← Eesti

3-08-709/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2009, Tallinn Haldus

§ 23lg 2, § 12 lg 1 ja Kar

S § 5 lg 2 alusel V. Aerulo temale Viru Maakohtu 14.12.2006 otsusega kriminaalasjas nr 1-06-12472 KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi mõistetud liitkaristuse 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva vangistust edasisest kandmisest. V. Aerulo vabastati vanglast 30.01.

  2. V. Aerulo esitas 10.03.2008 Rahandusministeeriumile avalduse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 320 kalendripäeva eest. Avaldusele oli lisatud Viru Maakohtu 29.01.2008 määrus ja Tartu Vangla vabastamisõiend nr
  3. Rahandusministeerium jättis 26.03.2008 kirjaga nr 4-4/3668 V. Aerulo avalduse rahuldamata, sest puudub alus talle hüvitist maksta.
  4. Vladimir Aerulo esitas 15.04.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 26.03.2008 kirja nr 4-4/3668 tühistamiseks, V. Aerulo kasuks seoses alusetult vabaduse võtmisega kahju tekitamisega 326 830 krooni hüvitise väljamõistmiseks ja riigi poolt isikule alusetult vabadusega võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) põhiseadusega (

) vastuolus olevaks tunnistamiseks põhjusel, et on jäetud kehtestamata säte, mis annaks aluse nimetatud seaduses sätestatud hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuriteoks.

§ 23lg 2 ja Kar

S § 5 lg 2 alusel tuleb kohtuotsuse täitmisel arvestada hilisemate KarS muudatustega, mis välistavad tegude kriminaalkorras karistatavuse. V. Aerulo poolt toimepandud teod ei ole seoses 15.03.2007 jõustunud KarS muudatustega enam kvalifitseeritavad kuritegudena KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi, sest KarS § 218 lg 1 näeb ette vastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või

ühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus. KarS § 218 lg 1 tähenduses loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või mille kahjustamisel KarS §-des 203, 204 ja 206 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju. Ükski V. Aerulo toimepandud tegu, mille eest oli teda karistatud Viru Maakohtu 28.03.2005, 12.06.2006 ja 14.12.2006 otsustega, ei olnud pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi enam kuritegu. Seega viibis kaebaja 15.03.3007–30.01.2008 alusetult kinnipidamiskohas, 2

(13)3-08-709 kuivõrd teod, mille eest teda karistati reaalse vangistusega, ei olnud nimetatud ajavahemikul enam kuritegudeks ja selle eest poleks saanud isikult enam vabadust võtta. AVVKHS ei sätesta kahju hüvitamise alusena juhtu, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo toimepanemise eest, mis karistuse kandmise ajal muudetud seadusega ei ole enam kuritegu. Seadusandja ei ole kehtestanud rakendussätteid, mille alusel oleks pärast 15.03.2007 seadusemuudatusi edasise karistuse kandmisest vabastatud isikud, kes olid kinnipidamiskohas tegude eest, mis ei olnud enam kuriteod. V. Aerulole ei selgitatud vanglas tema õigusi. Samuti oli õiguslikult segane küsimus, milline on kohane menetlus nimetatud isikute vahi alt vabastamiseks. Alles Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2007 määruses nr 3-1-2-2-07 selgitati, et vastavad küsimused tuleb lahendada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431 alusel. Kaebaja ebaseaduslik vahi all pidamine oli põhjustatud seadusandja tegevusetusest, kes jättis vastu võtmata rakendussätted 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatuste jaoks.

§ 23lg-st 2 tulenevalt tulnuks isikud, kes olid süüdi mõistetud Kar

S eelneva redaktsiooni järgi kuriteo eest, mis KarS uue redaktsiooni järgi ei olnud enam kuriteona karistatav, ilma liigse viivituseta vabastada karistuse kandmisest (vt ka Riigikohtu 17.03.2003 otsus nr 3-1-3-10-02, p 26). Põhiseadusega on vastuolus AVVKHS normi kehtestamata jätmine, mis annaks aluse nimetatud seaduses sätestatud hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuritegu.

§ 25

sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Isegi juhul, kui põhiseaduslikkuse järelevalvet ei algatata, tuleb kaebajale hüvitada kahju seaduse analoogiast tulenevalt AVVKHS § 5 lg 1 sätestatud määras. Vastavalt AVVKHS § 5 lgle 2 on päevamääraks 1015 krooni. Sellest tulenevalt on V. Aerulol õigus hüvitisele summas 326 830 krooni (322 x 1015 krooni). 4. Rahandusministeerium vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. AVVKHS § 4 lg 3 kohaselt kontrollib Rahandusministeerium hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust. Kui avaldusele lisatud otsuses või määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb Rahandusministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist. Kuna Viru Maakohtu määruses ei olnud märgitud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, tegi Rahandusministeerium 13.03.2008 järelepärimise Viru Maakohtule. Viru Maakohtu 18.03.2008 vastuse kohaselt ei ole AVVKHS kaebaja puhul kohaldatav. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kelle puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Vastavalt AVVKHS-le on Rahandusministeeriumi ülesandeks taotluse vormiline kontroll (kas esitatud on kõik vajalikud dokumendid, kas esitatud dokumentide põhjal on üheselt kindlaks tehtav väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus, kas taotlus on esitatud tähtaegselt). AVVKHS-s puudub alus antud juhul kahju hüvitamiseks. Kuna AVVKHS loetleb hüvitamise alused ammendavalt, ei saa ka AVVKHS §-s 5 ette nähtud hüvitise arvestamise aluseid kohaldada. Samuti ei saa pidada

