Obsah (6)

§ 194§ 165§ 217§ 219§ 221§175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Jaanus Saaremõts Otsuse avalikult teatavaks 18. juuni 2008.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-03-26

) § 194 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada.

§ 194lg 1 kohaselt kuulub viivisenõue vähendamisele mõistliku suuruseni.

Sama põhimõte on sätestatud ka praegu kehtiva võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 8 ja § 162 lg-s

1. Kostja 2 on seisukohal, et sellise pahauskse käitumise puhul on viivisenõude esitamine välistatud või nõutavad viivised kuuluvad olulisel määral vähendamisele. Riigikohus on oma
2. juuni 2005.a. otsuses nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et rahalise kohustusega täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suunises. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei ole tõendanud vastava kahju olemasolu, mistõttu kostja 2 taotleb viiviste vähendamist. Kostja 2 on seisukohal, et
3. novembri 1996.a. laenulepingu sõlmis AS S nimel selleks volitusi mitteomav isik, mistõttu on selles sisalduv intressikokkulepe tühine. Eeltoodu alusel ei kuulu rahuldamisele ka nimetatud lepingu alusel hageja poolt esitatud nõue. Kostja 2 leiab, et hageja pole suutnud tõendada, et A.J oli AS S esindusõigus
4. novembri 1996.a. laenulepingu sõlmimise hetke seisuga. Ka ei ole hageja poolt esitatud tõendite alusel võimalik kindlaks määrata kui palju raha sai kostja 1
5. novembri 1996.a. laenulepingu ja palju
6. detsembri 1997.a. laenulepingu alusel. Seetõttu pole võimalik ka määrata intressi- ja viivisenõude põhjendatust. Kuna
7. detsembri 1997.a. laenuleping ei sisalda intressikokkulepet ja
8. detsembri 1996.a. laenulepingus sisalduv intressikokkulepe on tühine, ei ole võimalik hageja poolt esitatud intressi- ja viivisenõuet rahuldada.
9. novembri 1996.a. laenulepingu punkti 6 kohaselt leping jõustub pärast allakirjutamist ja laenu andmist laenusaajale. Lepingu puntki 1.
10. kohaselt on laenusummaks 4 659 000.00 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud lepingu alusel oleks vastavas ulatuses laenu antud, mistõttu ei saa lugeda lepingut jõustunuks ning jõustumata lepingust tulenevat laenu ei saanud loovutada ka
11. veebruari 1998.a. lepingu alusel AL -le ega ka
12. veebruari 2001.a. lepingu alusel V G 'ile. Seega on vastav laenuleping ja ka nõude loovutamise leping tühine, mistõttu pole nendel põhinevat nõuet võimalik rahuldada. Analoogselt ka
13. detsembri 1997.a. laenulepingu punkti 6 kohaselt leping jõustus pärast allakirjutamist ja laenu andmist laenusaajale. Lepingu puntki 1.
14. kohaselt on laenusummaks 3 000 000.00 krooni. Hageja pole tõendanud, et nimetatud lepingu alusel oleks vastavas ulatuses laenu saadud, mistõttu ei saa lugeda lepingut jõustunuks ning jõustumata lepingust tulenevat laenu ei saanud loovutada ka
15. veebruari 1998.a. lepingu alusel AL -le ega ka
16. veebruari 2001.a. lepingu alusel V G 'ile. Seega on vastav laenuleping ja ka nõude loovutamise leping tühine, mistõttu pole nendel põhinevat nõuet võimalik rahuldada. Kostja 2 on seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 alusel tuleb hageja poolt oma nõude tõendamiseks esitatud kassa sissetulekuorderid nende ilmse ebausaldusväärsuse tõttu jätta tähelepanuta. Hagiavaldusele lisatud kassa sissetulekuorderitel on tuvastamata isikute (pearaamatupidaja ja kassapidaja) allkirjad, mis kahtlustäratavalt sarnased. Kassa sissetuleku orderitel pole ka vastuvõtja pitsati jäljendit, milliseid kohtab muudel hageja poolt esitatud dokumentidel ega pole kassa sissetuleku orderil ka ühtegi muud atribuuti (blankett, tempel vms.), mis seostaks nimetatud kassa sissetuleku ordereid konkreetse äriühinguga. Hagiavalduse lisatud väidetavad arveldusarve kasutamise lepingud ei ole käsitletavad lepingutena, kuna need on ühepoolselt allkirjastatud kirjad. Nimetatud kirjad ei saanud kostjale 1 kaasa tuua mingeid kohustusi, kuna ühepoolsed kirjad ei sisalda kostja 1 poolset 4 tahteavaldust.

