale kaasa kahjulikke tagajärgi. 12.12.2008 otsuse osas märgiti, et vangistusseaduse § 31 lg 2 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda isiklikku vaba aja veetmise vahendit, tegemist on soodustava erandi andmisega, milles on vangla direktoril või tema määratud isikul laiapiiriline kaalutlusõigus ning selgitati, mida täpselt kaebaja puhul arvestati. J. S on Viru Vangla esindaja väidetel (tl. 44) käesolevaks ajaks kinnipidamiselt vabanenud, kohtuistungile ta ei ilmunud, selle toimumise aeg ja koht olid talle teatavaks tehtud (tl. 13 ja 21). Justiitsministeerium palus kirjalikus vastuses kaebust arutada ilma tema esindaja osavõtuta ega saatnud kedagi kohtuistungile, selle toimumise aeg ja koht olid ka talle teatavaks tehtud (tl. 15 ja 18). Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa jäi kirjalikult esitatu juurde ja olulisi täiendusi ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetava poolt esitatud vaide menetlemise kord on reguleeritud vangistusseaduse § 1’ lg 4, 5, 6 ja 7 ning haldusmenetluse seaduse vaidemenetlust käsitlevas osas. Haldusmenetluse seaduse § 80 lg 1 kohaselt tuleb nõuetele vastav vaie edastada seda lahendama pädevale haldusorganile seitsme päeva jooksul. Viru Vangla on seda menetlustähtaega rikkunud, sest on J. S vaide saanud 04.01.2009 (tl. 36), kuid edastanud alles 22.01.2009 (tl. 38). Kaebusele antud vastuses Viru Vangla möönis, et ei jõua vaiete suure arvu tõttu neid alati koheselt menetleda, kuid eitas kaebaja vaide tahtlikku kinnihoidmist (tl. 29-30). Kohtuistungil antud vangla esindaja seletused (tl. 45) kinnitavad vangla juristide suurt töökoormist. Haldusmenetluse seaduse § 84 lg 1 kohaselt tuleb vaie lahendada 10 päeva jooksul edastamisest, kui seaduse ei sätesta teisiti. Vangistusseadus sätestab teisiti, sest selle § 1’ lg 7 on vaide lahendamise tähtajaks kehtestatud 30 päeva. Justiitsministeerium tunnistab oma kirjalikus vastuses (tl. 23), et on seda tähtaega ületanud, sest sai vaide 23.01.2009 ning tegi otsuse alles 02.03.
3. Seega on nii Viru Vangla kui ka Justiitsministeerium rikkunud seadustes vaidemenetluse kohta kehtestatud tähtaegu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 sätestatu võimaldab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui selleks on põhjendatud huvi ja sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses ka tuvastamist. J. S on oma huvi põhjendanud sooviga tuvastada vaidlustatu õigusvastasus ja esitada kahju hüvitamise nõue. Esimesena nimetatu on tema nõude sisuks ega saa samaaegselt olla ka huvi põhjenduseks. Kahju hüvitamise nõude ettevalmistamine on iseenesest küll sobilik huvi põhjendus, kuid käesoleval juhul ei kinnita miski, et kaebaja vastaval nõudel võiks olla perspektiivi, sest isegi juhul kui asuda seisukohale, et kehtestatud tähtaegade ületamine oli ebamõistlikult pikk, ei ole usutav, et lahenduse kümne või üheteistkümne päevane ootamine sai kinnipeetavale tekitada sellist kahju, mille rahalist hüvitamist saab kohtu vahendusel nõuda. Seega ei anna tema selline põhjendus ka piisavat alust tuvastamisnõude rahuldamiseks. Ühtegi muud põhjendust pole kaebuses nimetatud ja neid pole kohus ka iseseisvalt leidnud. Tõsiseltvõetava huvi puudumist kinnitab selgelt ka asjaolu, et J. S ei pidanud peale kinnipidamiskohast vabanemist enam vajalikuks oma nõuet kohtuistungile ilmumisega toetada. Tuvastamisnõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks olevat põhjendatud huvi ei nähtu ka Viru Vangla 12.12.2008 otsuse nr. 6-20.1/25975-1 puhul. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 2 ja § 9 lg. 1 kehtestatust tulenevalt saab halduskohtu vahendusel küll nõuda otsese varalise kahju, saamata jäänud tulu või mittevaralise kahju hüvitamist, kuid viimatinimetatu puhul on see võimalik vaid süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, sõnumi saladuse rikkumise, kodu või eraelu puutumatuse, au või hea nime teotamise korral. Lisaks õiguste rikkumisele on vajalik veel ka kahju tekitaja süü ja põhjuslik seos kahju tekkimise ja seda põhjustanud õigusvastase tegevuse vahel. On täiesti võimalik, et otsustus mitte lubada kambrisse televiisorit oli kaebajale ebameeldiv, kuid arvestades asjaolu, et parajasti oli käimas selle loata kasutamisega seotud 2 2 distsiplinaarmenetlus (tl. 31-32), ei saanud taotluse tagasilükkamine olla üllatav ning kindlasti ei saanud see tekitada kaebajale sellist kahju, mille hüvitamist võiks nõuda riigivastutuse seaduse alusel. Oluline on veel ka see, et J. S ei ole otsust halduskohtus vaidlustanud, riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kehtestatu aga võimaldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda aga vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida või mõne muu kohase nõudega kõrvaldada. Seega oleks tema tulevane kahju hüvitamise nõudega kaebus ka selle aluse puhul ilmselgelt perspektiivitu ega saaks anda põhjendust tuvastamisnõude rahuldamiseks. Eeltoodud järeldustel ei ole J. S kaebus põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. 21.04.2009 koostatud kohtumäärusega vabastas kohus kaebaja 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest (tl. 9). Viru Vangla ja Justiitsministeerium menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ei ole. Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi kanda ning menetlusosaliste muud võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3