-ga vastuolus olevaks kaebaja poolt esile toodud sätte puudumist AVVKHS-s. Selline säte väljuks AVVKHS § 1 lg 1 päises sõnastatud reguleerimisalast ja oleks vastuolus § 1 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamist välistavate asjaolude kontseptsiooniga. See seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. Kaebajalt võeti vabadus seadusjõus kohtuotsusega kuriteo toimepanemise eest. Tegu, mille eest kaebaja süüdi mõisteti, ei dekriminaliseeritud KarS 15.03.2007 jõustunud muudatusega, sest antud juhul tunnistati teo toimepanemise ajal kuriteona kvalifitseeritav tegu KarS muudatusega väärteoks. Kaebaja kandis vaadeldaval perioodil vabaduskaotuslikku karistust seadusjõus kohtuotsuse alusel. Karistuse täideviimise pidamine alusetuks või 3

(13)3-08-709 õigusvastaseks oleks vastuolus Riigikohtu praktikaga. Karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustamise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega (vt Riigikohtu üldkogu lahend nr 3-1-3-10-02, p 41). Olulised on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-23-03 (p 5.2) ja nr 3-1-2-2-07 (p 6). Seadusjõus kohtuotsuse alusel vabaduskaotusliku karistuse kandmist ei tohiks pidada õigusvastaseks või alusetuks. AVVKHS ei pea sisaldama regulatsiooni, mille kohaselt tasutakse isikutele hüvitist juhul, kui nad kannavad kohtuotsuse alusel vabaduskaotuslikku karistust kuriteo eest, mis vangistuse kestel ei ole enam kuritegu. Kaebaja pole enne oktoobrit 2007 kasutanud võimalust taotleda kohtult oma põhiõiguste väidetava rikkumise kontrollimist ning pole piisavalt põhjendanud, miks võttis karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise nõude esitamine aega üle 10 kuu. Rahandusministeeriumi arvates ei hõlma

§ 25

kaitseala olukord, kus isik kandis vabaduskaotuslikku karistust seadusjõus kohtuotsuse alusel ja ei ole ise midagi teinud selleks, et vaidlustada jätkuv kohtuotsuse täitmine olukorras, kus karistusseaduse muudatus nägi vastava teo eest ette kergema karistuse.

§ 25alusel hüvitise saamine ei tohi kujuneda rikastumise allikaks.

Rahandusministeerium saaks kohaseks vastustajaks olla juhul, kui nõue esitatakse AVVKHS alusel, kuid antud juhul ei teki kaebajal õigust saada hüvitist AVVKHS järgi. 5. Tallinna Halduskohus jättis 04.06.2008 otsusega V. Aerulo kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kohus leidis, et Rahandusministeeriumi 26.03.2008 kiri nr 4-4/3668 on toiming, mitte haldusakt, ja kuna toimingut ei saa tühistada, siis tuleb V. Aerulo tühistamistaotlust tõlgendada toimingu õigusvastasuse tuvastamise taotlusena. Viimane on omakorda aga hõlmatud kahju hüvitamise taotlusega. Õige on kaebaja väide, et AVVKHS § 4 lg-s 6 nimetatud kaebuse läbivaatamisel on halduskohtul õigus Rahandusministeeriumi asemel otsustada hüvitise väljamõistmise üle. Vaidlust ei ole, et V. Aerulo taotles Rahandusministeeriumilt hüvitist AVVKHS § 1 lg 1 p 4 alusel. Kaebajalt ei võetud vabadust alusetult, vaid õiguspäraselt, kohtu poolt määratud karistusena toimepandud süütegude eest. Õige on ka Rahandusministeeriumi märkus, et teod, mille eest kaebaja süüdi mõisteti ja teda vabaduskaotusliku karistusega karistati, ei muutunud KarS muutmisega õiguspärasteks tegudeks, vaid kvalifitseeriti ümber väärtegudeks, st samuti karistatavateks tegudeks. Kaebaja ei kandnud vabaduskaotuslikku karistust üle temale määratud karistuse tähtaja. Samuti ei kohaldu V. Aerulo suhtes ükski muu AVVKHS-s sätestatud alus. Õige on vastustaja seisukoht, et tal puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Rahandusministeerium on AVVKHS § 4 lg-s 3 ettenähtud ülesannet ja haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet täitnud nõuetekohaselt. V. Aerulo ei tuginenud oma avalduses riigivastutuse seadusele (RVastS) ja seega Rahandusministeerium ei pidanud hindama, kas kaebajal oleks õigus saada hüvitist mingi muu seaduse järgi. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata (RVastS § 17 lg 1). Järelikult vastustajaks saab kohtus olla ka üldreeglina kahju tekitanud haldusorgan, kohtu poolt tekitatud kahju puhul Justiitsministeerium. Seetõttu ka vahetult

§-le 25 tuginevalt ei saa V. Aerulo kahjunõuet esitada Rahandusministeeriumi vastu.

§-le 25 tuginedes saaks V. Aerulo nõuda kahju hüvitamist perioodi 15.03.3007–30.01.2008 eest üksnes juhul, kui seda saaks lugeda alusetult kinnipidamiseks, st AVVKHS on vastuolus

-ga seetõttu, et jäetud on kehtestamata säte, mis annaks aluse nimetatud seaduses sätestatud hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuriteoks. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus on umbmäärane. Kaebaja ei ole näidanud täpselt, millist sätet ta peab

-ga vastuolus 4

(13)3-08-709 olevaks ja millise

sättega nimelt. Võib eeldada, et selleks on AVVKHS § 1 lg 1, milles on ammendav loetelu juhtumitest, mil isikule hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju ja mis ei sisalda vaidlusalust juhtumit. Võib järeldada, et kaebaja on hinnanud AVVKHS vastuolus olevaks

§ 23lg-ga 2 ja §-ga 25.

