2-07-46704/38

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-07-46704 Tsiviilasi Rimmi Ehitus OÜ hagi OÜ Mistra Met vastu 4.920.522 krooni ja viivise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Mistra Met apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
5. mai
6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant OÜ (kostja) Mistra Met (registrikood 10619249, asukoht Sinikivi tee 12, Lehmja küla, Rae vald, Harjumaa), seaduslik esindaja Anu Kull ja lepinguline esindaja adv. Merli Lorvi Vastustaja (hageja) Rimmi Ehitus OÜ (registrikood 1085859, asukoht Peterburi tee 47, Tallinn), seaduslik esindaja Jüri Vilo ja lepinguline esindaja adv. Marko Tiiman RESOLUTSIOON:
7. Jätta muutmata Harju Maakohtu
8. detsembri
9. a. otsuse lõppjäreldus Rimmi Ehitus OÜ hagis OÜ Mistra Met vastu 4.920.522 krooni ja viivise saamiseks, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
11. Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta OÜ Mistra Met kanda.
12. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 2 Selgitused:
13. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
14. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
15. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
16. novembril
17. a. esitas Rimmi Ehitus OÜ Harju Maakohtusse hagi OÜ Mistra Met vastu põhinõude 4.920.522 krooni,
18. oktoobri
19. a. seisuga viivise 459.920, 53 krooni ja edasi viivise 0, 1% põhinõudelt päevas väljamõistmiseks. Pooled sõlmisid
20. detsembril
21. a. töövõtulepingu Rae vallas Sinikivi 12 asuva tootmishoone ehitamiseks. Hageja tegi ehitustööd, mida kostja aktsepteeris. Kostja allkirjastas kõik üleandmis-vastuvõtmisaktid. Kostja jättis maksmata arved summas 4.920.522 krooni. Kostja pidi tasuma arved nendel näidatud kuupäevadeks. Nii on kostja tasunud perioodil
22. novembrist
23. a. kuni
24. novembrini
25. a. kokku 8.937.934, 25 krooni. Ehitustööde lõppmaksumust pooled kokku ei leppinud, kuna ehitamist alustati üheaegselt projekteerimisega ning ehitis valmis etapiviisiliselt vastavalt valminud ehitusprojekti osadele ja selleks vajalikele kulutustele.
26. mail
27. a. esitas kostja võlgnevuse tasumiseks hagejale garantiikirja. Samuti tunnistas kostja esindaja võlgnevust
28. augustil
29. a. pooltevahelisel kohtumisel. Kostja soovis võlgnevuse tasumiseks lisaaega. Kostja lubas seada ka hüpoteegi hageja kasuks. Maksegraafikust ja hüpoteegi seadmisest kostja viimasel hetkel loobus. Alates
30. augustist
31. a. on kostja asunud ehitist kasutama oma igapäevases majandustegevuses. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooled ei leppinud lepingu hinnas kokku. Hageja ei esitanud kalkulatsioone ega kooskõlastanud neid kostjaga. Seetõttu nõuab hageja kostjalt kokku leppimata tasu. Tasumisele kuulub tavaline tasu ning selliste tööde eest oleks tavaline tasu 10, 7 miljonit krooni, hageja nõuab aga 2, 7 miljoni võrra rohkem. Kostja on lepingu järgi tasunud 8.937.934, 25 krooni. Lepingu hind oleks 10.700.000 krooni, seega peaks kostja tasuma 1.762.065, 75 krooni. Kostja on tööd küll vastu võtnud, kuid ei ole hageja poolt nimetatud hinda aktsepteerinud. Kostja vaidlustab tööde vastuvõtmise üksnes aktide nr. 2/7 ja 3/7 alusel seoses allkirja võltsimise kahtlusega. Hageja teostas tööd puudustega. 3 Esimese astme kohtu otsus
32. detsembri
33. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistes OÜ-lt Mistra Met Rimmi Ehitus OÜ kasuks välja 5.380.442, 53 krooni ning viivise 0, 1% päevas alates
34. novembrist
35. a. kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Puudub vaidlus, et pooled on
36. novembril
37. a. sõlminud ehituse töövõtulepingu tootmishoone ehitustööde tegemiseks Rae vallas, Sinikivi
38. Seega on poolte vahel töövõtusuhe. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) 635 lõikele 1 kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kostja on küll vaidlustanud tööde vastuvõtmise akte nr. 2/7 ja 3/7, kuid asjas läbiviidud ekspertiisiga on tuvastatud, et tööde üleandmise-vastuvõtmise
39. juuli
40. a. aktile nr. 2/7 ja
41. juuli
42. a. aktile nr. 3/7 on alla kirjutanud kostja seaduslik esindaja Anu Kull. Sellega on kostja vastuväide ümber lükatud. Samuti on kostja algselt väitnud, et hageja ei ole töid lõpetanud, kuid sellest väitest on kostja loobunud. Ülejäänud tööde vastuvõtmise akte kostja ei vaidlustanud. Seetõttu tuvastab kohus, et nõude aluseks olevad tööd on hageja poolt tehtud. Pooled vaidlevad selle üle, kas tasu suuruses on kokku lepitud. Sõlmitud töövõtulepingust lepingu hinda ei nähtu, selles on pooled ühel meelel. Töövõtulepingu p.
