Obsah (8)

§ 6§ 34§ 43§ 44§ 26§ 45§ 41§ 48

2-07-9826/34 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2009, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-9826/34 Tsiviil

§ 6

lg 1 p 1, § 26, § 34 lg 2, § 39 lg 1-4 (14.03.2004 redaktsioon), § 42 lg 1 (kuni 01.01.2006 kehtinud), § 43 lg 4, § 44 lg 1 ja 3 p 9 ( kuni 25.03.2004 kehtinud), § 45 lg 1-5, § 48 lg 2 p 1, § 61 lg 1, VÕS § 6, § 7, § 32, § 424 lg 1, § 450 lg 2 ja 3, § 478 lg 1, § 489 lg 1, § 492 lg 1, 794 lg 4, § 1028 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 7, TsÜS § 65, § 134 lg

2. Hageja leiab, et kostja väited, et tegemist oli liiklusõnnetuse lavastusega või oli võimalik autojuhil liiklusõnnetust vältida on tõendamata ja ümber lükatud kriminaalmenetluses. Tõendatud on, et tundmatu sõiduk kaldus veoki pärisuunavööndisse ning põhjustas liiklusõnnetuse ja kahju nii hageja poolt kindlustatud veose kui seda vedanud veoki ja haagise hävimisega. Kostja ei ole esitanud 2 2-07-9826/34 mitte ühtegi objektiivset tõendit selle kohta, et vaidlusalune liiklusõnnetus ei toimunud tundmatu sõiduki vastassuunavööndisse kaldumise tagajärjel. Puuduvad igasugused tõendid ja ka alus arvata, et OB sõitis liiklusõnnetuse toimumise kohas kraavi kavatsetult. Nimetatud väidet ei ole tuvastatud ka kriminaalmenetluses, samuti on nimetatud kujul mitmekümne tonnise massiga veokiga kavatsetult sügavasse kraavi sõitmine riskantne juhi elu ja tervise suhtes, mistõttu oleks kindlustuspettuse korraldamine sellisel kujul hageja seisukohalt ilmselt ebamõistlik. Kostja tunnistaja ei ole ise vahetult liiklusõnnetuse lavastamist näinud ega avarii sündmuskohal viibinud. Asjaolu, et keegi teadmata isik rääkis B. A kavatsusest teha kindlustuspettus, ei kinnita, et liiklusõnnetus ka tegelikult on pettus.
3. Hageja leiab, et kostja töötaja EE teostatud ekspertiis on tehtud ebaobjektiivselt ja kostjast sõltuvuses oleva isiku poolt. Ekspertiisi lähteandmed on leitud meelevaldselt, näiteks on tundmatu sõiduki kiirusena lähtutud antud kohast lubatud suurimast kiirusest, mitte veokijuhi ütlustes märgitud suurest kiirusest, veoki kiiruseks on võetud 80 km/h, kuigi sõidumeeriku ketta järgi oli see 60 km/h. Samuti ei arvestata sündmuskohal liiklusõnnetuse toimumise hetkel valitsenud olusid ja juhi esitatud andmeid. Ekspertiisi tegemiseks vajalikud objektiivsed faktilised lähteandmed puuduvad. Kostja läbiviidud teekatsete olud ei vastanud liiklusõnnetuse hetkel tegelikult valitsenud oludele, sest katsed tehti 13.04.2004, so kuu aega pärast liiklusõnnetuse toimumist ja oluliselt varasemal kellaajal 22.30, mis puhul tuleb ka arvestada suveajale üleminekut. Sündmuskohta oli selleks ajaks teetöödega ja lisaliiklusmärkidega muudetud, sh kinnitatakse protokollis, et need lisaliiklusmärgid hõlbustasid liiklusolude tajumist, eelkõige juhi poolt enda positsioneerimist teel. Katseautodena kasutati ekspertiisi läbiviimisel sõiduautosid, samas kui vigastada saanud veok Iveco oli raskelt koormatud poolhaagisega veoauto. Hageja leiab, et katse tulemusel võib hinnata vaid 13.04.2004 sõidukis Toyota viibinud isikute nägemise-, kuulmise-, tajumise-, arusaamise- ja reaktsioonivõimet vms, aga mitte veokijuhi OBtaju ja reaktsiooni 14.03.2004 kell 04.00-04.
4. Eeltoodud asjaolud muudavad kostja ekspertiisi tulemused ebausaldusväärseks, sest et juhid istuvad sõiduautos ja veoautos erinevatel kõrgustel, lisaks käituvad veo- ja sõiduauto manöövritel erinevalt. Nende erisustega ei ole kostja töötajad ekspertiisis arvestanud. Samuti eksib kostja ekspert üldteada fakti suhtes, mis puudutab sõidukijuhi reageerimisaega, kostja ekspert võtab selleks 0,68 sek, samas kui korrektne on 0,8 sek. Hageja tellitud ekspertiisi kohaselt, mida viis läbi Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Kõrgema Tehnikakooli õppejõud J L , on asutud seisukohale, et tulenevalt asjaolust, et sõidukite täpset asendit ei ole võimalik kindlalt määrata, on kostja ekspertiis äärmiselt vaieldav ja subjektiivne. J L lükkas üheselt ümber kostja töötaja poolt läbiviidud ekspertiisi ja leidis, et sündmus võis toimuda juhtide poolt kirjeldatud viisil.
5. LOÜ 04.05.2004 ekspertiisiakti kohaselt oli mahlaliin hävinud, sest selle taastamine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Mahlaliini kahjujuhtumi eelne turuväärtus oli 207 000 EUR ja jääkväärtus 30 000 kuni 50 000 krooni. Ka mahlaliini müügitehingus kokkulepitud müügihind oli 207 000 EUR. Vastavalt