Kohus leidis, et põhiseadusevastasust ei esine. Kohus nõustus selles osas täielikult vastustaja seisukohtadega. Säte, mis annaks aluse hüvitist saada juhul, kui isikult on vabadus võetud karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal lakkas olemast kuritegu, väljuks AVVKHS § 1 lg 1 reguleerimisalast ja oleks vastuolus sama seaduse § 1 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamist välistavate asjaolude kontseptsiooniga (vt ka Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsus nr 3-1-3-10-02). Isiku vabastamise taotluse saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. Kahju hüvitamise kaebuse kontekstis omab tähtsust ka asjaolu, millal isik niisuguse avalduse esitab. Kuivõrd nn automaatset karistuse kandmiselt vabastamist ette nähtud ei ole ja kaebaja esitas taotluse tema karistuse kandmiselt edasiseks vabastamiseks alles enam kui pool aastat pärast seadusemuudatuse jõustumist, siis ei saa öelda, et V. Aerulolt oli vabadus võetud alusetult ja ta peaks selle eest hüvitist saama. Kaebaja on õigusvastaseks pidanud ka olukorda, kus puudub seadusesäte KarS-s ja KrMS-s, mis annab aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmiselt olukorras, kus on muutunud karistust ette nägev seadus, mis oleks andnud aluse ilma liigse viivituseta nimetatud isikuid karistuse kandmisest vabastada. Selle seisukoha lükkab ümber Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsus nr 34-1-19-07. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Vladimir Aerulo palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada, tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks AVVKHS-s sätte kehtestamata jätmine, mis annaks aluse kahjuhüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuriteoks. Rahuldada kaebus ja mõista apellandi kasuks seoses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest välja hüvitis 326 830 krooni, lisaks mõista vastustajalt välja kõik V. Aerulo kantud menetluskulud. Kaebust rahuldamata jättes kohaldas halduskohus vääralt materiaalõigust ning alternatiivset nõuet rahuldamata jättes rikkus oluliselt menetlusõiguse sätteid.

§ 23

lg 2 teise lause kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsus nr 3-1-3-10-02; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2007 määrus nr 3-1-2-2-07). KarS § 5 lg 2 kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu mittelaiendamine süüdimõistetutele võib kaasa tuua ka õigusloome võrdsuse põhimõtte (

§ 12

lg 1 esimene lause) rikkumise, kuna neid koheldaks mõistliku põhjuseta erinevalt isikutest, kes panid samasuguse kuriteo toime samal ajal, kuid kelle suhtes ei ole seadusemuudatuse jõustumise ajaks veel jõutud kohtuotsust teha. Ükski V. Aerulo toimepandud tegu, mille eest teda karistati Viru Maakohtu 28.03.2005, 12.06.2006 ja 14.12.2006 otsustega, ei olnud pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi enam kuritegu. Seega viibis apellant 15.03.2007–30.01.2008 alusetult kinnipidamiskohas, sest vastavate tegude eest ei oleks enam saanud isikult vabadust võtta. Seadusandja ei ole kehtestanud rakendussätteid, mille alusel oleksid pärast 15.03.2007 edasisest karistuse kandmisest vabastatud isikud, kes olid kinnipidamiskohas tegude eest, mis polnud muutunud õiguse järgi enam kuriteod. Õigusvastane on olukord, kus KarS-s ja KrMS-s puudub säte, mis annaks aluse isiku vabastamiseks karistuse kandmisest olukorras, kus on muutunud 5

(13)3-08-709 karistust ette nägev seadus. AVVKHS on eriseadus RVastS suhtes ning seadusandja eesmärk AVVKHS kehtestamisel oli sätestada ammendavalt alused, mille puhul peab riik maksma hüvitist tema poolt ebaseaduslikul vabaduse võtmisel. AVVKHS-s sellise aluse sätestamata jätmine, mis tagaks hüvitise saamise ka juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuritegu, on põhiseadusevastane. Kui ka põhiseaduslikkuse järelevalvet mitte algatada, tuleb V. Aerulole AVVKHS § 5 lg-s 1 sätestatud määras (322 päeva x 1015 krooni = 326 830 krooni) kahju hüvitada

§ 25alusel.

