Obsah (5)

§ 15§ 18§ 19§ 14§ 17

Tsiviiltoimik 2-08-966 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Raivo Einula (92) Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2009, Tallinn Tartu mnt kohtumaja Kohtuasja number 2-08-966

) § 14 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vastavalt

§ 15on abikaasa lahusvara samuti tema poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara.

Vastavalt

§ 18

võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda, Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga,

§ 19

lg 4 kohaselt juhul kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvitise. Tõenditena on esitanud hageja kinnistusraamatu väljavõtte (tl 5), mis kinnitab, et AM on Tallinnas XXX korteri üks omanikke; koopia abielutunnistusest (tl 6), koopia abielulahutuse kohtuotsusest (tl 7-10). Kinnistusraamatu väljavõttega tõendab hageja, et vaidlusaluse korteriomandi (asukohaga XXX Tallinnas) mõttelise osa 2 Tsiviiltoimik 2-08-966 omandasid pooled abielu kestel. Abielutunnistuse ja abielulahutuse kohtuotsusega tõendab hageja abielu kestust. Hageja palus jagada võrdsetesse osadesse abikaasade ühisvara: korteriomand registriosa numbriga XXX mõtteline osa suurusega XXX, mis asub Tallinnas XXX korter 14, kusjuures nimetatu jääks AM omandisse ning välja mõista J M alt hageja kasuks hüvitis, selle mõttelise osa poolele vastav väärtus 150 000 krooni ja jätta kohtukulud AM kanda. 15.01.2008.a. võttis kohus hagiavalduse menetlusse ja edastas hagiavalduse koos lisadega J M seisukoha võtmiseks (tl 11-12). 29.01.2008.a. esitas AM esindaja riigipoolse õigusabi saamise taotluse. Samas esitas vandeadvokaat Rene Frolov nõusoleku riigipoolse õigusabi osutamiseks. 07.02.2008.a. määrusega rahuldas kohus taotluse ning määras J M ale esimese astme kohtus riigipoolse õigusabi osutajaks vandeadvokaat Rene Frolovi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulutused (tl 24). 20.03.2008.a esitas kostja vastuse hagile samaaegselt vastuhagiga (tl 32-36). Vastuhagi asus kohus menetlema 16.04.2008 (tl 56-57). 06.05.2009.a. esitas A M kohtule seisukohad AM vastuhagi kohta (tl 60-61). Hageja (vastukostja) A M ei olnud nõus AM poolt esitatud vastuhagis XXX asuva korteriomandi kui abielu kestel soetatud ühisvara jagamisega. AM vastuväited vastuhagile seisnesid järgnevas: A M ei vaidle vastu, et vastuhagis märgitud korteriomand oli soetatud AMnimele abielu kestel. Vastavalt

§ 14on abikaasade ühisvaraks abikaasade poolt nende abielu kestel omandatud vara.

Vastavalt

§ 15

on abikaasade lahusvaraks ühe abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. XXX91 - 67 asuv korteriomand sai omandatud AM nimele selle raha eest, mille kinkisid tema vanemad. Kinkimine toimus 19.06.2000.a, mil AM ja müüja vahel sõlmiti korteri ostumüügileping. Raha korteri eest summas 188 000 krooni maksis AM isa V M . Sellest 18 000 krooni andis V M üle korteri müüjale ettemaksuna 7.06.2000.a MK (müüja) ja V M i (ostja) vahel sõlmitud eellepingu (hinnaga 18 000 krooni) alusel (tl 6263). Ülejäänud raha – 170 000 krooni, tasuti 19.06.2000.a, so siis kui hageja isa V M müüs samal päeval oma kinnistu aadressil Tallinn XXX AK(tl 64-65). Selle lepingu punkti 2.2 kohaselt pidi kinnistu ostja 170 000 krooni üle kandma kolmandale isikule MK müüja V M ülesandel. Tol ajal kinkimist ei vormistatud kirjalikult, kuid see ei too kaasa asjaõigusliku tehingu tühisust vastavalt Riigikohtu 4.04.2007.a otsusele tsiviilasjas nr. 3-2-1-18-06. Raha kingituseks üleandmist tõendavad ostumüügilepingud. Hiljem, st 28.01.2008.a, sai kinkimine AM ja V M vahel vormistatud kirjalikult ja allkirjade ehtsust tõestas notar. Tegelikult elavad selles korteris AM vanemad. A M ja AM pole selles korteris elanud. V M peab seda korterit enda omaks. Oma vastuses palub A M jätta kõik kohtukulud AM kanda. 31.10.2008.a esitas A M i esindaja kohtule koopia hageja poja V M i sünnitunnistusest (tl 107-108), mis tõendab, et hageja poeg on sündinud 3.08.2005.a. VASTUHAGINÕUE JA PÕHJENDUSED KOSTJA VASTUS HAGILE KOSTJA (VASTUHAGEJA) POOLT ESITATUD TÕENDID 20.03.2008.a. esitatud vastuhagis (tl 32-36) osundab vastuhageja J M , et tema vastu esitatud hagis taotleb hageja AM nimele kinnistusraamatusse kantud XXX asuva korteriomandi mõttelise osa (nn XXXtuba) ühisvarana jagamist nii, et XXXtuba jääks vastuhageja omandisse ning vastuhageja tasuks vastukostjale hüvitisena ½ XXXtoa väärtusest ehk 150 000 krooni. AM ei võtnud esitatud hagi õigeks ning vaidles sellele vastu. Põhihagi on sisuliselt ebaõige ja põhjendamatu ning AM leidis, et see tuleb jätta rahuldamata. Samas ei 3 Tsiviiltoimik 2-08-966 soovi AM takistada poolte ühisvara jagamist, kuid soovib ühisvara jagamist täies ulatuses ning mis oleks kooskõlas nii AM enese kui ka AM poolt vajaliku ülalpidamiseta ja tähelepanuta jäänud poolte ühise tütre seaduslike õiguste ja huvidega. TsMS § 373 lg 1 p 2 ja 3 tulenevalt on põhihagi järgsel kostjal õigus esitada põhihagi järgse hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi) kui vastuhagi rahuldamine välistab täielikult või osaliselt põhihagi rahuldamise või kui vastuhagi ja põhihagi vahel on muu vastastikune seos ning nende ühine läbivaatamine võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist. AM esitas oma õiguste ja huvide kaitseks vastuhagi. AM hinnangul täidab vastuhagi nii TsMS § 373 lg 1 punktis 2 kui ka punktis 3 sätestatud tingimused. AM esitas vastuhagi järgmistel motiividel: AMja A M abielu sõlmiti XXX.a. (tl 6) ning lahutati vastukostja nõudel Harju Maakohtu 04.07.2006.a. otsusega, milline jõustus XXX.a. (tl 7-8). Kinnistusraamatust nähtuvalt on AM nimel XXX mõttelist osa Tallinnas XXX asuvast korteriomandist (tl 5) (XXXtn tuba) ning AM nimel Tallinnas XXX asuv korteriomand (XXXkorter) (tl 38). XXXkorteri omandas A M vallasasjana tema ja MK vahelise 19.06.2000.a. korteri kui vallasasja müügilepinguga (tl 39-40), kusjuures see kinnistati AM nimele 18.07.2001.a. kinnistamisavalduse alusel 12.11.2001.a. Seega XXX korter omandati vallasasjana ning kinnistati korteriomandina poolte abielu ajal. XXX toa erastas AM tema ja RAS Kopli Elamuekspluatatsiooni Majandi vahelise XXX.a. ostu-müügilepinguga (tl 41) (XXXtoa erastamisleping), kusjuures see kinnistati AM nimele 20.06.2002.a. kinnistamisavalduse alusel 28.01.2003.a. Seega XXX tuba erastati vallasasjana ning kinnistati korteriomandi mõttelise osana samuti poolte abielu ajal.

§ 14

lõikest 1 tuleneb, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Seega, XXX korter ja XXX tuba on vastuhageja ja vastukostja ühisvara.

