← Eesti

3-08-385/25

Obsah (6)§ 6§ 36§ 34§ 112§ 67§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-385 Haldusasi M.T.’i, A.U. ja M.K.’i k

§ 6

sätestab haldusorgani kohustuse lähtuda uurimispõhimõttest, st kohustuse välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel, peab ka huvitatud isik ise hoolas olema, et saavutada soovitud tulemus. 20. Kaebajate väitel on vastustaja kohustuseks anda menetlusosalisele selgitusi ja mida ei ole tehtud.

§ 36

lg 1 sätestab, et haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil menetluseks vajalikke asjaolusid, sellist soovi selgituste saamiseks ei ole esitatud. ORAS ja MRS ei kohusta kohustatud subjekti õigustatud subjekti hoiatama tagajärgede eest. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-6-02 selgitanud, et õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, kuid sellest ei tulene riigi kohustus korraldada kõigi tulevikus seadusega antavate õiguste realiseerimine asutuste enda initsiatiivil, st ilma isiku taotluseta. Vastustajal ei lasu seadusest tulenevat kohustust tuvastada mingi tähtaja jooksul võimalikke pärijaid ja seoses nende isikute passiivsusega omandireformi läbiviimisel, neid hoiatada erinevate seadusest tulenevate tagajärgede eest. 21. Seadusest tulenevalt oleks M.T. pidanud esitama pärimisõiguse tunnistuse õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimise kohta üheksa kuu jooksul alates MRS seaduse jõustumisest 27.11. 2005. Nimetatud tähtajaga mittearvestamise või pikendamise õigust ei ole haldusorganile antud.

kohaselt on menetlustähtaeg kindlaksmääratud tähtaeg, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Tähtaja kulgemise algus või lõpp peavad olema määratletud kas kindla ajaühiku või kindlalt saabuva sündmusega.

eristab kaht liiki tähtaegu- nn seaduslikud tähtajad, mis tulenevad seadusest või määrusest ning mille suhtes haldusorganil puudub iseseisev otsustusõigus, ja haldusorgani poolt määratud tähtajad, mille määrab kindlaks omal algatusel seadusega antud piirides asja menetlev haldusorgan. Tähtaegade säärane eristamine on vajalik, et haldusorgan ei väljuks talle antud pädevuse piiridest ega asuks otsustama näiteks seadusest tulenevate tähtaegade pikkust. Menetlusosalise õiguste realiseerimiseks, mis seisneb maa tagastamist soovides kohalikule omavalitsusele maa nõudeõiguse pärimise kohta pärimistunnistuse esitamises, on kehtestatud nn seaduslik tähtaeg, mida haldusorgan muuta ei saa. 22.

§ 34annab mõjuvate põhjuste olemasolul võimaluse menetlustähtaja ennistamiseks.

Vastustaja on seisukohal, et eelnimetatud sätet ei ole võimalik antud juhul kohaldada. Vastavalt

§ 112

lg 2 kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele haldusmenetluse seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on maareformi menetlus, mida reguleerivad ORAS ja MRS ja mis ei näe ette

kohaldamist maareformi menetluses. Seega ei kohaldata maareformi menetlusele

sätteid. Nii MRS §-s 192 kui ka MRSMS §-s 26 on üheselt märgitud tähtaeg, millise jooksul tuleb esitada pärimisõiguse 4 tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta ja kui seda selleks ajaks ei esitata, siis tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Eelpoolnimetatud sätetes ei ole märget tähtaja ennistamise võimaluste kohta. 23. Kui kohus leiab, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele

§ 34

, siis sama paragrahvi lg 3 seab piirangu, et menetlustähtaega ei saa ennistada, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Seega isegi juhul, kui seaduseandja võimaldaks pärimise tähtaega kohalikul omavalitsusel ennistada, siis antud kaebuse aluseks olev tähtaeg saabus 27.08.2006, seega oleks mõjuvate põhjuste olemasolul olnud võimalik taotleda tähtaja pikendamist kuni 28.08.

