lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kostja ja Vladimir Žitnikovi vahelist kokkulepet tuleb käsitleda kui kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu ja 11.02.2002 võlakirja lisa. Kostja vastus Kostja palus jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. Hagile lisatud võlakiri on allkirjastatud 11.02.2002, laenu tagastamise tähtpäevaks oli viidatud dokumendi alusel 14.03.2002. Kuivõrd varem kehtinud seadus nägi ette 10-aastase aegumistähtaja, siis tuleb alates 01.07.2002 kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega.
Seega on hageja nõue aegunud 01.07.2005. Arvestades, et nimetatud kuupäevast alates oli tegemist aegunud nõudega ning seetõttu mittetäieliku kohustusega vastavalt VÕS § 4 lg 2 p-le 4, võis kostja pärast aegumistähtaja lõppu keelduda kohustuse täitmisest. Kuivõrd aegumise regulatsioon on kehtestatud võlgniku kaitseks ning kohus kohaldab aegumist üksnes kohustatud isiku taotlusel, paluski kostja nõude suhtes kohaldada aegumist. Kuna hageja tugineb kostja ja kolmanda isiku vahel 21.04.2007 sõlmitud kokkuleppele, viitab see hageja seisukohale, nagu oleks kostja sellega nõuet tunnustanud, mida hageja peab aegumise katkemise aluseks. Kuna kokkuleppe sõlmimise ajaks oli kohustus juba aegunud, seega oli tegemist mittetäieliku kohustusega, mida kohustatud isik võib täita, siis ei saa võlausaldaja selle täitmist temalt nõude. Katkeda saab üksnes tähtaeg, mis veel kestab. Kostja ja Vladimir Žitnikovi vahel sõlmitud kokkuleppe ajaks oli hageja nõue aegunud. Kostjal oli õigus mittetäielikku kohustust täita ning täitmise korral ei oleks tal olnud kohustuse täitmiseks üleantut VÕS § 4 lg-st 3 tulenevalt tagasi nõuda, kuid hagejal ei olnud õigust kohustuse täitmist nõuda. Pärast nõude aegumist ei ole kostja kordagi võlgnevust hagejale tunnistanud, kolmanda isikuga kokkuleppe sõlmimine ei tähenda võla tunnistamist
Viidatud sättes eeldatakse siiski võla tunnistamist hageja suhtes 2 soorituse tegemisega, mida käesoleval juhul ei ole toimunud. Kuid ka juhul, kui hagejal on õigus kohustuse täitmist nõuda, ei ole kohustatud isikuks kostja, sest võlgnevus on üle läinud Vladimir Žitnikovile, kuivõrd hageja on sellega nõustunud. Nimetatud isik võib tunnistajana kohtus kinnitada, et hageja nõustus tema poolt maksete teostamisega ja osaliselt on ta summasid hagejale ka tasunud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas kostja taotluse aegumise kohta vaheotsuse tegemiseks ning tegi asjas lõppotsuse, sest leidis, et nõue on aegunud ja tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Kuni 01.07.2002 kehtinud
lg 1 sätestas, et hagi korras üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kuivõrd varem kehtinud seadus nägi ette 10-aastase aegumistähtaja, siis tuleb alates 01.07.2002 kohaldada kehtivas seaduses sätestatud aegumistähtaega. Alates 01.07.2002 kehtiva
lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutmisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lg-tes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. Hagimaterjalist nähtuvalt sõlmiti laenuleping poolte vahel 11.02.2002 ning kostja kohustus võla tasuma hagejale koos intressiga 10% ulatuses 14.03.2002. Hagi on kohtule esitatud 21.01.2008, seega oli hagi esitamise ajaks hageja nõue kostja vastu aegunud. Asjaolu, et kostja on sõlminud kolmanda isikuga 21.04.2007 kokkuleppe võlgnevuse liitmise kohta, ei oma õiguslikku tähendust. Kostja selgituse kohaselt on ta pärast kohustuse mittetäielikuks muutumist (aegumist) näidanud üles omapoolset head tahet ning nõustunud kohustust täitma, andes selle üle isikule, kellel on võlgnevus kostja ees. Asjaolu, et hageja vahepealsel ajal kostjalt kohustuse täitmist ei nõudnud, pooled sel teemal ei suhelnud ja kostja oli võlgnevuse olemasolu unustanud ning kohustus aegus, ei muuda kohustuse rikkumist tahtlikuks. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja ei ole kohtule veenvalt tõendanud, et ta on nõudnud kostjalt kohustuse täitmist ja kostja on selle täitmisest põhjendamatult keeldunud. Kohus leidis, et kostja ja Vladimir Žitnikovi vahel 21.04.2007 sõlmitud kokkuleppest ei nähtu, et tegemist on kostjapoolse võlatunnistusega seonduvalt poolte vahel 11.02.2002 sõlmitud laenulepinguga. Pealegi oli selle kokkuleppe sõlmimise ajaks hageja nõue kostja vastu juba aegunud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse kohaselt väljuvad kohtu järeldused vaidluse piiridest, sest on vastuolus menetlusosaliste poolt esitatud asjaoludega. Pooled ei vaielnud selle üle, et kohustuse üleandmise kokkuleppes on kostja tunnistanud hagetavat võlgnevust. Kohus ei uurinud tõendina esitatud kokkulepet, mille kostja sõlmis kolmanda isikuga. Kohus jättis tähelepanuta, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega kinnitati olemasolevat kohustust ja mille puhul peab võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine
Seetõttu ei nõustu apellant kohtuga, et kostja näitas võla 3 tunnistamisega head tahet. Kostja väited võlgnevuse unustamisest on esitatud eesmärgiga hoiduda kohustuse täitmisest. Pealegi on see vastuolus tema enda käitumisega ja asjaoluga, et ta tunnistas 21.04.2007 kokkuleppes nõuet. Kohtuotsus ei ole põhjendatud. Kostja kohustus tagastama laenu koos intressiga hiljemalt 14.03.2002, millest tulenevalt muutus nõue sissenõutavaks 15.03.2008. Kohtuotsuse põhjendavast osas järeldub, et kohus peab hageja nõuet aegunuks seetõttu, et
lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg 3 aastat ja hagiavaldus on esitatud 21.01.
Ebaselge on kohtu järeldus, miks võlakohustuse üleandmise kokkuleppe sõlmimise asjaolu ei oma tsiviilvaidluses ja aegumise küsimuse lahendamisel õiguslikku tähendust ning miks kohus peab kostja väiteid veenvamateks kui hageja väiteid. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta oma otsust ei põhjenda. Maakohus ei väljunud hagi piiridest ega tuvastanud asjaolusid, mida pool esile ei toonud. Apellatsioonkaebuse sellekohased väited ei ole õiged. Asjaolu, et kostja on kolmanda isikuga sõlmitud kokkuleppes tunnistanud võlgnevust, andes kohustuse viidatud isikule üle, ei võimalda teha apellandi soovitud järeldust. Pooltevahelise laenulepingu järgi oli võla tasumise tähtajaks 14.03.2002, millest järelduvalt muutus nõue sissenõutavaks 15.03.2002. Kui ka lähtuda lepingule hageja poolt tehtud märgetest võla tagastamise kohta (milles sisalduvatele andmetele ei vaielnud kostja vastu), mille kohaselt tagastas kostja osa võlast 26.07.2002, siis oli nõue ka sel juhul muutunud sissenõutavaks juba 2002.a, täpsemalt 27.07.2002. Seega oli nõue 2007.a, kui kokkulepe kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmiti, juba aegunud. Aegunud nõude puhul ei saa aegumine
Seetõttu ei pidanud kohus 21.04.2007 kokkulepet eraldi analüüsima ega selle sisu hindama. Nimetatud kokkulepe ei tõenda, et kostja oleks kohustust tahtlikult rikkunud ning et kohaldamisele kuuluks
Maakohus leidis õigesti, et hagi esitamise ajaks 21.01.2008 oli hagi aegunud. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ü. Jänes R. Allikvere K. Paal 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.