§ 34lg 2 koosneb asja hävimise kahju asja harilikust väärtusest (tõenäolisest müügihinnast). Ts

ÜS § 65 järgi on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). VÕS § 794 lg 4 järgi juhul, kui veos müüdi vahetult enne vedamiseks andmist, eeldatakse, et veose väärtuseks on ostuhind. Seega on hageja seisukohal, et tehtud müügitehingu hinda tuleb käsitleda hävinud mahlaliini hariliku väärtusena.

1. Kostja väide, et mahlaliin oli väärtusetu, kuna see ei olnud kostja poolt tellitud ülevaatuse tegemise hetkel enam komplektne, on ebakorrektne. Kostja tugineb oma väites OY 02.11.2004 kirjale. Nimetatud kirjas esitatud andmed mahlaliini kohta aga ei kajasta mahlaliini seisundit ega turuväärtust liiklusõnnetuse päeval, sest mahlaliini väidetavalt üle vaadanud isik tegi seda ligi pool aastat pärast liiklusõnnetust ja üks kuu pärast mahlaliini tükeldamist, kui mahlaliin asus juba romulas ning oli osadeks lõigatud. Seega võis juba ainuüksi liini purustamise käigus mitmeid selle osi minna lihtsalt kaduma, neid võidi ka müüa või varastada või mujal kasutada, samuti tuleb arvestada ka asjaoluga, et mahlaliini osi võis kaotsi minna liiklusõnnetuse tagajärjel või enne selle liiklusõnnetuse kohast ära transportimist või transpordi ajal. Kirja koostajad ei ole ise mahlaliiniga tutvunud, väidetav ülevaataja ei ole oma ülevaatust ei kirjalikult ega fotodega dokumenteerinud ning kostja 3 2-07-9826/34 poolt vaidluskomisjonile esitatud video on tehtud 21.06.2004, so. kolm kuud pärast avariid. Samuti ei ole kriminaalmenetluses leidnud mahlaliini hinnaga petmise väide tõendamist.
2. Hageja on seisukohal, et kahjunõude ja viivisenõude hindamisel tuleb arvestada ka kindlustuses kujunenud tava. Hea kindlustustava kohaselt tasutakse kindlustusturu osaliste vahelised nõuded, mille aluseks olevad asjaolusid peab kohustatud isik vaieldavaks, tavaliselt kohustatud isiku poolt mõistliku aja jooksul nõude esitamisest, kuid klausliga, et nõude alusetuse hilisema tuvastamise korral kohustub hüvitist saanu saadu tagastama alusetu rikastumise sätete alusel. Liikluspuhul on antud juhul analoogia korras kohaldatav

§ 43

lg 4, mille kohaselt juhul, kui kindlustusandjatel on vaidlus nõude käsitlemise teostaja üle, isiku üle, kellel on hüvitamise kohustus § 43 lg 2, käsitleb ja hüvitab nõude kostja. 21. Vastavalt VÕS § 492 lg 1 läheb kindlustusandjale kindlustusandja poolt hüvitatud kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. HR 09.01.2007 ja TOV R 12.01.2007 kirjadega on tõendatud, et hageja omandas kindlustusvõtjale V OÜ kindlustushüvitise tasumisega veose omaniku TOV R kahjunõude. Vaidlust ei ole selles, et hageja tasus kindlustushüvitise veosekindlustuslepingu alusel. Seega on käesoleval juhul tegemist legaaltsessiooniga. Järelikult on hageja õigustatud nõudma TOV R /V OÜ singulaarõigusjärglasena liikluskindlustushüvitist ja vastavat viivist enda kasuks. Lähtudes VÕS § 492 tuleb pärast kahju hüvitamist lugeda, et esialgse kannatanu õigused ja kohustused on mahlaliini eest hüvitise tasumisest 14.05.2004 üle läinud hagejale ja hagejal tuleb käsitleda liikluskahju kannatanuna liiklusseaduse mõistes.

§ 6

lg 1 p 1 sätestab, et liikluskahju kannatanu suhtes täidab kostja liikluskahju tekitanud isiku kindlustusandja kohustusi, kui tundmatuks jäänud sõidukiga tekitati isikukahju või varakahju, välja arvatud mootorsõidukile või selle haagisele tekitatud kahju. Lähtudes asjaolust, et antud juhul põhjustas tundmatu sõiduk varakahju (mahlaliini hävimine) mis ei ole § 6 lg 1 p 1 kohaselt välistatud, on kostja kohustatud hüvitama mahlaliini hävimisega tekkinud kahju. Tulenevalt rahandusministri 26.09.2002 määrusega nr 111 kehtestatud "Liiklusvarakahju ja isikukahju hüvitamise piirmäärad" § 2 p-st 2, on varakahju korral ühe kannatanu kohta ühes kindlustusjuhtumis hüvitamise piirmääraks 1 600 000 krooni. Seega on kostja kohustused tekkinud kahju hüvitamisel antud juhul piiratud kindlustussummaga 1 600 000 krooni. 22.

