TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-2148 Otsuse kuupäev 23. jaanuar 2009 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Mare Orula kaebus Haanja Vallavalitsuse 3. septembri 2008.a korralduse nr 194 peale. Asja läbivaatamise kuupäev 7. jaanuar 2009 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Mare Orula, kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Vello Tammer, Vastustaja Haanja Vallavalitsuse esindajad Uno Kangro ja Tiia Zuppur. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik Haanja Vallavalitsus andis 03.septembril.2008.a. korralduse nr 194 “Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine ja riigi omandisse jätmine“, millega jäeti rahuldamata Mare Orula poolt 14. oktoobril 1992.a. esitatud avaldus endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks. Nimetatud korralduse punktis 2 nõustus Haanja Vallavalitsus Haanja vallas Purka külas asuva 2,41 ha suuruse maatüki jätmisega riigi omandisse vastavalt katastriüksuse moodustamise toimikule. Mare Orula esitas 28. oktoobril 2008 Tartu Halduskohtule kaebuse Haanja Vallavalitsuse eelnimetatud korralduse tühistamise nõudes koos taotlusega esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kohus võttis 29.oktoobri 2008.a. määrusega haldusasja menetlusse ning sama määrusega kaasas menetlusse Eesti Vabariigi, mida antud õigussuhtes esindab Maa-amet. 29. oktoobri 2008 määrusega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset ja peatas HKMS § 12¹ lõike 1 punkti 3 alusel Haanja VV 3. septembri 2008 korralduse nr 194 kehtivuse kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas ning HKMSi § 12¹ lõike 3 punktist 2 lähtudes kohustas Maaametit peatama Haanja vallas Purka külas asuva 2,41 ha suuruse maatüki (katastriüksuse nimetus Jaani talu ja koha-aadress Jaani talu) riigi omandisse jätmise menetlustoimingud kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas. Keskkonnaminister andis 23. oktoobril 2008 käskkirja nr 1500 “Maa riigi omandisse jätmine”, millega otsustati jätta riigi omandisse riigi maareservina Võru maakonnas Haanja vallas Purka külas asuv Jaani talu maaüksus pindalaga 2,41 ha, sihtotstarbega 011. Maatulundusmaa (M). Maa-ameti peadirektori esimene asetäitja peadirektori ülesannetes peatas 29. oktoobri 2008 kohtumääruse saamisel Võrumaal Haanja vallas Purka külas asuva Jaani talu maaüksuse riigi omandisse jätmise korraldamisega seotud toimingud, kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas. Maa-amet volitatud asutusena ei ole korraldanud Jaani talu maaüksuse registreerimist maakatastris ja riigivara registris ning riigi omandisse jätmise teate avaldamist ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kaebuse taotlus ja põhjendused Kaebuse esitaja palub tühistada Haanja Vallavalitsuse 03. septembri 2008.a. korraldus nr 194 ja teha Haanja Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata uuesti läbi kaebaja avaldus endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et Haanja Vallavalitsuse 03. septembri 2008.a. korraldus nr 194 rikub tema õigust ostueesõigusega erastada endise Liivaku 409 talu maa. Kaebuse esitaja arvates on vaidlustatava korraldus õigusvastane ja tuleb tühistada järgnevatel põhjustel: 1. Vastustaja on põhjendanud kaebaja avalduse rahuldamata jätmist üksnes asjaoluga, et täitmata on maa ostueesõigusega erastamise korra punktist 321 tulenev tingimus, mille kohaselt ostueesõigusega saab maad erastada isik, kellele maa tagastati või kuulub tagastamisele. Siinjuures on vastustaja viidanud Haanja Vallavalitsuse 20. veebruari 1995.a. korraldusele nr 31, millega Purka katastriüksused tagastati Helmut Purgasele. Haanja Vallavalitsus on jätnud tähelepanuta, et Helmut Purgas oli kaebaja isa, kes suri 13. juulil 1995.a. ja nähtuvalt pärimistunnistusest on Mare Orula ja tema vend pärandi vastu võtnud. Pärimisseaduse § 130 lg 1 järgi pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Maareformi seaduse kohaselt on nõudeõigus päritav. 2. Kaevatav korraldus on õigusvastane, kuna vastustaja ei ole järginud haldusmenetluse norme. Menetlusnormide järgimine suurendab menetluse tulemuse õiguspärasust ning väljendab ka respekti menetlusosaliste suhtes, keda tuleb menetlusse kaasata ning kellega tuleb haldusakt eelnevalt läbi arutada. Haanja Vallavalitsuse korralduse nr 194 andmisel rikuti otseselt ka kaebuse esitaja õigust olla ära kuulatud ning anda seletusi. Heast haldustavast lähtudes peab kohalik omavalitsus enne menetletava avalduse suhtes negatiivse otsuse tegemist võimaldama asjaosalisele selgituste andmist eriti olukorras, kus peaaegu 16 aasta vältel on Mare Orula avalduse lahendamise osas antud positiivseid signaale. Vastustaja on sellist käitumist korralduses nr 194 ise tunnistanud. Selgituste (ärakuulamisõiguse) mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. 