← Eesti

2-04-1467/31

Obsah (8)§ 218§ 187§ 442§ 657§ 656§ 468§ 231§ 688

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-1467 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Ulvi Loonurm ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 21.0

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. 1

(5)Asjaolud ja menetluse käik
  1. Poolte abielust on sündinud XX.XX.XXXX poeg K. J. K.. Laps elab hageja juures, kusjuures kostja poja ülalpidamise kohustust ei täida. Poja ülalpidamiseks kulub kuus 10 380 krooni. Lisaks poolte ühisele pojale elab hageja juures hageja eelnevast kooselust XX.XX.XXXX sündinud tütar K., kelle kostja 11.10.1990 lapsendas ning kelle suhtes ta ülalpidamiskohustust täidab. Hageja palus mõista kostjalt tagasiulatuvalt aasta enne hagi esitamist elatise poja ülalpidamiseks 6000 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni.
  2. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et lapse vajaduste suuruse hindamisel tuleks lähtuda Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud ja 2004 valminud uuringust, mille järgi 6aastase lapse ülalpidamiskulud on 1875 krooni kuus. Tarbijahinnaindeksi muutumist arvestades on lapse kulutuste põhjendatud suurus seega 2126 krooni. Kostja hinnangul on mõlemal poolel olemas varalised võimalused pojale mõistlikus suuruses ülalpidamist anda. Elatusraha väljamõistmine aasta enne hagi esitamist ei ole võimalik, kuna perekonnaseaduse (PKS) § 70 lg 2 ei oma tagasiulatuvat jõudu. Alternatiivse vastuväitena esitas kostja aegumise vastuväite.
  3. Menetluse käigus esitas kostja hagi vanema kande vaidlustamiseks ning asus seisukohale, et enne lõpplahendit ei ole võimalik elatist välja mõista. Esimese astme kohtu otsus
  4. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja A. K.lt K. K. kasuks K. J. K. ülalpidamiseks 3000 krooni kuus alates 28.10.2004 kuni K. J. K. täisealiseks saamiseni või kostja poolt vaidlustatud vanemakande kehtetuks tunnistamiseni. Maakohus asus seisukohale, et elatishagi tuleb vaatamata vanemakande vaidlustamisele läbi vaadata ning kohtuotsusega lahendada.
  5. Nähtuvalt poolte abielutunnistusest, K. J. K. sünnitunnistusest ning kostja esialgsest vastulausest, sündis laps ajal, kui poolte abielusuhted veel toimisid. Seega oli vanemakande tegemine kostjale teada, tahtepärane ning sellest johtuvad kohustused arusaadavad. Kostja on kohtu hinnangul seaduslikus korras lapse isana sünniakti kantud.
  6. Kohus jagas kostja seisukohta, mille järgi mõlema poole varaline olukord võimaldab lapsele mõistlikus suuruses ülalpidamist anda. Seega põhineb kostja varalise seisundi hinnang omaksvõtul. Hageja andmetel on tema netopalk käesoleval ajal 12 500 krooni, mis järeldub ka hageja pangakonto väljavõttest. Lisaks eeltoodule on pooltel märkimisväärses ulatuses ühisvara (kinnistud jms), mille jagamiseks on algatatud hagimenetlus.
  7. Hagis näidatud lapse väidetavad kulutused on optimeeritavad. Lapse vajaduste suurus on oma põhiolemuselt hinnanguline ning tulevikku suunatud kategooria, sõltudes muuhulgas sellest, mida vanemad on suutelised oma lastele lubama. Kasvueas laps vajab tervislikku ja kvaliteetset toitu, eakohaseid riideid ning teda arendavat tegevust. Kohtuistungil uuritud dokumentaalsete tõendite kohaselt on lapse raviga seotud kulud kokku 43 320,80 krooni, sh ravikulud Hollandis 35 740 krooni ja Soomes 6950 krooni. Lapse raviga seotud kulude keskmine suurus ühes kuus on 1140,20 krooni. Kulutuste struktuuri jälgides on ilmne, et need seostuvad valdavalt välismaal osutatud raviteenusega, kusjuures sellele eelnenud aastatel on kulutused olnud võrdlemisi tagasihoidlikud. Lapse kulutustega seotud dokumentaalsetest tõenditest järeldub, et ema on lapse eest parimal viisil hoolitsenud.