ei sätesta, et varakahju kannatanuks on vaid asja omanik. Puudub vaidlus selles, et V OÜ tellis mahlaliini omaniku käsundi alusel vaidlusaluse veose vedamise ning et V OÜ sõlmis veose kindlustamiseks veosekindlustuslepingu. Vastavalt VÕS § 424 lg 1 teisele lausele eeldatakse, et kindlustatud on kindlustusvõtjaga seotud kindlustusriski. Kuivõrd V OÜ vastutas mahlaliini säilimise eest vastavalt HR09.01.2007 seletusele ja TOV R 12.01.2007 kirjale, oli V OÜ VÕS § 478 lg 1 mõistes kindlustushuvi enda kindlustamiseks võimaliku kahju vastu, mis võib tekkida kauba kahjustumisel veo käigus. 14.03.2004 kehtinud

§ 44

lg 1 redaktsiooni kohaselt on kannatanu isik, kellel seoses sama kindlustusjuhtumiga ei ole tekkinud tsiviilvastutust.

§ 44

lg 3 käsitletud loetelus ei ole välistatud asja vedu korraldanud isiku ega vara õiguspärase valdaja nõuet, samuti nõuet tahtlikult tekitatud kahju hüvitamiseks. Alles 25.03.2004 jõustus

§ 44

lg 3 p 9, millega välistati veoteenusena veetud veosele selle vedaja poolt tekitatud kahju hüvitamine. Seega 14.03.2004 tuli vedaja poolt veosele tekitatud kahju hüvitada ka juhul, kui see tekitati tahtlikult. Seega liiklusseadus ei piiritlenud kannatanu mõistet üksnes vara omanikuga ega sätestanud, et veose säilimise eest vastutav isik ei ole õigustatud saama veose eest kindlustushüvitist. Avarii toimumise hetkel kehtinud liiklusseadus ei välistanud ka vedaja poolt veetud veose hävimisega tahtlikult tekitatud kahju hüvitamist tellijale, kannatanule, so isikule, kellel ei tekkinud tsiviilvastutust. Vaieldamatult ei ole V OÜ-l veo tellijana seoses 14.03.2004 avariiga tekkinud tsiviilvastutust

§ 26lg 2 p 4 mõistes, so liiklusõnnetuse põhjustamise eest.

Seega puudub alus hüvitamisest keeldumiseks. Kostja ei ole tõendanud ka, et tsiviilvastutust kannab OB. Arvestades asjaolu, et nii TOV R i kui V OÜ juhataja HRkinnitustel oli mahlaliini omanik TOV R , kes oma nõudeõiguse loovutas V OÜ-le, ja kostja ei ole vastupidist tõendanud, on hageja õigustatud mahlaliini eest hüvitist saama ka kostja tõlgenduse alusel kui omaniku õigusjärglane. 23.

§ 45

lg 1 sätestab, et liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks 4 2-07-9826/34 kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Hageja esitas kostjale nõude 30.03.2004, kuigi nõue on pealkirjastatud "Liikluskahju materjalide edastamine", on nõudes ja sellele lisatud materjalides kajastatud kõik

§ 41

sätestatud kahju hüvitamise nõude vajalikud elemendid, mh lõikes 8 sätestatud "tahe hüvitist saada". 30.03.2004 nõude esimese lause järgi esitatakse liiklusõnnetuse materjalid seoses asjaoluga, et tundmatuks jäänud sõiduki poolt põhjustatud varakahju hüvitab vastavalt

§ 6lg 1 p 1 kostja.

Nõudes on märgitud ka kahjustunud vara maksumus ning palutud teatada, kas kostja vajab täiendavaid materjale juhtumi käsitlemiseks. Seega on ilmne, et liikluskahju materjalid on edastatud eesmärgiga saada kostjalt kindlustushüvitis mahlaliini kahjustamise eest tundmatu sõiduki poolt. Hageja esitas nõude 30.03.2004 ning kostja pidi tegema otsuse 29.04.2004 ja tasuma hüvitise 30.04.

1. Kuivõrd kostja otsust ei teinud, esitas hageja 20.05.2004 kostjale pretensiooni liikluskahju hüvitamiseks. Pretensioonis andis hageja kostjale täiendava täitmise tähtaja kuni 31.05.2004, kuigi võinuks nõuda viiviseid juba alates 30.04.
2. Kostjal ei olnud mitte ühtegi takistust hageja nõudes õigeaegselt otsuse tegemiseks. Samuti ei olnud kostjal ühtegi õigustust otsuse tegemise tähtaja pikenemiseks. 24.

§ 45

lg 2 kohaselt pikeneb otsuse tegemise ja kahju hüvitamise tähtaeg vaid juhul, kui juhtumi kohta toimub tsiviilkohtu-, kriminaal- või väärteomenetlus või komisjoni menetlus ja sellel on otsuse tegemisel oluline tähtsus. Eelnimetatud nõuded käesoleval juhul täidetud ei ole. Kostja esitas kriminaalasja algatamise avalduse pärast

§ 45lg 1 sätestatud kahjukäsitluse lõpetamise tähtaja möödumist.

