Obsah (5)

§ 61§ 58§ 63§ 68§ 70

3-07-2615 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2008. a Tallinn Haldusasja number 3-07-2615 Haldusasi K.S-i

§ 61kohaselt nende haldusaktide kehtivust.

Vastustaja on seisukohal, et esitatud kaebus ja selles toodud taotlused ei ole põhjendatud. Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid pooled kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. KOHTU PÕHJENDUSED 4 Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja selle rahuldamiseks alused puuduvad. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Kahju hüvitamise õiguslikud alused RVS § 9 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Eelnevast nähtuvalt peab kohus andma asja lahendamisel hinnangu esmalt sellele, kas toimingud, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, olid õigusvastased. Kohus on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse toimingud ja haldusaktid H.A.K-le vara tagastamisel on olnud õiguspärased. Seetõttu ei pea kohus hindama kahju hüvitamise eelduseks olevaid muid asjaolusid ja saab üksnes toimingute õiguspärasuse argumendil jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse toimingute ja aktide õiguspärasus Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 33 lg 1 kohaselt on igaühel õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi. KOKS § 33 lg 1 nimetatud taotluse korral tuleb see valitsusel läbi vaadata, arvestades

§-des 64-70 sätestatut ja kohaldades diskretsiooni. Kui varasem haldusakt, mille muutmist isik taotleb, puudutab tema õigusi, on isikul õigus nõuda, et diskretsiooni teostataks tema taotluse läbivaatamisel õiguspäraselt. Antud juhul on linnavalitsus leidnud, et kõnealuse vara osas vastuvõetud haldusaktid on õiguspärased ja on seetõttu keeldunud kaebaja nõuete rahuldamisest. Nõue haldusmenetluse algatamiseks Xxxxxx xx elamu ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks on sisuliselt omandireformi käigus antud haldusaktide tagasitäitmise nõudeks. Nii Tallinna Linnavalitsusele 07.11.2007 esitatud taotluses kui ka halduskohtule esitatud kaebuses on K.S asunud seisukohale, et kõnealuse elamu A.H.K-le ülemineku aluseks olnud haldusaktid on tühised. Linnavalitsus leidis, et Xxxxxx xx vara tagastamise menetluses antud haldusaktid ei ole tühised, on õigusjõus ning sellest tulenevalt keeldus sooritamast toiminguid nende haldusaktide tagajärgede kõrvaldamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määruse nr 118 õiguspärasus

1. Otsus konkreetse vara, mis on tunnistatud omandireformi objektiks, tagastamise kohta omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud konkreetsele isikule on oma sisu poolest üksikakt ehk siis haldusakt. Selle osas, et oma sisult on määruse nr 118 (tl 16) puhul tegemist halduse üksikaktiga, menetlusosaliste vahel erimeelsused puuduvad. Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määrus nr 118 on vormistatud määrusena, ei muuda seda haldusakti tühiseks. Haldusaktide liigitamisel üld- ja üksikaktideks lähtutakse haldusakti sisust, mitte selle pealkirjast. Otsus mingi vara tagastamise kohta konkreetsele omandireformi õigustatud subjektile on oma sisu poolest halduse üksikakt sõltumata sellest, kuidas see on pealkirjastatud. Seega on oma sisult halduse üksikakt ka määrusena pealkirjastatud 28.05.1993 akt nr
2. Kahtlemata on Tallinna Linnavalitsus pädev andma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta halduse üksikakte. Seega ei anna selle halduse üksikakti ebaõige pealkiri alust väita, et akt on pädevuse ületamise tõttu tühine. 5 Asjaolu, et halduse üksikakt on ekslikult vormistatud määrusena, tuleb pidada vormiveaks.

