3-07-156 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2008. a Tallinn Haldusasja number 3-07-156 Haldusasi S.M-i, K.M

§ 12

lg 8 kohaselt säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja kuulub seega ORAS § 12 lg 1 alusel tagastamisele. Alates 02.03.1997 kehtiva ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni kohaselt kuulub Xxxxxx tn xxx asuv elamu tagastamisele osaliselt. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-30-00 omandireformiga seonduvate õigusaktide kohaldamisel selgitanud, et kui vara tagastamise või mittetagastamise kohta on enne 02.03.1997 vastu võetud otsus, tuleb rakendada isikule soodsamat ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni. ORAS § 12 lg 8 varasema redaktsiooni kohaldamine on lubatud vaid juhul, kui enne 02.03.1997 on vastu võetud otsus, mis käsitleb vara tagastamise või mitte tagastamise tingimusi. Korraldus, mille sisuks on vaid vara kompenseerimise küsimus, ei anna alust varasema redaktsiooni kohaldamiseks. Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud lähtuma ORAS § 12 lg 8 uuest redaktsioonist ning andma korralduse, mille alusel kuulub Xxxxxx tn xxx, lähtudes Finantsplaneerimise OÜ 25.04.2005 ekspertarvamusest nr TR 860/2005, tagastamisele vaid osaliselt ehk 68% suuruse mõttelise osana. Kaebajad paluvad tühistada Tallinna Linnavalitsuse 20.12.2006 korralduse nr 2555-k ja 14.11.2007 korralduse nr 1951-k ja välja mõista menetluskulud kokku summas 65 207, 98 krooni. Vastustaja Tallinna Linnavalitsuse vastulause ja taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2000 otsusega haldusasjas nr II-3/144/00 on kohus leidnud, et R.A.G muutis eluajal esialgset õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise tahet ja soovis Xxxxxx tn xxx asuvat hoonet tagasi saada. Nimetatud seisukohale on Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium viidanud ka 28.06.2006 kohtuotsuse p-s 18, selgitades, et kõnealuse haldusasja lahendamisel ei ole ilmnenud ühtegi uut asjaolu ega argumenti, mis paneks kahtluse alla varem tuvastatu õiguse ja annaks alust varasemat seisukohata muuta. Ringkonnakohus on leidnud, et selleks ei anna alust ka väited, et õigustatud subjekti esindanud advokaat on tunnistanud nõuetekohase tegevusaluse puudumist. Vastustaja on haldusakti vastuvõtmisel lähtunud Riigikohtu seisukohast, et tuleb rakendada isikule soodsamat ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni. Õigustatud subjekti jaoks on soodsam kuni 2 02.03.

§ 12lg 8 redaktsioon, mille alusel kuulub tagastamisele kogu elamu.

Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kolmanda isiku seisukoht ja taotlus Tallinna Linnavalitsus kompenseeris Xxxxxx tn xxx hoone