§ 19lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.

Enne poolte abiellumist ja XXX toa erastamist olid XXX toas juba aastaid elanud vastuhageja ema RM oma perega, sealhulgas J M a. Lähtudes sellest sõlmisid AM ja RM 27.11.1995.a. kokkuleppe selle kohta, et XXX toa erastab RM(tl 42). Nagu eelnevalt viidatud, erastati XXX tuba lõppastmes AM nimele – seda tema ja RAS Kopli Elamuekspluatatsiooni Majandi vahelise XXXtoa erastamislepinguga. XXX toa erastamishinnaks oli 8 400.- krooni, milline kuulus tasumisele EVP-des (XXX toa erastamislepingu p 2). XXX toa erastamiseks ja selle eest tasumiseks kinkis AM ema RMJ M ale kõik tema poolt 25 tööaasta eest saadud ja temale kuulunud EVP-d summas 7 500.- krooni (tl 43-45). AM tasus XXX korteri erastamise eest oma emalt RMkinke teel saadud 7 500.- EVP krooniga ning ülejäänud osa (900 krooni) tema enese poolt abielueelse aja tööaastate eest saadud 900 EVP krooniga (tl 46-47).

§ 19

lg 2 p 3 kohaselt on abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.

§ 15

lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke teel saadud vara. AM erastas XXX toa oma emalt RM kinke teel saadud ning tema enese poolt abielueelse aja tööaastate eest saadud EVP-dega (vastavalt 7 500.- krooni ja 900.krooni) – seega tuleb

§ 15

ja § 19 lg 2 p 3 ning valitseva kohtupraktika valguses XXX toa osas kalduda kõrvale abikaasade ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest suhtega 100/0 (sada/null) vastuhageja kasuks, seda enam et XXX toas elavad hetkel nii AM ise, poolte ühine tütar Anastassia M a kui ka AM ema RM. Samuti, nagu asjas esitatud tõenditest nähtub, siis A M korteri erastamisel ei osalenud.

§ 19

lg 2 p 1 ja 2 kohaselt on abikaasade osade võrdsusest 4 Tsiviiltoimik 2-08-966 kõrvalekaldumise aluseks lapse ja/või teise abikaasa tähelepanu vääriv huvi ning asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. A M väidab hagis, et XXXkorter ei ole poolte ühisvara. Sisuliselt oli nimetatu AMisa V M i poolt AMja AMvastu esitatud täiesti põhjendamatu ja asjakohatu hagi alusel menetletud tsiviilasja nr 2-06-23889 esemeks – 13.03.2008.a. nimetatud asjas toimunud kohtuistungil võttis V M hagi tagasi, mille kohta kohus vormistab määruse hiljemalt 27.03.2008.a. Eelnevas punktis 5-9 käsitletust ning viidatud tõenditest nähtub üheselt, et XXXkorter on poolte ühisvaraks.

§ 19lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.

AMosundab, et A M väidab põhihagis, et XXXtoa turuväärtus on 300 000.- krooni. AMpoolt kinnisvaraportaalist www.kv.ee tehtud pakkumise väljatrüki kohaselt on XXXkorteriga samas majas asuva (XXX91) ja sama suure korteri müügihinnaks 19.03.2008.a. seisuga 855 000.- krooni (tl 46). Seega on XXXkorteri turuväärtus vähemalt ~800 000.- krooni. See hinnang arvestab ka vahepealset kinnisvara hinnalangust, kuna 22.10.2007.a. seisuga oli sama korteri hinnapakkumiseks 945 000 krooni (tl 47). AMmärgib, et eelnevalt käsitletust lähtuvalt kuuluks poolte ühisvara jagamisele nii, et: ~300 000.- krooni väärtuses ühisvara osa (nn XXXtoa) arvelt kuuluks täielikult J M ale ning ~800 000.- krooni väärtuses ühisvaraosa XXXkorteri arvelt kuuluks ½ osas A M ile ning ½ osas J M ale. Seega kui XXXtuba jääks AMainuomandisse ning XXXkorter AMainuomandisse, siis kuuluks AMpoolt J M ale tasumisele hüvitis summas (1 100 000 – 300 000 – 800 000 / 2 = ) 400 000.- krooni. Lähtudes oma varasematest kompromissettepanekutest ning järjepidevusest iseenda ja poolte tütre huvide ja õiguste kaitsel, samuti oma menetlusõiguste heausklikust kasutamisest, ei esita AMoma vastavat nõuet käesolevas vastuhagis täies ulatuses, so summas 400 000.- krooni, vaid esitab selle summas 300 000.- krooni. Seega taotleb AMkäesolevas poolte ühisvara jagamist nii, et XXXtuba jääks AMainuomandisse; XXXkorter AMainuomandisse ning A M tasuks J M ale rahalise hüvitise summas 300 000.- (kolmsada tuhat) krooni tulenevalt asjaolust, et vastukostjale jääva vara väärtus on suurem tema osast ühisvaras. Lähtudes TsMS § 394 lg 2 p 7 teatas J M a, et tema on olnud ja on jätkuvalt seisukohal, et vaidlus tuleks lahendada (so poolte ühisvara tuleks jagada) kompromissi teel (TsMS § 430) või muul viisil poolte kokkuleppel. AMon teinud A M ile eelviidatud tsiviilasjas nr 2-06-23889 kompromissettepaneku ning jääb selle ettepaneku juurde. AMlähtus vastuhagis märgitule ja juhindus TsMS § 98 lg 1, § 164 lg 2, § 180 lg 1 p 1, § 181 lg 1 ja lg 2, § 184 lg 1, § 185 lg 2, § 373 lg 1 p 2 ja 3, § 394 lg 2 p 4. AMpalus võtta vastuhagi vastuhagina tsiviilasja nr 2-08-966 menetlusse menetlemiseks koos põhihagiga; anda J M ale vastuhagilt riigilõivu tasumisel riigipoolset menetlusabi ja vabastada ta selle tasumisest; jätta AM08.01.2008.a. esitatud hagi (põhihagi) täies ulatuses rahuldamata; rahuldada käesolev AMvastuhagi ning jagada AMja AMühisvara nii, et:

1. a)kinnistusraamatus AMnimel olev XXXmõtteline osa Harju Maakohtu kinnistusosakonnas registriosa nr XXXall registreeritud (katastritunnus XXX) ning Tallinnas XXXasuvast korteriomandist jääb AMainuomandisse;
2. b)kinnistusraamatus AMnimel olev Harju Maakohtu kinnistusosakonnas registriosa nr XXX all registreeritud (katastritunnus XXX) ning XXXasuv jääb AMainuomandisse ning tulenevalt asjaolust, et A M ile jääva vara väärtus on suurem tema osast ühisvaras, mõista A M ilt AMkasuks välja rahaline hüvitis summas 300 000 (kolmsada tuhat) krooni. Samas palus AMjätta menetluskulud täies ulatuses AMkanda. 5 Tsiviiltoimik 2-08-966 Vastuhagi kinnituseks esitati AMpoolt kohtule: 1. XXXkorteriomandi kinnisturaamatu väljavõte (tl 38), millest nähtub, et Tallinnas XXXkorteri omanikuna on 18.07.2001 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 12.11.2001 A M ; 2. koopia AM(ostja) ja MK (müüja) vahel 19.06.2000.a sõlmitud XXXkorteri müügilepingust (tl 39-40) hinnaga 188 000 krooni; 3. koopia AM(ostja) ja RAS „Kopli Elamuekspluatatsiooni Majand“ vahel XXX.a. sõlmitud ostumüügilepingust (tl 41), mille kohaselt müüja müüs XXXmõttelist osakorterist Tallinnas XXX-14; 4. 27.11.1995.a. AMja RMkokkulepe (tl 42) üürilepingu alusel kasutatava eluruumi ostmiseks (erastamiskokkulepe), millest nähtuvalt AMja tema ema RMsõlmisid kokkuleppe, et Tallinnas XXX (praegune XXX) 5-14 eluruumi ostab RM; 5. RMrahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi väljavõte (tl 43); 6. AMrahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi väljavõte (tl 44); 7. AMEVP arveldusarve tehingute väljavõte (lk 45); 8. XXX91 asuva korteriomandi müügipakkumise väljatrükk portaalist www.kv.ee seisuga 19.03.2008.a (tl 46), mis kinnitab samalaadse korteri hinnaks 855 000 krooni; 9. XXX91 asuva korteriomandi müügipakkumise väljatrükk portaalist www.kv.ee seisuga 22.10.2007.a (tl 47), mis kinnitab samalaadse korteri hinnaks 945 000 krooni; 10. AMtaotlus riigipoolse menetlusabi andmiseks ja vastuhagilt riigilõivu maksmisest täielikult vabastamiseks. 26.03.2008.a. määrusega andis kohus J M ale menetluses menetlusabi ja vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest vastuhagi esitamisel (tl 52-53). 16.04.2008.a võttis kohus vastuhagi menetlusse (tl 56-57). 27.10.2008.a. esitas AMvastuhagi täienduse (tl 92-96). AMmärgib, et nii 05.05.2008.a. vastuses vastuhagile (vt tk 1 ja lisa nr 3) kui ka 16.09.2008.a. kohtuistungil kinnitas A M , et 2000.a. kinkis isa V M oma pojale A M ile raha ja viimane omandas selle eest 19.06.2000.a. vallasasjana XXXkorteri, mis kinnistati korteriomandina 12.11.2001.a. Vastuhageja arusaamise kohaselt väidab vastukostja, et ta omandas XXXkorteri lahusvara arvelt, mistõttu tuleks XXXkorteri osas kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest 100/0 tema kasuks. Juhtumitel, kus mõlemal abikaasal esinevad

§ 19

lg 2 sätestatud asjaolud, mis võimaldavad kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, on Riigikohus pidanud põhjendatuks ühisvara jagamist võrdsetes osades (AMviitab Riigikohtu 8.02.2000.a. lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-9-00). Samas märgib J M a, et ühisvara jagamisel esinevad lisaks vastuhagis detailselt põhjendatud

§ 19

lg 2 punkt 3 alusele (XXXtuba on omandatud vastuhageja lahusvara arvel) AMkasuks ka vastuhagis osundatud

§ 19

lg 2 punktis 1 sätestatud asjaolud – lapse ja endise abikaasa tähelepanu vääriv huvi. Ühisest kooselust on pooltel 22.11.1992.a. sündinud tütar Anastassia M a.

§ 19

lg 2 punkti 1 kohaselt võib kohus ühisvara jagamisel arvestada lapse tähelepanu väärivat huvi. Anastassia M a on olnud ja on jätkuvalt täielikult ema kasvatamisel – ka hetkel elab ta koos AMja viimase ema RMga viidatud XXXtoas. Anastassia M a kasvatamise kui täiskasvanuks ja iseseisvaks kujunemise protsessis osalevad vastavalt oma võimetele ja võimalustele üksnes tema ema ja vanaema. Isa A M oma tütre kasvatamisel ei osale, ei soovi osaleda ega ole kunagi mingil märkimist väärival määral osalenud. Samas viitab AMoma täienduses, et A M väitis 16.09.2008.a. istungil, et ta maksab tütrele elatist, mistõttu tema suunas tehtud etteheited tütre kasvatamises mitteosalemise osas on põhjendamatud. AMleiab, et kuigi on õige, et A M tasub elatist, siis isegi seda teeb ta kohtuliku sunni tõttu ning seadusest tulenevast miinimummäärast väiksemas määras. Ning ühiskondlike standardite kohaselt hõlmab 6 Tsiviiltoimik 2-08-966 lapse kasvatamine ja tema heaolu eest seismine endas palju enamat kui elatise maksmine – seda ühiskondlikku arusaama kätkevad endas nii valitsevad sotsiaalsed normid kui ka kehtivad õigusnormid. Selle ühiskondliku arusaama realiseerumist tegelikus elus tagab ka

§ 19

lg 2 punkt 1, mille kohaselt abikaasade varalised suhted ei ole alati kitsalt abikaasade vaheline asi – abikaasade varaliste suhete selgitamisel on oma roll perekonnal kui tervikul, st ka teistel perekonnaliikmetel ja nende huvidel. AMei ole teinud saladust sellest, et poolte ühisvara jagamise protsessis on tema huvid ja eesmärgid seotud ennekõike tütre (peamiselt tulevikku suunatud) heaolu tagamisega. Anastassia M a elab ühes toas koos oma ema ja vanaemaga – on selge, et see ei ole jätkusuutlik elukorraldus, kuna mõne aasta pärast vajab ta täisväärtusliku elu elamiseks oma elamispinda, mis tagaks elementaarse privaatsuse ja võimaldaks iseseisvat elu. AMja RMei ole selle tagamiseks objektiivselt võimelised, kuna üks neist ei saa tervislikel põhjustel töötada ja teine on vanaduspensionär. A M il omakorda puudub selleks igasugune soov. Temapoolne elatise maksmine ei jätku lõpmatuseni. Tema senised avaldused ja tegevus ei anna alust arvata muud kui seda, et A M i poolt mingit täiendavat (vabatahtlikku) panust tütre ellu ei lisandu ning seninegi (kohustuslik) minimaalne ülalpidamine katkeb esimesel võimalusel. Seega leiab J M a, et tütre huvide kaitse ja ülalkäsitletud ühiskondliku arusaama ja standardite realiseerumine võimalik üksnes käesoleva menetluse ning poolte ühisvara jagamisel

§ 19lg 2 punkti 1 kohaldamise kaudu.

See on põhjendatud ning see ei ole seadusega vastuolus. See oleks seaduse mõttega igati kooskõlas. Lisaks palub AMpoolte ühisvara jagamisel arvestada

§ 19

lg 2 punkti 1 kohaldamise kaudu ka tema kui endise abikaasa tähelepanu vääriva huviga. Tema kui endise abikaasa tähelepanu vääriv huvi

§ 19

lg 2 punkti 1 mõttes väljendub asjaolus, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama, mistõttu tal puuduvad arvestatavad võimalused nii enda huvide ja vajaduste kaitseks kui ka tütre huvide ja vajaduste tagamiseks. AMmärgib, et A M väitis 16.09.2008.a. istungil, et (istungiprotokollist): „Kostja ei ole 16 aastat töötanud, haigust tal ei ole.” See väide on vale ja kohut eksitav. AMei ole aastaid saanud ega saa ka hetkel töötada tervislikel põhjustel. Tema seisund on ebastabiilne ning ta on pidevalt tarbinud ravimeid. Kuivõrd A M vaidlustas AMvõimetuse tervislikel põhjustel töötada, siis esitas AMselle asjaolu tõendamiseks Sotsiaalkindlustusametile riikliku pensionikindlustuse seaduse § 16 kohase taotluse tema suhtes püsiva töövõimetuse ekspertiisi läbiviimiseks. Vastava ekspertiisi läbiviimine on pooleli. Kostja (vastuhageja) poolt esitati kohtule koopiatena väljavõtted AMtervisekaardist (tl 97-99), millest nähtub, et septembris 2004 on J M al diagnoositud mõõdukat depressiooni ning