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

1. Samuti ei ole põhjendatud väide, et 28.05.1993 määruse nr 118 allkirjastasid Tallinna Linnavalitsuse nimel isikud, kellel puudus selleks pädevus. Määruse on allkirjastanud tolleaegne abilinnapea Jaak Saarniit ja „linnasekretäri eest“ Asko Pohla. KOKS § 31 lg-st 6 ei tulene, et linnavalitsuse määrusele ja korraldusele võib alla kirjutada üksnes linnapea või linnasekretär, sest linna põhimäärusega võib ette näha linnapea ja linnasekretäri asendamise korra. Seetõttu ei keela seadus asendajast ametiisiku poolt asendatava asemel haldusakti allkirjastamist. Asendamise alus ei pea olema kirjas allkirjastatud haldusaktis eneses, vaid vormistatakse eraldi dokumendina. Ka KOKS § 49 lg 10 kohaselt kirjutavad valla- või linnavalitsuse määrusele ja teistele dokumentidele alla vallavanem või linnapea või nende asendaja ning valla- või linnasekretär. Küsimus sellest, kes kirjutab alla vara tagastamise otsuse langetamiseks pädeva organi - linnavalitsuse – poolt antud haldusaktile, sõltub haldusorgani sisepädevusest – haldusorgani ametiisiku volitusest haldusorganit esindada. Sisepädevuse rikkumine ei too kaasa haldusakti automaatset tühisust. Seetõttu ei saa linnavalitsuse 28.05.1993 määrust nr 118 pidada tühiseks ka siis, kui tõepoolest oleks kõnealune akt allkirjastatud linnapea või vallasekretäri asendamise korda rikkudes. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-53-01 leidnud, et allkirja puudumine haldusaktil on vormiviga, mis ei pruugi viia haldusakti tühistamiseni kohtu poolt, rääkimata siis akti automaatsest tühisusest.
2. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kõnealuse määruse nr 118 andmise ajal kehtinud KOKS § 31 lg 4 sätestas, et kui määrust ei avaldata Riigi Teatajas, jõustuvad määrused
3. päeval pärast avalikustamist või neis ettenähtud tähtajal. Seega on põhjendamatu ka see kaebuse väide, mille kohaselt ei ole määrus nr 118 omandanud õigusjõudu, kuna seda ei ole avaldatud Riigi Teatajas.
4. 30.06.1993 sõlmitud leping nr 2/03 (tl 18) Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 määruse nr 118 jõustamiseks ei ole ette ära kinnitatud Tallinna Linnavalitsuse 11.06.1993 määrusega nr 157, nagu väidab kaebuse esitaja. Kõnealusel lepingul olev vastav märge viitab määrusele nr 157 seetõttu, et määrusega nr 157 ”Õigusvastaselt võõrandatud vara korraldamine” (kehtis 11.06.1993 - 20.06.1997) kinnitati “Tagastatava vara sihtotstarbelise kasutamise või selle vara kohta kehtestatud kaitserežiimi täitmise kohustuste lepingu vorm”, samuti “Õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektile üleandmise akti vorm”. Vara üleandmise aktis (tl 17) sisalduvad andmed üleandmisakti koostamise juures viibinud ametiisikute ja tunnistajate kohta ning aktis on märgitud vara üleandmise aluseks olnud määrus nr 118 ja määruse jõustanud 30.06.1993 leping. Tallinna Linnavalitsuse haldusaktide kehtivus
5. ÕVVTK TLK 25.10.1999 otsus nr 11074, millega tühistati ÕVVTK TLK 18.12.1992 otsus nr 28, on tühistatud ÕVVTK TLK 28.08.2000 otsusega nr
6. Järelikult ei saa ÕVVTK TLK 25.10.1999 otsus nr 11074 omada õiguslikke tagajärgi algusest peale ning ÕVVTK TLK 18.12.1992 otsus nr 28 ja Tallinna Linnavalitsuse 28.05.1993 korraldus (vormistatud määrusena) nr 118 on kehtivad haldusaktid. Haldusakti tühisuse alused on sätestatud

§ 63lg-s 2.

Riigikohtu halduskolleegium on tõlgendanud

§ 63lg-t 2 selliselt, et haldusakt on tühine siis, kui selles on ilmselged puudused.