§ 165

lg 1 kohaselt leping loeti sõlmituks, kui poolte vahel on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Analoogselt kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 kohaselt mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Antud juhul pole hageja tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud panga arveldusarve kasutamise leping, kuna puuduvad muuhulgas tõendid selle kohta, et kostja 1 poolt oli antud oma arveldusarve kasutamist lubav tahteavaldus. Eelpool nimetatud kirjad olid esitatud AJ, kes oli aga juba

1. märtsist 2000.a. AS-i E (pankrotis) juhatusest tagasi kutsutud. Seega olid AL poolt tehtud ühepoolsed tahteavaldused suunatud isikule, kellel puudus AS E (pankrotis) esindusõigus. Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et AL'i arveldusarve kasutamisel esinesid ajutised raskused, millistega seoses polnud võimalik vastavale arveldusarvele rahalisi vahendeid vastu võtta. AS SEB Eesti Ühispanga poolt
2. detsembril 2001.a. väljastatud tõendist nr Kl/17-9.6.12/342 (I kd t lk 49) ei tulene, et arveldusarve oli suletud või, et sellele polnud võimalik võtta vastu rahalisi vahendeid. Tõendi kohaselt oli arveldusarve kasutamisõigus peatatud. See viitab aga sellele, et puudus võimalus teha ülekandeid ja väljavõtteid arveldusarvelt, kuid sellele arvele oli rahaliste vahendite vastuvõtmine võimalik. Seega tegelikkuses puudus igasugune vajadus sõlmida kokkuleppeid kolmandate isikutega nende arveldusarvete kasutamiseks. Lisaks eeltoodule on kostja 1 arvele tehtud ülekannete selgitustes viidatud tasumisele kauba eest. Hageja on oma nõude hulka arvestanud OÜ M , OÜ V , E Ltd. ja OOO B poolt kostjale 1 makstud rahasummad. Nimetatud makstud rahasummade alusel on kohtu menetluses OÜ M nõude tunnustamise hagi, millele on OÜ M viidanud oma
3. juuni 2003.a. kirjalikus vastuses (t lk 105-108). Oluline on märkida, et viidatud vastusele on lisatud ka dokumendid (I kd t lk 110-115) mis kinnitavad, et kostja 1 ja OÜ M , OÜ V , E Ltd. ja OOO B vahel olid sõlmitud lepingud, milliste alusel toimuski kostja 1 arveldusarvele raha tasumine. Nimetatud tõendid lükkavad ümber hageja väited selle kohta, et kõnealused summad olid tasutud arve kasutamise lepingute alusel. Asjakohatud on hageja väited selle kohta, et OÜ M , OÜ V , E Ltd. ja OOO Bend'ga sõlmitud lepingud on tühistatud. OOO B 'ga sõlmitud lepingut pole kunagi tühistatud ja vastavat kohtuotsust pole hageja kohtule esitanud. Hageja nõue tuleneb väidetavalt ka
4. veebruari 2001.a. nõudeõiguse loovutamise lepingust, mille kohaselt tegelikkuses tuleneb nõue hoopis AL ja BCL
5. veebruari 1998.a. kokkuleppest nõudeõiguse loovutamise kohta ning on algselt tekkinud BCLja AS E (pankrotis) vahel
6. aprilli 2000.a. ja
7. aprilli 2000.a. sõlmitud arveldusarve kasutamise lepingutest. Eeltoodust nähtub, et arveldusarve kasutamise lepingud olid sõlmitud hoopiski BCLja kostja 1 vahel. Seega on hageja väited vastuolulised. Kuna
8. aprilli 2000.a. ja
9. aprilli 2000.a. panga arveldusarve kasutamise lepingutest tulenevate nõuete kehtivus pole tõendatud, siis tulenevalt

§ 217lg-st 2 ei saa kostjal 1 lasuda kohustust nimetatud nõude eest tasuda.

Üheks hageja nõudeks on ka hagiavalduse punktis 2.