2 Samuti on vastustaja, jättes asjas olulised tõendid kõrvale, rikkunud uurimisprintsiipi, mille tagajärjeks on vaidlustatud korralduse õigusvastasus, tulenevalt ebaõigest motiveeringust. Haanja Vallavalitsuse vastuväited Haanja Vallavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata. Vabariigi Valitsuse 6.novembri 1996. aasta määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkti 321 kohaselt saavad "Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse" paragrahvi 14 lõike 8 alusel tagastamise käigus vabaks jäävat maad täiendavalt ostueesõigusega erastada isikud, kellele maa tagastati või erastati ostueesõigusega enne 30. novembrit 1997.a., samuti isikud, kellele maa tagastati pärast eelnimetatud tähtpäeva või kellele maa kuulub tagastamisele ja kes esitasid avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks hiljemalt 1. jaanuariks 1998.a. tingimusel, et nende poolt erastamiseks taotletava maaga vahetult külgneval katastriüksusel asub taotleja omandis olev elamu või loomakasvatushoone (hoonete kompleks). Maa loetakse tagastatuks või ostueesõigusega erastatuks enne 30.novembrit 1997.a. üksnes juhul, kui vastav kanne kinnistusraamatusse on tehtud enne eelnimetatud tähtpäeva. Maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigust ei ole isikutel, kes on tagastatud või ostueesõigusega erastatud maa võõrandanud või kellele on maa tagasi saanud või ostueesõigusega erastanud isik selle võõrandanud. Eeltoodust tulenevalt selgub, et maa täiendav ostueesõigusega erastamine on olemuslikult lahutamatult seotud isikuga ning tulenevalt pärimisseaduse paragrahvi 130 lõikest 1 ei ole see õigus päritav. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) paragrahvi 40 lõikes 1 sätestatule peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS paragrahv 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Mare Orula poolt 1992.aasta 14.oktoobril antud maa ostmise avalduse lahendamisel ja asjas tähtsust omavate dokumentide kogumisel lähtus Haanja Vallavalitsus "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktis 32l toodud tingimustest, mille alusel on isikul võimalik maad täiendavalt ostueesõigusega erastada. Elektroonilise kinnistusraamatu väljatrükist selgus, et Mare Orula on Purka 206 katastriüksuse (18101:001:0761) omanik, aga ta ei ole isik kellele on maa tagastatud. Haanja Vallavalitsus tuvastas, et 20.veebruari 1995.a korraldusega nr 31 tagastati Purka 206 talu maa Helmut Purgasele. 26.oktoobril 2007.aastal saadetud e-kirjaga teavitati Mare Orulat, et tal ei ole võimalik maad täiendavalt ostueesõigusega erastada, seepärast et ta ei ole isik kellele maa tagastati. Kirjas selgitati kaebajale, millise sisuga teda puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Sellega oli antud Mare Orulale võimalus vastavalt HMS § 40 lg 1 esitada asja kohta oma arvamus või vastuväited. Arvamuse või vastuväidete esitamiseks oli tagatud piisav aeg. Haanja Vallavalitsus on seisukohal, et 3.septembri 2008.a korralduse nr 194 andmisel ei ole rikutud haldusmenetluse nõudeid. 3 Asjaolu, et Mare Orula on Helmut Purgase tütar ning et Mare Orula on Helmut Purgase vara pärinud ei saanud mõjutada Haanja Vallavalitsuse 3.septembri 2008.a. korralduse nr 194 sisu. Maad saavad täiendavalt ostueesõigusega erastada ainult isikud, kes vastavad "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktis 321 toodud kõikidele tingimustele. Mare Orulal ei ole maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigust. Maa-ameti seisukoht Maa-amet ei pea kaebust põhjendatuks ning leiab, et kaebus tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata. Maa-amet on seisukohal, et Haanja Vallavalitsus on oma 3. septembri 2008 korralduse nr 194 “Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine ja riigi omandisse jätmine” põhimõtteliselt õigesti jätnud Mare Orula 14. oktoobri 1992 maa ostmise avalduse rahuldamata ja andnud nõusoleku Haanja vallas Purka külas asuva 2,41 ha suuruse maatüki riigi maareservina riigi omandisse jätmiseks. Maa-ameti arvamuse kohaselt on käesoleva haldusasja lahendamisel oluline teha kindlaks, kas Mare Orula vastas maa ostmise avalduse esitamise ajal, so 14. oktoobril 1992, maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, st kas tema omandis olid hooned, mis andnuks talle õiguse maad osta hoone(
- te)omanikuna või kas talle oli maa antud põliseks kasutamiseks taluseaduse (TaS) alusel ning kas tal oli üldse õiguslikku alust maa ostmise avalduse esitamiseks. Seejärel tuleks leida vastus küsimusele, kas Mare Orula kinnistu Purka 206 omanikuna, kes esmalt omandas ½ mõttelist osa sellest kinnistust pärimise teel ja hiljem ½ mõttelist osa võõrandamistehinguga, saab olla MRSMSMSi § 14 lõikes 8 ja OEkorra punktis 32¹ sätestatud maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks Maa-amet on seisukohal, et Mare Orula ei ole isikuks, kellele maa tagastati või erastati ostueesõigusega enne 30. novembrit 1997, samuti pole ta isikuks, kellele maa tagastati pärast eelnimetatud tähtpäeva või kellele maa kuulub tagastamisele ja kes on esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks hiljemalt 1. jaanuariks 1998. Lisaks eelnevale on ta osa maast omandanud võõrandamistehinguga. Maa-amet on samuti seisukohal, et käesoleval juhul, so maa täiendaval ostueesõigusega erastamisel ei saa arvestada asjaoluga, et Mare Orula on 14. oktoobril 1992 esitanud maa ostmise avalduse, sest selles märgitud asjaolud ja andmed ei vastanud tegelikkusele ning Mare Orula ei vastanud maa ostmise avalduse esitamise ajal MRSi § 22 lõikes 2 sätestatud maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, kellel oleks üldse olnud õigus maa ostmise avalduse esitamiseks. 