1. aastal (täpsustamata kuupäevaga) on tehtud tema tervisekaardile kanne diagnoosiga pikaajaline depressiivne reaktsioon, probleemid suhetes abikaasaga. Väljavõte kinnitab samuti, et väljakutsutud aegadel 28.09.2004 ja 14.10.2004 AMei ilmunud arsti vastuvõtule. 24.10.2008 on AMesitanud Tallinna Pensioniametile ekspertiisitaotluse enda püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks (lk 100). Poolte ühisvara jagamisel on põhjendatud AMkui endise abikaasa ülalkirjeldatud tähelepanu vääriva huvi arvestamine. See on põhjendatud ühiskondlike arusaamade seisukohast ning on seaduse mõtte ja sättega kooskõlas. Lähtudes eeltoodust palub vastuhageja vastuhagi rahuldada ja jagada poolte ühisvara vastuhagis taotletud viisil. 15.04.2009.a esitas kostja (vastuhageja) AMesindaja kohtule AMseisukoha vaidluse kohta ja ettepaneku kompromissiks (tl 182-183). Selles nõustus kostja (vastuhageja) esindaja DKOÜ eksperthinnanguga nr 0110-09 XXXkorteriomandi turuväärtuse 7 Tsiviiltoimik 2-08-966 määramiseks, milles on vastava korteri turuväärtuseks hinnatud 540,000 krooni. Eksperthinnang esitati kohtule hageja (vastukostja) poolt (tl 163-180). Kostja (vastuhageja) AMesindaja osundas, et vastavalt 12.03.2009.a. istungil kostja (vastuhageja) poolt esitatud ning kohtu poolt toimikusse võetud 22.01.2009.a. PKAS-i hinnangule (tl 139-144) on XXXkommunaalkorteris asuva ja vastuhageja nimel oleva toa turuväärtus vahemikus 70,000 - 90,000 krooni. 12.03.2009.a. istungil andis kohus vastukostjale võimaluse tõendada hiljemalt 06.04.2009.a. omapoolse hinnanguga vastupidist – vastukostja ei ole teistsugust hinnangut esitanud. 12.03.2009.a. istungil seadis vastukostja edasiste kompromissläbirääkimiste tingimuseks XXXkorteri eksperthinnangu valmimise – tema hinnangul oli alles peale seda võimalik arutada kompromissi. Vastuhageja ei pidanud eksperthinnangut läbirääkimiste jätkamise eeltingimusena mõistlikuks ega otstarbekaks, kuna põhimõtteliste küsimuste arutamiseks ei olnud see siis ega praegu vajalik ega mõistlik. Pärast hinnangu saamist ja edastamist ei ole vastuhageja astunud lubatud samme läbirääkimiste jätkamiseks ega kontakteerunud vastuhagejaga. Eksperthinnangu kaaskirjas avaldatud valmisolek anda poolte ühisele tütrele eluruumi soetamiseks 10,000-20,000 krooni on ilmselgelt üksnes näiline kompromissettepanek ja pelgalt taktikaline protsessuaalne käik – see „ettepanek“ ja vastukostja varasem tegevus näitavad ühemõtteliselt, et vastukostjal puudub tegelik tahe kompromissi saavutamiseks ja poolte ühise tütre eest hoolitsemiseks. Tema soov on „vabaneda“ nii tütrest kui vastuhagejast minimaalse „kahjuga“. Selline käitumist ja „ettepanekut“ ei saa vastuhageja aktsepteerida. Sõltumata sellest, et vastukostjal puudub tegelik tahe kompromissi sõlmimiseks ja ta astub üksnes näilisi samme selle saavutamiseks pakkus vastuhageja kompromissi saavutamiseks lahendada vaidlus ühisvara jagamiseks järgmiselt:
2. XXXkorter väärtusega 540,000 krooni jääb A M i ainuomandisse;
3. XXXtuba väärtusega 70,000-90,000 krooni jääb AMainuomandisse;
4. A M finantseerib poolte ühisele tütrele Anastassia M ale eluruumi ostu summas 100,000 krooni. Kui hageja (vastukostja) A M on sellise lahendusega põhimõtteliselt nõus, siis on võimalik arutada kompromissi üksikasju, sealhulgas viidatud finantseerimise korraldamise ja finantseerimise kohustuse tagamise lahendusi. KOHTUISTUNGID JA ESITATUD TÕENDITE SISU 16.09.2008.a. istungil andis kohus pooltele aja kompromissile jõudmiseks (kuni 08.10.2008.a.) ning määras selle mittesaavutamise puhuks uue istungiaja 3.11.2008.a. Pooled ei saavutanud kohtu poolt määratud tähtajaks kompromissi Lähtudes sellest ja AMpoolt 16.09.2008.a. istungil avaldatust, soovis AMtäpsustada oma seisukohti ja täiendada asjas esitatud tõendeid ning vastata vastukostja teatud seisukohtadele ja väidetele vaidluse asjaolude kohta. 16.09.2008 istungil kinnitas hageja A M , et korter asukohaga XXXon ostetud tema isa kingitud raha eest. Samas ütles A M , et isa ostis korteri ja et tegelikult oli tegemist kingitusega. Hageja esindaja avaldas, et hageja on valmis loobuma hagist, kui kostja samaaegselt loobuks vastuhagist. Hageja esindaja leidis, et mõlemad korterid on tegelikult lahusvarad: XXXkorteri osa on kostja lahusvara ning XXXon hageja lahusvara, mis ainult formaalselt on hageja nimel, kuid faktiliselt kogu aeg on see korter olnud hageja vanemate elukohaks. Samal istungil esitas kostja esindaja kompromissvariandina ettepaneku, et XXXkorteri osa jääks kostjale ning XXXasuv korter jääks hagejale, kui hageja finantseeriks poolte ühisele tütrele toa ostmist. Sellel istungil ei jõudnud pooled üksmeelele, milline on XXXasuva korteri osa väärtus. Küll aga kinnitas hageja esindaja oma nõusolekut kostja esindajaga selles, et XXXasuva korteri hind on 800 000 krooni. 8 Tsiviiltoimik 2-08-966 Hageja esindaja kinnitas 12.03.2009.a istungil, et alguses soovis hageja, et XXXkorterist 1 tuba (mõtteline osa) jääb kostjale ja hageja tahab kostjalt saada 150 000 krooni hüvitist. Hageja kinnitas, et põhjus, miks ta soovib kostjalt saada 150 000 krooni vastavalt hagiavaldusele, on selles, et kostja lahkus sellest korterist ning jättis kõik enda poolt ostetud asjad korterisse. Korterisse Vilde teel, mille isa kostjale kinkis, ei ole kostja materiaalselt panustanud. Hageja ei mõista, mida tahab kostja, kes pole ise töötanud. Hageja on pakkunud kostjale ka rahalist hüvitist 40 000 krooni, kuid kostja pole sellega nõus olnud. Jagamisel on korterid, kus üks on kostja ja tema ema elamiskohaks, teine korter aga on hageja vanemate elukohaks. Kostja pole hageja korteris elanud ega tasunud kostjale tema korteri ülalpidamiseks. Hageja esindaja arvates oleks parim lahendus jõuda kompromissile, kus pooled jääksid samasse positsiooni, mis menetluse eel. Hageja esindaja avaldas, et hageja oli algselt seisukohal, et XXXkorter on lahusvara, mis on saadud kingitusena isa poolt. Alternatiivse vastuväitena esitas hageja esindaja, et kui see ka on ühisvara, peab korter olema jagatud nii, et arvestatakse asjaoluga, et korter oli ostetud kostja isa poolt antud rahadega. Hageja esindaja kinnitas, et hageja ei nõustu sellega, et XXXtn asuva toa väärtuseks on kostja poolt hinnatud 70 000-90 000 krooni. Hageja leiab, et see hind on põhjendamatult kõrge, ning teatas, et kui kohus võtab kostja esindaja poolt esitatud tõendi XXXtn asuva toa kohta toimiku juurde, palus ta kohtult võimalust lubada hagejal samuti esitada nimetatud korteris asuva toa kohta hinnang. Hageja soovib kinnisvarabüroole esitada päringu korteri väärtuse teadasaamiseks. Hageja esindajale jäi arusaamatuks, miks vaid hageja peaks tasuma poolte ühise tütre eluruumi eest. Seda peaksid tegema mõlemad vanemad võrdselt. Kostja on esitanud XXXtoa hinna. Hageja esindaja tegi kostjale ettepaneku leida samas hinnaklassis tuba, misjärel mõlemad vanemad ühiselt tasuvad toa eest võrdses osas. Hageja avaldas, et tütar ei soovi temaga isegi vestelda. Näiteks ostis hageja tütrele ratta, mispeale tütar ütles, et ta ei soovi hageja kingitusi. Tütar