← Eesti

3-08-385/37

Obsah (7)§ 112§ 34§ 67§ 58§ 36§ 64§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Viive Ligi, Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-385

) §-i 34, mis annab mõjuvate põhjuste olemasolul võimaluse menetlustähtaja ennistamiseks, vastavalt

§ 112

lg-le 2 kohaldada ei saa, sest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on menetlus, mida reguleerivad ORAS ja maareformi seadus, mis ei näe ette haldusmenetluse seaduse kohaldamist maareformi menetluses. Kui kohus leiab, et

§ 34

kuulub kohaldamisele, siis sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei saa menetlustähtaega ennistada, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta, mistõttu oleks mõjuvate põhjuste olemasolul olnud võimalik taotleda tähtaja pikendamist kuni 28.08.2007. Vastustajale pole ka teada mõjuvaid põhjusi, mis oleksid võinud anda alust tähtaja ennistamiseks. MaaRS § 19² lg 3 ja MaaRS § 26 ei andnud kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid kohustavad neis sätetes märgitud aluste 3

(10)3-08-385 esinemisel imperatiivselt lõpetama tagastamise menetluse ning keelavad alustada kompenseerimise menetlust; 3)

§ 67

lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-51-01 kohaselt saab isik õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud. Vastustajale ei ole teada, kuidas haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul käitus isik teisiti, kui ta tõenäoliselt oleks käitunud ilma haldusakti andmata. Seega pole alust väita õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist; 4)

§ 58

kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist; 5) Alusetud on A. Uska ja M. Kalnini väited, et kui M. Toomlaidile maad ei tagastata, väheneb teistele subjektidele tagastatava maa suurus. Sõltumata M. Toomlaidi suhtes tehtavast otsusest, on teistel kaebajatel õigus nõuda kokku 2/3 mõttelise osa Õuna tn 4 maa tagastamist. M. Toomlaidil on säilinud õigus vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamiseks, milleks M. Toomlaid on esitanud ka avalduse.

  1. Tallinna Halduskohtu 12.09.2008 otsusega kaebus rahuldati, tühistati Tallinna Linnavalitsuselt 19.12.2007 korraldus nr 2238-k ja mõisteti linnavalitsuselt M. Toomlaidi kasuks välja menetluskulud 9 440 krooni. Põhjendused: 1) Kohalik omavalitsus kui ORAS § 12 lg 5 ja MRS § 5 lg 1 kohaselt vara tagastamise korraldaja peab tagama tagastamismenetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul. Menetluses on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral. Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi Kord) p 49 kohaselt otsustab valla- või linnavalitsus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidele kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ja kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada tagastamismenetluse viivituseta läbiviimine ning õigustatud subjekti informeerimine toimingute sooritamise tähtaegadest. M. Toomlaid omas maa tagastamise nõudeõigust alates pärandi vastuvõtmisest
  2. a. ORAS § 12 lg 7 näeb ette, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid; kui ta neid toiminguid mõjuva põhjuseta talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul ei tee, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Õigustatud subjekti kohustusi 4