1. toodud
2. detsembri 1996.a. nõudeõiguse loovutamise lepingul põhinev nõue summas 9 719 410,6 krooni. Hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks kohtule nii kassa sissetulekuordereid kui ka pangaväljavõtteid, millistest nähtub, et UTEon tasunud AS-le S mingeid summasid. Samuti on hageja esitanud ka
3. detsembri 1996.a. nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille punkti 4.
4. kohaselt pidi AS S tasuma V.G 'ile 1 152 955 krooni. Sama lepingu punkti 2.
5. kohaselt tulenes loovutatav nõue AS S kohustusest tagastada V.G ile viimase poolt märgitud aktsiate eest tasutud summad. Hageja pole tõendanud, et V.G oleks kunagi tasunud märgitud aktsiate eest mingeid summasid. Selle kohta pole kohtule esitatud ühtegi tõendit. Kostja 2 on seisukohal, et kuna esitatud dokumentide alusel maksjaks oli UTELtd., siis ei saanud nõudeõigust tekkida VG'il ega hagejal. Aktsiate väljaostu õigus võis olla loovutatud hoopiski UTELtd.'le. V.G ei saanud loovutada nõuet AS-le S, mida temal ei olnud. Nõude loovutus on õigustühine. 5 Hageja ei ole tõendanud temale viivisenõue kuulumist, kuna
6. detsembri 1996.a. lepingu p 4.
7. järgi oli kostja 1 kohustatud maksma viivist hagejale ja/või E.K . Seega viiviste tasumisel E.Kotlar'ile vabanes kostja 1 viiviste tasumisest V.G ile ning hagejal puudub vastav nõue. Hageja poolt nõude alusena nimetatud
8. detsembri 1996.a. nõudeõiguse loovutamise lepingu punktis 2.
9. on viidatud, et loovutatav nõue on tekkinud AS S aktsiate märkimisest. Hageja ei ole tõendanud ka nõude olemasolu/kehtivust AS-i S vastu. Hageja ei ole tõendatud, et võeti vastu otsus aktsiakapitali suurendamise kohta, pole tõendatud, et aktsiad märgiti ja märkimine tühistati. Hagiavalduse lisas nr 3 toodud pangaväljavõtte kohaselt on
10. juunil 1996.a. AS S arveldusarvele laekunud UTELimitedilt laenuna summa 60 005 krooni. Nimetatud pangaväljavõttes on maksekorralduse selgituses märgitud sõna „laen", mistõttu pole vastav summa kuidagi seostatav aktsiate märkimisega ning vastavas osas ei saanud nõue olla loovutatud ka kostjale
11. Aktsiate märkimise ebaõnnestumisel tekkis varasemalt kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 347 lg 2 kohaselt nõudeõigus mitte aktsiaseltsi, vaid tema juhatuse liikmete suhtes. Nimelt, ÄS § 347 lg 2 kohaselt aktsiaseltsi juhatus kohustus märkimise ebaõnnestumisel tasutu viivitamatult tagastama, kusjuures tasutu tagastamise eest vastutasid juhatuse liikmed solidaarselt. Kui V.G 'il nõue üleüldse kunagi oli, siis oh see juhatuse liikmete, mitte äriühingu vastu. Seega, ei saanud V.G loovutada
12. detsembri 1996.a. nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel nõuet ka AS-le S-T .

§ 217

lg 2 kohaselt vastutab esialgne kreeditor uue kreeditori ees temale üleantud nõude mittekehtivuse eest, mistõttu arvestades nõude kehtivuse mittetõendatust, ei saa kostjal 1 olla ka kohustust nimetatud nõude eest tasumiseks. Hagiavalduse punktis 2.4. toodud 23. detsembri 1997.a. lepingul ja 01. veebruari 2001.a. nõudeõiguse loovutamise lepingul põhinev nõue summas 3 330 314,50 krooni on tõendamata.

§ 219

kohaselt võlgnikul on õigus esitada uue kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu nõude loovutamisest teate saamise momendil. Hagiavalduse lisas nr 31 toodud kirja kohaselt tunnistas BCLtd. oma võlgnevust EK'i ees ja loovutas selle nõudeõiguse EK.