Riik ei saa vältida vastutust formaalsete põhjendustega, et pöördutud pole pädeva haldusorgani poole. Halduskohus ei saanud uurimispõhimõtet arvestades jätta nimetatud alternatiivset nõuet rahuldamata pelgalt seetõttu, et kaebaja oli suunanud nõude väära haldusorgani vastu. Väär on halduskohtu seisukoht, et V. Aerulolt ei võetud vabadust alusetult. Asjakohane ei ole viide, et apellandi toimepandud teod olid väärtegudena karistatavad ka pärast 15.03.2007, sest väärteo eest ei ole võimalik isikut karistada vangistusega. Väärteo ja kuriteo eest kohaldatavad karistused ei ole põhiõiguste piiramise intensiivsuselt võrreldavad. Riik peab tagama isikute vangistusest vabastamise, kui muutunud õigusruumis puudub alus nendelt edasiseks vabaduse võtmiseks. Tähtsust ei oma, et V. Aerulo viibis vangistuses jõustunud kohtuotsuse alusel. Vabadusõiguse jätkuvaks piiramiseks peavad esinema mõlemad alused üheaegselt: süüdimõistev kohtuotsus ja seadusest tulenev õiguslik alus. Viimase äralangemisel 15.03.2007 muutus V. Aerulo vabaduse võtmine alusetuks. Asjakohane ei ole halduskohtu viidatud analoogia Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2003 otsusele nr 3-1-1-23-03 (p 5.2), sest tegemist ei olnud karistusaja lühendamisega, vaid toimepandud teo dekriminaliseerimisega, mille eest ei oleks olnud võimalik vangistust enam üldse kohaldada. Selle asjaolu Viru Maakohus 29.01.2008 määrusega sisuliselt ka tuvastas. Samuti on ebaõige lähtuda Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsusest nr 3-1-3-10-02, milles Riigikohus leidis, et karistusaja lühendamisel kergema karistusseaduse jõustumise tõttu ei teki isikul õigust saada hüvitust AVVKHS järgi, sest see pole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. Käesoleval juhul tuleb lähtuda analoogiast KarS RakS § 1 lg-ga 3. Ebaõige on heita V. Aerulole ette seda, et ta esitas avalduse karistuse edasisest kandmisest vabastamiseks KrMS § 431 alusel alles enam kui pool aastat pärast seadusemuudatusi. Apellandile ei olnud tema õiguste kaitse võimalused vanglas selged. Samas arutas Tartu Maakohus 28.09.2007 taotlust apellandi ennetähtaegseks vabastamiseks. Enne nimetatud menetluse lõpuleviimist ei olnud apellandil põhjust hakata esitama täiendavaid taotlusi. Tartu Maakohus ei pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et isik kannab karistust teo eest, mis ei ole enam kuritegu. Lisaks leidis Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsuses nr 3-4-1-19-07, et küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega, puudub kohtul kaalumisvõimalus. 7. Rahandusministeerium vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Tegu, mille eest V. Aerulo süüdi mõisteti, ei ole dekriminaliseeritud, vaid alates 15.03.2007 kvalifitseeritud väärteoks.

§ 25reguleerib õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudmise võimalikkust.

Kergendavat karistusõiguslikku sätet saab tagasiulatuvalt rakendada vaid kohus. Kaebaja viibis vangistuses seadusjõus kohtuotsuse alusel ja temale määratud vabaduskaotusliku karistuse täideviimist ei saa pidada alusetuks või õigusvastaseks. Antud juhul tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-s 41 täheldatust, mille kohaselt karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustamise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel küll tuua kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust 6

(13)3-08-709 jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks. Seega seadusjõus kohtuotsuse alusel vabaduskaotusliku karistuse kandmist ei tohiks pidada õigusvastaseks või alusetuks. Apellandile võis olla segane, kellele, kuidas ja millal vangistusest vabastamise nõue esitada, kuid seda ei saa pidada objektiivseks takistuseks, miks võttis karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise nõude esitamine aega üle 10 kuu. Õigusvastase vangistusega võib vaidlusalusel perioodil tegu olla vaid juhul, kui eeldada riigi aktiivset tegevust kaebuse esitaja vabaduskaotusliku karistuse kandmise lõpetamiseks. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et KrMS § 431 alusel küsimuste lahendamine toimub süüdimõietetu või tema kaitsja avalduse alusel. Rahandusministeeriumi arvates ei hõlma

§ 25

kaitseala olukorda, kus isik kandis vabaduskaotuslikku karistust seadusjõus kohtuotsuse alusel ja ei ole ise midagi teinud selleks, et vaidlustada jätkuv kohtuotsuse täitmine olukorras, kus karistusseaduse muudatus nägi vastava teo eest ette kergema karistuse.

§ 25alusel hüvitise saamine ei tohi kujuneda rikastumise allikaks.

Rahandusministeerium saaks kohaseks vastustajaks olla juhul, kui nõue esitatakse AVVKHS alusel, kuid antud juhul ei teki apellandil õigust saada hüvitist nimetatud seaduse järgi. Põhiseaduse või riigivastutuse seaduse alusel kaebuse esitamisel ei saaks Rahandusministeerium vastustajaks olla, sest tema ei ole kaebaja õigusi rikkunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Ringkonnakohus selgitab kõigepealt, kas ja millises korras tuli V. Aerulo temale karistusena mõistetud vangistuse kandmisest vabastada (I). Seejärel võtab seisukoha riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse põhiseaduslikkuse ja Rahandusministeeriumi keeldumise õiguspärasuse osas (II). Viimasena lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (III). I
  2. V. Aerulo mõisteti Viru Maakohtu 12.06.2006 ja 14.12.2006 otsustega süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi ning alates 14.12.2006 pidi V. Aerulo liitkaristusena kandma 1 aasta 3 kuu ja 26 päeva pikkust vangistust (st karistusaja lõpp oleks saabunud 09.04.2008). V. Aerulo vabastati vanglast 30.01.
  4. KarS § 199 lg 2 p 4 nägi V. Aerulo suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ajal ette, et võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise, karistatakse kuni viieaastase vangistusega. 15.03.2007 jõustunud muudatustega sätestati KarS § 218 lg-s 1, et varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või

ühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga. KarS § 3 lg 4 kohaselt on süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest, väärtegu. KarS § 218 lg 2 kohaselt loetakse väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või mille kahjustamisel ei põhjustatud olulist kahju. KarS § 44 lg 2 kohaselt on miinimumpäevamäära suurus viiskümmend krooni. Seega on KarS § 218 lg 1 tähenduses väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks alla 1000 krooni suuruse väärtusega asjad ja õigused. 7

