Obsah (10)

§ 119§ 79§ 64§ 82§ 117§ 86§ 143§ 71§ 83§ 80

2-08-15390 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2008.a, Tallinn Tsiviilasj

) § 82 lg 2 alusel välja saamata jäänud hüvitis kahe kuupalga ulatuses summas 15 400 krooni ning

§ 119

lg 2 alusel ühe kuu palga suurune hüvitis 7700 krooni lõpparve kinnipidamise eest. Jõelähtme vald esitas samas töövaidlusasjas 10. märtsil 2008.a töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus jätta töötaja avalduse rahuldamata ning lugeda töölepingu lõpetamise AN’ga

§ 79lg 1 alusel õiguspäraseks ja tööleping töötaja algatusel lõppenuks alates 1.

jaanuarist 2008.a.

1. märtsi 2008.a TVK otsusega (töövaidlusasjas nr 9.4-02/438-08) rahuldati AN avaldus osaliselt ning tühistati KL juhataja
2. jaanuari 2008.a käskkiri, millega tööleping AN’ga oli lõpetatud

§ 79alusel.

Töövaidluse poolte poolt esitatud muude nõuete osas töövaidluskomisjon oma otsuse resolutsioonis seisukohta võtnud ei ole. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole AN palunud oma avalduses anda hinnangut 2. jaanuari 2008.a käskkirja seaduslikkusele, millega lõpetati temaga tööleping

§ 64

lg 2 alusel ega palunud tunnistada tööleping lõppenuks

§ 82lg 1 alusel.

Seetõttu ei saa töövaidluskomisjon anda hinnangut nimetatud käskkirja ega töölepingu lõpetamise seaduslikkusele ega välja mõista hüvitisi

§ 82lg 2 või § 119 lg 2 alusel.

2. aprillil 2008.a esitas AN Harju Maakohtule hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagiavalduses palub hageja mõista tööandajalt välja

§ 82

lg 2 alusel hüvitis kahe kuupalga ulatuses summas 15 400 krooni ning

§ 119lg 2 alusel keskmise palga lõpparve kinnipidamise eest summas 7700 krooni.

1. Hageja väidete kohaselt oli poolte vahel
2. mail 2006.a sõlmitud määramata tähtajaks tööleping, mille alusel asus hageja tööle KL muusikaõpetaja ametikohal alates
3. augustist 2006.a. Töötaja töökoormuseks oli 1,0 ametikohta. Tööaja kestus 35 tundi nädalas, sellest 30 tundi õppe-ja kasvatustööd lastega. Alates 2008.a jaanuarist kavandas Jõelähtme Vallavalitsus Kostivere Lasteaias uue lasteaiarühma avamist. Seetõttu tundis hageja korduvalt huvi, mitu muusika- ja rütmikatundi nädalas on temal
4. aastal vajalik hakata lastele ette valmistama ja andma ning kuidas toimub lisanduvate tundide tasustamine. Kuna
5. jaanuaril 2008.a oli kavandatud 2008.a esimene beebikooli tund, pöördus hageja selguse saamiseks
6. detsembril 2007.a lasteaia juhataja AM’i poole. Viimane tegi samal päeval hagejale suulise ettepaneku muudatuste kohta töökorralduses ning töörežiimi muutmiseks alljärgnevalt: lisanduvale lasteaiarühmale tuleb täiendavalt teha 2 tundi nädalas muusikatunde ning 1 tund nädalas rütmikatunde koos kehalise kasvatuse õpetajaga, kusjuures töötaja töötasu jääb töölepingus kokkulepitud tasemele ja 2008.a algusest ei suurene. Arvestades asjaolu, et olemasolevas viies lasteaiarühmas käib hetkel ligikaudu 100 last ning lisanduva rühmaga lisanduks lasteaeda ca 20 last (s.t laste arv suureneks ca 20% võrra), siis ei saanud hageja nõustuda tööandja poolse ettepanekuga töörežiimi ja töötasustamise aluste muutmiseks ning töökorralduses tehtavate muudatustega (

§ 64

). Tööandja soovis, et hageja teeks sama palga eest ära ca 20% rohkem tööd ehk olemasoleva viie lasteaia rühma 2 2-08-15390 asemel annaks hageja muusika- ja rütmikatunde kuuele rühmale. Seetõttu esitas hageja tööandja poolsest töötasustamise aluste ja töörežiimi muutmisest tulenevalt 28. detsembril 2007.a avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 1. jaanuarist 2008.a

§ 64lg 2 ja § 82 lg 1 alusel.