44. 1 järgi kohustub kostja tasuma hagejale kokkulepitud ehitustööde eest vastavalt hageja poolt esitatud kalkulatsioonile. Vastavalt punktile
46. 2 tasub kostja hageja poolt esitatud arvete alusel, kooskõlastades eelnevalt iga arve vastavuse kalkulatsioonile. Kostja väidab, et kalkulatsioone ei ole temaga kooskõlastatud ning seetõttu kuuluks tasumisele VÕS § 637 lg. 1 alusel tavaline või mõistlik tasu. Hageja leiab, et tööde hinnas on kokku lepitud. Vastavalt VÕS § 29 lõikele 5 tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Õige on kostja väide, et lepingu sõlmimisel ei olnud ehitustööde lõppmaksumus teada. Selle väitega nõustub ka hageja. Seetõttu ei leppinudki pooled lepingu hinnas kokku, vaid jätsid selle kalkulatsioonide teel jooksvalt kooskõlastada. See on mõistlik praktika, kuna suuremahuliste ehitustööde puhul ei ole alati võimalik täpselt kindlaks määrata lepingu tegelikku hinda. Hageja on esitanud tõendid, mille kohaselt hageja seaduslik esindaja saatis kostjale e-kirjaga pakkumise ja kalkulatsiooni. Kostja on palunud hagejal kalkulatsioone täpsustada. See kirjavahetus kestis poolte vahel
47. juulini
48. a. Ülejäänud tõenditest nähtub aga, et kostja on hinna osas hiljem selguse saanud.
49. juulil
50. a. on hageja kostjale kalkulatsioonid uuesti saatnud. Samas on kostja ise hagejale kalkulatsioonid saatnud juba
51. juunil
52. a. Kostja esindaja saatis
53. juulil
54. a. eksperdile kalkulatsioonid. Kostja väitel ei ole ta neid kalkulatsioone heaks kiitnud. Kohus nõustub, et nimetatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, milliseid kalkulatsioone ja milliste tööde osas on kostja heaks kiitnud, kuid tööde maksumuse heakskiitmine (kokkulepe) on tuvastatav teiste tõenditega. Kostja on tööde hinna heaks kiitnud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktides ning hiljem võlga tunnistades. Tööde üleandmis-vastuvõtmise aktides on märgitud nii tehtud tööd, töö hind, tööde tegemise valmidus ning tehtud töö eest tasumisele kuuluv summa. Kostja on need tööd selliselt ka vastu võtnud. Kostja leiab, et ta võttis vastu vaid tööd, kuid ei aktsepteerinud maksumust. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda. Pooltevahelises lepingus ei ole kirjas, millisel kujul peavad kalkulatsioonid olema esitatud. Kalkulatsioonid, s. o. tööde tegemise hind, võisid olla ka tööde üleandmis-vastuvõtmise aktides. Samuti ei ole lepingus kirjas, et tööde üleandmisaktiga võetakse üle ainult tööd ja mitte midagi muud. Kui üks isik 4 kirjutab alla sellisele aktile, mis ei kirjelda ainuüksi tehtud töid, vaid ka üheselt mõistetavalt maksumuse, tuleb VÕS § 7 alusel lugeda mõistlikuks tõlgendamiseks, et see isik on aktsepteerinud ka tööde maksumuse. Kui kostja ei soovinud hindu aktsepteerida, tulnuks hinnad aktidest välja jätta või hindade aktsepteerimata jätmist sõnaselgelt märkida. Hinnangu andmisel tuleb lähtuda poolte käitumisest lepingu täitmisel ja seega tõlgendusest, mille pooled ise on lepingule andnud. Nimelt on kostja varem selliselt tehtud töid, nende maksumust ning hageja arveid aktsepteerinud ning tasunud ligi 9 miljonit krooni. Seega on kostja tööde hinna heaks kiitnud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktides. Tööde maksumuse aktsepteerimine nähtub ka
55. augusti
56. a. koosoleku protokollist, milles on märgitud, et kostja ei eita võlgnevust hageja ees summas 5.066.642 krooni. Protokollis arutatakse võla tasumise graafikut ja võimalikke tagatisi. Kostja tasus hagejale
57. augustil
58. a. ka 70.000 krooni.