(13)3-08-709 Kuigi 28.07.2008 jõustunud muudatustega on KarS § 199 lg-t 2 ja § 218 lg-t 1 veelkord täiendatud selliselt, et süstemaatiline „pisivargus“ on nüüd kvalifitseeritav kuriteona KarS § 199 lg 2 p 9 tähenduses, mitte väärteona KarS § 218 lg 1 tähenduses, ei oma see käesoleva haldusasja lahendamisel tähtsust, isegi kui V. Aerulot võiks pidada isikuks, kes pani vastavaid tegusid toime süstemaatiliselt, sest KarS § 5 lg 3 kohaselt ei saa sellisel karmistaval muudatusel olla tagasiulatuvat jõudu.
  1. KarS 15.03.2007 muudatustega koos rakendusnorme vastu ei võetud. „Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seaduse“ eelnõu (X Riigikogu 931 SE) seletuskirja
  2. peatükis „Seaduse mõjud“ on üksnes märgitud, et dekriminaliseeritud tegude osas tuleb kriminaalmenetlus lõpetada ning osaliselt dekriminaliseeritud tegude puhul võib olla vajalik süüdistuste ümberformuleerimine või täpsustamine. Seega ei analüüsitud eelnõu koostamisel seda, kuidas toimida juhul, kui isik on enne KarS muudatuste jõustumist seadusjõus kohtuotsuse alusel süüdi mõistetud ja kannab vangistust kuriteo eest, mis muudatuste kohaselt tuleks kvalifitseerida ümber väärteoks. Eelnõu menetlemisel Riigikogus ei tekkinud samuti küsimust rakendussätete vajalikkusest.
  3. Samas näeb karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 1 lg 3 ette, et karistuse kandmisest vabastatakse kuriteos süüdimõistetud isik, kui karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis. KarSRS § 1 lg 6 kohaselt otsustab kuriteo eest mõistetud karistusest vabastamise prokuröri taotlusel süüdimõistmise koha järgse maakohtu kohtunik ainuisikuliselt kirjalikus menetluses määrusega, välja kutsumata menetlusosalisi. KarSRS § 33 lg 1 kohaselt esitab KarSRS §-s 1 sätestatud alustel karistusest vabastamise taotlused prokurör maakohtule nelja kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest. KarSRS § 33 lg 2 näeb ette, et maakohus vaatab esitatud taotlused läbi kuue kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest.
  4. Tallinna Ringkonnakohus on 26.09.2007 määruses nr 1-07-10093 nõustunud maakohtuga, kes lahendas KarS § 199 lg 2 p 4, 7 alusel süüdi mõistetud ja vangistust kandva isiku KarS 15.03.2007 jõustunud muudatustega seoses karistuse edasisest kandmisest vabastamise küsimuse juhindudes KarS § 5 lg-st 2 ja KarSRS § 1 lg-st
  5. Samadele sätetele viidates vabastas Tallinna Ringkonnakohus ka 03.12.2007 määrusega nr 1-07-4901 karistuse kandmisest isiku, kelle suhtes oli varasem tingimisi mõistetud karistus pööratud täitmisele, sest ta pani katseajal toime KarS § 199 lg 2 p 4 – § 25 lg 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis alates 15.03.2007 on kvalifitseeritav väärteona. Tartu Maakohus vabastas 16.11.2007 määrusega nr 1-05-1826 muu hulgas KarS § 199 lg 2 p 4, 5 alusel süüdi mõistetud isiku KarS § 5 lg 2 ning

§ 12lg 1 ja § 23 lg 2 alusel karistuse edasisest kandmisest.

Maakohus algatas ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, leides, et KrMS-s ja KarS-s puudub säte, mis annaks kohtule aluse vabastada isik karistuse edasisest kandmisest seaduse muutumise tõttu (st 15.03.2007 muudatustel puuduvad vajalikud rakendussätted). Lisaks märkis maakohus, et KarSRS sätteid kohaldada ei saa, sest nimetatud seadus võeti vastu üheks unikaalseks olukorraks ehk üleminekuks kriminaalkoodeksi rakendamiselt karistusseadustiku rakendamisele. 14. Riigikohtu üldkogu lahendas Tartu Maakohtu taotluse 02.06.2008 otsusega nr 3-4-1-19-07, jättes taotluse rahuldamata, sest süüdimõistetu olukorra leebema seadusega kooskõlla viimise materiaalõiguslik alus tuleneb KarS § 5 lg-st 2 ja kuna maakohus pidas ise võimalikuks kohaldada küsimuse otsustamisel KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorda, siis ei ole viide menetluskorda ettenägeva normi puudumisele asjassepuutuv. Riigikohus ei selgitanud nimetatud 8