Vastavalt

§ 64

lg-le 1 on tööandjal õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Hageja hinnangul rikkus tööandja

§ 64

lg-t 1, sest ta ei teatanud kirjalikult töörežiimi muudatustest ette vähemalt ühe kuu. KL juhataja

1. jaanuari 2008.a käskkirjaga (nr 1) lõpetati hagejaga tööleping alates
2. jaanuarist 2008.a

§ 64lg 2 alusel.

Hageja leiab, et nimetatud käskkirjaga tunnistas tööandja, et on kavandanud töötaja töölepingu tingimuste muutmist seoses tootmise või töö ümberkorraldamisega. Lõpparve summat hagejale täies ulatuses üle ei kantud, tööandja jättis tasumata

§ 82lgs 2 sätestatud töölepingu lõpetamise hüvituse kahe kuupalga ulatuses.

1. jaanuaril 2008.a sai hageja koopia töölepingu lõpetamise aluseks olevast
2. jaanuari 2008.a käskkirjast (nr 1) ning
3. jaanuaril 2008.a koostatud käskkirjast (nr 7), millega tööandja muutis töölepingu lõpetamise alust.
4. jaanuari 2008.a käskkirjas oli töölepingu lõpetamise aluseks märgitud

§ 79, mis reguleerib töölepingu lõpetamist töötaja algatusel.

Hageja leiab, et tööandja poolne viide

§-le 79 on täiesti alusetu, kuna tema poolt esitatud avaldus töölepingu lõpetamiseks tugineb

§ 64lg-le 2 ja § 82 lg-le 1.

Samuti esitas tööandja 30. jaanuaril 2008.a hagejale allakirjastamiseks ettevalmistatud töölepingu lõpetamise muudatuse kokkuleppe. Hageja keeldus nimetatud dokumendile alla kirjutamast, kuna selles viidatud töölepingu lõpetamise alus (

§ 79) ei olnud tegelik töölepingu lõpetamise põhjus.

4. Hagiavalduses esitatud nõuete õigusliku alusena on hageja viidanud

§ 117lg-le 1, § 82 lg-le 2 ja § 119 lg-le 2.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE JA VASTUHAGI SISU Kostja hageja nõudeid ei tunnista ja palub jätta need rahuldamata.

1. Kostja märgib, et hageja AN juhendada oli lasteaias viis rühma ning lasteaias tõepoolest kavandati uue rühma avamist
2. aasta alguses, pärast vastavate ruumide väljaehitamist. Kavandatavatest muudatustest teatas lasteaia juhataja töötajale 2007.a lõpus. Hageja leidis, et see on töölepingu tingimuste oluline muutmine, kuna uue rühma lisandumisega tuleb tööd juurde, aga palka selle eest juurde ei maksta.
3. detsembril 2007.a saatis hageja KL juhatajale postiga avalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 64lg 2 ja § 82 lg 1 alusel alates 1.

jaanuarist 2008.a. Lahkumisavaldust põhjendas hageja sellega, et tööandja muutis alates 1. jaanuarist 2008.a töötasustamise aluseid ja töörežiimi. Hageja soovis töölepingu lõpetamisel saada

§ 82

lg 2 alusel hüvitusena kahe kuu keskmist palka ja puhkuseseaduse § 25 alusel hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Tööandja sai posti teel saadetud töölepingu lõpetamise avalduse kätte 2. jaanuaril 2008.a. Kostja leiab, et töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks põhjusel, et tööandja on muutnud töötasustamise aluseid ja töörežiimi (

§ 64lg 1), ei ole põhjendatud, kuna tööandja ei olnud muutnud töölepingu tingimusi.