1. detsembri 1997.a. lepingu punkti
2. kohaselt põhineb vastav leping BCLnõudeõiguse osalisel loovutamisel EK.
3. veebruari 2001.a. nõudeõiguse loovutamise lepingu kohaselt läks nõue aga EKüle V G ile. Võrreldes eelpool viidatud kolme dokumenti, tekitab EKallkiri
4. veebruari 2001.a. lepingul tõsiseid kahtlusi, kuna erineb olulisel määral EK'i teistel dokumentidel toodud allkirjadest. Eeltoodud asjaoludel ja tuginedes TsMS § 277 lg.-le 1 kostja 2 vaidlustab hageja poolt esitatud
5. veebruari 2001.a. nõudeõiguse loovutamise lepingu ehtsust. TsMS § 277 lg 4 kohaselt kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Seega taotleb kostja 2 jätta otsuse tegemisel arvestamata hageja poolt hagiavaldusele lisatud 2001.a. nõudeõiguse loovutamise leping. Hageja poolt esitatud 2001.a. nõudeõiguse loovutamise lepinguga tuleb jätta otsuse tegemisel arvestama ka põhjusel, et see on eeltoodud põhjustel ilmselt ebausaldusväärne.
6. detsembri 1997.a. leping oli sõlmitud välisvaluutas, mistõttu tuleb summa arvestada ümber Eesti kroonidesse kohtuotsuse tegemise hetke seisuga. Kui arvestada võlgnevust varasema kursi järgi, siis täna otsuse tegemisel saab võlausaldaja oluliselt rohkem raha, kui oli ette nähtud lepinguga. Sõlmides lepingu välisvaluutas kandsid lepingu pooled kursi muutusega kaasnevat riski. Seetõttu jääb arusaamatuks hageja poolt teostatud väidetava nõudesumma ümberarvestus Eesti kroonidesse. Nimelt pole arusaadav mis kursist on hageja lähtunud ja millisel õiguslikul alusel on ta võtnud aluseks just sellise kursi. Hageja ei ole tõendanud raha liikumist ja seda, et BCLtd., kelle väidetav nõue loovutati EK, oli reaalselt ka laenu andnud. Puuduvad laenu väljamaksmist tõendavad dokumendid ja kuskilt ei nähtu, et nõude loovutamise hetkeks oli kostjale 1 antud laenu summas 72 000 USD. Täielikult tõendamata on ka väidetava nõude loovutamine BCLtd. poolt EKile.

§ 2216 nõuab sellise nõude loovutamise puhul kirjalikku vormi.

B , G i ja K vaheline kolmepoolne kinnituskiri ei ole käsitletav nõude loovutusena, kuna BCLei teavitanud kunagi AS-i E (pankrotis) oma nõude loovutamisest EKile.

1. veebruari 2001.a. nõudeõiguse loovutamise lepingus on juttu sellest, et loovutatav nõue tuleneb BCLja EK vahel sõlmitud nõudeõiguse osalisest loovutamise lepingust, millist pole aga esitatud. Samuti pole teada, millest tuleneb AS E (pankrotis) võlgnevus BCL ees, millele on viidatud
2. detsembri 1997.a. punktis
3. Nimelt, juhul kui BCLil polnud nõuet AS E (pankrotis) vastu, siis ei olnud võimalik loovutada vastavat nõuet ka EKile. Seega, on hageja nõue tõendamata. Kuna nõuete loovutamiste lepingutes viidatud nõuete kehtivus pole tõendatud, siis tulenevalt

§ 217lg.-st 2 ei saa kostjal 1 olla ka kohustust nimetatud nõuete eest tasuda.