(13)3-08-709 otsuses, kas karistusseadustiku rakendamise seaduses sisalduvad menetlussätted on kohaldatavad ka hilisemate seadusemuudatuste suhtes või mitte, märkides otsuse punktis 27 üksnes, et KarSRS-st ei saa tuleneda materiaalõiguslikke piiranguid hilisemate leevendavate muudatuste suhtes tagasiulatuva jõu kohaldamisele. Samas asus Riigikohus seisukohale, et materiaalõiguslikult on võimalik jätta süüdimõistetu suhtes kohaldatav karistus pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud leebema seadusega vastavusse viimata üksnes siis, kui seaduses on selleks ette nähtud õiguslik alus, ning uue, leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka uus seadus, ja kohtul puudub kaalumisvõimalus küsimuses, kas viia süüdimõistetu kantav karistus kooskõlla uue leebema karistusseadusega (vt otsuse p-d 25, 28).
  1. Asjas ei ole vaidlust ega saagi pärast Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 edasiarendamist 02.06.2008 otsuses nr 3-4-1-19-07 enam olla vaidlust selles, et V. Aerulo tuli pärast 15.03.2007 jõustunud KarS muudatusi vabastada temale mõistetud vangistuse kandmisest. Samuti ei ole enam perspektiivikas vaidlus selle üle, kas kohus saab süüdimõistetu vabastamise otsustada KrMS § 431 alusel ja §-s 432 ettenähtud korras. Selle menetluskorra kohaldatavusele on viidanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.12.2007 määrustes nr 3-1-2-2-07 (p-d 11, 12) ja nr 3-1-2-3-07 (p 12). Ka käesolevas asjas juhindus Viru Maakohus V. Aerulo 29.01.2008 määrusega vangistusest vabastamist otsustades KrMS §-st 431 ja § 432 lg-st
  2. Nimetatud sätted sisaldusid KrMS-s juba enne 15.03.2007 KarS muudatuste jõustumist, mistõttu ei ole võimalik väita, et asjakohane menetluskord puudus. Kuna kohtud ei ole V. Aerulo karistuse kandmisest vabastamise taotlust jätnud asjakohase menetluskorra puudumisele viidates läbi vaatamata, ei esine selles osas ka põhiseadusevastast olukorda. Küll aga on kahjunõude seisukohalt oluline hinnata, kas kohus peab nimetatud küsimuse lahendama üksnes süüdimõistetu enda või tema kaitsja taotluse alusel või on ka riigil kohustus algatada süüdimõistetu vabastamine vangistuse kandmisest olukorras, kus tegu, mille toimepanemise eest isikut karistati, on karistusseaduse leevendamise tõttu muutunud väärteoks, mille toimepanemise eest karistusena vangistuse kohaldamine ei ole võimalik. KrMS § 431 ega § 432 ei reguleeri, kelle initsiatiivil kohus kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusi läbi vaatab. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus määruses nr 3-1-2-2-07 seisukohale, et nimetatud küsimuse lahendab kohus KrMS § 431 alusel ja KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Kolleegium viitas seejuures, et KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Ka käesolevas asjas on vastustaja ja halduskohus heitnud V. Aerulole ette, et ta esitas taotluse enda karistuse edasisest kandmisest vabastamiseks süüdimõistetu olukorda kergendavale karistusseadusele viidates alles üle poole aasta pärast karistusseadustiku vastavate muudatuse jõustumist.
  3. Ringkonnakohtu arvates ei ole selle asja lahendamisel võimalik jäigalt lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt lahendites nr 3-1-2-2-07 ja nr 3-1-2-3-07 väljendatud seisukohtadest, sest nimetatud kaasused ei ole käesolevaga analoogsed. Asjas nr 3-1-2-2-07 oli küll isik mõistetud süüdi kuriteos, mis 15.03.2007 jõustunud muudatustega tunnistati väärteoks, kuid karistuseks oli talle mõistetud rahaline karistus, mis jäeti tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Asjas nr 3-1-2-3-07 ei olnud aga üldse tegemist teo dekriminaliseerimisega, vaid üksnes vastava kuriteo eest mõistetava vangistuse ülemmäära 9
(13)3-08-709 alandamisega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.12.2007 otsusega nr 3-1-2-4-07 lahendatud asjas oli isik süüdi tunnistatud küll V. Aeruloga identse koosseisu alusel, kuid vangistust ei olnud tingimisi pööratud täitmisele. Seega ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegium oma seisukohta KrMS § 431 ja § 432 kohaldamise suhtes kujundanud olukorras, kus süüdimõistetu kannab reaalset vangistust varasemalt kuriteona käsitletud teo eest, mis karistusseaduses tehtud muudatuste järgselt on tunnistatud väärteoks. Lisaks tuleb arvestada, et ka Riigikohtu kriminaalkolleegium ise on 25.10.2006 otsuses nr 3-1-168-06 (p 7) märkinud, et KrMS § 2 p-st 4 tulenev Riigikohtu õigusloomeline pädevus on selgelt subsidiaarse iseloomuga ja lähtub vältimatust vajadusest liikuda edasi kriminaalmenetluses tekkivates menetluslikes situatsioonides, mil on tegemist sellise ehtsa seaduslüngaga, mida ei ole võimalik õigusanaloogia pinnalt täita. Kuna V. Aerulo puhul olid pärast 15.03.2007 jõustunud seadusemuudatusi täidetud samad tingimused, mis on kirjeldatud KarSRS § 1 lg-s 3 (karistuse kandmisest vabastatakse kuriteos süüdimõistetud isik, kui karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis), siis oli käesoleval juhul võimalik analoogia korras kohaldada ka karistusseadustiku rakendamisel ettenähtud menetlusnorme. KarSRS § 1 lgst 6 ja §-st 33 lähtudes oleks tulnud V. Aerulo vabastamine otsustada prokuröri taotluse alusel maakohtu poolt kuue kuu jooksul pärast muudatuste jõustumist ehk hiljemalt 15.09.
  1. Eelnevast tuleneb, et kuna riigil oli positiivne käitumiskohustus, siis ei ole põhjendatud heita V. Aerulole ette temapoolset viivitust ning asjaolu, et kaebaja ise ei osanud esitada viivitamata taotlust, mis aidanuks temale kahju tekkimist vältida (RVastS § 7 lg 1), ei piira avaliku võimu kandja vastutust.
  2. Tartu Vangla edastas 14.08.2007 Tartu Maakohtule materjalid V. Aerulo vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. Tartu Maakohus jättis V. Aerulo 28.09.2007 määrusega Viru Maakohtu 14.12.2006 otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi vabastamata. Maakohus ega prokurör ei pöördanud ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel tähelepanu asjaolule, et kuriteod, mille eest V. Aerulo vangistust kandis, on alates 15.03.2007 väärteod, mille eest karistusena vangistust kohaldada ei saa. Samas järeldub määrusest, et ka V. Aerulo ise pole kohtu tähelepanu nimetatud asjaolule juhtinud. Viru Maakohtu 29.01.2008 määrusest nr 1-07-10194 (kriminaalasi nr 1-06-12472) nähtuvalt vabastati V. Aerulo karistuse edasisest kandmisest tema enda avalduse alusel. Kuna ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et KarSRS § 1 lg-s 6 ja §-s 33 sätestatud menetluskord oli käesoleval juhul kohaldatav, siis tuleb kontrollida, kas Tartu Maakohus jättis õigusvastaselt V. Aerulo vangistuse edasisest kandmisest vabastamata juba tema ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel. Kuivõrd KarSRS § 33 lg-te 1 ja 2 koostoimest tulenevalt peab maakohtule karistusest vabastamise taotluse läbivaatamiseks jääma aega vähemalt kaks kuud, siis ei saa maakohtule ette heita KarSRS § 33 lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumist. Seega esineb ringkonnakohtu arvates kahtlus, et V. Aerulo suhtes kohaldati alates 28.09.2007 kuni 30.01.2008 vangistust õigusvastaselt. KarSRS §-s 33 sätestatud tähtaegade raamidesse mahtuvat tegevust ei saa pidada õigusvastaseks, sest seadusandja on õigustatud piirama