Ajal, mil kostja pidi tegema otsuse, samuti hageja 20.05.2004 pretensiooni esitamise ja selles antud täiendava täitmise tähtaja kulgemise kestel ei esinenud mitte ühtegi

§ 45lg 2 nimetatud seaduslikku alust otsuse mittetegemiseks.

Kostja väitel seisneb kriminaalmenetluse olulisus selles, et kostjal tekkis kahtlus kindlustuspettuse toimepanemisest, kindlustusjuhtumi toimumine on kostja poolt kahtluse alla seatud. Käesolevaks hetkeks ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud mitte ühtegi asjaolu, millele kostja oma 21.06.2004 kriminaalasja algatamise avalduses viitas. Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006 määrusest kriminaalasjas nähtub, et kindlustusjuhtum on toimunud. Samas ei ole kindlustusjuhtumi toimumise kahtluse alla seadmise puhul tegemist olulise asjaoluga

§ 45

lg 2 mõistes, vaid õigusliku hinnanguga hageja poolt kostjale 30.03.2004 esitatud asjaoludele. Ebaõige õigusliku hinnangu riski kannab kostja. Kriminaalmenetlus toimub veel vaid küsimuses, kas liiklusõnnetus põhjustati tahtlikult, kuid see asjaolu ei ole oluline hageja hüvitisenõude lahendamiseks

§ 44

ja § 45 lg 1 alusel, vaid kostja poolt regressnõude esitamiseks veokijuhi vastu

§ 48lg 2 p 1 alusel.

Seega ei mõjuta

§ 45

lg 1 sätestatud liikluskahju hüvitamise tähtaja kulgu vastuse otsimine küsimusele, kas kahju tekitati tahtlikult. Seega on kostja hüvitamisega viivituses alates 01.06.2004 kuni käesoleva hetkeni. Vastavalt

§ 45Ig-s 4 sätestatud matemaatilisele valemile tuleb viivis 100% kokku 221 päevaga.

Kuivõrd ajavahemikku 01.06.2004 kuni 06.10.2006 jääb rohkem kui 2 aastat, siis on antud juhul viivise suuruseks 1 600 000 krooni (s.t. 100% hüvitisest). Samuti märgib hageja, et vaidlust ei ole selles, et viiviste summa vastavalt

§ 45lg 4 ja lg 5 on mahlaliini puhul võrdne selle väärtusega.

Seega on viiviste summa 1 600 000 krooni. 25.

§ 45

lg 3 sätestab, et kui kahju suurust ei ole võimalik § 45 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul kindlaks teha, tehakse hüvitamise otsus osa kohta, mille suurus on teada. Hageja 20.05.2004 pretensiooni punktis 2.4 on märgitud, et "lähtudes asjaolust, et on antud juhtumit käsitlenud alates 01.04.2004, politsei ja kohtumenetlust antud juhul ei eksisteeri [...], tuleb lugeda, et olete saanud kätte kogu vajaliku teabe kindlustusjuhtumi menetlemiseks. Seega, kuna Te omate kogu teavet kindlustusjuhtumi kohta, peate hüvitamise otsuse tegema koheselt." Kostja ei vastanud hageja 20.05.2004 pretensioonile ega põhjendanud, missugune vajalik teave otsuse tegemiseks tal puudub. Samuti puudusid

§ 45lg 2 sätestatud kahjukäsitluse tähtaja pikenemise alused.

Seega saab VÕS § 450 lg 2 ja

§ 45

lg 3 alusel lugeda, et hageja liikluskahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 01.06.2004. Isegi kui

§ 45

lg 2 saaks tõlgendada selliselt, et alates 02.07.2004 kuni 01.09.2006 pikenes 29.04.2004 lõppenud hüvitamise tähtaeg, siis ei kuuluks

§ 45lg 2 kohaldamisele tulenevalt VÕS § 6 lg-st 2.

Käesoleval juhul oleks hüvitamise tähtaja pikendamine kostja poolt 21.06.2004 kriminaalmenetluse algatamise avalduse esitamisega vastuolus ka hea usu ja mõistlikkuse printsiibiga. Kindlustuspraktika kohaselt tuleb pettuse 5 2-07-9826/34 spekulatsiooni tõendamatuse korral kahju hüvitada juhul kui hilisemalt selguvad täiendavad asjaolud, on alati võimalus hüvitis kui alusetu väljamakse tagasi küsida. 26. Liiklusseaduse tõlgendus, mille kohaselt hagejal ei ole õigustatud liikluskahju hüvitist endale nõudma, on vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega, seaduse ning kohtupraktikaga. Kui kostja leidis, et hageja 30.03.2004 avalduses ja materjalides esitatud andmed ei võimalda hagejal nõuda liikluskahju hüvitist mh põhjusel, et V OÜ ei ole liiklusseaduse mõistes kannatanu, pidanuks kostja hagejat sellest koheselt teavitama. Kostja viited erinevates dokumentides deklareeritud kaaluerinevustele ei ole asjakohased. Väited on ümber lükatud ka H. Raagi ja TOV R 09.01.2007, 12.01.2007 kirjadega, Sellele vaatamata pidanuks kostja hagejat sellekohastest vastuväidetest koheselt informeerima. Kostja registreeris 01.04.2004 hageja kahjunõude liikluskahjuna.