1. Kogutud materjalidest nähtuvate asjaolude kohaselt esitas Mare Orula 14. oktoobril 1992 Haanja VVle maa ostmise avalduse, milles märkis, et “soovin osta maad, […] mida käesoleval ajal kasutan või mis piirneb mulle kuuluva või minu omandusse antava maaga. […] Soovitava maa asukoht on Haanja vald Purka küla Liivaku talu nr 409 suurusega 2,0 ha.”. Avalduses on samuti märgitud, et senise maakasutusõiguse aluseks on “rendileping 04. märts 92. a. Maakasutuse eesmärk on talu pidamine.” Haanja VV andis 20. veebruaril 1995 korralduse nr 31 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine”, millest nähtub samuti, et kohaliku komisjoni 10. detsembri 1993 otsusega nr 4056 on Helmut Purgas tunnistatud õigustatud subjektiks Haanja vallas Trolla külas asuva Purka 206 talu, end kinnistu nr 1160 maa suurusega 19,08 ha, suhtes ning et korraldus on antud kooskõlas maareformi seaduse (MRS) § 6 lõikega 1. Korralduse punktide 1, 1.1 ja 1.3 kohaselt anti Helmut Purgase omandisse maad kokku 19,5 ha vastavalt lisale 1, kusjuures tagastatav maaüksus moodustub tervikuna endisest kinnistust nr 1160, maaüksus on taastatud endistes piirides tuginedes säilinud piirimärkidele ja looduses tunnetatavatele situatsiooni-elementidele, 4 tagastatava maaüksuse pindala on 0,4 ha võrra suurem endisest kinnistust, mis tuleneb praeguse ja endise pindala määramise metoodika erinevusest ning tagastataval maal asuvad hooned kuuluvad Helmut Purgasele. Kinnistu Purka puhul on tegemist Haanja vallas Trolla külas asuva maaomandiga, mis koosneb 4st maatulundusmaa sihtotstarbesse kuuluvast katastriüksusest, mis kõik on moodustatud aerofotogeodeetilist mõõdistusviisi kasutades ja registreeritud maakatastris 24. märtsil 1995. Haanja VV 19. aprilli 1995 avalduse alusel on eelnimetatud katastriüksused kantud kinnistusraamatusse (registriosa nr 624 (uus nr 62441) 6. juunil 1995 ja kinnistu Purka omanikuks oli kinnistamisel Helmut Purgas. Kaebusele lisatud surmatunnistusest nähtub, et Helmut Purgas suri 13. juulil 1995. 24. jaanuaril 1996 välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on 13. juulil 1995 surnud Helmut Purgase vara pärijateks võrdsetes mõttelistes osades tema lapsed Mare Orula ja Aare Purgas ning pärandvara koosneb Võru Kinnistusameti kinnistusraamatusse pärandaja ainuomandina registriossa nr 624 teise jakku kande nr 1 all sisse kantud kinnistust Purka. Vastav õigusmuudatus on sisse kantud 8. veebruaril 1996 ning selle kohaselt kuulub kinnistu Purka võrdsetes (½) mõttelistes osades Aare Purgase ja Mare Orula kaasomandisse. Võru MV omandireformi osakonna 16. aprilli 1997 õiendiga nr ÕV-770 tõendati, et 16. aprill 1997 seisuga ei ole Haanja vallas asuva end kinnistu nr 3451 “Liivaku 409” kohta esitatud maa tagastamise ja kompenseerimise avaldusi. Aare Purgas võõrandas 14. juunil 2001 oma ½ osa kaasomandist Mare Orulale. Kinnistusraamatu veebiversiooni andmete väljatrükist nähtub, et vastav õigusmuudatus on 14. juuni 2001 kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse registriosa nr 624 teise jakku kandena nr 3 sisse kantud 5. juulil 2001 ning kinnistu Purka omanikuks on Mare Orula. Maa-amet, KeMi volitatud asutusena, lähtudes katastrikaardilt nähtuvatest andmetest ja Võru MVlt saadud informatsioonist, et Haanja vallas asuva end kinnistu nr 3451 Liivaku 409 kohta ei ole esitatud maa tagastamise avaldusi ning võttes aluseks MRSi § 38 lõike 3, algatas kinnistu Purka I katastriüksusega (katastritunnus 18101:001:0761) piirneva (end kinnistu nr 3451, Liivaku 409) reformimata riigimaa riigi omandisse jätmise menetluse. Haanja VV 3. septembri 2008 korralduse nr 194 “Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine ja riigi omandisse jätmine” punktiga 1 jäeti rahuldamata Mare Orula poolt 14. oktoobril 1992 esitatud avaldus maa, mida ta avalduse esitamise ajal kasutas või mis piirnes talle kuuluva või tema omandisse antava maaga, ostueesõigusega erastamiseks. Korralduse punktides 2 ja 3 otsustati nõustuda Haanja vallas Purka külas asuva 2,41 ha suuruse maatüki jätmisega riigi omandisse vastavalt katastriüksuse moodustamise toimikule ning määrati riigi omandisse jäetava maa katastriüksuse nimetuseks Jaani talu ja koha-aadressiks Jaani talu Purka küla Haanja vald ning maaüksuse sihtotstarbeks 100% maatulundusmaa (011, M). Keskkonnaminister andis 23. oktoobril 2008 käskkirja nr 1500 “Maa riigi omandisse jätmine”, millega otsustati jätta riigi omandisse riigi maareservina Võru maakonnas Haanja vallas Purka külas asuv Jaani talu maaüksus pindalaga 2,41 ha, sihtotstarbega 011. Maatulundusmaa (M). 