Töötaja koormus muusikaõpetajana oli 1,0 ametikohta. Haridusministri 6. detsembri 1999.a määrusega nr 58 on kinnitatud "Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseis", mille p 5 kohaselt luuakse lasteasutuses iga kahe 2-aastaste ja vanemate laste rühma kohta 0,25 muusikaõpetaja, liikumisõpetaja ja ujumisõpetaja (ujumisbasseini olemasolu korral) ametikohta. Eeltoodut arvestades on ühe rühma kohta 0,125 muusikaõpetaja ametikohta. Seni oli Kostivere Lasteaias viis rühma, seega oli hageja koormus oli 0,625 (5 x 0,125) ametikohta. Seega tegelikult ei töötanud töötaja muusikaõpetaja ametikohal täiskoormusega. Ühe rühma lisandumisel oleks töötaja koormus 3 2-08-15390 olnud 0,75 (6 x 0,125) ametikohta. Järelikult ei oleks ühe rühma lisandumine andnud töötajale veel täiskoormust temaga sõlmitud töölepingu järgi. Asjaolu, et vaikival kokkuleppel oli võimaldatud hagejal töötada väiksema töökoormusega, ei tähenda aga seda, et tal tekiks õigus nõuda töölepingu lõpetamist

§ 82lg 1 alusel, kui tööandja korraldab tööd ettenähtud koormuse piires.

Kuna hageja oli töölepingu lõpetamise avalduse saatnud postiga ja

1. jaanuaril 2008.a enam tööle ei ilmunud, siis pidas tööandja õigeks töösuhe lõpetada töötaja avalduses märgitud kuupäevast alates töötaja omal soovil ning välja maksta
2. aasta detsembrikuu töötasu ja kasutama puhkuse hüvitis. Tööandja
3. jaanuari 2008.a käskkirjaga (nr 1) lõpetati töötajaga tööleping alates
4. jaanuarist 2008.a. Lõpparvena maksti hagejale
5. jaanuaril 2008.a välja 9616,15 krooni (2007.a detsembrikuu palk 7 700 kr ning kasutamata puhkuse 14 päeva eest hüvitis 3882,15 kr, kokku seega 11 582,15 krooni, millest lõpparve väljamaksmisel peeti kinni tulumaks 1897 kr ja töötuskindlustusmaks 69 kr).
6. jaanuari 2008.a käskkirjas märkis tööandja ekslikult töölepingu lõpetamise aluseks

§ 64lg 2, mis töölepingu seaduse järgi ei ole töölepingu lõppemise aluseks.

Avastanud käskkirja hilisemal kontrollimisel eksituse töölepingu lõpetamise aluses, muutis tööandja

1. jaanuari 2008.a käskkirjaga (nr 7) oma
2. jaanuari 2008.a käskkirja töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu osas ja tööleping lõpetati

§ 79alusel töötaja algatusel alates 1.

jaanuarist 2008.a. Käskkirja põhjenduste kohaselt ei ole hageja töötasustamise aluseid ega töörežiimi muudetud ning tal ei olnud

§-st 64 lg 2 tulenevat õigust nõuda töölepingu lõpetamist

§ 82alusel.

Eeltoodud asjaolusid arvestades palub kostja tuvastada, et töölepingu lõpetamine AN’ga

§ 79

lg 1 alusel oli õiguspärane ja lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel

§ 79lg 1 alusel alates 1.

jaanuarist 2008.a. Kostja märgib, et töölepingu seaduses ei ole regulatsiooni selle kohta, kuidas peaks tööandja käituma olukorras, kui töötaja esitab avalduse töölepingu lõpetamiseks alusel, millega tööandja ei nõustu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05 tehtud otsuses asutud seisukohale, et sellisel juhul on tööandjal õigus vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganis. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 märgitakse, et kui töötaja soovis lõpetada töölepingut

§ 82

lg 1 alusel, tuleb kohtul kontrollida

§ 82lg 1 järgi töölepingu lõpetamise aluse olemasolu.