ei soovi hagejaga samuti telefoni teel vestelda. Laps õpib koolis, ei tööta. Hageja ei saa aru, kes hakkaks korteri eest tasuma arveid. Hageja soovis, et kostja võtaks ka enda peale kohustusi, mis on seotud tütrega. Hageja leidis, et tütar peaks täisealiseks saama ja kooli lõpetama, alles seejärel tuleks talle korter leida, millest hageja tasuks poole summast. Praegu tütar ei tööta ja hagejal on kasvatada veel 3-aastane laps. Hageja esindaja taotles kohtult istungi edasilükkamist, et esitada kohtule XXXtn toa õige hinnang, mis järel oleks võimalik kostjaga arutada kompromissi. Praegu on teadmata, kui palju maksab XXXkorter tegelikult ning XXXtoa hinnaga pole hageja samuti nõus. Hagejal on väga raske esitada kohtule XXXtoa hinda, kuna hagejal pole sellele varale juurdepääsu. Hageja sooviks küsida kinnisvarahindajalt, milline on korterite hind. Ning kui pooltele see hind ei sobi, siis taotleda ekspertiisi mõlema korteri hinna kindlaksmääramiseks. Hageja esindaja taotles istungi edasilükkamist, et tõendada ühisvara maksumust (sh XXXkorteri maksumust). Kostja esindaja avaldas 12.03.2009.a istungil, et üks vastuhageja argumentidest ühisvara jagamisel poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks on vastuhageja halb tervislik seisund. Kostja kinnitas, et XXXkorteril on kolm omanikku. Üks tuba kuulub kostjale, kes elab selles koos 16a tütrega, kes on õpilane, ja oma 72a emaga, kes on pensionär. Samuti kinnitas kostja, et XXXasuvas korteris pole ta hagejaga koos elanud, teda pole sinna kutsutud, keegi ei oodanudki hagejat sinna. Ühes toas elas hageja ema ja teises hageja isa. XXXkorteri ostis hageja isa. Hageja ei tea, kellele see korter vormistati, kuid hiljem anti see hagejale. Kostja oli hagejaga abielus, kui XXXkorter omandati. XXXkorteri kostja erastas. Kostja ei soovinud asja lõpetada ja jätta nii nagu enne kohtumenetlust olukord oli. Kostja soovis, et poolte ühisel tütrel oleks ka eraldi tuba ning leiab, et hageja peaks teda aitama. Kostja esindaja esitas kohtule hinnangu XXXtoa maksumuse kohta, milles XXXtoa hinnaks on määratud 70 000-90 000 krooni. Hinna määras AS PKAS, kellele kostja esindaja esitas vastava taotluse. 9 Tsiviiltoimik 2-08-966 Kostja esindaja seisukoht oli, et kui pooled ei jõua vaidluses kompromissini ja hakkavad tegema uusi kinnisvara hinnapäringuid, siis jõutakse tagasi punkti, kus alguses oldi. Kinnisvara hinnad muutuvad pidevalt. Hageja esitas hagi, kus teatas et toa väärtus on 300 000 krooni. Kostja teatas, et pole sellise hinnaga nõus. Hageja pole dokumentaalset tõendit esitanud, kui palju XXXtuba tegelikult maksab. Kostja esindaja arvates jõuavad pooled tagasi sinna, milline on kostja ettepanek hagejale kogu aeg olnud. Kostja nõustuks kompromissettepanekuga nii, et XXXtn tuba jääks kostja ainuomandisse, XXXkorter jääks hageja ainuomandisse ning hageja soetaks nende ühisele tütrele toa kuskil ühiskorteris. Kostja ei nõua tütrele korterit, vaid tuba, kus tütar saaks alustada iseseisvat elu. Tütrel oleks võimalus elada täisväärtuslikult ja saada oma elamispind. Toa suurus võib olla kasvõi paarkümmend ruutu ja pooled lõpetaksid kohtumenetluse käesolevas asjas. Kostja eesmärk pole hagejalt raha saada, vaid tütrele eraldi elamispind saada. Kostja soovib, et hageja aitaks enda tütrel iseseisvat elu alustada. Hageja pole selle ettepanekuga nõus, kuid kostja leiab, et see on ainuke viis asi lahendada. Kostja esindaja arvates poolte ühisele tütrele toa ostmise puhul ei ole jutt mitte võõrale inimesele raha maksmisest, vaid oma lapse aitamisest. Kostja ei soovi muud kui saada oma tütrele tuba ja seejärel hageja nõusolekul kompromiss sõlmida. Kostja oleks nõus, kui hageja ostaks tütrele korteri kindlaks tähtajaks, kuid see kohustus peab olema tagatud kindlate tagatistega, mis võimaldaksid antud kohustust reaalselt maksma panna. Kostja leiab, et see pole ebamõistlik. Kostja esindaja ütles, et täpset summat, mille eest tuba tütrele soetada, hetkel määratleda ta ei oska. XXXtn toa väärtus on 70 000-90 000 krooni selle hinnangu kohaselt, mille sai kostja esindaja AS PK poolt. Poolte tütrele ostetava toa väärtus võiks olla suurusjärgus 150 000 krooni. Kui toa saaks osta ka 100 000 krooni eest, siis oleks kostja ka sellega nõus. Kostja esindaja kinnitas, et kostja on erastanud enda korteri, kusjuures osaliselt on erastamiseks vajalikud EVP-d saadud kostja emalt kinke teel ja osaliselt on need ka kostja enda teenitud EVP-d. 16.04.2009.a. istungil hageja esindaja kinnitas, et hageja jääb oma nõude juurde, mille kohaselt soovib jagada aadressil asuva XXXoleva ühe toa, mis kuulub kostja ja hageja ühisomandisse. Hageja ettepanek on jätta XXXasuv tuba kostjale ja kohustada kostjat hagejale maksta hüvitist enamsaadud vara arvelt 45 000 krooni, arvestades kostja poolt läbiviidud hindamist. Vastuhagi osas leidis hageja (vastukostja) et XXXkorter ei ole poolte ühisvara. Hageja kinnitas, et rahalised vahendeid tütrele korteri ostmiseks tal puuduvad. Hagejal on uues peres väike laps. Isal oli insult. Kui kostjale peaks ta tasuma 100 000 krooni, tuleks hagejal enda korter maha müüa. Käesoleval ajal elab hageja uue perega üürikorteris. Hageja isa soovib elada üksi XXXkorteris. Hageja kinnitas taas, et soovib aidata oma tütrele korterit soetada, kuid siis, kui tütar on lõpetanud kooli ja alustab omaette elu. Hageja esindaja ütles istungil, et ta on seisukohal, et XXXkorter on hageja lahusvara, sest on ostetud temale isa poolt kingitud rahade eest. Kui aga kohus siiski leiab, et Vilde korter on ühisvara, siis palus hageja esindaja kõrvale kalduda poolte osade võrdusest 100% -liselt nii et A M ei peaks maksma üldse hüvitist selle korteri eest. Puutuvalt kostja ema poolt oma tütrele EVP-de kinkimisega seonduvasse leidis hageja esindaja, et kinkeleping peab olema notariaalselt kinnitatud ning tunnistaja ütlustega seda ei tõestata. Hageja esindaja ei vaielnud selle vastu, et valdav osa EVP-dest on andnud XXXkorteri kostja poolt erastamiseks kostja ema. Siiski ei ole kostjal esitada tõendit selle kohta, mis kinnitaks EVP-de saamist oma emalt kinke teel. Hageja esindaja palus jagada poolte ühisvaraks olev XXXtn asuv tuba võrdseteks osadeks, jättes toa kostja tema ainuomandisse ja mõistes kostjalt hagejale hüvitisena välja 45 000 krooni kostja poolt enamsaadud vara arvelt. 3.04.2009.a esitas hageja (vastukostja) AMesindaja kohtule DK OÜ poolt 30.03.2009.a läbiviidud eksperthinnangust nr 0110-09 XXXasuva korteri kohta (tl 162-180), mille kohaselt korteri turuväärtuseks võib määrata 540 000 krooni. 10 Tsiviiltoimik 2-08-966 Kohtuvaidluses hageja AMesindaja kinnitas, et pooltel puudub vaidlus selles, et nad olid abielus alates XXX.a kuni XXX.a. Faktiliselt elasid nad koos kuni 2004.a juunini. Abielu kestel elasid nad Tallinnas XXXasuvas kolmetoalises korteris, kus nende kasutuses oli kaks tuba. Kolmas tuba oli teise perekonna valduses. Seoses majanduslike raskustega müüsid abikaasad hiljem ühe toa ära. 20.06.2002.a sai üks tuba (korteriomandi osa), kus pooled elasid, erastatud EVP-de eest AMnimele. Seega, vastavalt

