KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2009. a., T

) § 147 lõikele 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147lg.

2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Alates 1. juulist 2002. a. kehtiva

§ 146lg.

1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Hageja hagiavaldus jõudis kohtusse

1. novembril
2. a. Seega oli hagiavalduse esitamise ajaks laenulepingujärgne nõue aegunud ja hageja nõue 70.000 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. 4 Kostja ja OÜ Infestus vahel
3. juulil
4. a. sõlmitud laenuleping, mille alusel OÜ Infestus andis kostjale laenu 600.000 krooni, oli tähtajatu ja hageja ütles selle
5. juuli
6. a. teatisega üles. Kuna lepingu punktis 3 leppisid pooled kokku, et kostja kohustub tasuma laenu temale makstavate dividendide arvelt, siis tekkis sellest kokkuleppest laenuandjal õigus nõuda laenu tagasimaksmist just nimetatud viisil 3 majandusaasta jooksul. Kuivõrd laenulepingu sõlmimisest hageja kolme majandusaasta jooksul dividende ei makstud ning laenulepingu pooled lepingu lisa ei sõlminud, siis oli hagejal õigus laenuleping üles öelda ja laenusumma tagastamist nõuda. Kuna kostja hagejale laenulepingujärgset summat tagastanud ei ole, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 600.000 krooni. Kostja vastuväiteid selle kohta, et hagejal oli kohustus dividende maksta, ei ole asjakohased. Dividendide maksmise kord nähakse ette põhikirjas või üldkoosoleku otsusega ning vaidlus seoses dividendidega tuleb lahendada osade omanike vahel. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti hageja kasuks välja 780.000 krooni. Kohtu otsus on õige osas, millega aegumise kohaldamise tõttu jäeti rahuldamata hagi 70.000 krooni väljamõistmiseks. Maakohtu otsus on hagi rahuldavas osas vastuoluline ja ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohus on rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. On oluline, et teated laenulepingute üleütlemise ja nõudeõiguse loovutamise kohta olid toodud samades avaldustes. Seega oleks kohus pidanud kindlaks tegema ka asjaolu, et enne kohtumenetluse algust puudus kostjal kui võlgnikul teave nõudeõiguste loovutamise kohta. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 kohaselt on võlausaldaja kohustatud teatama võlgnikule nõude loovutamisest, sest alles peale teate saamist nõude loovutamise kohta on loovutamine võlgniku suhtes toimunud. Hagejal ei olnud hagi esitamise hetkel kostja vastu hagi esitamise õigust, kuivõrd polnud möödunud VÕS § 398 lg. 1 nimetatud kahekuuline tähtaeg. Laenulepingute lõpetamise materiaalsed ja formaalsed eeldused ei olnud täidetud ning seega puudus apellandil enne kohtumenetluse algatamist võimalus kohtumenetlust vältida. Kohus oleks pidanud jaotama menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg. 4 alusel, kuivõrd kostja ei olnud enne kohtumenetlust teadlik ei nõudeõiguste loovutamisest ega ka asjaolust, et laenulepingud on erakorraliselt ja ennetähtaegselt üles öeldud. Kohus on jätnud otsuses hinnangu andmata kostja vastuväitele, et temal ei olnud võimalust tasuda
7. juuli
8. a. laenulepingus toodud 600.000 krooni laenulepingu punktis 3 sätestatud viisil, kuivõrd vähemusosanikuna ei saanud ta mõjutada hagejat maksma dividende, kuigi selline reaalne võimalus oli hagejal tegelikult olemas. Kohus on jätnud hindamata kostja sisulise vastuväite hagile, et 600.000 krooni laenu tagasimaksmise tähtaeg ei olnud saabunud, mistõttu VÕS § 100 tähenduses pole kostja oma kohustusi rikkunud, ning et hageja tegevus on olnud hagi esitamisel pahatahtlik. Kostja vastuväidetega arvestamata jätmine tähendab, et kohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Tegemist on keerulise õigusvaidlusega, mistõttu oleks kohus pidanud hagejal esindaja olemasolu korral tagama esindaja ka kostjale. Kostjal puuduvad õigusalased teadmised. Kohus oleks pidanud selgitama kostjale, et ka temal on õigus esindajale. Poolte võrdsuse tegelikuks tagamiseks oleks kohus pidanud selgitama kostjale lisaks tema õigust esitada oma subjektiivsete rikutud õiguste kaitseks menetluses vastuhagi. Kostja oleks pidanud esitama vastuhagi laenulepingute erakorralise üleütlemise tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kuivõrd tegelikkuses alused laenulepingute ülesütlemiseks puudusid. 5 Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad
9. novembri
10. a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis Vladimir Beljakovilt hageja kasuks välja 180.000 krooni.
11. aprilli
12. a. otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti V. Beljakovilt välja 180.000 krooni, ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu otsuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus põhjendamata osas, milles kohus leidis, et kostja on poolte
13. septembril
14. a. sõlmitud laenulepingul põhineva 130.000 krooni suuruse nõude ning
15. märtsil
16. a. kostja ja OÜ Cautor vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva 50.000 krooni suuruse nõude õigeks võtnud. Kostja vastus hagile on vastuoluline ja sellest ei nähtu kostja selget tahet hagi osaliselt õigeks võtta. Ringkonnakohus on jätnud õigesti hagi rahuldamata osas, milles hageja nõudis kostjalt
17. juulil
18. a. kostja ja OÜ Infestus vahel sõlmitud laenulepingu alusel kostjale laenatud 600.000 krooni tagastamist. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 180.000 krooni, ja saatis selles osas asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsusega on ringkonnakohtu
19. novembri
20. a. otsus jäetud muutmata ülejäänud osas. Seega on Riigikohtu otsusega jõustunud ringkonnakohtu otsus osas, millega hagi 600.000 krooni ulatuses ei rahuldatud, ja vaidlus kuulub läbivaatamisele üksnes 180.000 krooni ulatuses. Pooled ei vaidle selle üle, et
21. septembril
22. a. sõlmisid hageja ja kostja tähtajatu laenulepingu 130.000 krooni laenamiseks kostjale ning et laenusumma kandis hageja kostja arvele
23. septembril
24. a. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et
25. märtsil
26. a. sõlmisid OÜ Cautor ja kostja tähtajatu laenulepingu 50.000 krooni laenamiseks kostjale, et selle laenusumma kandis laenuandja kostja arvele osadena ajavahemikul
27. märtsist kuni
28. maini
29. a. ning et laenulepingust tulenevad nõuded loovutas laenuandja
30. juuni
31. a. lepinguga hagejale. Laenulepingute järgi saadud laenu ei ole kostja tagastanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt laenu tagastamist. VÕS § 398 lg. 1 kohaselt, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Seega, et pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalustes laenulepingutes ei ole laenu tagastamise aega kokku lepitud, siis eeldab laenu tagastamise nõue laenulepingute ülesütlemist. Hageja väitel ütles ta
32. septembri
33. a. laenulepingu üles
34. juulil
35. a., mil saatis kostjale lihtkirjaga teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta (tl. 13). Kostja teate kättesaamist eitab ja hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema tahteavaldus oleks jõudnud kostja elukohta ning kostjal oleks olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (

§ 69lg.

2 lause 2). Et kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (

§ 69lg.

1), kostja poolt ülesütlemisteate kättesaamine ei ole aga tõendatud, siis ei ole hageja eespoolosundatud laenulepingut kehtivalt üles öelnud, VÕS § 398 lg. 1 kohaldamise eeldus ei ole täidetud ja tal ei ole alust nõuda kostjalt laenu tagastamist, sest nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, nagu piisaks lepingu ülesütlemiseks sellekohase teate edastamisest kostjale kohtu poolt koos hagimaterjalidega. Faktilised asjaolud, millega 6 hageja oma hagi põhjendab, peavad sisalduma hagiavalduses. Hageja on rajanud oma nõude sellele, et ütles lepingu üles

1. juulil
2. a. alates
3. oktoobrist
4. a. Hagi on kohtusse esitatud
5. novembril
6. a. ja hiljem ei ole hageja oma nõude alust täiendanud. Hageja ei rajanud oma nõuet asjaolule, et kostja sai tema lepingut lõpetava tahteavalduse kätte
7. detsembril
8. a. koos hagimaterjalidega, ega toonud esile nõude sissenõutavaks muutumise aega olenevalt sellest. TsMS § 5 lg. 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, sama paragrahvi lg. 2 lause 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ka TsMS § 436 lõigetest 4 – 6 tuleneb, et kohus on valdavas osas asjadest seotud poolte poolt esitatud asjaoludega ega või tugineda asjaolule, mida menetluses ei ole arutatud. Maakohus nende sätetega ei arvestanud. Ka
9. märtsi
10. a. laenulepingu alusel antud laenu 50.000 krooni tagastamiseks esitatud nõuet ei saa rahuldada. VÕS § 398 lõikest 1 tulenevalt on õigus laenuleping üles öelda lepingupoolel. Hageja väitel esitas selle lepingu ülesütlemisavalduse kostjale hageja, mitte laenulepingu pooleks olev OÜ Cautor. Hageja on saanud laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu laenuandja poolt nõude loovutamisega. Poole õigus leping üles öelda ei lähe aga nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Taolisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma samas asjas tehtud
11. aprilli
12. a. otsuses (punkt 15). Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt, taolisele lepingu üleminekule ei ole aga hageja varasemas menetluses tuginenud. Seega ei ole ka seda laenulepingut kehtivalt üles öeldud, VÕS 398 lg. 1 kohaldamise eeldus ei ole täidetud ja hagejal ei ole alust kostjalt laenulepingu alusel saadud raha tagasi nõuda. Et hagi jääb lõppkokkuvõttes täies ulatuses rahuldamata, tuleb menetluskulud vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 jätta täies ulatuses hageja kanda. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik 7