  1. Vastustajale ei ole teada mõjuvad põhjused, mis oleksid võinud anda alust tähtaja ennistamiseks.
  2. Põhjendamatu on M.T.i väide, et kaevatava korraldusega rikutakse tema õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitamisest hoolimata õiguspärast ootust vara tagastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel. Muuhulgas tuleb vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada tähtaegselt avaldus ja taotleja tuleb tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-44-05). Eeltoodust tuleneb, et pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta Õuna tn 4 maa tagastamiseks oleks M.T.il tulnud vastavalt seadusele esitada
  3. augustiks
  4. Kaebaja kinnitab ka ise, et vaidlust ei ole pärandi avanemise ajas ega pärimisõiguse tunnistuse esitamise ajas. Pärast tähtaja möödumist esitatud dokumentide alusel vara tagastamise avalduse rahuldamine haldusorgani poolt Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldusega nr 1072-k kujutas endast olulist menetlusnormi rikkumist, mis tingis korralduse nr 1072-k kehtetuks tunnistamise 19.12.2007 korraldusega nr 2238-k.
  5. Vaidlustatud korraldus on antud selleks pädeva isiku poolt, tuginedes asjakohastele õigusnormidele ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 2827 materjalidele. Korralduses on toodud selle andmise õiguslik ja faktiline alus. Seega on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga. Kuna M.T. ei esitanud tähtaegselt Tallinna Linnavalitsusele vaidlusaluse maa nõudeõiguse pärimise tunnistust ning MRS § 19² lg 3 ja 27.11.2005 jõustunud MRSMS § 26 ei anna sellisel juhul kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, vaid kohustavad imperatiivselt lõpetama tagastamise menetlust ning mitte alustama kompenseerimise menetlust, siis on Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k õiguspärane. Õiguspärane haldusakt ei riku ega saagi rikkuda M.T.i subjektiivseid õigusi, mistõttu tema kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
  6. M.T. väidab, et kaevatav haldusakt on õigusvastane, kuna selle andmisel on eiratud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

§ 67

lg sätestab, et haldusakti ei tohi tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-51-01 kohaselt saab isik õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlusja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud. 5 Vastustajale ei ole teada, kuidas haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul käitus isik teisiti, kui ta tõenäoliselt oleks käitunud ilma haldusakti andmata. Seega puudub alus õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise viitele. 27. Põhjendamatud on kaebajate väited, et vaidlustatud haldusaktiga on rikutud menetlusnorme.