(10)3-08-385 täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt on õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni poolt
  1. jaanuarist 1999 kuni
  2. juunini 2002 vastuvõetud komisjoni otsuste alusel
  3. novembriks
  4. Sama punkti lõige 5 näeb ette, et kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest. Seega peavad õigustatud subjekti või tema eeldatava pärija suhtes tagastamismenetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: 1) talle peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; 2) ta peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; 3) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist ja 4) toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuva põhjuseta. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt Riigikohtu 22.11.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-01). Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et linnavalitsus oleks õigustatud subjektidele teatanud mingite toimingute tegemise vajadusest ja andnud neile nende tegemiseks vastava tähtaja. Vastupidi, 10.04.2007 on Tallinna Maa-ametis registreeritud M. Toomlaidi pärimistunnistus ja 13.06.2007 võttis linnavalitsus vastu korralduse nr 1072-k, millega otsustas tagastada Õuna tn 4 maa kaebajatele. Arvestades, et linnavalitsus viivitas Õuna tn 4 maa tagastamisega 8 aastat, teatamata õigustatud subjektidele ühestki maa tagastamist takistavast asjaolust, pole tagastamismenetluse tähtaegselt pärimistunnistuse mitteesitamise põhjusel lõpetamine põhjendatud; 2) 16.07.2000 jõustunud MaaRS § 192 lg 3 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Puudub vaidlus selles, et M. Toomlaid oli MaaRS § 192 lg 3 jõustumise ajaks V. Uska pärandvara pärimisseaduses ettenähtud korras vastu võtnud. Kuna MaaRS muutmise seaduse säte, mis nägi ette nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustuse, jõustus alles 27.11.2005, ei pidanud kaebaja
  5. a ette nägema seda, et tal on kohustus esitada ühe aasta jooksul notarile avaldus nõudeõiguse pärimiseks ning et tal puudub võimalus pärida V. Uska pärandvara seda valitsema asudes. Kohus nõustub kaebajatega, et olukorras, kus maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel ning samal perioodil leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan andma isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõjutavatest õigusaktidest. Kui õigustatud subjektiks tunnistatud isik on surnud, mille kohta on teave üldjuhul kättesaadav rahvastikuregistrist, tuleb kohalikul omavalitsusel teha toiminguid eeldatava pärija väljaselgitamiseks. Sellega oleks tagatud nii pärijate õigused kui ka tagastamismenetluse kiire lõpuleviimine. Asjaolu, et V. Uska pärija ei olnud endast ise linnavalitsusele märku andnud, ei vabastanud linnavalitsust kohustusest teha järelepärimisi, mis võimaldaks tagastamismenetlust jätkata. Vastavalt Korra p-le 49 tulnuks linnavalitsusel informeerida teisi õigustatud subjekte sellest, miks viibib nende maa tagastamise avalduse lahendamine, ja et V. Uska pärijal tuleb vastavalt sel ajal kehtinud MRS § 192 lg-s 3 sätestatule esitada pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Sellekohase informatiivse kirja saatmine teadaolevatele õigustatud subjektidele/nende eeldatavatele pärijatele ei tohiks haldusorganile olla liigselt koormav. Pole alust arvata, et M. Toomlaid oleks nõuetekohaselt määratud tähtajaks jätnud esitamata pärimisõiguse tunnistuse; 3) MaaRS muutmise seaduse § 26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid seda sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga, milleks ei saa olla pärimisseadusega kooskõlas pärandvara vastuvõtnud isikule maa 5
(10)3-08-385 tagastamise välistamine põhjusel, et ta ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Sätte eesmärgiks on eelkõige nõudeõiguse pärijate poolt pärandvara vastuvõtmise kindlakstegemine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 asunud seisukohale, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega –kohustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Korra p-s 56 sätestatud menetluskorda tuleb järgida nii õigusaktidest tulenevate tähtaegade määramise kui ka haldusorgani enda poolt määratavate tähtaegade korral, see on kaudselt tuletatav ka Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01 analoogsele sättele antud tõlgendusest. Antud juhul on vastustaja eiranud Korra p-i 56 ja selle eesmärki tagada, et isiku suhtes ei tehtaks negatiivset haldusakti ainuüksi seetõttu, et ta ei olnud teadlik vajaliku toimingu sooritamise kohustusest ja selle tähtajast; 4) Kohus nõustub kaebajatega selles, et MaaRS muutmise seaduse §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega ning käesoleval juhul on säte oma distsiplineeriva ja motiveeriva toime saavutanud, kuna M. Toomlaidi poolt on vastustajale pärimisõiguse tunnistus esitatud. Kuigi pärimisõiguse tunnistus on esitatud 7-kuulise hilinemisega, tuleb käesolevas asjas sätte teine lause jätta kohaldamata, kuna ka vastustaja pole täitnud talle õigusaktidega pandud kohustusi; 5) Sellega, et kuni vaidlustatud korralduse vastuvõtmiseni ei informeerinud vastustaja kaebajaid kavatsusest 13.06.2007 korraldus nr 1072-k tühistada, rikkus ta oluliselt hea halduse põhimõtet ja eiras haldusmenetluse läbiviimise üldisi põhimõtteid. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. See eeldab, et haldusorgan informeeriks adressaati tema suhtes alustatud menetlusest ja selle eesmärgist, samuti looks võimaluse olla ära kuulatud. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Nimetatud rikkumine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata otsuse sisule antavast hinnangust toob kaasa haldusakti tühistamise; 6) Õuna tn 4 maa tagastamise menetluse lõpetamine M. Toomlaidi suhtes ja Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korralduse nr 1072-k kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida tuleb kohaldada kohases menetluses üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Vaatamata normi näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusorgan MaaRS muutmise seaduse § 26 alusel kohustatud eelnevalt isikute suhtes tehtud soodustavat haldusakti kehtetuks tunnistama. Haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks ja tagastamismenetluse lõpetamine on kaalutlusotsus. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu kaalutlusi, millest linnavalitsus on korralduse andmisel lähtunud. Ainuüksi asjaolu, et M. Toomlaid ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta, ei ole linnavalitsuse 13.06.2007 korralduse nr 1072 kehtetuks tunnistamise ja maa tagastamismenetluse lõpetamise aluseks; 7) MaaRS § 26 eesmärgiks on kiirendada maareformi läbiviimist. M. Toomlaidi suhtes maa tagastamise menetluse lõpetamine ei kiirenda Õuna tn 4 riigimaa reformimist, vaid muudab selle oluliselt aeglasemaks ja keerulisemaks. M. Toomlaidile maa tagastamata jätmine, selle hilisem riigi omandisse jätmine ja seejärel M. Toomlaidi kui ehitise kaasomaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine ei ole riigi huvides. Selline lahendus, mis toob ka A. Uskale ja M. Kalninile kaasa täiendavad kohustused seoses sundhoonestusõiguse võimaliku seadmisega, millekohane regulatsioon on kohtule teadaolevalt alles väljatöötamisel, pole ka M. Kalnini ja A. Uska huvides; 8) Vaidlustatud korraldusest ei nähtu põhjusi, miks tunnistati 13.06.2007 korraldus nr 1072-k kehtetuks ka A. Uska ja M. Kalnini osas. Kuna A. Uskat ja M. Kalninit pole kaasatud haldusmenetlusse ega ära kuulatud, on ka nende suhtes jämedalt rikutud haldusmenetluse nõudeid. 6
(10)3-08-385 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Väited: 1) Tagastamismenetlusega ei ole ebamõistlikult kaua venitatud. Apellant juhib tähelepanu seaduseelnõu, millega muudeti MaaRS § 192 lg-t 3, seletuskirjale, kus on märgitud, et sätte kehtestamise eesmärgiks on määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid. Maareformi vältel peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi menetlustoimingute teostamiseks. Isiku, kes tähtaegselt ei avalda soovi oma õigusi realiseerida, lugemine nõudeõigusest loobunuks aitab oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele.