1. a-l põhjendusega, et selline on omandireformi õigustatud subjekti tahteavaldus. Seda tehti vaatamata asjaolule, et esialgne avalduse esitaja R.A.G oli linnavalitsusele ettenähtud korras ja tähtaegadel teatanud soovist vara tagasi saada. Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2000 otsusega haldusasjas nr 3-64/2000 tuvastati, et R.A.G muutis eluajal esialgset õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise tahet ja soovis Xxxxxx tn xxx vara tagastamist. Tuvastati ka, et 13.10.1995 esitas L.W esindaja Tallinna Linnavaraametile avalduse, milles teatas, et ei muuda seda soovi ning soovib samuti vara tagastamist. Antud vaidluses on kohtud võtnud kaebuses tõstatatud küsimustes varasemalt ja korduvalt ühesuguse, selgelt arusaadava seisukoha ja kohtuotsused on jõustunud. Asjas ei ole ilmnenud ega saa ilmneda ühtegi uut asjaolu või tõendit, millele Tallinna Halduskohus, Tallinna Ringkonnakohus ja Riigikohus poleks oma varasemates korduvates ostustes ja määrustes hinnangut andnud ning mis võiks tingida vajaduse asuda uuesti hindama kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid. Nii halduskohus kui ringkonnakohus on võtnud selge seisukoha, et Xxxxxx tn xxx asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustamine motiivil, et õigustatud subjekt ei soovinud vara tagastamist vaid kompenseerimist, on ilmselt perspektiivitu. Kolmanda isiku esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid menetlusosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. R.P ja K.M-i kaebeõigus Kolmas isik on seadnud kahtluse alla kaebajate R.P ja K.M-i HKMS § 7 lg-st 1 tuleneva kaebeõiguse, kuivõrd isikud ei ole Xxxxxx tn xxx maja üürnikud, mistõttu ei saa kaevatud haldusaktid mõjutada kuidagi ka nende korterite erastamise õigust. Kohus on seisukohal, et R.P subjektiivseid õigusi kaevatud haldusaktid ei riku, mistõttu tuleb nimetatud kaebaja osas kaebus jätta rahuldamata juba üksnes eeltoodud põhjusel. Asja materjalidest nähtuvalt on R.P sõlminud 11.02.1999 eluruumi ostu-müügilepingu Xxxxxx tn xxx-3a eluruumi suhtes (II kd lk 169-172). Lepingust nähtuvalt oli leping sõlmitud kuni isiku tähtajalise elamisloa kehtimiseni ehk kuni 15.05.
2. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et eluruumi üürilepingut oleks hiljem uuendatud või pikendatud. Ka ei nähtu 23.05.2007 Xxxxxx tn xxx vara üleandmise-vastuvõtmise aktist (tl 195-196), et akti juurde oleks kuulunud R.P-ga sõlmitud üürileping. Seega saab kohus asuda seisukohale, et R.P ei 3 ole Xxxxxx tn xxx elamu üürnik. Lisaks eelnevale märgib kohus, et R.P ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel 05.03.1999 sõlmitud Xxxxxx tn xxx-xx ostu-müügileping (II kd lk 173-174) on Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/50/05 (tl 218-223) tunnistatud tühiseks. Järelikult ei saa kaevatud haldusaktid mõjutada R.P subjektiivseid õigusi. K.M-i suhtes on kohus seisukohal, et isiku subjektiivsete õiguste rikkumise võimalus on tuvastatav. 01.12.1998 on K.M ema T.K sõlminud Tallinna Kesklinna Valitsusega Xxxxxx tn xxx-1 eluruumi üürilepingu (II kd lk 175-178). Nimetatud üürileping kuulub ka 23.05.2007 Xxxxxx tn xxx vara üleandmise-vastuvõtmise akti juurde. Korteri erastajaks 29.01.1999 oli K.K, abiellumisejärgselt M. K.M õigus erastada Xxxxxx tn xxx-x eluruum tulenes eluruumide erastamise seaduse § 4 p-st 1 ning isiku ema on siiani nõus, et korteri erastajaks oleks üürniku perekonnaliikmena K.M (II kd lk 182). Seega ei ole teoreetiliselt välistatud K.M-i õigus korteri erastamisele. J.K loobumine kaebusest Kolmas isik on palunud menetluse lõpetada kaebaja J.K osas, kuna isik on kaebusest loobunud. Kohus on seisukohal, et kaebaja J.K ei ole korrektselt kaebuse esitamisest loobunud, mistõttu tuleb teda endiselt käsitelda kaebajana. 30.07.2007 on isik esitanud kohtule kaebusest loobumise avalduse (tl 212). 22.10.2007 toimunud kohtuistungil aga väitis kaebajate esindaja K. Haavasalu, et rääkis J.K-ga, kes ütles, et kolmanda isiku esindaja andis talle eestikeelse dokumendi allkirjastamiseks, aga eesti keelt ta ei oska (kohtuistungi protokoll tl 133 pöördel). Kohus ei pidanud seepeale J.K kaebusest loobumise taotlust tema tegelikuks tahteks ja jätkas isiku käsitlemist kaebajana. 06.12.2007 saabus kohtule kolmanda isiku seisukoha lisana J.K omakäeline venekeelne avaldus kaebusest loobumiseks (II kd lk 229). Et see ei olnud vahetult kohtule esitatud, jätkas kohus edasi isiku käsitlemist kaebajana. 