59. augustil
60. a. kinnitavad Anu ja Aet Kull, et tunnistavad võlga ning on nõus seadma hageja kasuks hüpoteegi. Nendest tõenditest nähtub, et kostjale oli teada tööde hind ja sellega seotud võlgnevuse suurus. Võlgnevuse tunnistamist tõendavad ka kostja
61. mai
62. a. garantiikiri,
63. augusti
64. a. e-kiri, samuti on kostja arvestanud hageja arvete alusel sisendkäibemaksu maha. Nimetatud maksuarvestus tähendab arve aktsepteerimist. Raamatupidamise põhimõte on raamatupidamisinformatsiooni kajastamise objektiivsus ja õigsus vastavalt raamatupidamise seaduse §-le
65. Kostjate esindajad Anu Kull ja Aet Kull on
66. augustil
67. a. allkirjastanud kokkuleppe, mille kohaselt kostja kinnitab, et on nõus sõlmima töövõtukohustustest tekkinud võla hageja ees 4.929.522, 20 krooni. Sellest kokkuleppest nähtub, et kostja tunnistab võlga hageja ees nimetatud suuruses. See kokkulepe on võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses ning ainuüksi sellest tõendist piisaks, et nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seega on pooled lepingu hinnas kokku leppinud ning kuna puudub vaidlus tehtud tööde osas, ei ole asjasse puutuvad tõendid ehituse kalkulatsioonide ja tehtud tööde kontrollimise kohta, samuti ehitise turuväärtuse kohta. Tehtud tööde osas esitas hageja arved, mille kostja pidi tasuma arves märgitud tähtpäevaks. Kostja ei ole vaidlustanud, et nende arvete alusel moodustub võlgnevus summas 4.920.522 krooni. Lepingu punktis
69. 1 nägid pooled ette viivise 0, 1% tasumata summalt päevas. Hageja nõuab kostjalt viivist seisuga
70. oktoober
71. a. summas 459.920, 53 krooni. Kostja ei ole hageja viivisearvestust vaidlustanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel võib viivis välja mõista ka protsendina võlgnevusest hagi esitamise hetke seisuga. Hagi esitati
72. novembril
73. a. Hageja kasuks tuleb välja mõista võlgnevus 4.920.522 krooni ja viivis 459.920, 53 krooni, seega kokku 5.380.442, 53 krooni, samuti alates
74. novembrist
75. a. kuni põhinõude 4.920.522, 20 krooni tasumiseni viivis 0, 1% põhinõudelt päevas. Apellatsioonkaebus OÜ Mistra Met palub maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasja tagasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Maakohus on jätnud kostja poolt esitatud õiguslikud väited, asjaolud ja tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Maakohus on küll õigesti tuvastanud poolte vahelise töövõtusuhte ning asjaolu, et kostja on tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidega hageja poolt tehtud tööd vastu võtnud, kuid seejuures ebaõigesti leidnud, et tööde üleandmisevastuvõtmise aktides hageja poolt ühepoolselt märgitud hinnad on kostjale siduvad. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust lepingu hinda ei nähtu. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et pooled on sellele vaatamata ehitustööde hinnas kokku leppinud. Kohus oleks pidanud kohaldama lepinguhinna määramisel VÕS § 637 lõiget 1 ehk tuvastama kokkulepitud 5 ehitustööde tavalise või mõistliku tasu. Kohus on andnud ebaõige hinnangu VÕS §-st 638 tulenevale tellija kohustusele töö vastu võtta. Pooled on märkinud, et töövõtja kalkulatsioon on töövõtulepingu lisaks nr. 2, kuid tegelikult sellist lisa kostjale ei esitatud. Pooled pidid ehitustööde maksumuse kalkulatsioonide teel kooskõlastama, kuid toimikus puudub kostja vastav tahteavaldus, millele tuginedes võiks lugeda vaidlusaluste tööde maksumuse kalkulatsioonid kooskõlastatuks. Hageja on ise kinnitanud, et ta ei ole esitanud kunagi kostjale ehitustööde lõppmaksumust. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja palus alates veebruarist