§ 58

kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

  1. Alusetud ja põhjendamata on A.U. ja M.K.i väited, et juhul, kui M.T.ile maad ei tagastata, väheneb teistele subjektidele tagastatava maa suurus, sest sõltumata M.T.i suhtes tehtavast otsusest (maa tagastada või erastada), on teistel kaebajatel õigus nõuda kokku 2/3 mõttelise osa Õuna tn 4 maa tagastamist. M.T.il on säilinud õigus vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamiseks, mille kohta on M.T. esitanud ka avalduse, kuid käesoleval ajal on erastamismenetlus peatatud kuni antud asjas kohtulahendi saamiseni. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k on õigusvastane ja kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
  2. ORAS §12 lg 5 ja MRS §5 lg 1 kohaselt korraldab maa tagastamist kohalik omavalitsus. Vara tagastamise korraldaja peab tagama vara tagastamise menetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul vastavalt õigusaktis sätestatud nõuetele. Tagastamise läbiviimisel on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral. Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi Kord) p 49 kohaselt valla- või linnavalitsus otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidele kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada tagastamismenetluse viivituseta läbiviimine ning õigustatud subjekti informeerimine toimingute sooritamise tähtaegadest.
  3. Õuna tn 4 õigusvastaselt võõrandatud maad taotlesid tagasi V. ja U. U. ning M.K.. xx xx xxxx surnud V.U. notariaalse testamendi alusel päris M.T. 1/3 mõttelise osa Õuna tn 4 asuvatest ehitistest ja 1/3 mõttelise osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud maale. Kohus märgib siinkohal, et isik saab pärijaks alates pärandi vastuvõtmisest, mis antud juhul toimus juba 1998.a., mitte aga pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest. Seega oli M.T. 1998.aastaks V.U. pärija ka maa tagastamise nõudeõiguse osas ja materiaalõiguslikult omas ta subjektiivset õigust nõuda vastustajalt maa tagastamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.06.1999 otsusega nr 10841 loeti Tallinnas Õuna tn 4, end.kinnistul nr 2764 asunud krunt suurusega 768 m2 omandireformi objektiks ja õigustatud subjektideks vara suhtes tunnistati võrdsetes 1/3 mõttelistes osades V.U., U.U. ja M.K.. ORAS §12 lg 7 näeb ette, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Õigustatud subjekti kohustusi täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud maa tagastamise 6 menetluses vajalikud toimingud lõpule viima õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni poolt 1.jaanuarist 1999 kuni 30.juunini 2002 vastuvõetud komisjoni otsuste alusel 1.novembriks
  4. Sama punkti lõige 5 näeb ette, et kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest. Seega olukorras, kus tagastamismenetlusse on astunud isik, kes peab ennast õigustatud subjekti pärijaks, peavad tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: 1) õigustatud subjektile/eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; 2) õigustatud subjekt/eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; 3) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist ja 4) toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuva põhjuseta. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt Riigikohtu seisukohta 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01). Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et linnavalitsus oleks õigustatud subjektidele teatanud mingite toimingute tegemise vajadusest ja andnud neile nende tegemiseks vastava tähtaja. Vastupidi, 10.04.2007 on Tallinna Maa-ametis registreeritud M.T.i pärimistunnistus ja 13.06.2007 võttis linnavalitsus vastu korralduse nr 1072-k, millega otsustas tagastada Õuna tn 4 maa kaebajatele. Arvestades asjaolu, et linnavalitsus viivitas Õuna t 4 maa tagastamisega 8 aastat ja ei teatanud õigustatud subjektidele ühestki maa tagastamist takistavast asjaolust, ei ole põhjendatud tagastamismenetluse lõpetamine põhjusel, et V.U. pärija M.T. ei esitanud tähtaegselt pärimistunnistust.
  5. Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldusega nr 2238-k lõpetati Õuna tn 4 asuva maa tagastamise menetlus 1/3 mõttelises osas ja otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna õigustatud subjekti V.U. pärand on avanenud xx xx xxxx ja Tallinna Linnavalitsusele ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta. Korralduse õiguslikuks aluseks on muuhulgas MRS §192 lg 1 ja 3 ja MRSMS §
  6. Alates 16.07.2000 jõustunud MRS §192 lg 3 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et M.T. oli MRS §192 lg 3 jõustumise ajaks V.U. pärandvara PärS-s ettenähtud korras vastu võtnud. Samas ei olnud tal selle kohta esitada MRSMS §-s 26 ettenähtud pärimisõiguse tunnistust. Kohus leiab, et kuivõrd MRSMS säte, mis nägi ette nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustuse, jõustus alles 27.11.2005, ei pidanud kaebaja 1998.a. ette nägema seda, et tal on kohustus esitada ühe aasta jooksul notarile avaldus nõudeõiguse pärimiseks ning et tal puudub võimalus pärida V.U. pärandvara seda valitsema asudes.
  7. Kohus nõustub kaebajatega selles, et olukorras, kus maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel ning samal perioodil leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan andma isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõjutavatest õigusaktidest. Kohus leiab, et juhul kui õigustatud subjektiks tunnistatud isik on surnud ja milline teave on üldjuhul kättesaadav rahvastikuregistrist, tuleb kohalikul omavalitsusel teha toiminguid eeldatava pärija väljaselgitamiseks. Sellega oleks tagatud nii pärijate õigused kui ka tagastamismenetluse kiire lõpuleviimine. Antud juhul asjaolu, et V.U. pärija ei olnud endast ise linnavalitsusele märku andnud, ei vabastanud linnavalitsust kohustusest teha järelepärimisi, mis võimaldaks tagastamismenetlust jätkata. Vastavalt Korra p-le 49 tulnuks 7 linnavalitsusel informeerida teisi õigustatud subjekte sellest, miks viibib nende maa tagastamise avalduse lahendamine ja et V.U. pärijal tuleb vastavalt sel ajal kehtinud MRS §192 lõikes 3 sätestatule esitada pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Sellekohase informatiivse kirja saatmine teadaolevatele õigustatud subjektidele/nende eeldatavatele pärijatele ei tohiks haldusorganile olla liigselt koormav. Pole mingit alust arvata, et M.T. oleks nõuetekohaselt määratud tähtajaks jätnud esitamata pärimisõiguse tunnistuse.