10.04.2008 toimunud kohtuistungil kinnitas K. Haavasalu kaebaja esindajana taas, et „K ei ole andnud juhist, et tema osas kaebusest loobuda. Volitust ta tagasi võtnud ei ole ja lepingut lõpetanud ei ole. K soovib kaebuses osaleda“ (kohtuistungi protokoll III kd lk 132). Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja J.K tahteavaldus kaebusest loobumiseks ei ole kohtu jaoks olnud selge, mistõttu käsitleb kohus teda jätkuvalt kaebuse esitajana. Xxxxxx tn xxx varale on esitatud tagastamise taotlus HKMS § 17 lg 1 kohaselt hindab kohus varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2000 otsuses haldusasjas nr II-3/144/00 on kohus tuvastanud, et „R.A.G muutis eluajal esialgset õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise tahet ja soovis Xxxxxx tn xxx asuvat hoonet tagasi saad. Nimetatu on tõendatud vara tagastamise toimikus oleva avaldusega
3. juunist 1993, mille on R.A.G nimel koostanud adv K. Ehasoo ja sellele lisatud K. Ehasoo
4. juuni 1993 ordervolikirja nr 11 koopiatega. /…/ Kaebuse esitaja L.W esindaja K. Ehasoo selgituste kohaselt Austraalias elava R.A.G-ga oli suuline kokkulepe (telefoni teel) vara kompenseerimise tahte muutmisest ning seda tema kliendi esindajana 1993 suvel tegi. Kuna sügisel R.A.G suri, jäi kirjalik volitus vormistamata. Kolleegium leiab, et R.A.G ja K. Ehasoo vahelise kirjalikult vormistatud lepingu või volituse puudumine ei ole antud juhul määrava tähtsusega. /…/ Vaidlusaluse Tallinna Linnavalitsuse korralduse tegemisel rikuti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise 4 asjades seadusega ettenähtud haldusmenetluse korda. Vastustaja on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kaebaja poolt enne vaidlustatud korralduse vastuvõtmist esitatud avalduse ja selles märgitud asjaolud ning alustanud kompenseerimismenetluse ilma, et oleks eelnevalt otsustanud vara tagastamise või tagastamata jätmise küsimuse üle.“ Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2006 otsuses haldusasjas nr 3-09-89 (p 18) on märgitud: „Õigustatud subjekti tahteavaldusega seonduvas osas ei anna apellatsioonkaebuse väited halduskohtu seisukohtadest erinevatele seisukohtadele asumiseks alust. Jõustunud kohtuotsuses on käsitatud nii R.A.G kui tema õigusjärglase L.W tahteavaldusega seotud asjaolusid ning tuvastatud, et vara kompenseerimise soov asendati õigeaegselt vara tagastamise sooviga. Kohus ei ole käesoleva asja lahendamisel varasemas otsuses tuvastatuga pöördumatult seotud, kuid asjas ei ole ilmnenud ühtki uut asjaolu või argumenti, mis ei oleks olnud varasema kohtuliku arutelu objektiks, tekitaks varem tuvastatu õigsuses kahtlust ja annaks aluse varasemat seisukohta muuta. Selleks ei anna alust väited, et õigustatud subjekti esindanud advokaat on tunnistanud nõuetekohase tegevusaluse puudumist ning et advokaadi order-volikiri ja õigustoimingud on tühised. Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuni 2000 otsuses on antud hinnang asjaolule, et advokaadil oli kliendi suuline korraldus kompenseerimise tahte muutmiseks ning kirjalikult vormistatud leping või volitus puudus. Ka käesoleval ajal on ringkonnakohus seisukohal, et eeltoodu ei oma määravat tähtsust. TsK § 48 lg 1 nägi ette, et seadusega nõutud vormi mittejärgimine toob kaasa tehingu kehtetuse vaid juhul, kui selline tagajärg on seadusega otseselt ette nähtud.“ Kuna käesolevas asjas esitatud kaebuses ei ole eelnevalt esitatud kohtu seisukohtadega seoses toodud ühtki uut tõendit, asjaolu või argumenti, mida ei oleks varasemates kohtulikes vaidlustes kontrollitud, võib kohus viidata nimetatud jõustunud otsustes esitatud seisukohtadele ja märkida, et puuduvad igasugused alused asuda nendes kohtuotsustes tuvastatust erinevale seisukohale. Jõustunud kohtuotsused on täitmiseks kohustuslikud kõigile. Nii puudus Tallinna linnal muu võimalus, kui täita samas asjas varem jõustunud kohtulahendeid ja menetleda Xxxxxx tn xxx vara tagastamise avaldust, mitte kompenseerimise avaldust. Kohaldamisele kuuluv ORAS § 12 lg 8 redaktsioon Kaebuse teiseks põhjenduseks on, et elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel tulnuks lähtuda ORAS § 12 lg 8 pärast 02.03.1997 kehtivast redaktsioonist. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Finantsplaneerimise OÜ eksperthinnangu nr TR 860/2005 kohaselt on elamu kuni 02.03.