76. a. korduvalt hageja koostatud kalkulatsioone täpsustada, kusjuures selline kirjavahetus kestab ka pärast lepingutähtaja lõppemist. Olukorras, kus hageja esitas kostja e-posti aadressil korduvalt erineva sisuga kalkulatsioone ning pooled ei kooskõlastanud ehitustööde hinda lepingutähtaja lõpuks, ei saa lugeda hinnakokkulepet saavutatuks. Hageja esitatud tõendite (kalkulatsioonide, tabelite, kirjavahetuse) pinnalt ei ole võimalik tuvastada, milliseid kalkulatsioone ja milliste tööde osas on kostja heaks kiitnud. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kuna töövõtulepingus ei ole kirjas, millisel kujul kalkulatsioonid peavad olema esitatud, võisid kalkulatsioonid, s. o. tööde tegemise hind, olla ka tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis. Kohus on ebaõigesti lugenud tööde üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastamisega kostja nõustunuks ka aktis hageja poolt märgitud, kuid kostjaga kooskõlastamata tööde hinnaga põhjendusel, et töövõtulepingus ei ole kirjas, et tööde üleandmisaktiga võetakse üle ainuüksi tehtud tööd ja mitte midagi muud. Kostja lähtus eeldusest, et tööde üleandmise-vastuvõtmise akt tõendab üksnes tööde üleandmist ja vastuvõtmist. VÕS § 638 kohaselt on tööde vastuvõtmine tellija üheks kõige olulisemaks kohustuseks töövõtulepingu täitmisel ning tellija ei tohi põhjendamatult keelduda tööde vastuvõtmisest. Riigikohus on leidnud, et õigust jätta töö vastu võtmata võib tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. Seega ei olnud kostjal õigust jätta tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud ja teostatud tööd vastu võtmata. Kuna tööde üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamise kohustus lasus vastavalt lepingule ja ehitusseaduse (EhS) § 48 lõikele 2 hagejal, puudus kostjal alus jätta tööde üleandmise akt allkirjastamata või see vaidlustada põhjusel, et aktis sisaldusid hageja poolt sinna lisatud andmed, mis ei puudutanud tööde üleandmise ja vastuvõtmise kohustust (väidetav tööde hind). Seetõttu, et töövõtulepinguga ei olnud kokku lepitud, et tööde hind määratakse lõplikult tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis, ei saa aktides hageja poolt märgitud hindu lugeda aktidele allakirjutamisega kostja poolt kooskõlastatuks. Kooskõlas VÕS § 634 lõikega 4 tuleb tööde üleandmise-vastuvõtmise akti alusel tööde vastuvõtmisega kaasnevate kohustuste hindamisel eelkõige lähtuda lepingus kokkulepitust, käesoleval juhul eelkõige tööde hinna määramise ning tööde eest tasumise kohustuse osas. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akt omab oma olemuselt ja eesmärgilt tähendust üksnes VÕS §-des 636 ja 638 sisalduvate kohustuste täitmise seisukohalt, mistõttu ei saa tööde üleandmise-vastuvõtmise aktile anda lepingus sätestamata õigusi ja kohustusi tekitavat või töövõtulepingu tingimusi muutvat tähendust, välja arvatud, kui lepinguga on kokku lepitud teisiti. Töövõtulepingu järgi pidid pooled tööde hinnas kokku leppima kalkulatsioonide kooskõlastamise kaudu, mida tehtud ei ole. Lähtudes eeltoodust, on väär maakohtu põhjendus, mille järgi tuleb lugeda tööde hind kooskõlastatuks tööde üleandmisevastuvõtmise aktide allkirjastamisega. Kohus on jätnud hinnakokkuleppe puudumise tõttu ebaõigesti tuvastamata tööde tavalise või mõistliku hinna. Õige ei ole kohtu seisukoht, nagu oleks tööde üleandmisevastuvõtmise aktidega töö maksumuse aktsepteerimine muutunud poolte praktikaks. Varasemate tööde maksumuste puhul oli kostja ehitustööde hinnad hagejaga kooskõlastanud suuliselt ning nende osas puudus pooltel vaidlus, kostja aktsepteeris varasemaid ehitustööde 6 hindu ka arvete tasumise kaudu. Ehitustööde edenedes, lepingutähtaja saabumist arvestades ning hageja poolt ebamõistlikult suurte hindade esitamine tõi kaasa ka eriarvamused ehitustööde hindade osas. Vaatamata kostja järelepärimistele, ei andnud hageja selgeid vastuseid hindade kujunemise kohta, mistõttu keeldusid ka pangad ehitust täiendavalt finantseerimast. Kostja tõi maakohtu menetluses näitlikult välja ka hageja poolt nõutud ebamõistlikud hinnad, näit. akende paigalduse eest, kus hageja nõutud summa ületas 4, 4-kordselt hageja alltöövõtjale makstud tasusid. Taolist kasumimarginaali ei saa pidada ehitusvaldkonnas mõistlikuks. Kostja ei ole vaikimisi aktsepteerinud hageja poolt esitatud arveid ega tööde üleandmise-vastuvõtmise aktides kajastatud hindu, kuna VÕS § 20 lõikele 2 vastavad eeldused pooltevahelistes suhetes ei olnud täidetud. Et pooled ei ole lepingus ega ka hiljem saavutanud kokkulepet vaidlusaluste tööde maksumuses, oleks maakohus pidanud tööde hinna määramisel lähtuma VÕS § 28 ja § 637 lg. 1 regulatsioonist. Kostja ei ole ühegi dokumendiga kinnitanud võla olemasolu hageja nõutud suuruses ning seega ei ole ta hageja ees võlga tunnistanud. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse regulatsiooni.
