KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2009, Tallinn Tsiviilasja number Vaidlustatud k

) § 22 lg 2 järgi võib ühistu põhikirjaga ette näha, et liikmelisus läheb üle pärijatele või ühistu liikme perekonnaliikmetele või et ühistu võib surnud liikme asemel võtta liikmeks ühe või mitu pärijat. Liikmeks saamiseks peab pärija või perekonnaliige esitama avalduse. 03.04.1997 vastu võetud kostja põhikirja p 22 kohaselt oli ühel ühistu liikme pärijatest õigus astuda ühistu liikmeks, kui ta vastab samas põhikirjas sätestatud tingimustele, pärija esitab liikmeks astumiseks kirjaliku avalduse ühe aasta jooksul ühistu liikme surma päevast arvates ja ta loetakse ühistu liikmeks endise liikme surmapäevast arvates. Sama põhikirja p 31 sätestab, et surnud liikme pärijale, kes ei astu ühistu liikmeks, tagastab ühistu osamaksu aasta möödumisel liikme surmast ühe kuu jooksul. Kostja ei teinud pärijatele mingeid väljamakseid. Pärandaja surma päeval kehtis

, kuid kostja ei olnud viinud oma põhikirja sellega vastavusse. Järgmine põhikiri võeti vastu 09.02.2004, mis ei reguleeri

§ 22

lg-st 2 tulenevat olukorda ega näe ette, kuidas 3 peaks toimuma liikmelisuse üleminek pärijatele. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et käesolevaks ajaks on pärijad kaotanud kõik oma õigused. Kostja on keeldunud neile välja maksmast hüvitisena seda osa varast, mille ühistu liige oleks saanud, kui ühistu oleks lõpetatud liikmelisuse lõppemise päeval, nagu see on kirjas 09.02.2004 põhikirja p-s 3.

1. Pärijad ei olnud nõus osamaksu väljamaksmisega neile, sest H. O. oli ühistu asutaja ja tema osalus selles oli 23 %. 09.02.2004 põhikirja projekt oli H. O. eluajal juba olemas, sest ta teadis plaanitavast muudatusest ja soovitas pärijatel mitte vastu võtta osamaksu. Samas keeldus kostja ühe pärija liikmeks võtmisest, põhjendades seda
2. aastast kehtiva põhikirjaga, mille kohaselt pärija oleks pidanud esitama ühe aasta jooksul, arvates endise liikme surmast, avalduse liikmeks astumiseks. Eeltoodu näitab, et tegelikult on kostja hagejate suhtes rakendanud põhikirja sätteid valikuliselt, rakendades kord 1997.a ja kord 2007.a põhikirja. Pooled peavad käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtudes. Heas usus talitades oleks kostja pakkunud hagejatele just seda alternatiivi, mida hagejad hagis ka taotlesid. Seda kostja ei teinud, vaid jättis mingist hetkest H. O. osanike nimekirjast välja ehk teisisõnu lõpetas tema liikmelisuse õigusjärgluseta. Kohtule jäi mulje, et kostja on tegelikult tahtlikult venitanud pärijatele vastuvõetava lahendi leidmisega, vaatamata sellele, et talle oli teada pärijate ring. Kuna käesoleval ajal kehtiv põhikiri enam pärandi üleminekut surnud liikme pärijatele ei reguleeri ja kehtiv seadus annab selleks alternatiivsed võimalused (

§ 22

lg 2) ning lähtudes õiguskindluse põhimõttest, leidis kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus lähtus muu hulgas ka asjaolust, et pärimisseaduse alusel on pärijad pärandina vastu võtnud ka pärandajale kuulunud kostja osa, selle käsutamiseks pärijatel seni võimalus puudub. Kuna väljamakset seni ei ole tehtud, tuleb ühele pärijatest anda võimalus astuda ühistu liikmeks H. O. asemele. Seoses hagi rahuldamisega jättis kohus kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused 6. Kostja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ebaõige on kohtu viide 2007.a põhikirjas sätestatud 1-aastasele avalduse esitamise tähtajale, kuivõrd sellist põhikirja ei ole olemas. Kostja on kogu aeg tuginenud 03.04.1997 põhikirjale. Seetõttu on alusetu kohtu etteheide kostja poolt põhikirjade valikulisele kohaldamisele. Kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 631 lg 2, kuivõrd kohtuotsus on põhistamata. Kohtumenetluses keskenduti rahalise nõude arutamisele. Kohtuotsusest ei nähtu, mille alusel kohus leidis, et liikmeks saamise avalduse esitamise õigus ühel pärijatest vajab tuvastamist kohtuotsusega. Kohtuotsuses viidatud

§ 22

lg 2 on fakultatiivse iseloomuga, mis ei olnud pärandi avanemise hetkel obligatoorselt tekkinud õigussuhtele kohaldatav. Üldsõnaline viide õiguskindlusele ei asenda samuti nõude materiaalõiguslikku alust.