Kohtu hinnangul on linnavalitsus põhjendatult leidnud, et vara tagastamist käsitlevad haldusaktid ei ole tühised ning nende tühiseks tunnistamist kaebuse esitaja poolt esile toodud vormivead ei tingi. Kuna haldusaktid Xxxxxx xx tagastamise kohta ei olnud tühised ja seega kehtetud algusest 6 peale, samuti ei ole neid kehtetuks tunnistatud, on tegemist õigusjõus olevate haldusaktidega. Seetõttu on linnavalitsus keeldunud põhjendatult kaebuse esitaja poolt 07.11.2008 avalduses taotletud toimingute tegemisest, mis oleksid olnud suunatud Xxxxxx xx elamu väljanõudmisele. Kohus nõustub vastustajaga selles, et asjas ei olnud ja ei ole ilmnenud ka uusi asjaolusid, mis oleksid tinginud haldusmenetluse uuendamise. Oluline on, et haldusakti tühisuse tunnuseks ei ole haldusakti õigusvastasus ning ka õigusvastane haldusakt on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. 6. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt haldusakti tühistava haldusakti tühistamine ei too kaasa esialgselt tühistatud haldusakti kehtivust.

§ 61

lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 68

lg 3 kohaselt loetakse haldusakt kehtetuks kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest, kui haldusorgan ei kehtesta teist ajamomenti.

§ 70

lg 1 sätestab, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks iseseisva haldusaktiga, mille suhtes kohaldatakse peale käesoleva jao sätete ka muid haldusakti kohta kehtivaid nõudeid. Riigikohus on 07.03.2003 otsuses nr 3-3-1-21-03 selgitanud, et haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õigusjõudu. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et haldusakt kaotab oma õigusjõu. Seega, kui tunnistatakse kehtetuks algse haldusakti kehtetuks tunnistanud haldusakt, kaotab viimane oma õigusjõu ka osas, millega tunnistati kehtetuks algne haldusakt, mistõttu algne haldusakt muutub taas kehtivaks. Kaebaja väited seoses H.A.K avaldusega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks/kompenseerimiseks, õigusvastaselt võõrandatud vara väidetava kompenseerimisega ning segadusega vara toimikute numbrites