§-d 39, 41 lg 8, 45 lg 1 ja VÕS § 489 lg 1 panevad kostjale liikluskahju käsitlejana kohustuse teavitada hagejat koheselt, kuid mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel nõude esitamisest, võimalikest nõude puudustest. Mahlaliini võimalikule mittekomplektsusele viitas kostja alles 06.10.2006 vaidluskomisjoni istungil ning väidetavatele kaaluerinevustele alles 02.11.

1. Seaduse kohaselt pidanuks kostja nõude suuruse tuvastamiseks vajalike andmete puudumisest teavitama hagejat koheselt, kuid mitte hiljem kui 30.04.
2. Sellisel juhul saanuks hageja võimaluse veosekahju hüvitamine peatada. Kuivõrd kostja seda ei teinud, siis juhul, kui tema väited lugeda õigeteks, tekitas kostja hageja teavitamata jätmisega hagejale kahju väljamakstud hüvitise ulatuses. Lähtuvalt eeltoodust on kostja oma

§-dest 39, 41 ja 45 lg 1 ning VÕS §-dest 6, 7 ja 489 lg 1 tulenevate kohustuste rikkumise tõttu kaotanud õiguse esitada kahju suurusele vastuväiteid ning need tuleb jätta tähelepanuta. Nende vastuväidete arvestamisel aga tuleb lugeda kostja hagejale kahju tekitanuks ning hageja hagi tuleb alternatiivselt rahuldada VÕS § 1043 alusel.

1. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga nagu oleks tundmatu sõidukijuht vastutav vaid 50% ulatuses liiklusõnnetuse põhjustamise eest, vaid on vastutav 100%. Samuti märgib hageja, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit nagu oleks tundmatu sõidukijuht vastutav vaid 50% ulatuses. Samas, kui lähtuda kostja seisukohast, et tundmatu sõidukijuht on vastutav vähemalt 50% ulatuses, siis peaks kostja hüvitama hagejale mitte 800 000 krooni, vaid 1 581 927,25 krooni, kuna liikluskahju summaks oli 3 163 854,50 krooni, mitte 1 600 000 nagu kostja ekslikult oma 02.01.2008 otsuses märgib. Hageja on ka seisukohal, et kosja on oma 02.01.2008 otsusega haginõude sisuliselt omaksvõtnud, sest kostja on tunnistanud juhtumi toimumist, kahju tekkimist ja osalist vastutust hageja ees.
2. Tulenevalt kostja vastusest märgib hageja, et hagejale ei ole teada, et kehtiv õigus näeks ette seda, et kriminaalasja menetlemine saaks olla aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Kostja vastuväited
3. Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta see rahuldamata.
4. Hüvitamise kohustus kostja poolt saab tuleneda ainult seadusest.

§ 45

lg l ja lg 2 kohaselt ei lasu liikluskahju hüvitamise kohustust enne kui juhtumi kohta on lõppenud kriminaalmenetlus.

§ 45

lg 2 kohaselt ei saa kostja enne kriminaalmenetluse lõppu vastu võtta mitte mingisugust otsust, s.h. ei saa otsustada, kas kahju kuulub hüvitamisele või hüvitamisest keeldutakse. Eeltoodud sätte mõte ongi selles, et kindlustusandja ei võtaks vastu ebaõiget otsust ja peatatakse sanktsioonid kindlustusandja suhtes. Hagi menetluse jätkamisel tuleb nõue jätta rahuldamata põhjusel, et hageja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, s.o. kostjal ei lasu kohustust hüvitada väidetav liikluskahju sest pooleli on kriminaalmenetlus. Hageja seisukoht on ekslik, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks

§ 45lg 2 tähenduses.

Viidatud norm ja olemasolev Riigikohtu praktika ei kinnita hageja väiteid. Hageja viide

§ 45

lg l toodud 30 kalendripäeva pikkusele tähtajale on küll õige, kuid kostja ei nõustu tehtud järeldusega. Õiguslikult arusaamatu on hageja järeldus, et kui õiguslik alus tähtaja kulgemise peatumiseks ilmneb pärast 30 kalendripäevase tähtaja möödumist, siis ei saa menetlust peatada põhjusel, et 30 kalendripäevane tähtaeg on möödas. 6 2-07-9826/34

1. Tsiviilõiguste teostamisel peab käituma heas usus. Käesoleval juhul tekkisid kostjal põhjendatud kahtlused kindlustuspettuse toimepanemisest. Kindlustuspettuse korral puudub vaieldamatult kostja kohustus hüvitada kindlustuspettusega esilekutsutud kahju. Hageja käsitlus nn. lõppenud tähtajast, oleks tsiviilõiguste teostamise vastane. Kriminaalmenetlus kindlustuspettuse faktis pikendab kindlustusjuhtumi kohta otsuse tegemise tähtaega. Juhul, kui hiljem selgub, et menetlus peatus asjatult, saab rääkida kostja viivitusest kohustise täitmisel, s.o. aja osas, mis ületas 30 kalendripäeva kuni kriminaalmenetluse alustamiseni.
2. Hagejal puudub õiguslik alus nõuda kostjalt nende poolt veose kindlustuslepingu alusel tasutu tagasinõude osas. Õige on hageja väide, et VÕS § 492 lg 1 sätestab kindlustusandjale nõudeõiguse, kui kindlustusandja on kahju hüvitanud. Kahju hüvitamise nõudeõiguse üleminek kindlustusjuhtumiaegse seaduse tähenduses kostja vastu ei ole tõendatud. Kostja on kohustatud tundmatu sõiduki poolt tekitatud kahju hüvitama kannatanule ainult

sätestatud alustel. Kahjujuhtumi tekkimise ajal kehtinud

§ 44

lg 1 kohaselt hüvitatakse liikluskahju isikule, kellel ei ole tsiviilvastutust seoses sama kindlustusjuhtumiga kui

ei ole sätestatud teisiti.