Kostja leiab, et kuna töötaja töötingimustes ei toimunud mingeid muudatusi, siis ei oleks olnud õige töötajaga töölepingu lõpetamine

§ 82

lg 1 alusel, mille õigusliku tagajärjena oleks tööandja pidanud töötajale maksma

§ 82lg 2 alusel hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga.

Kuna hageja saatis töölepingu lõpetamise avalduse postiga ning 2. jaanuaril 2008.a enam tööle ei asunud, siis oleks tööandjal töölepingu lõpetamise alusega mittenõustumisel olnud õigus jätta töölepingu lõpetamise avaldus rahuldamata ja ilmselt oleks järgnenud töötajale halvim tagajärg - töösuhte lõpetamine töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu (

§ 86p 6 ja § 103 lg 2).

Tööandja valis leebema võimaluse ja käsitles töötaja avaldust kui soovi töölepingu lõpetamiseks töötaja algatusel

§ 79

lg 1 alusel, kuigi töötaja oleks sellisel juhul pidanud töölepingu lõpetamise soovist teatama vähemalt üks kuu ette. Enne etteteatamistähtaja möödumist töölepingu lõpetamise õiguslikuks tagajärjeks oleks olnud tööandja õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Tööandja aktsepteeris töötaja soovi lõpetada töösuhe alates

1. jaanuarist 2008.a ega rikkunud sellega töötaja õigusi. Kuna 4 2-08-15390 töötaja ei ole esitanud taotlust tööle ennistamiseks, siis eeldab tööandja, et töötaja soov oli töösuhe igal juhul lõpetada sõltumata lepingu lõpetamise alusest.
2. Jõelähtme vald esitas
3. aprillil 2008.a Harju Maakohtule avalduse (taotluse) töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras hagina. Kostja palub tuvastada, et töölepingu lõpetamine AN’ga

§ 79

lg 1 alusel oli õiguspärane ja lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel

§ 79lg 1 alusel alates 1.

jaanuarist 2008.a. MENETLUSE KÄIK

1. AN ja Jõelähtme valla poolt kohtule esitatud avaldused registreeriti vastavalt tsiviilasjadena nr 2-08-15390 ja nr 2-08-
3. juuli 2008.a kohtumäärusega on nimetatud tsiviilasjad liidetud ühte menetlusse (tsiviilasja numbriks jäi 2-08-15390). Lähtudes individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg-st 5 tuleb mõlemaid töövaidluskomisjonile esitatud avaldusi lugeda käesoleval juhul hagiavalduseks. Kohus peab põhjendatuks käsitleda AN poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldust põhihagina ja Jõelähtme valla poolt esitatud avaldust vastuhagina (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 373 lg 1).
4. Kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja palus rahuldada vastuhagi. Hageja esitas kohtuistungil avalduse kostja poolt esitatud hagi menetlemise lõpetamiseks, kuna nõuete esitamisel ei ole kinni peetud

§ 143lg-s 2 sätestatud tähtaegadest (vt toimik, lk 54 ja lk 60-61).

Aegumise vastuväite oli hageja kostja nõuete osas esitanud ka töövaidlusasja menetlemisel töövaidluskomisjonis (vt TVK toimik, lk 5 pöördel). Kohus jättis hageja kõnealuse taotluse istungil tehtud (protokollilise) määrusega rahuldamata, kuid märkis, et käsitleb hageja avaldust asja lahendamisel aegumise vastuväitena. Kostja esindaja teatas kohtusistungil, et kostja loobub töövaidluskomisjonis hageja avalduse suhtes esitatud aegumise vastuväitest ning sellele kohtumenetluses ei tugine (vt toimik, lk 54). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et nii hagi kui vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et
3. mail 2006.a määramata tähtajaks sõlmitud töölepingu alusel asus hageja tööle KL muusikaõpetaja ametikohal alates
4. augustist 2006.a. Töötaja tööaja koormuseks oli 1,0 ametikohta. Samuti puudub vaidlus selles, et lasteaias kavandati uue rühma avamist
5. aasta alguses, pärast vastavate ruumide väljaehitamist. Võimalikest muudatustest teatas lasteaia juhataja töötajale suuliselt 2007.a lõpus.
6. detsembril 2007.a saatis hageja KL juhatajale postiga avalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 64lg 2 ja § 82 lg 1 alusel alates 1.