§ 14

lg 1 üldreeglitele on eelnimetatud korteriomandi osa A M i ja AMkui abikaasade ühisvara. Vastavalt

§ 19lg 1 loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.

Kostja (J M a) ei vaidle selle vastu, et korteriomandi osa ( XXXasuv tuba) on abikaasade ühisvara. Tema vaidleb selle vara pooleksjagamise vastu. Ta nõuab

§ 19

lg 2 kohaldamist, so osade võrdsusest kõrvalekaldumist, selle alusel, et 7500 krooni väärtuses EVP-sid kinkis talle ema ja 900 krooni väärtuses EVP-d olid tema enda omad. Kingituse tõendamiseks esitas kostja igasuguseid dokumente erastamise kohta. Need dokumendid ei ole asjakohased ja ei saa tõendada kinkimise tehingut. Vastavalt TsMS § 238 lg 2 juhul kui seadusest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatatud liiki või teatatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. XXXtoa erastamisel kehtis TsK § 260 lg 1, mille kohaselt oleks EVP-de kinkelepingu pidanud sõlmima notariaalses vormis. Kostja ei ole seda lepingut esitanud, seega ta ei ole kinkimine tõendamist leidnud. Hageja (vastukostja) esindaja viitas Riigikohtu 10.11.2004.a lahendile nr. 3-2-1-126-04. Ka ei ole kostja tõendanud, et 900 krooni väärtuses EVP-sid olid tema lahusvara, kusjuures, sama Riigikohtu lahendi järgi tuleb lugeda EVP-d ühisvaraks; kuna AMsai need soetada ainult abielu ajal. Kostja ei ole tõendanud ka asjaolusid, mis toovad kaasa abikaasade vara võrdseteks osadeks jagamisest kõrvalkaldumise. Iseenesest lapse olemasolu ega ka asjaolu, et laps elab kostjaga samas eluruumis, ei anna alust võrdseteks osadeks jagamisest kõrvalkaldumiseks. Ka hageja (vastukostja) A M i ülapidamisel on veel laps, kelle huvisid tuleb samuti arvestada. Tuleb meeles pidada ka seda, et A M maksab tütrele igakuiselt elatist. Oma halba terviseseisundit ei ole kostja tõendanud. Sellest tulenevalt tuleb tunnistada hageja õigust ½ mõttelisele osale korteriomandi osas, mis vastab Tallinnas XXXasuvale eluasemele. Vastuväidetena vastuhagile tõi hageja (vastukostja) esindaja välja, et AMtahab oma vastuhagiga tunnistada A M i nimele kinnisturaamatuse sissekantud korteromandi, mille reaalosa asub Tallinnas aadressil XXX, abikaasade ühisomandiks ja jagada seda. Vastuhagi ei vasta hageja (vastukostja) esindaja arvates seadusele ega ole põhjendatud. Nimetatud korter on A M i lahusvara, kuna selle kinkis talle tema isa. See asjaolu on tõendatud ostu-müügilepingutega, millistest on näha, et nimetatud korteri ostmiseks antud raha oli A M i isa V M i raha, kes omakorda sai selle raha oma eramu müügist. Kinkimine oli vormistatud kirjalikult ja lepinguga oli see raha ette nähtud korteri ostmiseks. Seega, tegelikult oli tegemist korteri kinkimisega A M ile. Isegi siis, kui kohus peaks jõudma järeldusele, et korteriomand on abikaasade ühisvara, tuleb selle jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest A M i kasuks vahekorras 100/0 järgmistel põhjendustel: 1. Korteriomand on omandatud üksnes A M ile kingitud raha eest, st lahusvara eest. 2. J M al ei olnud abielu ajal A M iga oma sissetulekut. 3. See korter on olnud alati ainult AMvanemate elukohaks. Praegu elab selles korteris AMisa. AMei ole kunagi osa võtnud selle eluaseme parendamisest ei oma töö ega investeeringutega. 11 Tsiviiltoimik 2-08-966 Nagu juba varem oli öeldud, ei saa arvestada ka AMesitatud argumente osade võrdsusest tema kasuks kõrvalekaldumise kohta, arvestades tema ja hageja tütre ja kostja niinimetatud seaduslikke huve. AMei ole millegagi tõendanud nende seaduslike huvide olemasolu. Need on vaid tema paljasõnalised väited, mida seadus ei tunnista tõenditena. Hageja (vastukostja) AMesindaja palus: 1. rahuldada AMhagi ja tuba asukohaga XXXAMainuomandisse ja välja mõista temalt AMkasuks hüvitis enamsaadu arvelt summas 45 000 krooni. 2. jätta AMvastuhagi rahuldamata; 3. kõik kohtukulud jätta AMkanda. Kostja esindaja kinnitas 16.04.2009.a istungil, et kostja hageb vastuhagis poolte ühisvara hulka kuuluva XXXkorteriomandi kindlaksmääramist poolte ühisvarana ja XXXtoa jagamist. Kostja leiab et XXXasuv korter kuulub kostja ja hageja ühisomandisse. Kostja soovib poolte ühisvara jagamist nii, et XXXkorteriomand jääks hageja (A M ) ainuomandisse ja XXXtuba kostja (J M