§ 36

lg 1 kohaselt selgitab haldusorgan menetlusosalisele menetluseks vajalikke asjaolusid menetlusosalise soovil, kaebajad polnud vastustajale sellist soovi avaldanud; 2) Halduskohus on maareformi seadust ebaõigesti kohaldanud. Jääb ebaselgeks, mille alusel kohus leidis, et MaaRS muutmise seaduse §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg pole õigust lõpetava toimega. Halduskohtu tõlgendusega saaks nõustuda, kui sättes oleks kirjas üksnes ettekirjutus normi adressaadile kohustatud tegevuseks ning mitte õiguslikku tagajärge pärimisõiguse tunnistuse tähtaegselt esitamata jätmisel. Norm kirjutab ette tagastamismenetluse lõpetamise ja kompenseerimismenetluse mittealustamise; 3) Halduskohus ei võtnud seisukohta selles, kas esinesid mõjuvad põhjused pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja möödalaskmiseks ning kas tähtaeg tuleks ennistada. Sellega on halduskohus rikkunud menetlusökonoomika põhimõtet, mille kohaselt tulnuks kohtul hinnata, kas vastustaja oleks saanud vastu võtta teistsuguse sisuga korralduse. Linnavalitsuse hinnangul tuleks tähtaja ennistamise taotlus igal juhul jätta rahuldamata