77. augusti
78. a. kostja juhatuse liikme allkirjaga dokument pealkirjaga ,,kokkulepe“ ei ole käsitletav võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Võlatunnistuseks saab lugeda üksnes dokumenti, mis on piisavalt selge sisuga, s. o. sellest peab ilmnema võlgniku üheselt mõistetav tingimusteta tahteavaldus teatud võlakohustuse tunnistamise kohta. Nimetatud kokkuleppest tuleneb üksnes kostja valmisolek sõlmida teostatud töö eest tasumiseks teatud tingimustel kokkulepe, mille osaks on kokkuleppe teise lõike järgi ehituse lõpetamine ja ka maksegraafiku koostamine. Pärast eeltoodud kokkuleppe saavutamist oleks kostja pakkunud võimalust seada hageja kasuks kinnistule ka hüpoteek. Kokkuleppe esimesest lausest, mille sõnastus on tegelikult arusaamatu, ei tulene mitte kuidagi kostja kinnitust tasuda hagejale 4.920.522, 20 krooni. Riigikohus on leidnud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Kokkulepe on käsitletav parimal juhul töövõtulepingu muutmise ettepaneku tegemisena, ajendatuna soovist leida erimeelsustele mõistlik lahendus. Pooled soovisid saavutada kokkulepet lepinguliste suhete ümberkorraldamiseks, mis oleks vastanud mõlema poole huvidele, kuna kostjal olid tekkinud hageja vastu nõuded, tulenevalt ehitustööde teostamise tähtaja ületamisest. Asjaolust, et kostja tegi ettepaneku võimalikuks kompromisslahenduseks, ei järeldu, et kostja andis VÕS § 30 lõikele 1 vastava võlatunnistuse, vaid kostja soovis üksnes kujundada oma seisukoha talle esitatud rahaliste nõude kohta.
79. augusti
80. a. koosoleku protokolli osa, mis sätestab väidetava võla olemasolu, ei ole kostja alla kirjutanud. Kostja allkirjastas üksnes protokolli teise lehekülje, s. o. kostja poolt märgitud (teise käekirjaga) sõnastuses ettepaneku osa, millest ei tulene samuti kostja nõustumust mingisuguse konkreetse summa tasumiseks või ehitusmaksumuse aktsepteerimiseks. Samuti ei tulene ehitusmaksumuse aktsepteerimine e-kirjast, kus kinnitatakse vaid 70.000 krooni tasumist, milles puudus vaidlus, ega ka kirjavahetusest, kus pole märgitud mitte ühtegi numbrilist summat. Garantiikirjaga kohustub kostja tasuma ehitusel seni, s. o. kuni
81. maini
82. a. kasutatud materjalide eest. Hageja ei nõua raha enne
83. maid
84. a. teostatud tööde eest. Seega ei ole nimetatud tõend üldse asjakohane. Kostja poolt hageja arvete alusel maksudeklaratsioonide koostamine ning seadusele vastavalt raamatupidamise korraldamise kohustuse täitmine ei ole selliseks asjaoluks, mille alusel saaks lugeda tõendatuks arvete aktsepteerimise. Kostjal puudus igasugune põhjus kahelda selles, kas hageja ise on enda poolt väljastatud arvetelt käibemaksu deklareerinud, seega ei olnud kostjal põhjust ega õiguslikku alust n. ö. varjata maksuameti ees hageja poolt esitatud arveid ning jätta arvetelt sisendkäibemaks kajastamata. Olukorras, kus hiljem selgub, et teisel tehingu poolel oli õigus arveid esitada väiksemas summas, kui tegelikult esitati, 7 tehakse käibemaksu ümberarvestus ning kostja peab talle ebaõigesti esitatud arvete alusel tagastatud käibemaksu ise tagastama. Seega tuleb uues olukorras, kui on selgunud, et esitatud arvet ei olnud põhjendatud arvel märgitud suuruses esitada, teha kummalgi poolel vastavad parandused maksudeklaratsioonides ning põhjendamatu on maakohtu seisukoht viitega raamatupidamisseaduse §-le 4, mille järgi tõendab kostja teostatud maksuarvestus hageja arvete aktsepteerimist. Kuna maakohus on jõudnud järeldusele, et pooled on saavutanud siduva kokkuleppe vaidlusaluste ehitustööde hinnas, ei ole maakohus andnud üldse hinnangut tõenditele, mis puudutasid teostatud ehitustööde tavalist või mõistlikku hinda. Samuti on maakohus jätnud hinnangu andmata kostja vastuväidetele, mis puudutasid tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide tõenduslikku tähendust, samuti nendele, mis puudutasid VÕS § 101 lg. 3 kohaldamist, mille kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja palus nimetatud sätet kohaldada ka viivise nõude osas, s. h. arvestada, et 436.832 krooni suuruses summas (aknad tootmises, metalltrepp, parapetid, vihmavesi, välistrassid, põrandaalune) on kostjale arve nr. 7021 esitatud alles
