3-08-2277/6

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-2277 Otsuse kuupäev 29.12.2008 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aleksei Petrov’i kaebus Tartu Vangla toiminguga – ekslikult kartseris hoidmine 21-22.07.2008.a – tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 5000 EEK. Asja läbivaatamise kuupäev 18.12.2008 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aleksei Petrov; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp Resolutsioon Rahuldada kaebus osaliselt. Välja mõista Tartu Vanglalt Aleksei Petrov’i kasuks tekitatud mittevaralise kahju eest 250 (kakssada viiskümmend) krooni ja riigilõiv 80 (kaheksakümmend) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 21.07.2008.a kell 15:50 paigutati Tartu Vangla kinnipeetav Aleksei Petrov Tartu Vangla kartserisse. Asjaolude kontrollimise käigus selgus, et 21.07.2008.a. paigutati kinnipeetav A.Petrov kartserisse korrapidaja Meelis Seppori eksliku korralduse alusel, mispeale A.Petrov’i õigus mitte olla paigutatud kartserikambrisse taastati peale eksituse ilmsikstulekut 22.07.2008.a kell 13:15 sellega, et kinnipeetav vabastati viivitamatult kartserist, paigutati taas tavalisse elukambrisse ning vabandati eksliku paigutusotsuse pärast. Seega viibis A.Petrov ekslikult Tartu Vangla kartserikambris ajavahemikul 15:50 21.07.08 kuni 13:15 22.07.2008.a. 05.09.2008.a esitas A.Petrov Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks 3000 krooni ulatuses selle eest, et ta paigutati 21.07.2008.a ebaseaduslikult kartserisse, millega rikuti VangS § 63-65 sätteid. (t.l. 12) 05.11.2008.a kirjaga nr V16990 jättis Tartu Vangla A.Petrov’i kahjunõude rahuldamata. (t.l. 3) 13.11.2008.a saabus Tartu Halduskohtusse Aleksei Petrov’i kaebus Tartu Vangla toiminguga – ekslikult kartseris hoidmine 21-22.07.2008.a – tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 5000 krooni. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt paigutati kaebaja ebaseaduslikult 21.07.2008.a Tartu Vangla kartserisse, kus teda vaatamata tema pretensioonidele hoiti terve ööpäev. Kaebaja märgib, et kulutas hulganisti energiat ning kannatas seeläbi ka psüühiliselt, et pidi alusetult viibima ööpäeva kartseris ning leiab, et tema läbielamised on seetõttu võimalik kompenseerida rahalise hüvitise näol. Lisaks leiab kaebaja, et kartseris viibimine mõjutas negatiivselt tema enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamise otsustust. Kaebaja märgib, et kartseris viibimise ajal ei olnud kaebajal võimalik ka suitsetada ning see põhjustas temale kui suitsetavale inimesele tugevat stressi. Samuti puudusid kartseris tavapärased mugavused ning kogu see situatsioon põhjustas kaebajale kahjulikke tagajärgi, mis kutsuvad tänase päevani esile kestvaid probleeme ning nõuavad temalt suuri psüühilisi, ajalisi ja materiaalseid kulutusi. Kaebaja peab lähtuvalt eeltoodust õiglaseks kompensatsiooniks 5000 krooni terve ööpäeva ebaseaduslikult kartseris veedetud aja eest. 18.12.2008.a toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et kartserisse paigutamisel võeti ära tema isiklikud asjad ning tal oli kartseris viibimise ajal külm, kuna seljas oli tal ainult spordisärk. Kartseris puudusid ka elektripistikud ning tema veekeetja oli samuti ära võetud. Ära võeti ka kõik hügieenitarbed (šampoon, peegel, habemeajamisvahendid) ning ta ei saanud ka suitsetada. Kartserikamber erines tavapärasest kambrist veel selle poolest, et ta ei saanud seal pikali heita, kuna narid olid tõstetud ja seina külge kinnitatud. Tualett oli kartseris lahtine, avatud. Kaebaja selgitas lisaks, et tavaliselt läheb ta magama kell 21.00, aga kartseris anti madrats kell 23.00 ja kohe hommikul kella 06.30 või 07.00 ajal võeti see ära. Neid ebamugavusi hindab kaebaja 5000 krooni väärtuseks. Kaebaja lisas, et tema eesmärgiks ei ole vangla arvel rikastuda ning leiab, et see ei ole suur summa ja tema arvates on see täielikult põhjendatud, kuna tegemist oli tema jaoks psühholoogilise traumaga, mille tõttu ta kogu selle aja muretses ning muretseb siiani. Kaebaja märkis toimunud kohtuistungil lisaks, et eksimuse toime pannud ametniku karistamine noomitusega ei ole võrreldes tema läbielatuga mingi karistus. Samuti ei pea kaebaja vanglapoolseid paberi peal olevaid vabandusi õigeteks vabandusteks. Lähtuvalt eeltoodust palub A.Petrov Tartu Vanglalt välja mõista Tartu Vangla toiminguga – ekslikult kartseris hoidmine 21-22.07.2008.a – tekitatud kahju hüvitamist 5000 krooni ulatuses. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Vangla leiab, et Aleksei Petrov’i kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. 2 Kaebuse esitaja A.Petrov taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 krooni selle eest, et ta paigutati 21.07.2008.a ebaseaduslikult kartserisse ning sellega rikuti VangS § 63-65 sätteid. Kaebaja leiab, et vaatamata sellele, et Tartu Vangla on viga tunnistanud ja vabandanud, on tal igal juhul õigus rahalisele kompensatsioonile, kuna ta ootas sel ajal ennetähtaegse vabanemise kohtuistungit ja kartserisse sattumine oli oluliseks motiiviks negatiivsele otsusele. Samuti ei saanud ta sel ajal suitsetada ja sai seetõttu tugeva stressi. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebus kuulub läbivaatamisele ainult osaliselt osas, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet 3000 krooni ulatuses ja tuleb jätta läbi vaatamata 2000 krooni ulatuses. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses (edaspidi RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kaebaja esitas 26.08.08 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud kahju hüvitamiseks 3000 krooni ulatuses selle eest, et viibis 21.-22.07.08 alusetult kartseris. Kaebuse esitaja ei esitanud kahjunõuet 2000 krooni võrra suuremas ulatuses ega põhistanud seda enne tähtaegselt vabastamata jätmisega ega ühegi kannatusega, mistõttu ei ole kaebaja selles osas järginud VangS § 11 lg-s 8 ettenähtud kahjunõude kohtuvälise lahendamise korda ega kuulu läbivaatamisele halduskohtus. Vastuseks kaebuses märgitule peame vajalikuks selgitada järgmist. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud, nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist, kui kahju ei ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. See tähendab, et isikul ei ole mitte alati ja igasuguse õigusrikkumise korral õigus nõuda rahalist hüvitist. Kui tema õigusi on võimalik kaitsta mul viisil, sh endise olukorra taastamisega ja vabandamisega, ei kuulu kahju rahaliselt hüvitamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja paigutati 21.07.2008.a kell 15.50 alusetult kartserisse peaspetsialist-korrapidaja Meelis Seppori eksliku korralduse alusel. Et tegu on eksitusega, tuli ilmsiks 22.07.2008.a kell 13.15 ja kaebuse esitaja õigused taastati viivitamatult RVastS § 4 lg-s 1 näidatud viisil toimingu lõpetamisega, st kaebaja vabastati viivitamatult kartserist, paigutati taas tavalisse elukambrisse ning vabandati eksliku paigutusotsuse pärast. Kaebaja esitas 22.07.2008 ja 23.07.2008.a kaebused vanglaametnike tegevuse peale ning talle vastati, et süüdlase väljaselgitamiseks on algatatud distsiplinaarmenetlus ja vabandati kirjalikult tekitatud ebamugavuste pärast. 22.10.2008 vastati kirjas nr Vi/8093 kaebaja 13.10.2008.a esitatud teabenõudele, et ebaõige paigutusotsuse teinud vanglaametnikku M. Sepporit karistati distsiplinaarkorras ja kaebaja ees vabandati veelkord. Kaebaja esitas 26.08.08 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud kahju hüvitamiseks 3000 krooni ulatuses, mis jäeti rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on väljendanud otsuses nr 3-2-1-137-05 seisukohta, mille kohaselt „ei ole kahju hüvitamise eesmärgiks kohustust rikkunud poole karistamine. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.“ Kõiki asjaolusid arvesse võttes leidis vastustaja, et kuna kaebaja õiguste rikkumine oli eksitus ja kestis lühikest aega, õigused taastati koheselt peale rikkumise ilmsikstulekut ning süüdi olevat vanglaametnikku karistati distsiplinaarkorras, piisas kaebaja rehabiliteerimiseks ja tema üleelamiste korvamiseks vabandamisest. Seejuures ei pidanudki vastustaja arvestama kaebaja väitega, et tema peab õigeks üksnes kahju rahalist hüvitamist. Riigikohus on otsuses nr 3 3-3-1-8-04 öelnud, et vastavalt RVastS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil (antud juhul toimingu sooritamisega), kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Seega on Riigikohus pidanud võimalikuks, et kahju hüvitamise üldise põhimõttena tuleb kõne alla, et rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega ja seda isegi juhul, kui muu õiguskaitsevahendi käsutamine oleks reaalselt võimalik. Veel peab vastustaja vajalikuks viidata