2. Mare Orula on oma 14. oktoobri 1992 maa ostmise avalduses märkinud, et “soovin osta maad, […] mida käesoleval ajal kasutan või mis piirneb mulle kuuluva või minu omandusse antava maaga. […] Soovitava maa asukoht on Haanja vald Purka küla Liivaku talu nr 409 suurusega 2,0 ha” ning et senise maakasutusõiguse aluseks on “rendileping 04. märts 92. a. Maakasutuse eesmärk on talu pidamine”. Haanja VV 7. septembri 1994 õiendis nr 162 on tõendatud, “et majavaldus asukohaga Võru maakonnas Haanja vallas Trolla külas (end. Purka 5 k.) kuulub Helmut PURGAS’ELE. Alus: Haanja Küla TSN Täitevkomitee otsus nr. 23 17. dets. 1970.a. Toim. Nr. 410”. Haanja VV 20. veebruari 1995 korralduse nr 31 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” punktide 1, 1.1 ja 1.3 kohaselt anti (tagastati) Helmut Purgase omandisse maad kokku 19,5 ha ning tagastataval maal asuvad hooned kuuluvad Helmut Purgasele. Seega Mare Orula ei vastanud maa ostmise avalduse esitamise ajal, so 14. oktoobril 1992 MRSi § 22 lõikes 2 sätestatud maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, sest ta ei olnud isikuks, kellele oli maa antud põliseks kasutamiseks TaSi alusel, mis andnuks talle õiguse maad osta MRSi §s 8 sätestatud alusel ning samuti ei olnud tema omandis hooneid, mis andnuks talle õiguse maad osta hoone(
- te)omanikuna MRSi §s 9 sätestatud alusel, sest, hooned kuulusid tema isale Helmut Purgasele. Samuti ei saa õigeks pidada Mare Orula 14. oktoobri 1992 maa ostmise avalduses märgitud andmeid, mille kohaselt, maa, mida ta osta soovib, “piirneb mulle kuuluva või minu omandusse antava maaga”, sest eeltoodud asjaoludest tuleneb, et Mare Orula poolt ostmiseks taotletud maa ei piirnenud 14. oktoobril 1992 temale kuuluva või tema omandisse antava maaga, sest alles kohaliku komisjoni 10. detsembri 1993 otsusega nr 4056 tunnistati maa tagastamise õigustatud subjektiks Helmut Purgas, kellele piirnev maa kuulus tagastamisele (omandisse andmisele). Sisutühjaks tuleb samuti lugeda Mare Orula poolt 14. oktoobri 1992 maa ostmise avalduses märgitud andmeid, mille kohaselt ta soovib osta maad, “mida käesoleval ajal kasutan” ning et senise maakasutusõiguse aluseks on “rendileping 04. märts 92. a.”. Sedastame, osundusega OSi § 35 lõikele 1 (mis sätestas, et maa on Eesti Vabariigi omanduses.), EV ÜN 20. detsembri 1990 otsuse “Maareformist” punktile 1 (millega, lähtudes EV ÜN 19. detsembri 1990 otsusest “Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest” ja OSi § 35 lõikest 1, loeti kogu maa, sealhulgas sundvõõrandatud maa kuni selle tagastamise, kompenseerimise ja edasise kasutamise tingimuste ja korra seadusandliku kindlaksmääramiseni jätkuvalt Eesti Vabariigi omandiks), MRSi §le 32 (mille kohaselt, maa lepingulise kasutamise õigus on isiku õigus kasutada maad maaomanikuga sõlmitud lepingu alusel, MRSi § 34 lõikele 2 (mis sätestas, et maad võib rendile anda maa omanik, MRSi § 36 lõikele 1 (mis sätestas, et isikud, kes soovivad senist maakasutust jätkata, on kohustatud sõlmima maa omanikuga rendi- või tasuta kasutamise lepingu) ning Vabariigi Valitsuse 7. juuni 1991 määrusega nr 105 kinnitatud “Eesti Vabariigis rendileandmiseks keelatud varade ajutine loetelu” (kuni 12. juunini 1992 kehtinud sõnastuse) punktile 4 (mille kohaselt oli rendileandmiseks keelatud varaks ka maa), et kuivõrd kogu maa oli jätkuvalt Eesti Vabariigi omandis, kuivõrd seda võis rendile anda üksnes maa omanik, so riik ning kuivõrd kuni 12. juunini 1992 oli maa Vabariigi Valitsuse poolt kantud rendileandmiseks keelatud varade loetelusse, siis saame asuda seisukohale, et Mare Orula poolt 14. oktoobri 1992 maa ostmise avalduses märgitu, et tema senise maakasutusõiguse aluseks on “rendileping 04. märts 92. a.”, ei saa olla tõene ega ka õiguspärane, sest mistahes maa rendileandmine oli 4. märtsil 1992 keelatud. Maa-amet sedastab, et Maa-ameti maakatastri arhiivis ei leidu ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et riigimaa rendileandja Eesti Vabariik, keda selles õigussuhtes, vastavalt MRAkorrale, esindas Maa-amet, oleks Mare Orulaga sõlminud maarendilepingu. Maa-amet on eeltoodud asjaoludele tuginedes seisukohal, et Mare Orula poolt 14. oktoobri 1992 esitatud maa ostmise avalduses märgitud asjaolud ja andmed ei vastanud tegelikkusele ning et Mare Orula ei vastanud maa ostmise avalduse esitamise ajal MRSi § 22 lõikes 2 sätestatud maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, kellel oleks olnud õigus maa ostmise avalduse esitamiseks. Asjaolu, et Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992 määrusega nr 143 kinnitatud “Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korraga” anti isikutele õigus ja võimalus maa ostmise avalduste esitamiseks, ei tähenda kaugeltki mitte seda, et avalduse esitamise õigus oli kõigil (suvalistel) isikutel, vaid seda, et maa ostmise avalduse said esitada 6 ikkagi vaid need isikud, kes vastasid MRSi § 22 lõikes 2 sätestatud maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, st et ostueesõigusega saavad maad osta vaid isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks TaSi alusel või kellel on õigus maad osta hoonete omanikena vastavalt MRSi §dele 7, 8 ja 9. MRS ega ükski rakendusakt ei ole kunagi sätestanud õigust ega võimalust, et isik võiks maa ostmise või ostueesõigusega erastamise avalduse esitada nn “igaks juhuks”, lootuses või ootuses, et võib-olla ehk kunagi tulevikus täituvad või saabuvad eeldused, mil isik osutub vastavaks seaduses sätestatud tingimustele. 