jaanuarist 2008.a. Tööandja sai posti teel saadetud töölepingu lõpetamise avalduse kätte

1. jaanuaril 2008.a. Tööandja
2. jaanuari 2008.a käskkirjaga lõpetati töötajaga tööleping alates
3. jaanuarist 2008.a, käskkirjas märkis tööandja töölepingu lõpetamise aluseks

§ 64lg 2.

Lõpparvena maksti hagejale

1. jaanuaril 2008.a välja 9616,15 krooni (2007.a detsembrikuu palk ning kasutamata puhkuse eest hüvitis).
2. jaanuari 2008.a käskkirjaga muutis tööandja
3. jaanuari 2008.a käskkirja töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu osas ja tööleping lõpetati

§ 79alusel töötaja algatusel alates 1.

jaanuarist 2008.a. Hageja sai

1. jaanuari 2008.a ja
2. jaanuari 2008.a käskkirjade sisust teada
3. jaanuaril 2008.a. 5 2-08-15390
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus töölepingu lõpetamiseks

§ 82

lg 1 alusel muudatuste tõttu tootmis- või töökorralduses ning juhul kui töölepingu lõpetamise eeldusi

§ 82

lg 1 alusel ei eksisteerinud, siis kas töölepingu lõpetamine kostja poolt AN’ga

§ 79lg 1 alusel oli õiguspärane.

Lisaks on hageja esitanud kostja nõuete osas aegumise vastuväite. Sõltuvalt vastustest ülaltoodud küsimustele tuleb kohtul lahendada ka hageja poolt esitatud rahalised nõuded. 12. Vastavalt

§ 64

lg-le 1 on tööandjal õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on töötajal muudatustega mittenõustumisel õigus nõuda töölepingu lõpetamist (

§ 82

).

§ 82

lg 1 annab töötajale nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu ühepoolse lõpetamise õiguse, teatades sellest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine

§-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (

§§-d 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast.

§ 82

lg 2 järgi maksab tööandja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel sama paragrahvi esimeses lõike sätestatud alusel töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga.

§ 71

p-s 3 sätestatu põhjal on võimalik töölepingu lõpetamise töötaja algatusel ka

§-s 79 märgitud alusel. Vastavalt

§ 79

lg-le 1 teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt üks kuu ette. Katseaja kestel on töötajal õigus tööleping lõpetada, teatades sellest tööandjale kolm kalendripäeva ette. 13. Kohus peab otstarbekaks käsitleda esmalt hageja poolt kostja nõude suhtes esitatud aegumise vastuväidet. Kohus leiab, et hageja nimetatud vastuväide on põhjendatud ning taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele. ITLS § 6 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on üks kuu. Sisuliselt sama tuleneb ka

§ 143lg-st 2.

Vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 hakkab aegumistähtaeg kulgema järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Vaidlustamata asjaoludest lähtudes sai kostja hageja avalduse töölepingu lõpetamiseks kätte 2. jaanuaril 2008.a. Avalduses on töötaja lepingu lõpetamise alusena viidanud

§ 64lg-le 2 ja §-le 82 lg-le 1 (vt TVK toimik, lk 21).

2. jaanuaril 2008.a töötaja enam ka töökohale ei ilmunud (vähemalt töökohustuste täitmise eesmärgiga). Kuivõrd kostja leiab, et hagejal ei olnud alust töölepingut

§ 82lg 1 alusel lõpetada, pidi tööandja seega hiljemalt 2.

jaanuaril 2008.a saama teada ka oma õiguste rikkumisest. Seega tuleb töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaega tööandaja jaoks arvestada alates 3. jaanuarist 2008.a. Kostja on oma nõuded (lugeda töölepingu lõpetamine AN’ga

§ 79

lg 1 alusel õiguspäraseks ning lugeda tööleping töötaja algatusel lõppenuks alates

1. jaanuarist 2008.a) esitanud töövaidlusorganile (töövaidluskomisjonile) alles
2. märtsil 2008.a. Seega on kostja esitanud enda nõuded pärast selleks ette nähtud 1-kuulise tähtaja möödumist ning need tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu.
3. Kohus peab vajalikuks lisada, et juhul kui asuda seisukohale, et kostja ülalmärgitud nõuded ei ole suunatud hageja poolt toimunud töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisele, tuleks need jätta rahuldamata põhjusel, et kostjal puudub taoliste tuvastuslike nõuete esitamiseks iseseisev õiguslik huvi. Puudub vaidlus selles, et hageja on esitanud avalduse töölepingu lõpetamiseks

§ 82

lg 1 alusel ja ka faktiliselt töölt lahkunud (hageja väidete kohaselt ilmus ta 2. jaanuaril 2008.a tööandja juurde, et selgitada töölepingu lõpetamise vormistamisega seonduvat). Asjaolu, et tööandja ei vormistanud nõuetekohast käskkirja töölepingu lõpetamise kohta

§ 82

lg 1 alusel ega teinud 6 2-08-15390 lõpetamise kannet töötaja töölepingusse ega tööraamatusse, ei muuda töölepingu lõppemist nimetatud alusel õiguslikult olematuks. Sellist järeldust toetab kohtu hinnangul ka

§-s 83 sisalduv regulatsioon. Vastavalt

§ 83

lg-le 2 sõltub töötaja töölt lahkumise õigus töölepingu lõpetamise vormistamisest üksnes

§ 80lg-s 2 ettenähtud juhtudel (millisega käesoleval juhul tegemist ei ole).

Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium sarnaste vaidluste lahendamisel asunud seisukohale, et tööandjal tuleks töölepingu lõpetamisega mittenõustumisel vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidluskomisjonis või kohtus (vt nt: Riigikohtu 30. septembri 2003.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 (p 29)). Seega ei saanud kostja

§ 79

lg 1 alusel lõpetada juba

§ 82lg 1 alusel lõppenud töölepingut.

Töölepingu lõpetamine

§ 79

lg 1 alusel oleks sellises olukorras ka õigusvastane, kuna töötaja oli soovinud töölepingu lõpetamist

§ 82lg 1 alusel.

Seetõttu tuleb käesoleval juhul lugeda õigustühiseks ka kostja poolt

1. jaanuaril 2008.a koostatud käskkirja, millega muudeti
2. jaanuari 2008.a käskkirja (vt TVK toimik, lk 23).
3. Ülaltoodust lähtudes ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et tööandja pidi saama ja sai enda õiguste rikkumisest teada alles töövaidluskomisjonist edastatud töötaja avalduse põhjal. Kohtu hinnangul sai või vähemalt pidi kostja enda võimalikust õiguste rikkumisest teada saama
4. jaanuaril 2008.a ning eeskätt tööandja oli isikuks, kes pidanuks töölepingu lõpetamisega mittenõustumisel pöörduma oma eeldatavate õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtu poole.
5. Kohus märgib, et juhul kui tööandja oleks pöördunud töövaidlust lahendava organi poole ITLS § 6 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, oleks kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tööleping lõppenuks

§ 79

lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates, käesoleval juhul seega alates

1. veebruarist 2008.a. Riigikohus on juba ülalviidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03
2. septembril 2003.a tehtud otsuse punktis 30 selgitanud, et kui vaidluse lahendamisel töövaidlusorganis selgub, et töötajal puudus õiguslik alus lõpetada tööleping

§ 82

lg 1 alusel, kuid ta on töölt lahkunud ning tööandja ei ole vaidluse tõttu töölepingu lõpetamist vormistanud, on töövaidlusorganil õigus lugeda tööleping lõppenuks

§ 79lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates.