1. a)ainuomandisse ja tulenevalt sellest, et kostjale jääv ühisvara osa on väiksem kui hagejale jääv ühisvara osa, siis selle vahe hüvitamist summas 150 000 krooni vastukostja (A M
2. i)poolt vastuhagejale (J M ale). Hageja esindaja soovis juhtida tähelepanu sellele, et sellega vastuhageja nõustub vähendama oma nõuet selle hüvitise osas. Varasemas vastuhagis oli vahe hüvitise nõudena esitatud summas 300 000 krooni, kuid seoses asjaoluga, et pärast vastuhagi esitamist on kinnisvara turuhinnad oluliselt langenud ja seetõttu ka ühisvara väärtus tervikuna oluliselt vähenenud (tasemelt umbes 1 000 000 krooni pealt 600 000 kroonini, siis AMvähendabki vastavalt vahe hüvitise nõuet. Kostja AMja tema esindaja leidsid jätkuvalt, et XXXkorter on poolte ühisomand. Seda sellepärast, et abielu kestel omandatud vara on ühisvara. Hageja A M on omandanud XXXkorteri vallasasjana 19.06.2000. a, seega abielu kestel. Korter kinnistati 12.11.2001. a, seega samuti poolte abielu kestel. Kostja A M on 16.09.2008. a istungil selle omaks võtnud ja teatanud, et ostis XXXkorteri isalt kingitusena saadud raha eest. Hageja AMseisukoht ühisvara osas koosnes kahest etapist: 1) tuvastada, kas vara, mida jagada soovitakse, on õiguslikult ühisvara või lahusvara, mille puhul on määravaks asjaolu, kas vara on omandatud abielu ajal või mitte; 2) saab kohus poolte nõudel ühisvara jagamisel otsustada, kuidas ja millistes osades see ühisvara jagada, kusjuures selles etapis saab kohus hinnata väiteid selle kohta, kas esineb aluseid ühisvara osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks. 15.04.2009.a kohtule esitatud kompromissettepanekut (tl 182-183) kommenteerides ütles kostja esindaja, et kostja ei soovi 100 000 krooni füüsiliselt enda kätte saada. Kostjale sobib see, kui kostja maksaks selle raha otse tütrele soetatava korteri müüjale. Kuivõrd XXXtuba oli omandatud AMlahusvara arvelt, siis esitas kostja esindaja selle toa jagamise osas alternatiivse väite, mille järgi tuleks samuti 100% kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest jagatavas ühisvaras. Antud olukorras on mõlemal abikaasal põhjust ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks, millisel juhul on riigikohus varasemas praktikas leidnud, et kui mõlemal abikaasal esineb alus mis võimaldaks kõrvale kaduda abikaasade osade võrdusest, siis võib kohus jagada ühisvara võrdselt. Kostja esindaja viitas Riigikohtu 2.02.2000. a lahendile. Kostja esindaja esitas taotluse tunnistaja, kelleks on kostja ema RM, ülekuulamiseks. Tunnistaja ütlustega soovis kostja tõendada: 1) XXXtn toa erastamise ja sellega seonduvalt tunnistajalt kostjale EVP-de kinkimise asjaolusid, mis seondub väitega, et tuba on soetatud tegelikult kostja AMlahusvara arvelt, et ei tekiks hiljem vaidlust tõendamatusest. XXXtn toa ostis kostja valdavas osas emalt kingituseks saadud EVP-de eest. 2) tunnistaja saab kinnitada, et kostja tervis ei ole kõige paremas korras 3) tunnistaja saab kinnitada, et A M ei ole osalenud oma tütre ülalpidamiskohustuse täitmises ja ei ole andnud piisavalt elatist. Kohus määras jätta rahuldamata kostja esindaja taotlus tunnistaja RMülekuulamiseks, kuna hageja pole vaidlustanud EVP-de üleandamist RMpoolt oma tütre hüvanguks; tunnistaja ütlustega kohtu arvates ei saa tõendada inimese 12 Tsiviiltoimik 2-08-966 tervisliku olukorda, (selleks on arstid ja inimese kohta talletatud muu meditsiiniline teave kirjalikus vormis). Samuti ei ole käesoleval juhul tegemist elatise maksmise või mittemaksmise üle peetava vaidlusega, mistõttu tunnistaja ülekuulamine ei saa olla kohtu arvates põhjendatud. Kostja AMesindaja leidis, et poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks on poolte ühise lapse tähelepanuvääriv huvi on tema tuleviku kindlustamiseks. Anastassia M a on täielikult jäetud oma ema kasvatada. Isa tema kasvatamises muul viisil ei osale kui üksnes mingil määral elatise tasumise kaudu ja ainukene viis, kuidas ühisvara jagamise kontekstist oleks võimalik kaitsta tütre huvisid lähtudes seadusest, et abikaasade ühisvara jagamine pole kitsalt vaid abikaasade oma, vaid kogu perekonna osa. Ühisvara jagamisel saab arvestada lapse tähelepanu väärivat huvi. Kostja esindaja jäi nende seisukohade juurde, mis olid kirjalikus menetluses esitatud ja istungitel esitatud, leides, et tegemist on lihtsa vaidlusega, kuna mõlemad eluasemed on ühisvara, riigikohtu praktika ja seaduse kohaselt esineb aluse selle jagamiseks. Pooleks jagamisel on vahe sees, kui jagada korterite väärtused. Kostja palus vahe hüvitamist endale summas 150 000 krooni, mis on väiksem kui korterite tegelik hinnavahe. Otsuse tegemisel palus kostja arvestada poolte ühise lapse huvidega ja iseenda kehva tervisliku seisundi ja rahalise olukorraga. Kostja esindaja rõhutas, et kostja on teinud väga mõistliku kompromissettepaneku, millega hageja ei ole soovinud nõustuda. Pooled ja nende esindajad kinnitasid kohtule, et neil ei ole vaidlust, et XXXtuba on abikaasade ühisomand. Poolte ja nende esindajad kinnitasid samuti, et mõlema korteri hinna osas neil vaidlus puudub (st XXXtn asuva korteri osas vahemikus 70 000 – 90 000 krooni ja XXXkorteri osas 540 000 krooni. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Vastavalt Perekonnaseaduse (

) § 14 lg 1 on ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara.

§ 17

lg 1 kohaselt abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. § 17 lg 2 kohaselt abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa nõudel.

§ 18

lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.

§ 18

lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

§ 18

lg 3 sätestab, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel.

§ 18

lg 5 kehtestab, et vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel.

§ 19

lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.

§ 19

lg 2 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel. 13 Tsiviiltoimik 2-08-966

§ 19

lg 3 alusel abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.

§ 19

lg 4 kehtestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Toimikus olevate tõenditega ja poolte omaksvõtuga on tuvastatud abielus oleku aeg, so alates XXX, mil pooled abiellusid, kuni XXX, mil jõustus poolte abielu lahutav kohtuotsus. Poolte vahel ei olnud vaidlust ka abielusuhete faktilise lõppemise aja osas (juuni 2004). Samuti puudub poolte vahel vaidlus nii XXXtänav 5-14 oleva korteriosa hinnas (70 000-90 000 krooni) kui ka XXXoleva korteri hinnas (540 000 krooni). Pooled on eri meelt selles, kas kogu vaidluse sisuks olev vara moodustab ühisomandi. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et haginõude esemeks olev vara, st XXXkorteriosa on poolte ühisvara. Hageja on palunud jätta see vara kostja ainuomandisse ja kohustada kostjat enamsaadu arvelt maksma hagejale hüvitisena 45 000 krooni. Kostja ei ole nõus hüvitist hagejale maksma ja leiab, et kohus peaks kalduma

§ 19

lg 2 alusel kõrvale poolte osade eeldatavast võrdsusest ja jätma kostjalt hageja kasuks hüvitise välja mõistmata kostja poolt esitatud motiividel. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada, jättes XXXasuvast korterist poolte ühisvaraks oleva toa kui kostja ja temaga kooselava kahe perekonnaliikme (tütre ja ema) eluruumi kostjale. Kohus ei nõustu kostja arvamusega, mille järgi on XXXasuva toa eest põhjendatud jätta hagejale kostjalt kompensatsioonina hüvitis enamsaadud vara eest välja mõistmata. Kohtu arvates puuduvad käesoleval juhul niisugused

§ 19lg 2 tähendatud alused, mis võimaldaksid kostja seisukohaga nõustuda.