§ 12

lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigusi muu hulgas kohtusüsteemi efektiivse toimimise vajadusest lähtuvalt (vt ka Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsus nr 3-1-310-02, p 31) ning kuuekuulist ajapiirangut varasemate kohtuasjade ülevaatamisele ei saa pidada ilmselt ebaproportsionaalseks, sest 15.03.2007 jõustunud KarS muudatused olid väga ulatuslikud. II 10

(13)3-08-709
  1. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 1 lg 1 loetleb ammendavalt, kellele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju selle seaduse alusel hüvitatakse. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et V. Aerulo loetelus nimetatud isikute hulka ei kuulu. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. V. Aerulo on soovinud kahju hüvitamist selle eest, et teda peeti vangistuses ka pärast seda, kui kuriteod, mille toimepanemise eest tema suhtes jõustunud kohtuotsuse alusel vangistust kohaldati, olid karistusseadustiku muudatustega tunnistatud väärtegudeks, mille toimepanemise eest ei ole karistusena võimalik vangistust kohaldada. Sellises olukorras kahju hüvitamist AVVKHS § 1 lg 1 ei reguleeri.
  2. Asjaolu, et AVVKHS ei sisalda sätet, mille alusel oleks V. Aerulol õigus hüvitist saada, on kaebaja pidanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja taotlenud selle osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus, sest AVVKHS ei ole põhiseadusega vastuolus. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et AVVKHS on eriseadus RVastS suhtes ning AVVKHS § 1 lg 1 sisaldab ammendavat loetelu isikutest, kellele tuleb hüvitada kahju, mille riik neile selle seaduse tähenduses alusetult vabaduse võtmisega on tekitanud. Alusetu vabaduse võtmine võib, aga ei pruugi alati tähendada õigusvastast vabaduse võtmist. AVVKHS § 1 lg 1 tähenduses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei kuulu mitte kõigil juhtudel

§ 25

kaitsealasse (vt ka

§ 25kommentaarid.

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne,

  1. täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2008, lk 272). AVVKHS § 1 lg-s 1 sisalduvas loetelus toodud juhtudel on ühine eelkõige see, et vabaduse võtmisel pole kas üldse kunagi olnud alust (osaliselt p-d 4, 7) või on see alus hiljem ära langenud (p-d 1-3, 5, 6; p-d 4, 7 osaliselt). Neil juhtudel, kui kinnipidamise alus langeb hiljem ära väljaspool vabaduse võtmise otsustuse seaduslikkuse kontrolli, ei muuda see toimunut tagantjärele õigusvastaseks, sest hilisemad otsustused ei saa mõjutada asjaolu, et kinnipidamise ajal oli vabaduse võtmiseks olemas õiguslik alus, mille õiguspärasust võib olla ka juba eraldi menetluses kontrollitud (nt vahistamismääruse vaidlustamine KrMS § 136 alusel ja vahistamise jätkuva põhjendatuse kontroll KrMS § 137 järgi). V. Aerulolt ei võetud vabadust alusetult, vaid ta viibis vangistuses jõustunud süüdimõistvate kohtuotsuste alusel. Nimetatud kohtuotsuseid ei ole tühistatud ega muudetud, vaid need kehtivad tänaseni. Kuigi asjakohaseks ei saa pidada vastustaja ja halduskohtu viidet, et V. Aerulo toimepandud teod olid ka pärast 15.03.2007 jõustunud KarS muudatusi käsitatavad väärtegudena (st õigusvastaste ja karistatavate tegudena), sest väärteo eest ei ole võimalik karistusena vangistust kohaldada ja seega ka V. Aerulo jätkuvat vangistuses pidamist õigustada, tuleb nõustuda, et süüdimõistetu olukorda kergendav karistusseadus ei anna alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks, vaid toob kaasa üksnes isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.02.2003 määrus nr 3-1-1-23-03, p 5.2; 07.12.2007 määrus nr 3-1-2-207, p 6). Seega ei lange ära mitte isikult vabaduse võtmise alus, vaid esineb eraldi alus lõpetada isikult vabaduse võtmine.
  2. Halduskohus on õigesti viidanud, et V. Aerulo soovitud säte, mis annaks hüvitise saamise õiguse ka isikule, kellelt oli vabadus võetud karistusena kuriteo eest, mis vangistuse kandmise ajal lakkas olemast kuritegu, ei oleks kooskõlas AVVKHS § 1 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamist välistavate asjaolude kontseptsiooniga. Eelkõige saab välja tuua paralleeli AVVKHS § 1 lg 3 pga 3, mis näeb ette, et vabaduse võtmisega tekitatud kahju ei hüvitata isikule, kelle suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 201 lg 2 ja §-de 202-205 alusel (nt avaliku menetlushuvi 11