1. Avalduse esitamise tähtaeg 03.04.1997 põhikirja järgi oli üks aasta. Nõue esitati esimest korda 23.08.2007, s.o. üle 4 aasta hiljem. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, miks hagejad on avalduse esitanud esmakordselt kohtu vahendusel. Kohus ei põhjendanud, miks hagejatel on õigus esitada avaldus põhikirjajärgsest tähtajast hiljem. Kohus ei andnud õiguslikku hinnangut asjaolule, et kostja palus korduvalt hagejatel edastada arveldusarve number, kuhu ta saaks raha üle kanda. Hagejad keeldusid sellest kohtuistungitel ning hiljem nad üldse loobusid rahalisest nõudest. Sellisest käitumisest nähtub, et hagejad ei tahtnudki tegelikult pärandit rahas vastu võtta. Hagejad on pärandi vastuvõtmisel olnud vastuvõtuviivituses. Samas on kohus väljamakse tegemata jätmisele andnud õigusliku tähenduse, leides, et kuna väljamakset seni tehtud ei ole, tuleb ühele pärijatest anda võimalus astuda ühistu liikmeks. Kostja ei saa aru, miks ta pidi 4 pakkuma hagejatele esmakordselt hagiavalduses nõutut, kui hagejate väitel oli pärandaja ise enne surma selgitanud neile võimalust astuda kostja liikmeks. Kostja esitas aegumise vastuväite, kuid kohus jättis selle tähelepanuta.
2. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, kuidas kostja on venitanud asja lahendust või miks just kostja pidi leidma pärijatele sobiva lahendi või maksma rohkem kui osamakse või võtma kellegi pärijatest liikmeks. Just nende küsimuste lahendamiseks on poolte vahel kohtuvaidlus ning vaidlemist iseenesest ei saa tõlgendada pahatahtlikkuseks.
3. Kuivõrd hagejad loobusid rahalisest nõudest ning selle nõude osas menetlust lõpetav kohtumäärus ei sisalda seisukohta menetluskulude osas, siis jääb arusaamatuks, miks nõudest loobumine ei kajastu kohtuotsusega määratud menetluskulude jaotuses. Enamus kohtuvaidlusest kulus rahalise nõude arutamisele. Menetluskulud jättis kohus nõudest loobumisest hoolimata kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
5. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus täies ulatuses tühistamisele TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus teeb asja esimesele kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse.
6. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et hagejate XX.XX.XXXX surnud ema H. O. oli kostja liige ning hagejad on H. O. pärijad. Hagejad ei esitanud enne kohtule hagiavalduse esitamist 23.08.2007 kostjale avaldust liikmeks astumiseks. Vaidlus on selle üle, kas ühel pärijatest, T. O.l on õigus astuda kostja liikmeks või on ta selle õiguse kaotanud.
7. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu tuleks olukorras, kus hagejad on keeldunud kostjalt vastu võtmast H. O. kuulunud osamaksu ning kostja keeldub maksmast sellest suuremat hüvitist, lähtuda hea usu ja õiguskindluse põhimõttest ning anda ühele pärijatest võimalus astuda kostja liikmeks H. O. asemel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu viited 09.02.2004 ja 2007.a põhikirjadele käesoleva asja lahendamisel kohased. Kostja väitel ei ole kohtuotsuses viidatud 2007.a põhikirja olemas. Tsiviilasja materjalist ja kostja registrikaardi andmetest ei nähtu, et kostja oleks 2007.aastal põhikirja muutnud. Asjaolu, et kostja ei olnud nõus hagejatele tasuma nende soovitud suuruses hüvitist hiljem vastu võetud (09.02.2004) põhikirja p 3.6 järgi, vaid H. O. surma ajal kehtinud

§ 33

lg 1 ja põhikirja p 31 järgi tagastamisele kuuluva osamaksu suuruses (mille vastuvõtmisest hagejad keeldusid), ei saa lugeda kostjapoolseks hea usu põhimõtte rikkumiseks ning see ei anna alust hagi rahuldamiseks lähtuvalt õiguskindluse põhimõttest, nagu maakohus tegi. 14. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada H. O. surma päeval, so XX.XX.XXXX kehtinud

ja kostja 03.04.1997 põhikirja sätteid.

§ 22lg 1 järgi lõpeb liikmesus liikme surma korral.

Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et põhikirjaga võib ette näha, et liikmesus läheb üle pärijatele või ühistu liikme perekonnaliikmetele või et ühistu võib surnud liikme asemele võtta liikmeks ühe või mitu pärijat ning et liikmeks saamiseks peab pärija või perekonnaliige esitama avalduse. Kostja põhikirja p 22 sätestas, et ühel ühistu liikme pärijatest on õigus astuda ühistu liikmeks, kui ta vastab põhikirjas sätestatud tingimustele ja esitab liikmeks astumiseks kirjaliku avalduse ühe aasta jooksul ühistu liikme surma päevast 5 arvates. Ringkonnakohus leiab, et põhikirja p-s 22 pärijale liikmeks astumise avalduse esitamiseks tähtaja määramine ei ole seadusega vastuolus.

ei sätesta liikmelisuse üleminekut pärijatele, vaid üksnes lubab põhikirjaga seda ette näha (

§ 22lg 2).

Kuna

§ 6

lg 2 lubab põhikirjaga ette näha tingimusi, mis ei ole seadusega vastuolus, võis ühistu kehtestada sellise avalduse esitamiseks tähtaja. Kuigi hagejad teadsid, et ühel neist on pärijana õigus astuda ühistu liikmeks, nad seda õigust põhikirjas ette nähtud 1-aastase tähtaja jooksul ei kasutanud. Eeltoodud asjaoludel on hagejad kaotanud õiguse saada kostja liikmeks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. 15. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning ringkonnakohus jätab uue otsusega hagi rahuldamata, kannavad TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 1 ja § 173 lg 3 järgi kõik hagimenetluse kulud, sh kostja menetluskulud, mis on kantud hagejate poolt loobutud nõude menetlemisel, võrdsetes osades hagejad, kelle kahjuks otsus tehti, so iga hageja kannab kostja menetluskuludest 25%. Mare Merimaa Kaupo Paal Ande Tänav