§ 34lg 3 alusel.

8. M. Toomlaid, A. Uska ja M. Kalnin paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Apellant ei ole ümber lükanud asjaolu, et tagastamismenetlus on kestnud ebamõistlikult kaua, ega näidanud, millist tähtsust tuleks halduskohtu selle järelduse ebaõigsusele omistada. Kohus ei ole apellandile ette heitnud tagastamismenetluse pikka aega, vaid seda, et apellant ei ole andnud isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõjutada võivatest õigusaktidest. Kaebuse esitajad nõustuvad kohtuga, et õigustatud subjektide teavitamine ei ole haldusorganile liialt koormav, ja märgivad, et orienteerumine maareformiga seonduvates õigusaktides on nende pideva muutumise tõttu isegi juristile raske, mistõttu ei saa eeldada ka tavainimeselt nendega kursisolekut. Eriseadustest tuleneb haldusorganile maareformi kontekstis ulatuslikum selgituskohustus kui

§ 36lg-st 1.

Selgituste saamiseks soovi avaldamise eeltingimuseks on isikul teatud eelinfo olemasolu muudatuste kohta; 2) Kaebajad nõustuvad kohtuga MaaRS muutmise seaduse § 26 tõlgendamisel. Vaatamata sätte näiliselt imperatiivsele sõnastusele on soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks kaalutlusotsus; 3) Kaebuse esitajad ei ole taotlenud pärimistunnistuse esitamise tähtaja ennistamist, vaid nende suhtes ebasoodsa haldusakti tühistamist, millega jääks kehtima varasem soodne haldusakt; 4) Kaebajad nõustuvad kohtuga ka menetlusvigade ja haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumise osas ning osundavad, et apellant ei ole senini põhjendanud varasema korralduse kehtetuks tunnistamist A. Uska ja M. Kalnini osas. 7