  8. PKS § 70 lg 2 jõustus 01.06.2005 ning viidatud säte ei oma tagasiulatuvat jõudu. Hagi esitati kohtule 28.10.2004, mistõttu PKS § 70 lg 2 ei ole kohaldatav. Aegumise osas jagab kohus hageja seisukohti problemaatikat pikemalt analüüsimata, sest vastuväide oli alternatiivne.
  9. Arvestades eeltoodut kogumis, jõudis kohus järelduseni, et kostjalt tuleb mõistliku suurusega elatusraha, so 3000 krooni kuus poja ülalpidamiseks hageja kasuks alates 2
(5)hagi esitamisest 28.10.2004 kuni lapse täisealiseks saamiseni või vaidlusaluse vanemakande kehtetuks tunnistamiseni välja mõista. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et väljamakstud elatusraha ei ole tagasitäidetav. Johtuvalt hageja varalisest seisust ning vanemakande vaidlustamisest on kohtuotsuse viivitamatu täitmine põhjendamatu. 10. Kohtukulude määramisel lähtus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 3 järgi kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 60 lg-st 1 ja § 48 lg 1 p-st 3 ning mõistis riigilõivu 2250 krooni kostjalt välja elatusraha ühe aasta maksete kogusummalt riigituludesse, kuna hageja oli riigilõivu maksmisest vabastatud. Ülejäänud osas jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda, kuna nõue kuulus pooles osas rahuldamisele. K. K. apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab nii väljamõistetud elatise suuruse kui ka selle arvestamise ja väljamõistmise ajaperioodi, ning palub saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub hageja teha tühistatud osas uus otsus ja rahuldada K. K. hagiavaldus täielikult ning mõista A. K.lt K. K. kasuks välja esimese astme kohtukulud vastavalt maakohtule esitatud kohtukulude nimekirjale ja tunnistada uue otsusega maakohtu otsus K. K.le hädavajalikus ulatuses viivitamata täidetavaks.
  2. Maakohtu otsus põhineb õigusnormide rikkumisel. Jääb selgusetuks, kuidas seondub 3000 krooni lapse vajaduste ja kostja varalise seisundiga. Kohus pole motiveerinud, milles avaldub 3000 krooni mõistlikkus, milliste kulude kandmiseks ja millises ulatuses sellest piisaks, et lapsele oleks nõutavalt tagatud kõik eluks vajalik.
  3. Väär on kohtu arusaam, mille kohaselt ei pidanud kohus analüüsima kostja varalise seisundiga seonduvaid dokumentaalseid tõendeid, sest kostja võttis menetluses omaks oma varalise seisundi piisavuse. PKS ei tunne sellist kategooriat, nagu varalise seisundi piisavus, mida võtta aluseks elatise kindlaksmääramisel.
  4. Hageja esitas maakohtule dokumentaalsete tõendite väljanõudmise taotluse. Hageja põhjendas, et ta soovis väljanõutavate dokumentidega tõendada eeskätt kostja varanduslikku seisundit, tema sissetulekuid ja nende suurust. Ka taotles hageja kostja vande all ülekuulamist ja tunnistaja E. P. ülekuulamist. Samuti ei saanud kohus, omamata neid tõendeid, tuvastada asja õigeks lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja teha neist õigeid järeldusi.
  5. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis elatise suuruse määramisel tähelepanuta hagis märgitu, mille kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel arvestada, et tulumaksuseaduse (TuMS) § 19 lg 1 järgi maksustatakse tulumaksuga elatis, mida füüsiline isik saab kohtuotsuse alusel vastavalt PKS §-le
  7. Kohus tõlgendas-kohaldas vääralt PKS § 70 lg
  8. Hageja tugines nõude suurendamise ajal kehtinud õigusnormile - PKS § 70 lg 2 näeb ette võimaluse mõista elatis välja tagasiulatuvalt.
  9. Põhjendatud ei ole kohtu otsustus mõista elatis välja kostja poolt vaidlustatud vanema kande kehtetuks tunnistamiseni. PKS ei võimalda tunnistada vanemakannet kehtetuks. Seega ei tugine maakohtu otsustus materiaalõigusel. Kohus ei põhjendanud, miks ei peaks kostja hakkama viivitamatult täitma endal lasuvat lapse ülalpidamiskohustust. A. K. apellatsioonkaebus
  10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja saata asi Harju Maakohtusse uueks arutamiseks. Kostja ei vaidlusta väljamõistetud elatise suurust ja maakohtu põhjendusi elatise suuruse määramisel, 3