Kohtu arvates ei saa tõlgendada alaealise lapse olemasolu ja tema elamist kostjaga samas eluruumis lapse tähelepanu vääriva huvina nagu ei saa selliseks asjaoluks olla ka ühisvaraks oleva toa erastamisel kasutati peamiselt kostja emalt saadud, kuid ka kostja enda EVP-sid. Kostja ei ole tõendanud EVP kinkimist temale abielu kestel oma ema poolt. Puudub alus tõlgendada ema poolt tütrele EVP-de andmist teisiti kui oma lapse ja tema perekonna abistamine heast tahtest ja tütre pere majandusliku olukorra parandamise eesmärgil. Seega ei ole kohtu arvates alust asuda seisukohale, et XXXtuba oleks omandatud kostja lahusvara arvelt. Tõend, millest nähtub, et ühe abikaasa ema kandis oma tööaastad EVP-kroonides selle abikaasa kontole, ei tõenda kinkelepingut. Vastavasisuline tuleneb ka Riigikohtu 17.03.2009 lahendist nr 3-2-14-09. Kohtu arvates ei saa vaadelda osade võrdse jagamisest kõrvalekaldumise alusena ka kostja tervislikku olukorda, kuna selle kinnituseks ei ole esitatud ühtki dokumenti, mis kinnitaks kostja töövõime kaotust või võimaliku puude olemasolu. Kui kostja ei ole aastaid töötanud ja tunneb, et tervis ei luba tal tööd teha, olnuks selleks ammu võimalusi lasta enda tervislikku olukorda vastavas komisjonis hinnata ja/või taotleda puude kindlaksmääramist. Pelgalt eelpool kirjeldatud kostja tervisekaardi väljavõte seda kohtu arvates ei kinnita. Kostja on esitanud ekspertiisitaotluse enda püsiva töövõimetuse tuvastamiseks ja püsiva töövõime kaotuse protsendi määramiseks alles kohtumenetluse ajal (oktoobris 2008). Isiku tervisliku olukorda ja võimetust tööd teha ei tõendata kohtu arvates tunnistajate ütlustega. Hagejapoolne ebapiisav elatusraha andmine poolte ühise tütre ülalpidamiskulutusteks ei ole kohtu arvates samuti vaadeldav

§ 19lg 2 toodud asjaoluna.

Menetluses ei olnud elatise mittetasumise või ebapiisava andmise nõuet. Seepärast peab kohus arusaamatuks ja ainetuks ka kostja vastuhagiga seonduvalt esitatud tingimust, mille sisuks on hageja (vastukostja) AMvastu esitatud nõue, mille kohaselt soovib kostja (vastuhageja) J M a, et kohus kohustaks A M it maksma 100 000 krooni oma tütrele soetatava korteri või toa müüjale. 14 Tsiviiltoimik 2-08-966 TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab, et hageja nõue mõista kostjalt välja 45 000 krooni enamsaadud ühisvara osa eest hüvitisena on mõistliku suurusega ja õiguslikult põhjendatud, lähtudes ühisvara omanike võrdsusest neile kuuluva vara jagamisel. Kohus peab mõistlikuks jätta korter kostja omandusse ja kostjalt hagejale välja mõista rahalise hüvitise. Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-15-06 juhtinud tähelepanu sellele, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Vastavalt TsüS § 65 eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ühisvara maksumus aga määratakse ühisvara jagamise ajal kehtivates hindades. Kostja on selgelt oma seletustes kinnitanud, et soovib edaspidigi olla korteri omanik. Kohus leiab, et

§ 19

lg 3 ja lg 4 alusel ongi põhistatud kostjalt hagejale rahalise hüvitise väljamõistmine, sest kostja on saanud ühisvarast suurema osa. Hagejal on õigus saada oma osa arvel rahalist hüvitist.

§ 18

lg 2 kohaselt kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kohus, andes hinnangut vastuhagile, peab seda õiguslikult põhjendatuks ja leiab, et abielu kestel ühe abikaasa poolt ostetud korter kuulub lugeda abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks. Asjas ei ole esitatud ühtki tõendit selle kinnituseks, et A M oleks saanud korteri kui asja oma isalt või mõlemalt vanemalt kingitusena abielu kestel. Mehhanism, kuidas tasuti XXXasuva korteri eest, millise on ostnud A M , ei oma kohtu arvates õiguslikku tähendust hindamaks, kas ostetud vara on abikaasade ühisvara. Tähendust ei oma kohtu arvates ka asjaolu, kas pooled seal kunagi elasid või miks see vara soetati. Mitte miski ei takistanud vara omandamast V M il endal. Perekondlikes suhetes on ikka olnud nii, et vanemad on oma lapsi aidanud materiaalselt ja panustanud laste ja nende perekondade parema tuleviku saavutamise nimel. Edasi tuleb kohtul anda hinnang sellest aspektist, kuidas vastuhagi esemeks oleva vara jagada ja kas on alust kõrvale kalduda osade eeldatavast võrdsusest selle vara jagamisel. Vastukostja ehk vara omanikuna registreeritud (tl 38) A M on kohtule antud selgitustes kinnitanud, et XXXkorter on soetatud abielu ajal kingitusena isalt saadud rahaga. Samas on vastukostja avaldanud, et kui kohus peaks siiski leidma, et nimetatud korteriomand on abikaasade ühisvara,, siis tuleks selle jagamisel kalduda 100 %-liselt kõrvale abielupoolte osade eeldatavast võrdsusest põhjendustel, mis on ära toodud käesoleva otsuse lk. 15. mai 2009. a. Kohtu arvates ei anna ükski esitatud argumentidest võimalust täies ulatuses kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest

§ 19

lg 2 tähenduses.

§ 19

lg 2 p 3 sisalduvat normi ei saa kohus rakendada, sest puuduvad tõendid selle kohta, et nimetatud korter on omandatud vastukostja 15 Tsiviiltoimik 2-08-966 lahusvara arvelt. Samuti puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et vastuhageja ei olnud mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Asjaolul, kelle elukohaks XXXkorter tegelikult on, ei ole kohtu arvates ei ühisvara jagamisel ega ka eraldi käsitatult

§ 19lg 2 mõttes tähtsust.

Kohus tegi rahvastikuregistrisse päringu, mis kinnitas, et XXXkorter on vastukostja AMja tema isa V M i elukohaks (tl 198). Kas vastukostja seal tegelikult elab, ei oma kohtu arvates tähtsust. Vastukostja ei ole menetluse kestel esitanud usaldusväärset teavet selle kohta, kus ja millise perekonna koosseisuga ta faktiliselt elab. Pooltel puudub vaidlus, et nimetatud korteri turuhind asja arutamise ajal on 540 000 krooni. Vastuhagetava ühisvara jagamisel on vastuhageja nõus, et vara jääb ka edaspidi vastukostja omandusse, kuid ta soovib, et kohus mõistaks vastukostjalt välja hüvitisena 150 000 krooni. See on vähem kui kolmandik selle jagatava ühisvara maksumusest. Kuigi vastuhageja ei ole otseselt välja toonud põhjendust, miks tuleks vastukostjalt välja mõista just niisuguses suuruses hüvitis, peab kohus taotletavat hüvitise suurust igati mõistlikuks ja leiab, et see on vaadeldav vastuhageja hea tahte avaldusena vastukostja suhtes. Eeltoodu alusel leiab kohus, et AMvastuhagi AMvastu tuleb rahuldada, jättes korteriomandi aadressil XXXTallinnas AMomandusse ja mõistes vastuhageja kasuks vastukostjalt välja hüvitise summas 150 000 krooni. Ei oma tähtsust, et vastukostja kanti korteromandi kinnistamisel sisse selle omanikuna. Korteriomandi soetamine toimus abielusuhte ajal. Kostja ei ole millegagi tõendanud asjaolusid, mida ta rõhutab oma kirjalikes vastuväidetes, mida tuleks arvestada temalt hüvitise väljamõistmata jätmise põhjendustena, st mis lubaksid kalduda kõrvale poolte võrdsusest ühisvara jagamisel. Kohus on arvestanud kõiki käesolevas menetluses väljaselgitatud asjaolusid poolte ühisvara jagamise viisi kindlaksmääramisel. Kohus on eeskätt arvestanud, kelle elukohaks vaidlusalune eluruum on

§ 19

lg 2 on sätestatud ammendav loetelu ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise alustest. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 jäävad hagilises abieluasjas kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus ei pea vajalikuks kirjutatud reeglist erandit teha. J M ale oli tema vastu esitatud hagi menetlemisel antud kohtumääruse alusel õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 249. Samuti oli AMvabastatud täielikult riigilõivu tasumisest vastuhagi esitamisel (tl 52). J M at esindanud vandeadvokaat on kohtule esitatud taotluses (tl 191-192) arvestanud riigilt taotletava esindamistasu nõudes eelpool nimetatud kohtu määrustega. Raivo Einula Kohtunik 16 Tsiviiltoimik 2-08-966 17