Sama seisukohta on Riigikohtu tsiviilkolleegium korranud

1. novembril 2005.a tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05 tehtud otsuse punktides 12-
3. Kohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul siiski rahuldada töötaja poolt

§ 82

lg 2 alusel esitatud nõuet kahe kuu keskmise palga suuruse hüvituse väljamõistmiseks kostjalt. Kohus peab põhjendatuks jätta see rahaline nõue rahuldamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-te 1 ja 2 alusel, mille kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ning võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Seejuures ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-st 2 tulenevalt lubatud õiguse teostamine seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hageja kõnealuse nõude rahuldamine ei vastaks juhtumi asjaolusid arvestades

§ 82

lg 2 eesmärgile ega oleks kooskõlas töösuhte olemusega.

§ 82

lg-s 2 sätestatud töötaja nõude eesmärgiks on eeskätt töötaja töötasu kompenseerimine, mis jääb töötajal saamata töölepingu lõpetamisel tööandja töölepingu rikkumise tõttu (

§ 82lg 1).

Samuti võib

§ 82

lg 2 regulatsiooni eesmärgina näha tööandja sundimist töölepingu tingimusi täitma. Tuvastatud asjaoludest lähtudes hagejal käesoleval juhul sisulist alust töölepingu lõpetamiseks

§ 82lg 1 põhjal ei olnud.

Kostja poolt esitatud nõuded jätab kohus rahuldamata üksnes nende aegumise tõttu.

§ 64

lg 2 (koostoimes paragrahvi esimese lõikega) seob töötaja õiguse tööleping lõpetada tööandja kirjaliku teatega töötasustamise aluste ja töörežiimi muutumise kohta. Sellist kirjalikku teadet tööandja poolt käesoleval juhul esitatud ei ole. Juba seetõttu ei 7 2-08-15390 olnud töötajal alust lõpetada töölepingut muudatuste tõttu töökorralduses. Juhul kui töökorraldus 2008.a jaanuarist reaalselt muutunuks, oleks hagejal tekkinud õigus lõpetada tööleping

§ 82

lg-s 1 sätestatud esimese alternatiivi põhjal, s.o tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine (s.h mittenõuetekohane täitmine). Samas puuduvad asjas tõendid, et 2008.a jaanuarist oleks KL töökorralduses hagejat puudutavas osas midagi tegelikult muutunud. Kostja esindaja väidete kohaselt ei ole uut lasteaiarühma senini avatud (vt toimik, lk 56) ning hageja ei ole vastupidist tõendanud. Lasteaia juhataja suulised avaldused võimalike kavandatavate muudatuste kohta töös ei oma siinkohal õiguslikku tähtsust. Töölepingu lõpetamise käskkirja vormistamine 2. jaanuaril 2008.a töölepingu lõpetamise kohta

§ 64

lg 2 alusel veel iseenesest ei tõenda, et tööandja ka tegelikult kavandas töölepingu tingimuste muutmist või töö ümberkorraldamist. Käskkirjas sisalduvat viidet

§ 64

lg-le 2 on ilmselt ekslik, mida tõendab kaudselt ka tööandja hilisem käitumine (

§ 82lg 2 kohase hüvitise väljamaksmata jätmine ja 2.

jaanuari 2008.a käskkirja parandamine). Lisaks võimaldab kostja poolt viidatud Haridusministri

1. detsembri 1999.a määrusega nr 58 kinnitatud "Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu" punktis 5 sätestatu järeldada, et hageja ei töötanud kostja juures täiskoormusega ning ka ühe täiendava lasteaiarühma lisandumine ei oleks veel tähendanud ettenähtud koormuse ületamist. Hageja töölepingu punktis 3.1 märgitud tööaja koormuse (1,0 ametikohta) all on ilmselt silmas peetud kokkulepitud tööaega ja tööajanormi (töö- ja puhkeaja seaduse § 2 lg-d 1 ja 3).
2. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et hageja lahkus töölt enne

§ 82lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja (5 kalendripäeva) möödumist.