1. Ekslikud on kaebuse väited, mille kohaselt on Xxxxxx xx kinnistu H.A.K valdusesse läinud üle ebaseaduslikult põhjusel, et see oli temale eelnevalt kompenseeritud ning et Tallinna Linnavalitsus ei ole arvestanud asjaoluga, et vara tagastamise avalduse läbivaatamise kohta puudub ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus, kuna ÕVVTK TLK on teinud 18.12.1992 otsuse nr 28 H.A.K 08.10.1991 kompensatsiooni taotleva avalduse (tl 13) ja vara kompenseerimise toimiku nr 534 alusel. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 30 kohaselt pidi vara tagastamise või kompenseerimise avalduses olema väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või selle kompenseerimist. Taotleja teatab oma soovi muutmisest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Taotleja võib muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise kohta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. Nimetatud sätet muudeti Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määrusega nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“, nähes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduses märgitud soovi muutmise tähtajaks ette ühe kuu pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Neil isikutel aga, kes olid subjektiks tunnistamise otsuse saanud kätte enne määruse nr 487 kehtestamist, oli määruse kohaselt õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 01.03.
2. Seega isegi juhul, kui H.A.K oleks esitanud
3. a avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks, oleks 19.01.1993 tema poolt esitatud avaldusega vara tagastamiseks (tl 15) soovi väljendamine igati kooskõlas selleks kehtestatud korraga ja tähtaegadega.
4. Kohus ei leia, et toimikusse esitatud tõenditest nähtuks, et kaebaja oleks esialgselt taotlenud vara kompenseerimist ning et kompensatsiooni maksmine oleks ka aset leidnud. 7 Vara toimikus (I, tl 1-2) on H.A.K 08.04.1991 Riigivaraametile esitatud avaldus, milles avaldaja üheselt ja selgelt väljendab oma soovi vara tagasisaamiseks ja on sellele käsikirjaliselt lisanud vara tagastamise eelduseks oleva nõusoleku eelnevalt sõlmitud üürilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste kandmiseks. Avaldust vara kompenseerimiseks kohtule esitatud ei ole ning sellist avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus ei sisaldu. Linnavarade Ameti tõend avalduse vastuvõtmise kohta (tl 13) ei lükka ümber vara tagastamiseks 08.04.1991 esitatud avalduses sisalduvat, sealjuures ei ole välistatud, et kaebuse esitaja poolt osutatud tõendis sõna “kompenseerimise” allakriipsutuse asemel võib olla tegemist hoopis selle sõna ebakorrektse läbikriipsutusega. Kaebuse väited vara tagastamise otsustamisest ilma, et vara tagastamise menetluse alustamiseks oleks esitatud sellekohane avaldus, on ekslikud. Asjaolu, et 19.01.1993 esitas H.A.K avalduse (tl 15), milles palub vara tagastamist kiirendada ning märgib, et hoonete väärtuse vähenemise eest ta kompensatsiooni ei soovi (viimatimärgitut on kaebuse esitaja kajastanud kaebuses ekslikult krooni väärtuse vähenemise eest kompensatsioonist loobumisena), võib mõista avaldaja tahteavalduse kinnitamisena vara tagastamiseks pärast seda, kui kohalik komisjon oli tunnistanud taotletava vara omandireformi objektiks ja avaldaja omandireformi õigustatud subjektiks.
5. Kohtule esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus asuval avaldusel, milles H.A.K taotleb Xxxxxx xx kinnistu tagastamist ning millelt nähtuvalt on see avaldus koostatud ja Riigivaraametile esitatud enne ORAS § 16 lg 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” kehtestamist, on kantud andmed passi kohta, mis on väljastatud 05.11.
6. Eeltoodu kinnitab, et määruse nr 161 jõustumisel on selles sätestatud nõudeid asutud täitma ka varem esitatud avalduste osas ja avaldaja isik on tuvastatud passi saamisel nö tagantjärgi.
7. Kaebuse väited vara kompenseerimisest H.A.K-le, mis seaduse kohaselt välistavad sama vara tagastamise, on oletuslikud ja asjas esitatud dokumentidega kinnitust leidnud ei ole. Linnavalitsus on põhjendatult vara tagastamise otsustamisel lähtunud ÕVVTK TLK 18.12.1992 otsusest nr 28 ja vara tagastamise toimikus olevatest dokumentidest. Kohtule esitatud Xxxxxx xx vara tagastamise toimikutest ei tulene asjaolusid, mille tõttu oleks linnavalitsus pidanud jätma taotluse vara tagastamiseks rahuldamata. Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt kinnitatud „Vara tagastamise või kompenseerimise avalduste registreerimise ja vara arvelevõtmise juhendi“ (“Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” lisa 3) kohaselt kantakse iga saabunud avaldus vara tagastamise või registreerimise kohta omaette järjekorranumbri all avalduste registreerimise raamatusse. Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks. Iga avalduse kohta koostatakse avalduse registreerimise kaart (vorm nr 1). Tallinna Linnavalitsusele vara tagastamise otsustamiseks esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus asuvast Tallinna Linnavarade Ameti poolt väljastatud tõendist avalduse vastuvõtmise kohta nähtuvalt on H.A.K avaldusele vara tagastamiseks kantud järjekorranumbriks 534, mis ühtib Tallinna Linnavarade Ametis vara tagastamise avalduste kohta peetud arvestuses fikseerituga, mida kinnitab vastav 16.12.1992 väljatrükk (vara toimik I kd tl 20), samuti on järjekorranumber 534 kantud viidatud vormile nr 1 (vara toimik I kd tl 17). Asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt on Xxxxxx xx õigusvastaselt võõrandatud vara (krunt ja hooned) toimiku numbriks 7867 ning maa tagastamise toimiku numbriks
8. ÕVVTK TLK 18.12.1992 otsus nr 28 sai ja pidi tuginema olemasolevatele avaldustele ja kogutud tõenditele, mis asusid toimikus 7867 ning õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku numbrina 534 märkimine on ilmselt ekslik. Ülaltoodule 8 tuginevalt on kohus seisukohal, et kaebuse väited, nagu oleks eksisteerinud kompensatsiooni taotlemise avaldus ja koostatud vara kompenseerimise toimik nr 534, mida linnavalitsus vara tagastamise otsustamisel arvestanud ei ole, on ekslikud ja vastuolus esitatud dokumentaalsete tõenditega.
9. Väär on kaebuse käsitlus, mille kohaselt on oma sisult erinevad ÕVVTK kohaliku komisjoni otsused sõltuvalt sellest, kas avaldus on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või selle kompenseerimiseks ning et käesoleval juhul puudus linnavalitsusel vara tagastamise otsustamiseks alus seetõttu, et ÕVVTK TLK otsus nr 28 oli tehtud vara kompenseerimise kohta. ORAS-st ja selle alusel ning täitmiseks antud Vabariigi Valitsuse määrustest ei tulene kohaliku komisjoni pädevust vara tagastamise või kompenseerimise otsustamiseks. Kohaliku komisjoni pädevuses on vara tagastamist või kompenseerimist ettevalmistav menetlus ning asjaolud, mida kohalik komisjon tuvastab, on ühesugused nii vara tagastamise kui ka kompenseerimise korral: vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine. Nii vara tagastamise kui kompenseerimise menetluse alustamisel lähtutakse ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusest, millega on eespoolloetletud asjaolud tuvastatud. Kaebuse loogikast tulenevalt peaks ÕVVTK kohalik komisjon juhul, kui vara tagastamist otsustav linnavalitsus leiab, et esinevad vara tagastamist välistavad asjaolud, uuesti läbi vaatama esitatud avalduse nüüd juba vara kompenseerimise aspektist. Selline lähenemine on aga selgelt ekslik. Seega on põhjendamatud kaebuse väited, mille kohaselt ei saanud Tallinna Linnavalitsus vara tagastamise otsustamisel lähtuda ÕVVTK TLK 18.12.1992 otsusega nr 28 tuvastatust. Kaebaja väited seoses ORAS § 7 lg-ga 3
10. Kaebuse esitaja eksib, väites, et ORAS § 7 lg 3 kehtib ka käesoleval ajal. Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas 10.03.2008 otsuse p-s 30, et ORAS § 7 lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10.03.2008 otsuse p-s 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.
11. 12.10.2006 jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni p 2, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks.
12. Kaebuse esitajal ei olnud kuni ORAS § 7 lg 3 kooskõlla viimiseni õigusselguse põhimõttega võimalik väita, et tal on eluruumi erastamise õigus ning käesoleval ajal ei ole vara tagastamisest keeldumise aluseks asjaolu, kui isik lahkus Eestist NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel ja oli ümberasuja. Eeltoodust tulenevalt on linnavalitsus põhjendatult leidnud, et Xxxxxx xx vara tagastamine on olnud õiguspärane ja üürnikel vara erastamiseks õigus puudus. Kokkuvõte 9 Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2007 keeldumine kaebuse esitaja nõude – tunnistada haldusaktide tühisust ja asuda Xxxxxx xx elamu väljanõudmisele - täitmisest on olnud õiguspärane ja kaebuse esitaja õigusi ei riku. Seetõttu ei saa kaebajale olla tekitatud ka mittevaralist kahju, kuivõrd kahju hüvitamise eelduseks on toimingute või aktide õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ning tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jagamine HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolev otsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega menetluskulude jagamise küsimust ei tõusetu. Maret Altnurme Kohtunik 10