§ 44lg 1 alusel hüvitatakse liikluskahju ainult kannatanule.

Kannatanu saab olla isik, kellel tekkis varakahju seoses kindlustusjuhtumiga. Hageja poolt esitatud materjalide alusel on nad hüvitise saajaks määratlenud kindlustusvõtja V OÜ. Kaebuse esitaja poolt esitatud materjalide kohaselt ei ilmne, et kindlustusjuhtumiga on tekkinud väidetaval kannatanul, V OÜ-l, varakahju, mille suhtes oleks kaebuse esitajal, hagejal, nõudeõigus kostja vastu. Hageja poolt esitatud materjalide kohaselt on osalenud V OÜ veose tellijana vedajalt, FOÜ-lt. Veose tellimisega ei ole V OÜ kandnud varakahju kauba suhtes, mis ei kuulunud talle. Esitatud dokumentide kohaselt on toimunud kauba pealelaadimine MTT ASis, kauba saajaks on märgitud L OOO Sankt-Peterburg ja finantstehingute eest vastutavaks isikuks MBAInc. asukohaga Ameerika Ühendriigid.

1. Hageja väited, et V OÜ omandas mahlaliini omaniku kahjunõude, on tõendamata ja alusetu. V OÜ on esitanud kindlustusandjale dokumendid selle kohta, et kauba saajaks on L OOO Sankt-Peterburis ja finantstehingute eest vastutavaks isikuks on MBAInc. asukohaga Ameerika Ühendriigid. Väidete esitamisel, et HRseletuse kohaselt tellis mahlaliini veo hoopis Ukraina ettevõte, keda ei nähtu ühestki kauba saate- ega tellimusdokumentidest, on esitatud tõendite kohaselt väheusutav. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et V OÜ oleks saanud Ukraina ettevõttelt DOV R mingisuguse nõude, mis põhineks õiguslikul alusel, et V OÜ oleks antud nõude rahuldanud. Eeltoodud asjaolusid püütakse tõendada HRja DOV R selgituskirjadega sellisel moel tõendada nõudeõiguse omandamist ja nõude rahuldamist, ei ole aktsepteeritav. Eeltoodud dokumendid võivad tähtsust omada kindlustuspettuse tuvastamisel, aga ei ole tõenditeks tsiviilkohtumenetluse tähenduses.
2. Hageja ei ole täitnud elementaarseid hoolsuskohustusi liikluskahju suuruse kindlaksmääramisel. Hageja on kahju hindamisel aluseks võtnud MBAInc. poolt koostatud arve nr. 204, mille kohaselt pakendamisliini väärtuseks on 207 000 EUR. Mahlaliin Combiline CF706A ei olnud tegelikult komplektne ja seetõttu ei saa selle hävimise eelne harilik väärtus olla 207 000 EUR. Õnnetusjärgsete fotode alusel on tehtud hinnang, mille kohaselt puudusid mahlaliinil visuaalsel vaatlusel oluliste osadena tootmispaak, ülevoorutoru, gaasipõleti, steriilne õhujagaja, vahuärasti ventilaator, H20 tõmbeventilaator, V4 ventiil ja ülemine ventiiliplokk. OY T . AB hinnangul sellises olukorras oleval masinal puudus väärtus. Lisaks eeltoodud väidetele annavad hageja poolt esitatud tõendid ka täiendavalt kahtlust mahlaliini Combiline CF706A komplektsuse osas. Kindlustuslepingu sõlmimisel kindlustusjuhtumi järgselt ei ole hageja kindlustusandjana täitnud kindlustusandja kohustusi kindlustatava veose komplektsuse ja väärtuse kindlaks tegemisel. Veose üksikpoliisi nr. 473153 kohaselt on märgitud, et kindlustatava veose brutokaaluks on 15 000 kg. V OÜ 05.03.2004 veotellimuses märgitakse kauba kogusena ca. 22 tonni ja täiskoorem ca. 15 tonni. Nii kauba veosedokumentides CARNET TIR XW42044709 kui ka tollideklaratsioonidel on märgitud kauba koguseks 10 150 kg. Ülaltoodud tõendeid kogumis hinnates saab üheselt järeldada, et kaup ei olnud komplektne ja vastavalt eelpool viidatud tõendile sellisel kujul hariliku väärtuseta. Kohtuotsuse põhjendus 7 2-07-9826/34
3. Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ja kostja esindajate seletused ning tunnistaja ütlused, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 36.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Käesoleva lahendi tegemisel kasutas kohus ELKF vahekohtu materjale. 37.Tsiviilvaidluse lahendamisel kohaldatakse kindlustusjuhtumi saabumise seisuga kehtivaid seadusi.
4. Liiklusseaduse (edaspidi