  8. Riigikogu poolt 26.10.2005 vastu võetud ja alates 27.11.2005 jõustunud MRSMS §8 muudeti MRS §192 lg 3 redaktsiooni ja sätestati, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Sama seaduse §26 rakendussätte kohaselt kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. MRSMS §26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid kohus leiab, et antud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga. Selliseks eesmärgiks ei saa aga olla PärS-ga kooskõlas pärandvara vastuvõtnud isikule maa tagastamise välistamine põhjusel, et ta ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Kohus leiab, et MRSMS §26 eesmärgiks on siiski eelkõige nõudeõiguse pärijate poolt pärandvara vastuvõtmise kindlakstegemine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 21.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 asunud seisukohale, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega – kohustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kohus leiab, et Korra p-s 56 sätestatud menetluskorda tuleb järgida nii õigusaktidest tulenevate tähtaegade määramise kui ka haldusorgani enda poolt määratavate tähtaegade korral. See on kaudselt tuletatav ka Riigikohtu 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01 analoogsele sättele antud tõlgendusest. Kohus leiab, et MRS §192 lg 3 ja MRSMS §26 sätestatud kohustused ja tähtajad ei ole käsitatavad isoleeritult õigusaktide teistest sätetest, vaid neid tuleb tõlgendada ja kohaldada süstemaatiliselt ning koosmõjus teiste maareformi alaste seaduste ja nende alusel antud määrustega. Kohus leiab, et antud juhul on vastustaja eiranud Korra p 56 ja selle eesmärki tagada, et isiku suhtes ei tehtaks negatiivset haldusakti ainuüksi seetõttu, et ta ei olnud teadlik vajaliku toimingu sooritamise kohustusest ja selle tähtajast.
  9. Kohus nõustub kaebajatega selles, et MRSMS §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Nimetatud normi eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte aga välistada nõudeõiguse pärijate õigust pärandajale tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva maa tagastamisele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on nimetatud seadusesäte oma distsiplineeriva ja motiveeriva toime saavutanud, kuna M.T.i poolt on vastustajale pärimisõiguse tunnistus esitatud. Kohus nõustub vastustajaga, et pärimisõiguse tunnistus on esitatud 7 kuulise hilinemisega, kuid kohus on seisukohal, et käesolevas asjas võib jätta kohaldamata MRSMS §26 teises lauses sätestatu, kuna nagu kohus juba eelpool märkis, ei ole ka vastustaja täitnud talle õigusaktidega pandud kohustusi. 8
  10. Vastustaja nõustus kaebajate väitega, et kuni vaidlustatud korralduse vastuvõtmiseni ei informeerinud ta kaebajaid kavatsusest 13.06.2007 korraldus nr 1072-k tühistada. Sellega rikkus vastustaja oluliselt hea halduse põhimõtet ja eiras haldusmenetluse läbiviimise üldisi põhimõtteid. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. See eeldab, et haldusorgan informeeriks adressaati tema suhtes alustatud menetlusest ja selle eesmärgist, samuti looks võimaluse olla ära kuulatud. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Nimetatud rikkumine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata otsuse sisule antavast hinnangust toob kaasa haldusakti tühistamise.
  11. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et Õuna tn 4 maa tagastamise menetluse lõpetamine M.T.i suhtes ja Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korralduse nr 1072-k kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida tuleb kohaldada kohases menetluses üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Kohus leiab, et vaatamata näiliselt imperatiivsele normi sõnastusele ei ole haldusorgan MRSMS §26 alusel kohustatud eelnevalt isikute suhtes tehtud soodustavat haldusakti kehtetuks tunnistama. Haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks ja tagastamismenetluse lõpetamine on kaalutlusotsus. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu kaalutlusi, millest linnavalitsus on korralduse andmisel lähtunud. Ainuüksi asjaolu, et M.T. ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta, ei ole linnavalitsuse 13.06.2007 korralduse nr 1072 kehtetuks tunnistamise ja maa tagastamismenetluse lõpetamise aluseks.
  12. MRSMS §26 eesmärgiks on kiirendada maareformi läbiviimist. Kohus leiab, et antud juhul M.T.i suhtes maa tagastamise menetluse lõpetamine mitte ei kiirenda riigimaa reformimist, vaid oluliselt aeglustab ja teeb keerulisemaks maareformi läbiviimise Õuna tn 4 maa osas. Kohus on veendunud, et M.T.ile maa tagastamata jätmine, selle hilisem riigi omandisse jätmine ja seejärel M.T.i kui ehitise kaasomaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine ei ole riigi huvides. Selge on ka see, et selline võimalik lahenduskäik, mis toob ka A.U.le ja M.K.ile kaasa täiendavad kohustused seoses sundhoonestusõiguse võimaliku seadmisega ja millekohane regulatsioon on kohtule teadaolevalt alles väljatöötamisel, ei ole ka M.K.i ja A.U. huvides.
  13. Vaidlustatud korralduse adressaatideks on ka A.U. ja M.K. ja kelle osas tunnistati samuti kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 13.06.2007 korraldus nr 1072-k. Samas ei nähtu vaidlustatud korraldusest ühtki põhjendust, miks pidi korralduse nr 1072-k nende suhtes kehtetuks tunnistama ja maa tagastamise neile lahendama hilisemates korraldustes. Mingeid hilisemaid korraldusi ei ole aga haldusorgan kohtule teadaolevalt käesoleva ajani vastu võtnud. Samuti ei ole A.U.t ja M.K.it kaasatud haldusmenetlusse ega neid ära kuulatud, mistõttu on ka nende suhtes jämedalt rikutud haldusmenetluse nõudeid. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus rahuldada ja Tallinna Linnavalitsuse 19.12.2007 korraldus nr 2238-k tühistada.
  14. M.T., A.U. ja M.K. esitasid kohtule kohtukulude dokumendid, millest nähtuvalt on AB Mägi Kraavi&Partnerid poolt neile osutatud õigusabikulud 9440 krooni. Kuna nimetatud summa on tasunud M.T., siis kuulub see Tallinna Linnavalitsuselt M.T.i kasuks väljamõistmisele. 9 Marion Vakker kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.