Lisaks eeltoodule on kostja 2 seisukohal, et hageja juhatuse liikme IB järjepidev püüd esitleda ennast SAK Fond juristina on suunatud kohtu eksitamisele ja oma menetlusõiguste kuritarvitamisele. Nimelt on hageja kavatsuseks esitada kohtule fiktiivsed sularaha maksekviitungid ja väita, et SAK Fond jurist on osutanud hagejale õigusabiteenust. Kostja 2 leiab, et hagejal puuduvad õigusabikulud, kuna menetluses on teda esindanud äriühingu seaduslik esindaja. Eeltoodust tulenevalt palub kostja 2 jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata ja selles toodud nõuded tunnustamata nende ilmse põhjendamatuse tõttu. Kostja 2 palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja 2 esindaja esitatud seisukohtade juurde. TOÜ (edaspidi kostja 3) tunnistab hagi. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Nõuded kuuluvad tunnistamisele viienda rahuldamisjärgu nõuetena. Tunnistamisele kuuluvate nõuete summat tuleb vähendada. Käesolevas menetluses kuulub kohaldamisele kuni 31.detsember 2003 kehtinud pankrotiseadus (PankrS). PankrS § 74 lg1kohaselt: ”Kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet või selle rahuldamisjärku ei tunnustatud, otsustab nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus. Kui nõude või selle rahuldamisjärgu vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või selle rahuldamisjärgu vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaidles. Hagi aegumistähtaeg on üks kuu päevast, mil koosolek jättis nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamata.” PankrS §86 lg 1kohaselt Nõuded rahuldatakse järgmistes järkudes:1) pandiga tagatud nõuded, välja arvatud kommertspandiga tagatud nõuded; 2) palk, töölepingu lõpetamise hüvitis, puhkusetasu, kohustusliku ravikindlustuse hüvitis, elatis, vigastuse või muu tervisekahjustusega, samuti toitja kaotusega tekkinud kahju hüvitis; 3) maksuvõlad; 4) kommertspandiga tagatud nõuded; 5) muud tähtaegselt tunnustatud nõuded; 6) tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded (paragrahv 69 lg. 5). Kohus on seisukohal, et välisvaluuta konverteerimisel tuleb lähtuda Eesti Panga kursist seisuga 21.aprill 2003, kuivõrd nõuete kaitsmine toimus sellel päeval. Kohus on seisukohal, et 7 konverteerimisel otsuse tegemise seisuga võib endaga tuua kaasa võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise. Eesti Panga kurss 21.aprill 2003 seisuga oli 1USD=14,35EEK. Hageja nõue kostja vastu summas 7 982 549.30 krooni tuleneb 28.11.1996 ja 22.12.1997 laenulepingust (I kd t lk 32-33) ning 27.02.1998 ja 01.02.2001 nõude loovutamise lepingust (I kdt lk 41). Hageja poolt esitatud 28.11.1996 laenulepingu p-s 1.1 on märgitud, et laenu antakse kuni 4 659 000.00 krooni ning 22.12.1997 laenulepingu p-s 1.1, et laenu antakse kuni 3 000 000.00 krooni. Hagile lisatud dokumentidest nähtuvalt on laenu antud kokku summas 6 124 738.50 krooni (II kd t lk 93-94). Kostja 1 kontoväljavõttest nähtuvalt on osa laenust ka tagastatud. Laenu osalist tagastamist kinnitavad pangaväljavõtted (I kd t lk 134-146). Kontoväljavõttest nähtuvalt on EVEA Panka laekunud BCltd-lt kokku 6 460 189.00 krooni, millest 5 514 999.00 krooni 28.11.1996 laenulepingu alusel ning 945 190.00 krooni 22.12.1997 laenulepingu alusel. Hagiavaldusest nähtub, et osa tekkinud võlgnevusest summas 1 258 092.00 krooni loovutati 23.12.1997 JK. Pangakontodest nähtuvalt on teostatud ka tagasimakseid ning osa laenust on tagastatud laenuandjale, suurem osa nõude vahepealsele omanikule ALtd-le. Kokku on laenu tagastatud summas 2 902 262.00 krooni. Seega on tagastamata laenusumma 3 564 797.00 krooni. Kohus on seisukohal, et hageja viivisearvestus ei vasta tegelikkusele, kuna viiviseid on tasutud ALtd-le summas 1 264 958.00 krooni, seega tuleb hageja viivisenõuet vähendada ja lugeda põhjendatud viivisenõudeks 1 637 670.00 krooni. Seega tuleks laenulepingute aluselesitatud nõuet tunnistada 4 673 238, 75 krooni suuruses summas (3 035 568,75+1 637 670). Kostja 2 on avaldanud, et 28.november 1996 lepingu on allkirjastanud isik, kellel selleks puudusid volitused. Kohus sellega ei nõustu. Toimiku materjalidest nähtuvalt on A. J vabastatud juhatuse liikme kohustustest 20.detsember 1996 (I kd tl 197). Seega olid A. J volitused lepingu allkirjastamiseks olemas. Kuivõrd on tuvastatud vahendite laekumine, ei sa rääkida ka laenulepingu rahatusest. 