lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Tehingu kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta, mistõttu hageja ja kostja vaheline 30.04.2004 tehing ei saa olla tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Ekslik on hageja seisukoht, et asja saab üürile anda vaid selle omanik. Tulenevalt
lg-s 1 sätestatust saab asja anda ka allkasutusse.
§-s 361 sätestatud liisingulepingu mõistest tulenevalt annab liisinguandja lepingu eseme liisinguvõtja kasutusse. Seadus ei keela liisinguvõtjal anda asja allkasutusse. Käesoleva menetluse pooltevahelist 30.04.2004 lepingust tulenevat lepingut ei mõjuta kostja ja AS Hansa Liising Eesti vahelised õigussuhted. Kohus on seisukohal, et poolte vaheline leping on kehtiv ja ei ole alust hagi rahuldada. Kohus ei analüüsinud antud vaidluses kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-06-8047 ja kohtumäärust kohtuliku kokkuleppe kinnitamiseks, kuivõrd need tõendid ei oma tähendust käesolevas vaidluses. 2 Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on rikkunud kehtivaid materiaal- ja protsessiõiguse norme ning ühekülgselt ja kallutatult suhtunud asja sisulisse külge. Vale on kohtuotsuses toodud väide, et kostja kasutas korterit üürilepingu sõlmimise ajal. Kostja ei ole nimetatud korterit kunagi kasutanud ja üürilepingu sõlmimise ajal oli korter hageja valduses, kes kasutas ja käsutas seda ning kandis kõiki kohustusi ja õigusi. Vale on väide, et hageja väljendas seisukohta nagu saaks asja üürile anda vaid selle omanik. Kohtuistungil väitis hageja esindaja, et üürile anda saab asja ka omaniku poolt volitatud isik, kuid vastavasisulist volitust kostjal ei olnud ega saanudki olla. Vastavalt Tallinna Linnakohtu 04.05.2004 määrusega kinnitatud kohtulikule kokkuleppele, võttis omanik Hansa Liising Eesti AS, endale kohustuse sõlmida tasuta üürileping kostjaga (kokkuleppe punktid 2.1, 2.3 ja 2.8). Asjaolu, et allüürilepingu pidi sõlmima Bellor-Grupp OÜ ei oma antud juhul tähendust, kuna ülalmainitud kokkuleppe p 2.10 kohaselt pidi kokkuleppest tulenevaid kohustusi täitma kas Bellor-Grupp OÜ või Hansa Liising Eesti AS. Kuna Bellor-Grupp AS oli selleks ajaks äriregistrist kustutatud, pidi nimetatud kohustuse täitma Hansa Liising Eesti AS. Maakohus on kasutanud
lg 2, mille kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, aga jätnud põhjendamata, miks antud juhul on hea usu põhimõtte järgimine vastuvõtmatu. Kohus ei ole selgitanud, miks ta ei ole kasutanud
Kuna kohus oma otsuses möönab, et hea usu põhimõtet on rikutud, oleks õige olnud kasutada selles situatsioonis
Hagejale jääb arusaamatuks kohtu püüe põhjendada otsust
lg 1 sätestatuga, et üürnik võib üürileandja nõusolekul anda asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. Seda seadusesätet ei saa kasutada, kuna nimetatud paragrahv sätestab üürniku õiguse, mida kostja ei olnud, siis on tegemist vale subjektiga. Samuti on nimetatud paragrahvis sätestatud üürileandja nõusoleku nõue, mida kostjal ei olnud. Vale on kasutada kohtuotsuse põhjendamiseks
, kuna selle kohaselt kohustub liisinguandja andma liisingueseme liisinguvõtja kasutusse, mida aga ei toimunud, mistõttu on tegemist vale subjektiga. Asjakohatu on kohtuotsuses toodud väide, et seadus ei keela liisinguvõtjal anda asja allkasutusse, küll aga reguleeritakse vastavasisulised õigused lepingutes, milliste tingimustes on sätestatud, et liisinguvõtja võib liisingu eset koormata kohustustega kolmandate isikute ees üksnes liisinguandja nõusolekul. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta hageja väite selle kohta, et kostja üürilepingu sõlmimisel ei esitanud elamispinna omaniku volikirja tehingu teostamiseks vaid esines ise omanikuna. Samuti on põhjendamata väide, et tehingu kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta. Millele järgneb järeldus, et tehing kui selline ei saa olla tühine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Millegagi põhjendamata ei ole maakohus võtnud arvesse Tallinna Linnakohtu 04.05.2004.a määrusega kinnitatud kohtulikku kokkulepet, mis on asjas määrava tähtsusega ja sätestab nii 3 hageja kui elamispinna omaniku suhted seoses selle korteriga. Vastavalt nimetatud kokkuleppele oli korter hageja seaduslikus valduses ja kolmandal isikul (s.o. kostjal) ei olnud mingit õigust isehakanud omanikuna sõlmida üürilepingut või teostada mistahes muud tehingut nimetatud korteriga. Maakohus on võtnud põhjendamatult hagejalt võimaluse oma õiguste kaitseks. Maakohtu otsus on kallutatud ühe poole huve silmas pidades, mis on lubamatu. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normide rikkumist, sealhulgas ka poolte võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. TsMS § 230 lg 1 järgi on poolte kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Hageja esitas hagi üürilepingu tühisuse tunnustamiseks kahel asjaolul: üürilepingu sõlmis kostja kui selleks mittevolitatud isik ning leping on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus, jättes hagi rahuldamata, on põhjendatult asunud seisukohale, et hea usu põhimõtte rikkumine ei mõju tehingu kehtivusele. Kolleegium nõustub maakohtuga. Ka apellatsioonkaebuses viidatud
Asjaolude esile toomine on menetlusosaliste õigus ning seda ei saa teha kohus. Hageja poolt esile toodud asjaolud ei võimalda hagi rahuldada. 30.04.2004 sõlmitud eluruumi üürilepingu järgi andis kostja hagejale üürile kolmetoalise korteri asukohaga Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinnas. Harju Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistri kohaselt oli korteriomandi omanikuks sel ajal AS Hansa Liising Eesti. Maakohus tuvastas, et kostja omandas korteri 06.02.2006 ja kanti kinnistusraamatusse 15.03.2006 ning korteri kasutusõigus üürilepingu sõlmimise ajal tuleneb AS-ga Hansa Liising Eesti sõlmitud liisingulepingust (t.lk. 65-66).
järgi liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisingueseme) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Seega oli kostjal seaduslik alus eluruumi kasutamiseks. Kas ta ka faktiliselt asus eluruumi elama ning kas tal oli eluruumi väljaüürimiseks olemas liisinguandja nõusolek, ei oma tähendust pooltevahelises õigussuhtes. Pretensioone sai kostjale esitada liisinguandja. Apellandi väide selle kohta, et tegelikult oli korter tema seaduslikus valduses ning kostja oli isehakanud omanikuks, ei ole kooskõlas toimikus olevate tõenditega. 30.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.