) § 26 lg 1 kohaselt liikluskindlustusjuhtum (liikluskahju) on kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine. Sama § lg 2 p 1-4 sätestab, et liikluskahjuga on tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. Vastavalt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et liiklusõnnetuse üheks osalejaks on tundmatu tume sõiduauto, kelle tegevuse tulemusel sõitis veok Iveco reg. Märgiga XXX teelt välja, misjärel kaldus poolhaagis kraavi külili milles asus mahlaliin Combiline, mis on kindlustatud hageja juures. Kriminaalasja nr 04231603506 raames ei tuvastatud, et tegemist oleks kindlustuspettusega, mida kostja on väitnud. Kostja poolt toimikus lk 72-81 tõendina esitatud kriminaalmenetluse käigus tunnistajate ILja OB ülekuulamisprotokollides on küll märgatav vastuolu, kuid neid ütlusi on kogumis kriminaalasjas juba hinnatud. Seega ei oma need käesolevas vaidluses tõendina suuremat kaalu kui kriminaalmenetluses. Tunnistaja M.T , kes andis tunnistusi ka kriminaalmenetluse käigus, ütlustest ilmnes, et ta teab teistelt kuuldud jutu põhjal, et kavandati kindlustuspettust. Kuna tunnistaja ise ei viibinud vahetult liiklusõnnetuse juures, siis ei ole tunnistaja ütlused käesolevas vaidluses asjakohased. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et vaidlusalune liiklusõnnetus ei toimunud tundmatu sõiduki vastassuunavööndisse kaldumise tagajärjel. Seega on tõendamata, et veoki Iveco juht OB sõitis liiklusõnnetuse toimumise kohas kraavi kavatsetult. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et liiklusõnnetuse kohal käis kiirabi ja politsei. Kohtule ei ole esitatud dokumente, mille oleks politsei sündmuskohal koostanud. Kohtule ei ole teada, et politsei oleks ühtegi dokumenti juhtunu kohta vormistanud. Kuna ekspertiisi tegemiseks vajalikud objektiivsed faktilised lähteandmed on jäänud ametiisikute poolt fikseerimata, siis saab üheselt väita, et puudus ekspertiisi tegemiseks vajalik informatsioon, mistõttu ei saa olla ka kostja poolt teostatud ekspertarvamus lõppjäreldustes arvestatava kaaluga otsuse tegemisel. 39. 09.03.2004 sõlmisid hageja ja V OÜ veosekindlustuslepingu poliis xxx, millega kindlustati mahlaliin Combiline kindlustusväärtusega 3 238 854,50 krooni.

ei sätesta, et varakahju kannatanuks on vaid asja omanik. Puudub vaidlus selles, et V OÜ tellis mahlaliini omaniku käsundi alusel vaidlusaluse veose vedamise ning et V OÜ sõlmis veose kindlustamiseks veosekindlustuslepingu. Vastavalt VÕS § 424 lg 1 teisele lausele eeldatakse, et kindlustatud on kindlustusvõtjaga seotud kindlustusriski. Kuivõrd V OÜ vastutas mahlaliini säilimise eest vastavalt HR09.01.2007 seletusele ja TOV R 12.01.2007 kirjale, oli V OÜ VÕS § 478 lg 1 mõistes kindlustushuvi enda kindlustamiseks võimaliku kahju vastu, mis võib tekkida kauba kahjustumisel veo käigus. 14.03.2004 kehtinud

§ 44

lg 1 redaktsiooni kohaselt on kannatanu isik, kellel seoses sama kindlustusjuhtumiga ei ole tekkinud tsiviilvastutust.

§ 44

lg 3 käsitletud loetelus ei ole välistatud asja vedu korraldanud isiku ega vara õiguspärase valdaja nõuet, samuti nõuet tahtlikult tekitatud kahju hüvitamiseks. 25.03.2004 jõustus

§ 44

lg 3 p 9, millega välistati veoteenusena veetud veosele selle vedaja poolt tekitatud kahju hüvitamine. Seega 14.03.2004 tuli vedaja poolt veosele tekitatud kahju hüvitada ka juhul, kui see tekitati tahtlikult. Liiklusseadus ei piiritlenud kannatanu mõistet üksnes vara omanikuga ega sätestanud, et veose säilimise eest vastutav isik ei ole õigustatud saama veose eest kindlustushüvitist. Avarii toimumise 8 2-07-9826/34 hetkel kehtinud liiklusseadus ei välistanud ka vedaja poolt veetud veose hävimisega tahtlikult tekitatud kahju hüvitamist tellijale, kannatanule, so isikule, kellel ei tekkinud tsiviilvastutust. Tõendatud ei ole V OÜ-l veo tellijana seoses 14.03.2004 avariiga tekkinud tsiviilvastutust

§ 26lg 2 p 4 mõistes, so liiklusõnnetuse põhjustamise eest.

Seega puudus alus hüvitamisest keeldumiseks. 40. Vaidlust ei ole, et hageja on veoselepingu alusel hüvitanud summas 3 163 854,50 krooni. Vastavalt VÕS § 492 lg 1 läheb kindlustusandjale kindlustusandja poolt hüvitatud kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. HR09.01.2007 ja TOV R 12.01.2007 kirjadega on tõendatud, et hageja omandas kindlustusvõtjale V OÜ kindlustushüvitise tasumisega veose omaniku TOV R kahjunõude. LOÜ 04.05.2004 ekspertiisiakti kohaselt oli mahlaliin hävinud, sest selle taastamine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Mahlaliini kahjujuhtumi eelne turuväärtus oli 207 000 EUR ja jääkväärtus 30 000 kuni 50 000 krooni. Ka mahlaliini müügitehingus kokkulepitud müügihind oli 207 000 EUR.