(10)3-08-385 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Olukorda, kus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigus omandati pärimise teel pärandist, mis avanes enne 26.10.2005 vastu võetud MaaRS muutmise seaduse jõustumist (27.11.2005) ja nõudeõiguse omandanud isik ei olnud nõudeõiguse pärimise kohta esitanud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele samaks ajaks pärimisõiguse tunnistust, reguleeris selle seaduse § 26, mis sätestab: „Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“ Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu tõlgendusega viidatud sättele. Õige on küll halduskohtu seisukoht, et MaaRS muutmise seaduse § 26 eesmärk on maareformi kiirendamine, mitte õigustatud subjekti pärija ilmajätmine maa tagastamise nõudeõigusest. Kuid ehkki normi tõlgendamisel tuleb muuhulgas juhinduda normi eesmärgist, ei ole norm oma eesmärgiga samastatav, mistõttu ei saa normi sisu taandada normi eesmärgile. Õigustatud subjekti kohalikule omavalitsusele määratud tähtajaks pärimisõiguse tunnistuse mitteesitanud õigusjärglase ilmajätmine õigusest maa tagastamisele või kompenseerimisele, mis on MaaRS muutmise seaduse § 26 teise lause kohaldamise tagajärjeks, on seadusandja ettenähtud vahend normi eesmärgi saavutamiseks. MaaRS § 26 teine lause näeb pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumise tagajärjena selgelt ja ühemõtteliselt ette tagastamise menetluse lõpetamise ja kompenseerimise menetluse mittealustamise ning seda sätet ei saa ignoreerida. Ringkonnakohus märgib, et säte ei omaks halduskohtu ja kaebuse esitajate viidatud distsiplineerivat toimet, kui pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumisele ei järgneks õiguslikke tagajärgi. Asjakohane ei ole halduskohtu viide Riigikohtu 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01 ORAS § 12 lg 7 tõlgendamisel võetud seisukohtadele. MaaRS muutmise seaduse § 26 teise lause sisustamisel ei oma tähtsust, kas kohalik omavalitsus on selles sättes toodud õiguslikust tagajärjest maa tagastamise õigustatud subjekti õigusjärglast teavitanud või mitte ning kas teavitamata jätmisega on kohalik omavalitsus rikkunud mingisuguseid menetlusnorme. Sellistest asjaoludest pole viidatud sättes toodud õigusliku tagajärje saabumine sõltuvusse seatud.
  2. Kuid MaaRS § 26 sellisest tõlgendusest ei järeldu, nagu puudunuks vastustajal kaalutlusõigus ka vaidlusaluse korralduse andmisel. Viidatud tõlgendusest järeldub üksnes, et Tallinna Linnavalitsuse
  3. juuni 2007 korraldus nr 1072-k oli osas, millega tagastati maa M. Toomlaidile, vastuolus MaaRS muutmise seaduse §-ga 26 ja seega õigusvastane, sest maa M. Toomlaidile tagastamise asemel tulnuks viidatud sätte kohaselt M. Toomlaidile maa tagastamise menetlus lõpetada.
  4. Haldusakti õigusvastasus ei ole asjaolu, mis kohustaks haldusorganit haldusakti kehtetuks tunnistama, seda ka juhul, kui õigusvastasuse põhjustas haldusakti vastuolu kaalutlusõigust mittevõimaldava normiga.

§ 64

lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Sellest normist tulenes vastustajale kaalutlusõigus ka vaidlustatud korralduse andmise otsustamisel. Et haldusakti õigusvastasus ei võta haldusorganilt kaalutlusõigust haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel, nähtub ka

§ 66lg-st 1 ja §- 8

(10)3-08-385 st 67, mis sätestavad, mida tuleb kaaluda õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel. Ebaõige on Tallinna Linnavalitsuse poolt halduskohtus avaldatud seisukoht, nagu ei kohalduks maareformi menetlusele haldusmenetluse seaduse sätted. Riigikohus on asunud seisukohale, et

§ 112

lg-st 2 ei tulene, et selle seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm; selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada

§ 112

lg-s 2 nimetatud „eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena“, peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse (vt Riigikohtu 04.04.2003 otsus 3-3-1-32-03, p 12). Maareformi seaduse regulatsioon menetluse osas on fragmentaarne, piirdudes üksnes maareformi spetsiifikaga ning ei ole oma mahult, tiheduselt ja detailsusastmelt võrreldav haldusmenetluse seadusega. Maareformi reguleerivad õigusaktid ei sisalda haldusmenetluse seaduse suhtes selliseid erisätteid, mis paneksid kohalikule omavalitsusele kohustuse maa tagastamisel antud haldusakti selle õigusvastasuse ilmnemisel kehtetuks tunnistada. MaaRS muutmise seaduse § 26 ei ole

§ 64

lg 2 suhtes erisätteks, mis reguleeriks maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamist. Seega on

§ 64

lg 2 kohaselt lõppkokkuvõttes õige kaebuse esitajate ja halduskohtu seisukoht, et linnavalitsusel oli vaidlustatud korralduse andmisel kaalutlusõigus.