3. Käesoleval juhul on endise Purka 206 talu maa Haanja VV 20. veebruari 1995 korralduse nr 31 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” alusel tagastatud Helmut Purgase omandisse ja kantud 6. juunil 1995 ka kinnistusraamatusse Helmut Purgase nimele Kuivõrd Helmut Purgas oli esitanud õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) tagastamise avalduse ORASe § 16 lõikes 1 sätestatud tähtajaks (so enne 17. jaanuari 1992), kuivõrd tagasitaotletaval maal asusid temale kuuluvad hooned ja kuivõrd maa kuulus ka temale tagastamisele, siis oli Helmut Purgas isikuks, kes võis esitada maa asendamise, ostmise või rentimise avalduse vastavalt kas MRSi algredaktsiooni §le 39 (Maataotluste esitamine) 1. märtsiks 1992 või Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992 määrusega nr 143 kinnitatud “Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra” punktile 1. Maa-ametile ei ole teada ja ka käesolevas asjas ei ole esitatud dokumente, et Helmut Purgas oleks esitanud maa ostmise avaldust, mis oleks olnud temale MRSMSMSi § 14 lõikes 8 ja OEkorra punktis 32¹ sätestatud maa täiendava ostueesõigusega erastamise aluseks. Mare Orula on oma kaebuses märkinud, et “Helmut Purgas oli minu isa, kes suri 13. juulil 1995.a. Nähtuvalt pärimistunnistusest (lisa 3) olen mina ja minu vend pärandi vastu võtnud”, osundanud, et “[p]ärimisseaduse § 130 lg 1 järgi pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna” ning seejärel asunud seisukohale, et ka 24. jaanuaril 1996 välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuses märgitud ja päritud pärandvara (milleks on pärandajale tagastatud ja temale ainuomandina kuulunud kinnistu Purka) suhtes saab ja tuleb kohaldada MRSi, sest “[m]aareformi seaduse kohaselt on nõudeõigus päritav”. Maa-amet ei nõustu kaebaja seisukohaga, kuna järgmistel põhjendustel MRSi sätete alusel on võimalik pärida üksnes maa tagastamise nõudeõigust ning nii maa ostueesõigusega erastamise kui ka maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigus on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Maareformiseadusest tulenevalt ei saa maa erastamise õigus automaatselt ühelt isikult teisele üle minna. Maa ostueesõigusega erastamiseks, peab isik omama sellel maal asuvat õiguslikul alusel püstitatud või omandatud ehitist või peab see maa olema antud talle põliseks kasutamiseks TaSi alusel, kusjuures isik peab olema esitanud seaduses sätestatud tähtajaks vastava avalduse. Pärija saab maad ostueesõigusega erastada üksnes juhul, kui ka tema vastab eelmärgitud tingimustele, st ta peab olema saanud sellel maal asuva õiguslikul alusel püstitatud või omandatud ehitise omanikuks või talle peab olema, vastavalt asjaõigus-seaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §le 18 (Talumaa põlise kasutamise õigus)) üle läinud TaSi alusel põliseks kasutamiseks antud talumaa põlise kasutamise õigus. Maad täiendavalt ostueesõigusega erastada saavad isikud, kellele maa tagastati või erastati ostueesõigusega enne 30. novembrit 1997, samuti isikud, kellele maa tagastati pärast eelnimetatud tähtpäeva või kellele maa kuulub tagastamisele ja kes esitasid avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks hiljemalt 1. jaanuariks 1998 tingimusel, et nende poolt erastamiseks taotletava maaga vahetult külgneval katastriüksusel asub taotleja omandis olev elamu või loomakasvatushoone (hoonete kompleks), ning maa loetakse tagastatuks või 7 ostueesõigusega erastatuks enne 30. novembrit 1997 üksnes juhul, kui vastav kanne kinnistusraamatusse on tehtud enne eelnimetatud tähtpäeva. OEkorra punktis 32¹ on sätestatud, et maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigust ei ole isikutel, kes on tagastatud või ostueesõigusega erastatud maa võõrandanud või kellele on maa tagasi saanud või ostueesõigusega erastanud isik selle võõrandanud. Käesoleva haldusasja asjaoludest ja eeltoodud õigusaktide refereeringust tuleneb, et maa on tagastatud Helmut Purgasele, kes ei ole maa täiendava ostueesõigusega erastamise avaldust esitanud ning käesoleval juhul on Mare Orula ½ mõttelist osa maast omandanud pärimise teel ja teise ½ mõttelise osa omandanud oma vennalt Aare Purgaselt 14. juuni 2001 võõrandamistehinguga. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab Mare Orula kaebuse rahuldamata. Haanja Vallavalitsus andis 03. septembril 2008.a. korralduse nr 194 “Maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine ja riigi omandisse jätmine”, millega jäeti rahuldamata Mare Orula poolt 14. oktoobril 1992.a. esitatud avaldus endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks. Nimetatud korralduse punktis 2 nõustus Haanja Vallavalitsus Haanja vallas Purka külas asuva 2,4 ha suuruse maatüki jätmisega riigi omandisse vastavalt katastriüksuse moodustamise toimikule (tl 6-7). Kaebuses palub selle esitaja tühistada Haanja Vallavalitsuse 03. septembri 2008.a. korraldus nr 194 ja teha Haanja Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata uuesti läbi kaebaja avaldus endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et Haanja Vallavalitsuse 03. septembri 2008.a. korraldus nr 194 rikub tema õigust ostueesõigusega erastada endise Liivaku 409 talu maa. Kaebaja esitas 14. oktoobril 1992 Haanja Vallavalitsusele avalduse maa ostmiseks (Erastamismenetluse lõpetamise juriidiline toimik lk 3) Maa ostmise avalduses on märgitud, et avaldaja soovib osta maad, mida käesoleval ajal kasutab ning mis piirneb talle kuuluva või talle omandusse antava maaga. Soovitava maa asukoht on Haanja vald Purka küla Liivaku talu nr 409 suurusega 2,0 ha ning senise maakasutusõiguse alusena on märgitud „rendileping 04. märts 92. a.“ ja maakasutuse eesmärgina „talu pidamine”. Kaebuse esitaja arvates on vastustaja ebaõigesti põhjendanud kaebaja avalduse rahuldamata jätmist üksnes asjaoluga, et täitmata on maa ostueesõigusega erastamise korra punktist 321 tulenev tingimus, mille kohaselt ostueesõigusega saab maad erastada isik, kellele maa tagastati või kuulub tagastamisele. Haanja Vallavalitsus on jätnud tähelepanuta, et Helmut Purgas, kellele Purka katastriüksused tagastati, oli kaebaja isa ja nähtuvalt pärimistunnistusest on Mare Orula ja tema vend pärandi vastu võtnud. Pärimisseaduse § 130 lg 1 järgi pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Maareformi seaduse kohaselt on nõudeõigus päritav. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine. Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. Kohtule esitatud kirjalikus arvamuses on Maa-amet juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et käesoleva haldusasja lahendamisel on oluline teha kindlaks, kas Mare Orula on Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (MRSMSMS) § 14 lõikes 8 ja maa ostueesõigusega erastamise korra (OEkord) punktis 32¹ sätestatud maa 8 täiendava ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks, samuti tuleb tuvastada asjaolu, kas Mare Orula vastas maa ostmise avalduse esitamise ajal, so 14. oktoobril 1992, maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele. Kohus nõustub eeltoodud seisukohaga. Kui Mare Orula ei ole MRSMSMS § 14 lõikes 8 ja OEkorra punktis 32¹ sätestatud maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks ning tal ei olnud 1992.a. õiguslikku alust maa ostmise avalduse esitamiseks, puudub tal endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamise õigus. Sellisel juhul ei riku Haanja Vallavalitsuse 03. septembri 2008.a. korraldus nr 194 tema õigusi. 30. novembril 1997 jõustunud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (MRSMSMS) § 14 lõige 2 sätestas, et isikul, kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuleb see esitada 1998. aasta 1. jaanuariks. MRSMSMSi § 14 lõike 8 kohaselt laieneb MRSi § 22¹ lõigetes 2 ja 2² sätestatu ka isikule, kellele maa on tagastatud või ostueesõigusega erastatud enne MRSMSMSi jõustumist. Vabariigi Valitsuse 6.novembri 1996. aasta määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkti 321 kohaselt saavad "Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse" paragrahvi 14 lõike 8 alusel tagastamise käigus vabaks jäävat maad täiendavalt ostueesõigusega erastada isikud, kellele maa tagastati või erastati ostueesõigusega enne 30. novembrit 1997.a., samuti isikud, kellele maa tagastati pärast eelnimetatud tähtpäeva või kellele maa kuulub tagastamisele ja kes esitasid avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks hiljemalt 1. jaanuariks 1998.a. tingimusel, et nende poolt erastamiseks taotletava maaga vahetult külgneval katastriüksusel asub taotleja omandis olev elamu või loomakasvatushoone (hoonete kompleks). Maa loetakse tagastatuks või ostueesõigusega erastatuks enne 30.novembrit 1997.a. üksnes juhul, kui vastav kanne kinnistusraamatusse on tehtud enne eelnimetatud tähtpäeva. Maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigust ei ole isikutel, kes on tagastatud või ostueesõigusega erastatud maa võõrandanud või kellele on maa tagasi saanud või ostueesõigusega erastanud isik selle võõrandanud. Asja materjalidest nähtub, et endise Purka 206 talu maa on Haanja Vallavalitsuse 20. veebruari 1995 korralduse nr 31 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” alusel tagastatud Helmut Purgasele ja kantud 6. juunil 1995 ka kinnistusraamatusse Helmut Purgase nimele (tl 50 ja 56). Lähtudes OEkorra §-s 321 sätestatust ei ole Mare Orula seega isikuks, kellel on õigus MRSMSMS § 14 lõike 8 alusel tagastamise käigus vabaks jäävat maad täiendavalt ostueesõigusega erastada. 