(13)3-08-709 puudumise korral ja kui süü ei ole suur; karistuse ebaotstarbekuse tõttu; süüdistatava kannatanuga leppimise tõttu; seoses isikult tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamisel saadud abiga jms).
  1. Rahandusministeerium on AVVKHS § 4 lg-tele 3 ja 4 ning Riigikohtu üldkogu 01.02.2008 otsusele nr 3-3-1-15-07 (p 35) toetudes põhjendatult asunud seisukohale, et tema täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust ning otsustamisel peab ministeerium lähtuma kohtu (või muu ametiisiku) poolt kahju hüvitamise aluseks olevas otsuses (või määruses) tuvastatud asjaoludest. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga, et kuna V. Aerulo taotles Rahandusministeeriumilt kahjuhüvitist üksnes AVVKHS-le tuginedes, ei pidanudki vastustaja hindama, kas kaebajal oleks õigus saada hüvitist mõne muu seaduse alusel. Kaebaja ei ole väitnud, et Rahandusministeerium oleks temale kahju tekitanud. Kuna eelnevalt on selgitatud, et AVVKHS alusel V. Aerulol hüvitise saamise õigust ei ole ning see olukord ei ole ka põhiseadusega vastuolus, siis keeldus Rahandusministeerium õiguspäraselt V. Aerulo taotluse rahuldamisest.
  2. Halduskohus on Rahandusministeeriumi 26.03.2008 kirja nr 4-4/3668 (tl 24) ilma põhjendusi esitamata käsitlenud toimingu, mitte haldusaktina. Kuigi see ei ole asja lahendamisel otsustav ja menetlusosalised pole seda kohtu seisukohta vaidlustanud, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks märkida, et vaatamata vormilistele puudustele on nimetatud kirjal olemas kõik haldusaktile omased tunnused (HMS § 51 lg 1). Haldusakti ja toimingu vahe seisneb selles, et haldusaktil on õiguslikult regulatiivne toime, kuid toiming on suunatud vaid faktiliste muutuste tekitamisele, olles samal ajal iseseisvaks haldusmenetluse lõpptulemuseks, mis eristab toimingut menetlustoimingust. Käesoleval juhul otsustas Rahandusministeerium 26.03.2008 kirjaga pärast esitatud dokumentide õigsuse kontrollimist ja täiendavate andmete kogumist, et V. Aerulo taotlus hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuigi ministeeriumi roll on piiratud, ei saa teda siiski pidada pelgaks väljamaksetoimingu sooritajaks, sest Rahandusministeerium peab muu hulgas otsustama vähemalt selle, kas taotlus on tähtaegne, kas esitatud on kõik vajalikud ja nõuetekohased dokumendid ning millises summas hüvitist maksta tuleb ja kui suures ulatuses tuleb sellelt tulumaksu kinni pidada. Sellised otsustused tehakse haldusaktiga. HMS § 43 lg 2 kohaselt kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Seega on Rahandusministeeriumi 26.03.2008 kiri haldusakt. Kirjas sisalduvast vaidlustamisviitest nähtub, et ka ministeerium ise on seda pidanud haldusaktiks. Asjaolu, et Rahandusministeeriumi keeldumist tuleb pidada haldusaktiks, ei piira siiski halduskohtu volitusi kaebuse läbivaatamisel AVVKHS § 4 lg 6 alusel Rahandusministeeriumi asemel ise otsustada hüvitise väljamõistmise üle, millele halduskohus on ka viidanud. III
  3. Nagu ülalpool selgitatud, saab Rahandusministeerium käesolevas asjas vastustajaks olla üksnes AVVKHS alusel esitatud kahjunõude läbivaatamisel, mitte aga põhiseaduse ega riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahjunõude puhul. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamiseks kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Kuna RVastS § 17 lg 1 annab alternatiivse võimaluse esitada taotlus tekitatud kahju hüvitamiseks haldusorganile või vastavasisuline kaebus otse halduskohtule, ei saa V. Aerulo kaebust alternatiivse taotluse (mõista kahjuhüvitis välja

§ 25alusel) tõttu jätta rahuldamata, 12

(13)3-08-709 vaid talle tuleb anda võimalus oma kaebust muuta ja esitada soovi korral kahju hüvitamise nõue riigivastutuse seaduse alusel kohtu tegevusega tekitatud kahju eest, mille puhul tuleks vastustajana menetlusse kaasata Justiitsministeerium (RVastS § 17 lg 1 teine lause). Riigikohtu halduskolleegium märkis 16.01.2007 otsuses nr 3-3-1-91-06 (p 16), et HKMS § 9 lg 4 ning RVastS § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne. Seetõttu saadab ringkonnakohus asja osaliselt esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. 24. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 1 p 3 alusel V. Aerulo apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tallinna Halduskohtu 04.06.2009 otsuse põhiseaduse § 25 ja riigivastutuse seaduse alusel kahjuhüvitise taotlemist puudutavas osas. Tühistatud osas saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule. Ülejäänud osas (kahjuhüvitise taotlemine riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel) jääb halduskohtu otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus saadab asja osaliselt uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, menetluskulude jaotust HKMS § 93 lg 4 alusel selles osas ei käsitleta. Osas, milles halduskohtu otsus jääb muutmata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Rahandusministeerium menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.