ka Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-71-06, milles on märgitud, et isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on küll võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel, samas võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS §11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Lisaks on kaebaja märkinud kohtukaebuses rea asjaolusid, mida ta vanglale esitatud kahjunõudes ei nimetanud - kartseris viibimine mõjutas negatiivselt tema enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamise otsustust, samuti saabus suitsetamise võimatuse ja mugavuste puudumisest kahjulik tagajärg, mis kutsus esile tänase päevani kestvaid probleeme, mis nõuavad temalt „suuri psüühilisi, ajalisi ja materiaalseid kulutusi“. Vastuseks neile põhjendustele märgib vastustaja järgmist. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ekslik kartserisse paigutamine oli kohtule motiiviks tema enne tähtaega vabastamata jätmiseks. Kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine toimus Viru Maakohtus 30.juulil 2008.a (asja nr 1-08-8848) ja selleks ajaks kaebaja enam kartseris ei viibinud. Pealegi ei arvestanud kohus vabastamise küsimuse otsustamisel mitte kambriga, kuhu kinnipeetav paigutatud on, vaid tegelike kehtivate distsiplinaarkaristuste arvuga, mida kaebajal oli sel ajal

1. Üldiselt teadaolevaks võib pidada suitsetamise kahjulikkust tervisele ja asjaolu, et kaebaja ei saanud kartserikambris viibimise ajal suitsetada, sai toimida üksnes kaebaja huvides tema tervise kaitseks, mitte kahjuks. Oma 26.08.08 vanglale esitatud kahjunõudes ei viidanud kaebaja ühelegi sellisele tagajärjele ega sellega kaasnevatele paratamatutele kulutustele, jättes seega selles osas täitmata haldusmenetluse seaduse § 38 lg-st 2 tuleneva kohustuse esitada ja teatavaks teha haldusorganite kõik talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-34-05 pidanud vajalikuks märkida, et „moraalse kahju tõendatuks lugemisel peab olema selgeks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad.“ Kaebaja ei ole esitanud ei vanglale ega antud juhul halduskohtule ühtki tõendit, mis kasvõi kaudselt viitaks mõnele kestvale probleemile. 18.12.2008.a toimunud kohtuistungil soovis vastustaja juhtida tähelepanu Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-68-08, kus Riigikohtu Halduskolleegium rõhutab, et „kohus saab kinnipeetava esitatud kahjunõuet menetleda ainult selles ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse“. Seega saab käesoleval juhul rääkida vaid 3000 krooni suurusest summast, mille ulatuses on Aleksei Petrov esitanud vanglale kahjunõude. 4 Vastustaja lisas, et on olemas kohtupraktika ebaõige kartserisse paigutamise pinnal Riigikohtu lahendi näol, kus määrati 35 ööpäevase ebaõige kartserisse paigutamise eest hüvitiseks 3000 krooni. Seega käesoleval juhul peaks hüvitis ühe päeva ebaseadusliku kartseris viibimise eest olema kuskil 80-90 krooni. Mingil juhul ei kuuluks Aleksei Petrov’i kahjunõue sellisesse ulatusse ning arvesse tuleks võtta see, et tegu ei olnud tahtlik, vaid oli eksitus. Ametnik sai ka selle eest karistada ning noomitus ametniku teenistuskäigul jääb sinna pikaks ajaks ning teenistuslehele jääb see igavesti. Vastustaja lisas, et nad ei aktsepteeri ka 80, 90 krooni väljamaksmist. Riigivastutusseadus ütleb, et enne tuleb kahju hüvitada muul viisil ning see seisnes vastustaja poolt õigusrikkumise lõpetamises, tema ees vabandamises ning rahuldati ka kaebaja esmane nõudmine ametniku karistamise osas. Seega leiab vastustaja, et süüdlane on juba karistatud ning kaebaja ees on korduvalt vabandatud, millega peaks olema õigusrahu saavutatud. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta A.Petrov’i kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja oli ekslikult paigutatud kartserisse ja viibis seal alusetult 21.07.2008.a alates kella 15:50 kuni 22.07.2008.a kella 13:
2. Seega viibis kaebaja peaaegu ühe ööpäeva seadusevastaselt kartseris vastustaja süü tõttu. Kohus leiab, et käesolevas asjas saab kohus kinnipeetava esitatud kahjunõuet menetleda ainult selles ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega saab käesoleva asja raames menetleda kaebaja nõuet vaid 3000 krooni suuruses summas, s.o summas, mille ulatuses on kaebaja esitanud vanglale kahjunõude. (t.l. 12 ja 3) Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et kaebaja õigused olid kaitstud muul viisil, sh endise olukorra taastamisega ja vabandamisega ja seega ei kuulu kahju rahaliselt hüvitamisele. Kui vastustaja arvas, et kaebaja oli eksituse tõttu paigutatud kartserisse, oli vangla kohustatud lõpetama alusetult kartseris hoidmise ja seda ei saa lugeda täiel määral õiguste taastamiseks. Alusetult kartseris hoitava sealt vabastamine ei ole võrreldav endise olukorra taastamisega. Samuti leiab kohus, et kaebaja ees vabandamine käesoleval juhul ei ole piisav ja adekvaatne vahend kaebaja õiguste rehabiliteerimiseks. Süüdi oleva vanglaametniku karistamist distsiplinaarkorras selle eest, et tema korraldusel oli kaebaja paigutatud kartserisse, ei saa samuti kohtu arvates lugeda kaebaja õiguste kaitsmiseks, sest sellel juhul täitis vangla oma õigusi lähtudes VangS §-st 150 (distsiplinaarsüüteo toime pannud vanglaametnikule võib määrata distsiplinaarkaristuse). Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebajal ei ole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist seoses endise olukorra taastamisega viivitamatult peale eksituse avastamist ja vabandamisega seoses. On tuvastatud, et vastustaja ei vaidle selle üle, et kartseris viibimise ajal puudusid kaebajal tavapärased mugavused ja ta ei saanud kasutada kõiki hügieenitarbeid, veekeetjat, ta ei saanud pikali heita (narid olid tõstetud ja seina külge kinnitatud), WC oli lahtine ja kambris viibis veel üks kinnipeetav ja seega ei olnud WC privaatne. Kaebaja ei saanud minna magama tema 5 jaoks tavalisel ajal ja pidi ootama kella 23-ni kuni kartseris antakse madrats. Ta ei saanud ka suitsetada. Kohus leiab õigeks kompenseerida ülalnimetatud ebamugavusi ja kompenseerida ebaõiglase karistuse kandmist rahalise hüvitise näol summas 250 krooni. Selle summa valikul lähtus kohus ka sellest, et kaebaja pöördus oma kontaktisiku poole palvega selgitada välja tekkinud eksitus ja võtta tarvitusele abinõud selle ärahoidmiseks. Seega kaebaja tegi kõik, mis temast sõltus selles situatsioonis, kuid vanglaametnikud ei olnud piisavalt tähelepanelikud ja kontaktisik ei täitnud oma kohustusi ja ignoreeris kaebaja palvet. Ei ole välistatud, et vanglaametniku tähelepanelikkus oleks võinud vältida seaduserikkumist kaebaja suhtes. Seega kaebaja tegi kõik endast sõltuva selleks, et ei juhtuks viga ja kohus võtab selle asjaolu samuti arvesse rahalise kompensatsiooni suuruse määramisel. Kohus leiab, et kaebaja õigusliku aluseta kartserisse paigutamine rikkus tema põhiõigusi ja inimväärikust. Riigikohus rõhutas 22.03.2006.a otsuses 3-3-1-2-06, et inimväärikus on kõigi isikute põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kinnipeetava paigutamine kartserisse on vastavalt VangS § 63 lõikele 1 kõige rangem distsiplinaarmeede. Kartserisse paigutamise eesmärk on piirata füüsiliselt ja vaimselt kinnipeetava vabadust. Kohus peab kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks ja kaebaja väärikust alandavaks seoses seadusevastase paigutamisega. Kohus leiab, et tegemist on rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Isikule saabunud tagajärg – tema väärikuse kahjustamine – on vahetult tingitud haldusorgani tegevusest – kinnipeetava paigutamisest kartserisse ilma õigusliku aluseta. Vabandamine on heastamisvahendina käesoleval juhul ilmselgelt ebapiisav. Kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtub kohus üldiselt õiglustundest ja käesoleva vaidluse asjaoludest. Arvestades kohtupraktikas sarnastes asjades määratud hüvitiste suurust ning rikkumise kestvust ja olulisust ning asjaolu, et alusetu kinnipidamisega ei kaasnenud eriti ränki tagajärgi (nt tervisekahjustus), peab kohus õiglaseks mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja 250 krooni. See summa on igati piisav A.Petrov’i hingeliste kannatuste ja inimväärikuse riive kompenseerimiseks ühe ööpäeva vältel kestnud ebaseadusliku kartseris viibimise eest. HKMS § 92 lg 1 alusel tuleb vastustajalt kaebuse kasuks välja mõista kohtukulud – riigilõiv summas 80 krooni (proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, kuid Riigilõivuseaduse § 56 lg 11 kohaselt makstakse riigilõiv kahju hüvitamiseks 3 % summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 80 krooni). Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 punktist 4 kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt summas 250 krooni. Tamara Hristoforova kohtunik 6