(5)samuti hageja taotluste rahuldamata jätmist, kuid leiab eelkõige, et tsiviilasi ei olnud vaidlustatava otsuse tegemise ajal lahendamiseks valmis, mistõttu otsus tuleb tühistada tervikuna. 19. Maakohus on otsuse teinud olukorras, kus kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ei ole välja selgitatud. Lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise eelduseks on lapse põlvnemine kostjast. Antud asjaolu ei ole käesolevas tsiviilasjas siiani tuvastatud. Kuna PKS § 72 lg 2 välistab makstud elatise tagasinõudmise, on kostja jaoks õiglane lahendus see, kui otsus elatiseasjas tehakse pärast kostja jaoks olulise ja kohtumenetluses oleva põlvnemisasja jõustunud kohtuotsust. Kohus ei ole kostja taotlust menetluse peatamiseks lahendanud ja ei teinud seda ka vaidlustatavas otsuses. Sellega rikkus kohus

§ 442lg 5.

Vastused apellatsioonkaebustele

  1. Mõlemad pooled vaidlevad teise poole apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
  2. Kolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga ja juhindudes Riigikohtu seisukohtadest käesolevas asjas, leidis, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

  1. PKS § 61 lg 2 järgi määratakse lapse ülalpidamiseks vanemale väljamõistetav elatis kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Selleks on kõigepealt vaja kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused, ja seejärel määrata kindlaks kulutuste põhjendatud suurus nende vajaduste rahuldamiseks. Lõpuks peab kohus, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, otsustama, missuguses ulatuses on kostja kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus).
  2. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et maakohus ei ole põhjendanud, mille alusel ta leidis, et lapse vajadus on kuus 6000 krooni, ning ei arvestanud hageja väitega, et ta peab maksma elatusrahalt tulumaksu. Maakohus leidis üldsõnaliselt, et hagis väidetavad lapse kulutused on optimeeritavad ning et elatusraha mõistlikuks suuruseks on lapsele tehtavaid kulutusi arvestades 3000 krooni.
  3. Kohus jättis ebaõigesti elatise väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamata, lähtudes hageja varalisest seisundist.

§ 468

lg 3 järgi ei saa põhjendada hageja hea varalise seisundiga seda, et elatise väljamõistmise otsuse võib jätta viivitamata täidetavaks tunnistamata.

§ 468

lg 3 järgi tunnistab kohus elatise väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Kohtul on sellest sättest tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega

§ 468lg 3 mõttes.

Seega ei saa jätta elatise väljamõistmise otsust viivitamata täidetavaks tunnistamata ka viimati nimetatud põhjustel. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus otsustama, kui suures ulatuses ta tunnistab elatise väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks. 4

(5)
  1. Samuti on põhjendatud hageja väited selle kohta, et PKS § 44 lg 1 järgi tunnistab kohus vanema kande ebaõigeks, mitte kehtetuks ja seetõttu puudus seaduslik alus elatise väljamõistmiseks alternatiivselt kuni vanema kande kehtetuks tunnistamiseni.
  2. Kolleegium ei nõustu aga hageja seisukohaga, et kohus oleks igal juhul pidanud välja selgitama kostja varalise seisundi. Kostja võttis

§ 231

lg 2 järgi omaks asjaolu, et suudab last ülal pidada hageja väidetud vajalikus ulatuses. Seetõttu ei olnud maakohtul vaja koguda täiendavaid tõendeid kostja varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.

  1. Kostja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et puudub alus asja menetluse peatamiseks, kuni tehakse kohtulahend vanema kande vaidlustamise asjas. Vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise otsustamine ei sõltu vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise väljamõistmise asjas menetlust peatada. Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõpeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist.
  2. Kuna maakohus ei ole üldse tuvastanud lapse mõistlikke vajadusi ega määranud kindlaks kulutuste suurust nende vajaduste rahuldamiseks, samuti ei ole vastanud hageja väidetele ega andnud hinnangut suurele osale tõenditele, tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-ga 5 ja

§ 688

lg-tega 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. 29. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. G. Kivinurm M. Klaar U. Loonurm 5

(5)6
(5). 7
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.