85. juunil
86. a. Kohtuotsuse motiveerivas osas ei ole praktiliselt üldse käsitletud kostja faktilisi vastuväiteid ning sisulised põhjendused puuduvad, kohus on üksnes piirdunud tõdemusega, et esitatud tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust, ning on jätnud neile hinnangu andmata. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 p. 21 alusel jätta muutmata, täpsustades kohtuotsuse põhjendust. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt Anu Kulli ja Aet Kulli poolt allkirjastatud
87. augusti
88. a. dokumendile (kd. I, tl. 83) antud hinnanguga, mille kohaselt tegemist on VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistusega. Nii on dokument pealkirjastatud kui kokkulepe ning selles on märgitud järgmist: „OÜ Mistra Met kinnitab, et on nõus sõlmima töövõtukohustustest tekkinud võla OÜ Rimmi Ehitus ees summas 4 929
89. 20 EEK. Ehituse lõpetamise tingimused ja maksegraafik lepitakse kokku järgmise nädala jooksul. Seejärel seatakse koheselt nimetatud summa ulatuses OÜ Rimmi ehitus kasuks hüpoteek kinnistule Sinikivi tee 12.“ VÕS § 30 kohase võlatunnistusega luuakse abstraktne kohustus, mille kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva kohustuse kehtivusest. Viidatud dokumendis märgitu ei anna alust järeldusele, nagu oleks sellele alla kirjutanud isikute tahe olnud luua taoline abstraktne kohustus. Seega ei ole põhjendatud ka maakohtu järeldus, nagu piisaks osundatud dokumendist hagi rahuldamiseks. Siiski ei muuda see ebaõige järeldus maakohtu otsust ebaõigeks, sest maakohus on põhjendanud hagi rahuldamist ka teiste tõendite alusel. Vaidlusalust dokumenti tuleb hinnata kui üht tõendit võla olemasolu kohta, millest kogumis teiste, maakohtu otsuses analüüsitud tõenditega nähtub, et tööde üleandmise – vastuvõtmise aktidele alla kirjutades aktsepteeris kostja mitte üksnes tehtud tööde mahtusid, vaid ka nendes märgitud tööde hindu ja maksumusi ning seda, et kostja ei ole oma kohustusi hageja ees täitnud. Ülejäänud osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse motiividega ega pea TsMS § 654 lg. 6 mõttest lähtudes vajalikuks neid üle korrata. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. 8 Kostja apellatsioonkaebuse põhiliseks väiteks on, et tööde üleandmise–vastuvõtmise aktidele allakirjutamist ei saa kõrvuti tööde vastuvõtmisega pidada ühtlasi tööde hindade ja maksumuste kooskõlastamiseks, sest kostjal oli kohustus tööd vastu võtta ning hagejal oli kohustus esitada kostjale kalkulatsioonid. Kolleegium leiab, et kostja on põhjendamatult tuletanud tellija kohustusest töö vastu võtta, nagu tähendaks see kohustust töövõtja poolt esitatud vastuvõtudokumendid märkusteta alla kirjutada ning nagu ei võiks pooled tööde üleandmise–vastuvõtmise käigus teha ka teisi pooltevahelises suhtes olulisi tahteavaldusi, kajastades need sealhulgas tööde vastuvõtmise kohta koostatavas dokumendis. Apellatsioonikohtu istungil selgitas kostja, et talle esitatud aktid ei ole käsitletavad kalkulatsioonidena, sest viimased pidid sisaldama tööde detailset loetelu koos hindadega. Taolist loetelu koos hindadega aktid aga sisaldavadki (kd. I, tl. 92 – 101) ja kostja pool ei andnud apellatsioonikohtu istungil mõistetavat vastust küsimusele, mis takistas kostjat talle hageja poolt aktide esitamisel tööde hindu ja maksumusi vaidlustamast, kui ta nendega ei nõustunud. Kõikides aktides on viimasel real märgitud akti alusel tasumisele kuuluv summa ning kostja seaduslik esindaja on aktidele märkusteta alla kirjutanud. Maakohus viitas otsuses õigesti sellele, et pooltevahelisest töövõtulepingust ei nähtu, millises vormis tuli kalkulatsioonid kostjale esitada, seega võisid need lepingust tulenevalt sisalduda ka tööde üleandmise – vastuvõtmise aktides. Õige on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et lähtuda tuleb lepingus kokkulepitust, sellest aga maakohus lähtuski. Töövõtulepingus ei ole pooled kokku leppinud kalkulatsioonide esitamise korda. Samas leppisid pooled selle lepingu punktides
90. 2 ja
91. 3 kokku, et tellija poolt aktsepteeritud aktide alusel koostatud arved tuleb tellijal tasuda nelja kalendripäeva jooksul arve esitamisest ning juhul, kui tellija esitab pretensiooni osale akteeritud töödest, tuleb töövõtjal esitada ja tellijal tasuda arve aktsepteeritud summa ulatuses. Sellestki nähtub, et poolte kokkuleppe kohaselt pidid tööde maksumused sisalduma aktides, sest muidu ei oleks võimalik koostada nende alusel arveid, nagu lepingu punktis
92. 2 ette nähti. Seega nähtub töövõtulepingust, et selles lepiti kokku kostja poolt aktsepteeritud aktides märgitud maksumuste siduvuses kostjale olenemata sellest, kas talle varem kalkulatsioonid esitati või mitte. Et pooled lepingus kokkulepitut just nii mõistsid, nähtub ka nende käitumisest lepingu sõlmimise järel, mil hageja esitas kostjale arveid, mis olid kooskõlas kostja poolt aktsepteeritud tööde üleandmise–vastuvõtmise aktidega, ning kostja need tasus. Oma otsuses osundas maakohus õigustatult ka poolte taolisele käitumisele. Et kostja aktides märgitut aktsepteeris, tehes akte alla kirjutades sellekohase tahtevalduse, tekkis hagejal lepingu punktide
93. 2 ja
94. 3 alusel õigus nõuda aktide alusel koostatud arvete tasumist. Et pooled olid tööde tegemise järgselt nende maksumuses kokku leppinud, puudus kohtul vajadus tuvastada tööde tavalist või mõistlikku hinda. Apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud ka maakohtu poolt mõnedele tõenditele antud hinnangu. Et eespooltoodud põhjendusel tekkis kostjal kohustus tasuda tema poolt aktsepteeritud aktide alusel, ei olegi tõenditel, mille hindamise kostja on vaidlustanud, asja lahendamiseks põhimõttelist tähtsust, siiski ei nõustu kolleegium neile kostja poolt antud hinnanguga. Poolte osalusel peetud
95. augusti
96. a. koosoleku protokolli (kd. I, tl. 80) ei ole maakohus käsitlenud kui kostja võlatunnistust, nagu kostja on seda mõistnud, vaid kui tõendit kostjal võla olemasolu kohta. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas kostja pool, et taoline koosolek leidis aset ning et protokolli ei ole võltsitud. Protokolli esimesel leheküljel märgitud kostja ettepanek, mille kohaselt ta tasub võlast otsekohe 400.000 krooni, kajastub ka kostja kaks päeva varasemas e-kirjas hageja esindajale (kd. I, tl. 183). Need tõendid on omavahel kooskõlas ja puudub alus käsitleda protokolli esimesel lehel märgitut üksnes kui hageja seisukohta hetkeolukorrast, nagu kostja apellatsioonikohtu istungil leidis. Protokollist nähtub, et kostja ei ole võlga hageja ees eitanud ning on otsinud võimalusi selle tasumiseks: sama järeldub ka protokolli lõpus olevast kostja esindaja poolt allkirjastatud märkusest. 9 Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega ka selle kohta, nagu ei nähtuks kostja