23.12.1997 lepinguga loovutati JKosa laenunõudest summas 72 000 USD, mis hageja arvestuse kohaselt on 1 258 092.00 krooni, millele lisaks hageja nõuab viiviseid summas 1 495 327.00 krooni. Hageja on intresside nõudest loobunud. Hageja on välja toonud, et dollari kurss on AS E ja ALtd kokkuleppega fikseeritud 31.08.2000 tasemele 17,47 EEK 1USD eest. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et AS E ja ALtd on kokku leppinud USD kursi fikseerimises, ei laiene AS E ja K vahelisele lepingule, K ja G vahelisele nõudeõiguse loovutamise lepingule ja ka mitte G ja OÜ D vahelisele nõudeõiguse loovutamise lepingule. Kohus on eelnevalt põhjendanud, miks kuulub rakendamisele 21.aprill 2003 kurss. Seega on kohus seisukohal, et põhjendatud on vaid põhivõlg summas 1 033 200 krooni (14,35x72000). Kohus on seisukohal, et kuigi 23.detsember 1997 lepingus on sätestatud viivis 0,1 % päevas, on nõude loovutamiselepingus märgitud, et võõrandatud nõue sisaldab laenu põhisummat, intresse ja viiviseid. Ka ei nähtu viiviste korrektset arvestust. Kostja OÜ N on siinjuures avaldanud seisukohta, et tõendamata on väidetava nõude loovutamine BCLtd poolt JK. Kohus on seisukohal, et 23.detsember 1997 lepingus on pooled deklareerinud võlgnevuse olemasolu ja kostja 1 on võtnud endale kohustuse tasuda 72000 USD. Kostja 2 on ka väitund JEKi allkirjade erinevust, kuid ekspertiisi määramist selleks taotletud ei ole. Hageja nõue pangakontode kasutamise lepingu alusel üle antud summade tagastamiseks summas 739 459.25 krooni on osaliselt alusetu, kuna Hansapanga kontoväljavõttest nähtuvalt on valdav enamus ülekandeid tehtud selgitusega „kauba eest”. Hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Kontoväljavõtte kohaselt viitavad otseselt arvelduskonto kasutamise kokkuleppele ülekande selgituste põhjal järgnevad kanded: 06.04.2000 summas 18 720 USD 8 (268 632 EEK; kurss 1USD=14,35EEK), 14.04.2000 summas 23 150.00 krooni, 19.04.2000 summas 7 200.00 krooni, 20.04.2000 summas 7 200.00 krooni, kokku 306182 krooni. Seega on nimetatud lepingutest tulenev hageja nõudeõigus kokku 306182 krooni. Hageja nõue aktsiate eest tasumiseks üle kantud summade tagastamiseks põhisummas 1 152 955.90 krooni ja viivised summas 4 859 705 krooni on osaliselt põhjendatud. Kohus on seisukohal, et esitatud viivise nõue on ülemäära suur ja ebaproportsionaalne põhinõudega. Ka ei ole viiviste väljamõistmine sellises suurusjärgus kooskõlas kohtupraktikaga. Kohus on seisukohal, et viivis kuulub väljamõistmisele põhivõlaga samas suuruses, s.o 1 152 955.90 krooni suuruses summas. Seega nimetatud lepingust tulevalt oleks hageja nõue kokku 2 305 911.80 krooni. Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud statistikaameti väljavõtted ei tõenda, et hagejal on tekkinud kahju põhivõlgnevust ületavas summas. Kostja 2 on asunud seisukohale, et selline nõue kostja 1 vastu puudub, kuna aktsiate eest on tasunud UTELtd, mitte V. G . Kohus sellega ei nõustu. Kohus on seisukohal, et kohustuse võib täita ka 3. isik (

§175). Seega ei välista see V.

G nõudeõigust. Kohus on seisukohal, et iseenesest õige on kostja 2 viide ÄS §347 lg2, kuid kohus on seisukohal, et see ei välista nõuet juriidilise isiku vastu. Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele ja tunnustamisele 5.järgu nõudena summas 8 318 532, 55 krooni (4 673 238, 75+1 033 200+306182 +2 305 911.80). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kuni 31.detsember 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku §60 lg1 viimase lause kohaselt jätab kohus menetluskulud poolte enda kanda. Jaanus Saaremõts Kohtunik 9