13. juulil 1995.a. surnud Helmut Purgas võis esitada maa asendamise, ostmise või rentimise avalduse vastavalt kas MRSi algredaktsiooni §-le 39 või Vabariigi Valitsuse 8. mai 1992 määrusega nr 143 kinnitatud “Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra” punktile 1, mis oleks olnud temale MRSMSMSi § 14 lõikes 8 ja OEkorra punktis 32¹ sätestatud maa täiendava ostueesõigusega erastamise aluseks. Vallavalitsuse väitel ei ole Helmut Purgas vallavalitsusele maa ostmiseks (ostueesõigusega erastamiseks) avaldust esitanud. Kohtule ei ole esitatud dokumente, mis tõendaks vastupidist. Avalduse maa ostmiseks esitas Haanja Vallavalitsusele 14. oktoobril 1992 Mare Orula. Mare Orula on seisukohal, et selle avalduse alusel on tal õigus endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastada, sest maareformi seaduse kohaselt on nõudeõigus päritav. 9 MaaRS § 192 kohaselt on maa tagastamise nõudeõigus päritav. Asja kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et maa on tagastatud Helmut Purgasele, kes ei ole maa täiendava ostueesõigusega erastamise avaldust esitanud ning käesoleval juhul on Mare Orula ½ mõttelist osa Helmut Purgasele tagastatud maast omandanud pärimise teel ja teise ½ mõttelise osa omandanud oma vennalt Aare Purgaselt 14. juunil 2001.a. võõrandamistehinguga. Kaebuse esitaja ei pärinud seega mitte maa tagastamise nõudeõigust, vaid juba tagastatud maa (½ Helmut Purgasele kuulunud kinnistust). Kohus nõustub vastustaja ja maa-ameti seisukohaga, et nii maa ostueesõigusega erastamise kui ka maa täiendava ostueesõigusega erastamise õigus on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja maareformi seadusest tulenevalt ei saa maa erastamise õigus automaatselt ühelt isikult teisele üle minna. Maa ostueesõigusega erastamiseks peab isik omama sellel maal asuvat õiguslikul alusel püstitatud või omandatud ehitist või peab see maa olema antud talle põliseks kasutamiseks taluseaduse (TaSi) alusel, kusjuures isik peab olema esitanud seaduses sätestatud tähtajaks vastava avalduse. Pärija saab maad ostueesõigusega erastada üksnes juhul, kui ka tema vastab eelmärgitud tingimustele, st ta peab olema saanud sellel maal asuva õiguslikul alusel püstitatud või omandatud ehitise omanikuks või talle peab olema, vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §-le 18 üle läinud TaSi alusel põliseks kasutamiseks antud talumaa põlise kasutamise õigus. Mare Orula ei vastanud maa ostmise avalduse esitamise ajal, 14. oktoobril 1992 MRSi § 22 lõikes 2 sätestatud maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, sest ta ei olnud isikuks, kellele oli maa antud põliseks kasutamiseks taluseaduse alusel, samuti ei olnud tema omandis hooneid, mis andnuks talle õiguse maad osta hoone(
- te)omanikuna. Hooned kuulusid avalduse esitamise ajal tema isale Helmut Purgasele. Mare Orula poolt ostmiseks taotletud maa ei piirnenud 14. oktoobril 1992 temale kuuluva või tema omandisse antava maaga, sest alles Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. detsembri 1993 otsusega nr 4056 tunnistati maa tagastamise õigustatud subjektiks Helmut Purgas, kellele piirnev maa kuulus tagastamisele (omandisse andmisele) ja kellele see maa Haanja Vallavalitsuse 20. veebruari 1995 korraldusega nr 31 ka tagastati. Eksitavad on Mare Orula poolt 14. oktoobri 1992 maa ostmise avalduses märgitud andmed, mille kohaselt ta soovib osta maad, mida ta kasutab 04. märtsil 1992.a. sõlmitud rendilepingu alusel. Maad kasutas Mare Orula nii tema enese kui vallavalitsuse esindajate kinnitusel tema isa Helmut Purgase ja vallavalitsuse vahel sõlmitud ajutise maakasutuse lepingu alusel. Seega ei vastanud kaebuse esitaja Mare Orula maa ostmise avalduse esitamise ajal MRSi § 22 lõikes 2 sätestatud maa ostueesõigusega erastamise õigust omava isiku tunnustele, kellel oli õigus maa ostmise avalduse esitamiseks. Asjaolu, et avaldus temalt sel ajal vastu võeti, ei muuda Haanja Vallavalitsuse 03. septembri 2008.a. korraldust nr 194 õigusvastaseks. Maad on võimalik ostueesõigusega erastada maareformi reguleerivates seadustes ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel ja korras. Lähtudes MRSMSMS § 14 lõikes 8 ja OEkorra §-s 321 sätestatust ei ole Mare Orula isikuks, kellel on õigus MRSMSMS § 14 lõike 8 alusel tagastamise käigus vabaks jäävat maad täiendavalt ostueesõigusega erastada. Mare Orula ei ole isikuks, kellele maa tagastati või erastati ostueesõigusega enne 30. novembrit 1997, samuti pole ta isikuks, kellele maa tagastati pärast eelnimetatud tähtpäeva või kellele maa kuulub tagastamisele ja kes on esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks hiljemalt 1. 