§ 34

lg 2 asja hävimisest tulenev kahju koosneb asja harilikust väärtusest (tõenäolisest müügihinnast) vahetult enne kindlustusjuhtumit, asja liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamise ning asja jäänuste utiliseerimise põhjendatud kuludest. TsÜS § 65 järgi on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). VÕS § 794 lg 4 järgi juhul, kui veos müüdi vahetult enne vedamiseks andmist, eeldatakse, et veose väärtuseks on ostuhind. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et tehtud müügitehingu hinda tuleb käsitleda hävinud mahlaliini hariliku väärtusena. Kostja väide, mis tugineb OY D 02.11.2004 kirjale, et mahlaliin oli väärtusetu, kuna see ei olnud kostja poolt tellitud ülevaatuse tegemise hetkel enam komplektne ei ole tõsiselt võetav, kuna ülevaatus tehti pool aastat hiljem pärast õnnetust ja üks kuu pärast mahlaliini tükeldamist, kui mahlaliin asus juba romulas ning oli osadeks lõigatud. Nimetatud kirjas esitatud andmed mahlaliini kohta ei kajasta mahlaliini seisundit ega turuväärtust liiklusõnnetuse päeval. Kriminaalmenetluses ei leidnud mahlaliini hinnaga petmise väide tõendamist. Lähtudes VÕS § 492 tuleb pärast kahju hüvitamist lugeda, et esialgse kannatanu õigused ja kohustused on mahlaliini eest hüvitise tasumisest 14.05.2004 üle läinud hagejale ja hagejal tuleb käsitleda liikluskahju kannatanuna liiklusseaduse mõistes. 41.

§ 6

lg 1 liikluskahju kannatanu suhtes täidab garantiifond liikluskahju tekitanud isiku kindlustusandja kohustusi, kui kindlustusjuhtum põhjustati tundmatuks jäänud sõidukiga.

§ 45

lg 1 sätestab, et liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Hageja esitas kostjale nõude 30.03.2004, mis sisult oli arusaadav, et liikluskahju materjalid on edastatud eesmärgiga saada kostjalt kindlustushüvitis mahlaliini kahjustamise eest tundmatu sõiduki poolt. Kostja pidi tegema otsuse 29.04.2004 ja tasuma hüvitise 30.04.2004. 20.05.2004 kostjale saadetud pretensioon liikluskahju hüvitamiseks andis kostjale täiendava täitmise tähtaja kuni 31.05.2004. Kostjal ei olnud mitte ühtegi takistust hageja nõudes õigeaegselt otsuse tegemiseks. Samuti ei olnud kostjal ühtegi õigustust otsuse tegemise tähtaja pikenemiseks. 42.

§ 45

lg 2 kohaselt pikeneb otsuse tegemise ja kahju hüvitamise tähtaeg vaid juhul, kui juhtumi kohta toimub tsiviilkohtu-, kriminaal- või väärteomenetlus või komisjoni menetlus ja sellel on otsuse tegemisel oluline tähtsus. Kostja esitas kriminaalasja algatamise avalduse pärast

§ 45lg 1 sätestatud kahjukäsitluse lõpetamise tähtaja möödumist.

Ajal, mil kostja pidi tegema otsuse, samuti hageja 20.05.2004 pretensiooni esitamise ja selles antud täiendava täitmise tähtaja kulgemise kestel ei esinenud mitte ühtegi

§ 45lg 2 nimetatud seaduslikku alust otsuse mittetegemiseks.

Kahtlus kindlustuspettuse toimepanemisest ei ole aluseks keelduda kohasest täitmisest. Ebaõige õigusliku hinnangu riski kannab kostja. Käesolevaks hetkeks ei ole kriminaalmenetluses tuvastatud mitte ühtegi asjaolu, millele kostja oma 21.06.2004 kriminaalasja algatamise avalduses viitas. Kriminaalmenetlus on lõpetatud. Juba Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006 määrusest kriminaalasjas nähtub, et kindlustusjuhtum on toimunud. Samas ei ole kindlustusjuhtumi toimumise 9 2-07-9826/34 kahtluse alla seadmise puhul tegemist olulise asjaoluga

§ 45

lg 2 mõistes, vaid õigusliku hinnanguga hageja poolt kostjale 30.03.2004 esitatud asjaoludele. Seega on kostja hüvitamisega viivituses alates 01.06.2004 kuni käesoleva hetkeni (al 02.01.2008 viivitus 800 000 krooni ulatuses). Vastavalt

§ 45lg-s 4 sätestatule viivise 100% saamise õigus tekkis 221 päevaga.

Kuna viivituse aeg on olnud rohkem kui eelmärgitu, siis on antud juhul viivise suuruseks 1 600 000 krooni s.t. 100% hüvitisest. Viivise suurust otsuse tegemisel ei muuda asjaolu, et kostja hüvitas menetluse ajal 800 000 krooni 02.01.2008 Menetluskulud 43. Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1,2,3 jätab kohus hageja menetluskulud täielikult kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik 10