  1. Vaidlustatud korralduse põhjendustest, millest ei ilmne kaalutlusi, ning linnavalitsuse poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et MaaRS muutmise seaduse §-st 26 tulenevalt puudus linnavalitsusel vaidlustatud korralduse andmisel võimalus asja otsustamiseks teisiti, järeldub, et linnavalitsuse arvates oli ta MaaRS muutmise seaduse §-st 26 tulenevalt kohustatud tunnistama M. Toomlaidile maa tagastamise korralduse kehtetuks. Õigusaktist tuleneva kaalutlusõiguse rakendamine on haldusorgani kohustus ning kaalutlusõiguse mitterakendamine on oluline kaalutlusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist. Juba seetõttu on vaidlustatud korraldus õigusvastane ning kuulub tühistamisele.
  2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kohus oleks pidanud hindama, kas vastustaja oleks saanud asja otsustada teisiti kui vaidlustatud korralduses, märgib ringkonnakohus, et ta ei näe võimalust, et vastustaja kaalutlusreegleid järgides saaks langetada samasisulise õiguspärase otsuse kui vaidlustatud korralduses.

§ 64

lg 3 kohaselt tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõiguse teostamisel tähtsust omavate asjaoludena muuhulgas arvestada haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust. Et Tallinna Linnavalitsuse 13. juuni 2007. a korraldus nr 1072-k on adressaatide suhtes soodustava iseloomuga haldusakt, tuleb selle kehtetuks tunnistamisel arvestada

§ 66lg-st 1 ja § 67 lg-st 1 tulenevalt ka isikute usaldust, et haldusakt jääb kehtima, samuti avalikku huvi. Kuna Maa

RS muutmise seaduse § 26 ei võta linnavalitsuselt võimalust jätta kaalutlusõiguse alusel kehtima viidatud sättega vastuolu tõttu õigusvastane maa tagastamise korraldus, on sellekohase kaalutlusõiguse teostamisel oluline hinnata seda, kuivõrd võimaldab

  1. juuni
  2. a korralduse nr 1072-k kehtetuks tunnistamine saavutada MaaRS muutmise seaduse § 26 eesmärke – maareformi lõpuleviimise kiirendamine. Õige on halduskohtu seisukoht, et olukorras, kus M. Toomlaid on tagastataval maal asuva ehitise kaasomanik ning teistel selle ehitise omanikel säilib, hoolimata menetluse lõpptulemusest M. Toomlaidi suhtes, nõudeõigus maa osalisele tagastamisele, ei kiirenda M. Toomlaidi suhtes maa tagastamise menetluse lõpetamine Õuna tn 4 riigimaa reformimist, vaid muudab selle oluliselt aeglasemaks ja keerulisemaks. Vaatamata M. 9

(10)3-08-385 Toomlaidi poolt pärimisõiguse tunnistuse esitamisega hilinemisele, õnnestus vaidlustatud korralduse andmise ajaks maa tagastamise õigustatud subjekti V. Uska õigusjärglane välja selgitada ning maa tagastamise haldusmenetlus lõpule viia. Tuvastatud ei ole ühtki olulist avalikku või kolmanda isiku huvi, mida maa tagastamine M. Toomlaidile riivas. Sellises olukorras ei saa pelgalt asjaolule, et M. Toomlaidile maa tagastamisel rikuti MaaRS muutmise seaduse § 26 teist lauset, omistada sellist kaalu, et see tingiks maa tagastamise menetluse tagasipööramise. Käesoleval juhul oli maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamine maareformi eesmärkide suhtes ilmselgelt ebamõistlik ja eesmärgipäratu.
  1. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  2. M. Toomlaidi esindaja on taotlenud esindajatasus seisnevate apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist linnavalitsuselt summas 4 720 krooni. Menetluskulude kandmist käesolevas haldusasjas apellatsioonimenetluses tõendab advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid 21.11.2008 arve nr 699 õigusabi eest samas summas, arvele lisatud spetsifikatsioon ja pangaväljavõte M. Toomlaidi poolt viitega eelnimetatud arvele advokaadibüroole 4 720 krooni tasumise kohta 26.11.
  3. HKMS § 92 lg 1 alusel tuleb need menetluskulud linnavalitsuselt M. Toomlaidi kasuks välja mõista. Lauri Madise Viive Ligi Virgo Saarmets 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.