10 jaanuariks 1998. Osa võõrandamistehinguga. maast on ta omandanud pärimise teel ning osa maast Kuna kaebuse esitajal ei ole õigust endise Liivaku 409 talu maad ostueesõigusega erastada, ei riku Haanja Vallavalitsuse 03.septembri 2008.a. korraldus nr 194 tema õigusi. Kaebuse esitaja arvates on kaevatav korraldus õigusvastane juba seetõttu, et vastustaja ei ole selle vastuvõtmisel järginud haldusmenetluse norme. Heast haldustavast lähtudes peab kohalik omavalitsus enne menetletava avalduse suhtes negatiivse otsuse tegemist võimaldama asjaosalisele selgituste andmist eriti olukorras, kus peaaegu 16 aasta vältel on Mare Orula avalduse lahendamise osas antud positiivseid signaale. Jättes asjas olulised tõendid kõrvale, on vastustaja rikkunud uurimisprintsiipi, mis on toonud kaasa vaidlustatud korralduse ebaõige motiveeringu. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) paragrahvi 40 lõikes 1 sätestatule peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja on seisukohal, et 3. septembri 2008.a korralduse nr 194 andmisel ei ole Haanja Vallavalitsus rikkunud haldusmenetluse nõudeid. Vallavalitsuse väitel teavitati Mare Orulat 26.oktoobril 2007.aastal saadetud e-kirjaga, et tal ei ole võimalik maad täiendavalt ostueesõigusega erastada, kuna ta ei ole isik kellele maa tagastati. Kirjas selgitati kaebajale, millise sisuga teda puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Sellega oli antud Mare Orulale võimalus vastavalt HMS § 40 lg 1 esitada asja kohta oma arvamus või vastuväited. Arvamuse või vastuväidete esitamiseks oli tagatud piisav aeg. Eelnimetatud e-kiri on Mare Orulale 26.oktoobril 2007 tõepoolest saadetud. Kiri on saadetud vastuseks Mare Orula pöördumisele (Erastamismenetluse lõpetamise toimik lk 14). Kaebuse esitaja väitel ei ole ta seda e-kirja saanud, kuna tema arvuti töös esinesid sel perioodil tehnilised probleemid (tl 91). Kohtul ei ole võimalik seda väidet kontrollida, kuid kohtu veendumuse kohaselt ei oma see asjaolu ka käesoleva asja lahendamisel tähendust. Dokumentide esitamine, mis tõendavad, et Mare Orula on Helmut Purgase vara pärinud, ei võinud mõjutada Haanja Vallavalitsuse 3.septembri 2008.a. korralduse nr 194 sisu. Maad saavad täiendavalt ostueesõigusega erastada ainult isikud, kes vastavad maa ostueesõigusega erastamise korra punktis 321 toodud kõikidele tingimustele. Helmut Purgas ei esitanud vallale avaldust endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks ning Mare Orula ei saanud pärida nõudeõigust endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamiseks. On õige, et hea halduse põhimõtetega ei ole kooskõlas see, et enne katastriüksuse moodustamiseks nõusoleku andmist ei selgitanud Haanja Vallavalitsus välja endise Liivaku 409 talu maa ostueesõigusega erastamise eelduseks olevaid asjaolusid. Haanja Vallavalitsuse vanemmaakorraldaja koostas ostueesõigusega erastatava maa asendiplaani ja väljastas selle kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja tellis katastriüksuse mõõdistamise ning tasus ka selle kulud (Jaani talu katastriüksuse moodustamise toimik). Samuti saatis Haanja Vallavalitsus 15. mail 2007 KeMi Võrumaa Keskkonnateenistusele kirja nr 5.2-5/418, milles palus MRSi § 20 lõikes 1² sätestatud nõusolekut Haanja Looduspargi piiranguvööndis asuva maa erastamiseks. Võrumaa Keskkonnateenistus andis MRSi § 20 alusel nõusoleku kõnealuse piiranguvööndis asuva maatüki erastamiseks (tl 60). Samas ei anna vallavalitsuse poolt ekslikult teostatud toimingud kohtule alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks, sest need ei saanud mõjutada asja otsustamist. 11 Kohtul tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel hinnata eelkõige seda, kas õigusaktide kohaselt on haldusmenetluses esitatud taotluse või avalduse (antud juhul Mare Orula poolt 14.oktoobril 1992.a.esitatud maa ostmise avalduse) rahuldamine üldse põhimõtteliselt võimalik. Kohus on seisukohal, et see ei ole võimalik. Kui kohus vaidlustatud haldusakti ka tühistaks, tuleks Haanja Vallavalitsusel asja uuel läbivaatamisel võtta vastu samasisuline haldusakt. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb lähtuda sellest haldusmenetluse seaduses sätestatud põhimõttest, sest väidetav menetlusnõuete rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et Keskkonnaminister on andnud 23. oktoobril 2008 käskkirja nr 1500 “Maa riigi omandisse jätmine”, millega otsustati jätta riigi omandisse riigi maareservina Võru maakonnas Haanja vallas Purka külas asuv Jaani talu maaüksus pindalaga 2,41 ha, sihtotstarbega 011. Maatulundusmaa (M) (tl 69-70). Seda käskkirja kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole. Juhul, kui kohus ka tühistaks Haanja Vallavalitsus 03.septembri 2008.a. korralduse nr 194, sealhulgas punkti, millega nõustuti maa riigi omandisse jätmisega, ei muuda see kehtetuks Keskkonnaministri 23. oktoobri 2008 käskkirja nr 1500 “Maa riigi omandisse jätmine”. Eeltoodud põhjendustest lähtudes ning tuginedes HKMS § 26 lg 1 p-le 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse esitaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Mai Saunanen kohtunik 12