Senises kohtupraktikas on töötaja avaldust töölepingu lõpetamiseks käsitletud ühepoolse tehinguna TsÜS § 67 mõttes, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (vt nt: Riigikohtu

1. jaanuari 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 (p 13)). TsÜS § 69 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab täiendavalt, et lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lähtudes ülaltoodust, on nimetatud 5-päevase tähtaja algus seotud sellega, millisest hetkest saab vastavasisulist töötaja avaldust lugeda tööandja poolt kättesaaduks. Vaidlustamata asjaolude kohaselt saatis hageja
2. detsembril 2007.a kostjale posti teel avalduse töölepingu lõpetamiseks alates
3. jaanuarist 2007.a. Nimetatud avalduse edastamise viisi arvestades ei saanud hageja eeldada, et kostja saab selle kätte enne
4. jaanuari 2008.a (
5. ja
6. jaanuar olid puhkepäevad). Seega puudus töötajal ka igasugune mõislik alus eeldada, et kõnealune 5päevane tähtaeg on
7. jaanuariks 2008.a lõppenud ning ta ei pea enam tööle ilmuma. Kirjeldatud asjaolusid arvestades ei ole hageja kohtu hinnangul toiminud enda õiguste teostamisel kooskõlas hea usu põhimõttega.
8. Vastavalt

§ 119

lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hagejale makstud 2. jaanuaril 2008.a lõpparvena välja 9616,15 krooni (2007.a detsembrikuu palk ning kasutamata puhkuse eest hüvitis), vaidluse all on üksnes see, kas lõpparve koosseisus pidanuks sisalduma ka

§ 82lg 2 järgne hüvitis.

Kuna kohtu hinnangul tuleb hageja nõue

§ 82

lg-s 2 nimetatud hüvitise väljamõistmiseks jätta rahuldamata, ei ole kostja lõpparve tasumisega viivitanud ning puudub alus

§ 119lg-st 2 tuleneva nõude (7700 krooni saamiseks) rahuldamiseks.

20. Kokkuvõttena märgib kohus, et kostjal puudus õiguslik alus töötajaga töölepingu lõpetamiseks vastavalt

§ 79

lg-le 1, kuna hageja (töötaja) oli oma avalduses soovinud 8 2-08-15390 töölepingu lõpetamist

§ 82lg 1 alusel.

Samas ei ole asja menetlemise käigus leidnud tuvastamist materiaalsed eeldused töölepingu lõpetamiseks töötaja poolt

§ 82

lg-s 1 nimetatud alusel (

§ 64lg 2).

Seetõttu saaks kohtus lugeda töölepingu lõppenuks töötaja algatusel

§ 79

lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates, juhul kui tööandja oleks vastava nõudega pöördunud töövaidlust lahendava organi poole ITLS § 6 lg-s 2 sätestatud 1-kuulise tähtaja jooksul. Kostja seda käesoleval juhul teinud ei ole ning hageja on palunud kohaldada kostja nõuete suhtes aegumist. Kuigi tööleping tuleb lugeda ülaltoodut arvestades lõppenuks

§ 82

lg 1 alusel, ei pea kohus siiski õiglaseks rahuldada hageja poolt

§ 82

lg 2 alusel esitatud nõuet kahe kuu keskmise palga suuruse hüvituse väljamõistmiseks kostjalt ning jätab nõude VÕS § 6 lg-test 1 ja 2 ning TsÜS § 138 lg-st 2 juhindudes rahuldamata. Samuti leiab kohus, et kostja poolt on hagejale lõpparve välja makstud õiges suuruses ning lõpparve kinnipidamist ei ole toimunud. 21. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb TsMS § 163 lg-st 1, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus jätab rahuldamata nii hageja kui kostja poolt esitatud nõuded, peab kohus põhjendatuks juhinduda analoogia korras TsMS § 163 lg-st 1 ning jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 9