§ 12

lg 8 kohaselt säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja kuulub seega tervikuna tagastamisele ning alates 02.03.1997 kehtiva ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni kohaselt kuulub elamu tagastamisele osaliselt (õigusvastaselt võõrandatud vara jääkväärtus kogu elamust on 68% ja uuenduste/parenduste jääkväärtus 32 %). Kaebuses leitakse, et käesoleval juhul ei esine Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusega nr 220 kinnitatud korra p 4 kohaselt alust ORAS § 12 lg 8 enne 02.03.1997 kehtinud redaktsiooni kohaldamiseks, sest viidatud 16.10.1995 korraldus vara kompenseerimise kohta ei ole käsitatav otsusena vara tagastamise või mittetagastamise kohta. Kuid ka juhul, kui pidada seda kaebaja väidet õigeks, ei sõltu ORAS § 12 lg 8 käesolevas asjas kohaldamisele kuuluvate redaktsioonide valik üksnes Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusega nr 220 kinnitatud korra p-st

1. Riigikohtu 20.06.2000 otsuses nr 3-3-1-30-00 on märgitud, et omandireformiga seonduvate õigusaktide 5 muutmise seaduses, mis jõustus
2. märtsil 1997, ei ole sätestatud, kuidas toimida juhtumil, kui uue redaktsiooni kohaldamine piirab vara tagastamise võimalusi, ning Riigikohus asus seisukohale, et õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb viimatinimetatud seadust kohaldada selliselt, et see ei halvendaks sisuliselt tagasiulatuvalt õigustatud subjekti olukorda. Seega on vaidlustatud korralduses toodud järeldus, et vaidlusaluse elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel tuleb juhinduda ORAS § 12 lg 8 enne 02.03.1997 kehtinud redaktsioonist, kui see on vara tagastamise õigustatud subjekti suhtes soodsam, kooskõlas kohtupraktikas väljakujunenud seisukohaga. Vastavalt väärad on niisiis kaebajate vastupidised seisukohad. Menetluskulude jagamine Kaebajad on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks vastustajalt. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti, menetluskulud. Vastavalt sellele sättele jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Maret Altnurme Kohtunik 6