97. augusti
98. a. e-kirjast (kd. I, tl. 82) midagi muud, kui vaidlustamata 70.000 krooni tasumine. Nii nähtub sellest kirjast muuhulgas kostja esindaja kinnitus, et kostja oli lubanud hagejale 70.000 kroonist suurema summa tasumist, kuid selleks ei ole kostjal raha, ning et see ei muuda poolte poolt saavutatud kokkuleppeid. Seegi seondub
99. augusti
100. a. koosoleku ja sellel kostja poolt räägituga. Osundatud tõenditega kooskõlas on ka kostja poolt hagejale antud
101. augusti
102. a. dokument (kd. I, tl. 83), milles märgitud võlasumma erineb vahepeal tasutud 70.000 krooni arvestades
103. augusti
104. a. koosolekul kostja poolt võlana nimetatud summast ebaoluliselt ja millest samuti võib järeldada, et pooltel ei olnud vaidlusi kostja poolt üleandmise-vastuvõtmise aktides aktsepteeritud tööde maksumuste üle. Ka kostja poolt hageja esitatud arvete alusel oma käibemaksuarvestuse tegemine viitab koosmõjus teiste tõenditega asjaolule, et kostja nende arvete alusandmeid ei vaidlustanud, vastupidine oleks eeldanud nende andmete selgitamist. Kolleegium leiab, et maakohus on tõendite kogumile andnud õige hinnangu ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle alusel tehtud järeldusi muuta. Arvestada ei saa ka apellatsioonkaebuse viivist puudutava väitega, mille kohaselt arve nr. 7021 summas 436.832 krooni esitati talle alles
105. juunil
106. a. Kaebuses ei ole kostja selgitanud, millel tema sellekohane väide põhineb ning milline järeldus tuleks sellest väite õigsuse korral nõude osas teha. Seda ei ole kostja selgitanud ka maakohtu menetluses. Hageja esitas koos hagiga viivisearvestuse (kd. I, tl. 84), kus märkis muuhulgas, et arve nr. 7021 on esitatud kostjale
107. mail
108. a. summas 1.399.281, 75 krooni, tasumise tähtaeg oli
109. juuni
110. a. ning kostja on sellest arvest
111. juunil
112. a. tasunud 1.000.000 krooni. Tasumata summaks oli arvestuse kohaselt 399.281, 75 krooni, mille tasumisega seisuga
113. oktoober
114. a. oli viivitatud 144 päeva. Hageja esitas ka arve nr. 7021 (kd. I, tl. 102). Osundatud arve osas ei esitanud kostja mingeid vastuväiteid kuni
115. augustini
116. a. Sel päeval esitatud kirjalikus seisukohas märkis kostja üksnes, et
117. juuni
118. a. istungil esitatud tõendi alusel on selgunud, et 436.832 krooni suuruses summas on kostjale arve esitatud alles
119. juunil
120. a. ning seega puudub alus arvestada viivist varasema perioodi eest (kd. II, tl. 77). Rohkemat kostja ka siis ei selgitanud ja selgusetu on, millist tõendit kostja silmas pidas ning millel kostja seisukoht põhines. Seejuures oli kostja
121. mai
122. a. kuupäeva kandvas menetlusdokumendis käsitlenud arvega nr. 7021 seonduvat ega olnud märkinud, et arvet ei olegi talle esitatud (kd. II, tl. 62). Hageja jäi
123. oktoobri
124. a. menetlusdokumendis varem esitatud andmete juurde, kinnitades arve nr. 7021 esitamist kostjale
125. mail
126. a. (kd. II, tl. 132). Seisuga
127. november
128. a. esitatud viivisearvestuses märkis kostja endiselt, et vaidlusaluse arve tasus kostja osaliselt
129. juunil
130. a. (kd. II, tl. 166). Et kostja ei olnud vaidlustanud hageja poolt esiletoodud asjaolu, et kostja tasus vaidlusaluse arve osaliselt
131. juunil
132. a., ja selle asjaolu vaidlustamise tahe ei ilmne ka kostja muudest avaldustest, siis tuleb kooskõlas TsMS § 231 lõikega 4 märgitud asjaolu omaksvõttu eeldada. Et arve osalise tasumise eelduseks on selle arve kättesaamine, siis leiab kolleegium, et kostja väide arve esitamisest alles
133. juunil
134. a. ei ole põhjendatud. Muus osas ei ole otsust viivisearvestust puudutavas osas vaidlustatud. Vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik