← Eesti

2-05-14785/34

Obsah (6)§ 477§ 231§ 177§ 222§ 193§ 242

2-05-14785 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2009.a, Tallinn Tsiviilasja nu

) § 242 lg 1 järgi oli müüja kohustuseks anda vara üle ostja omandisse, hageja on vastava kohustuse seega täitnud. Hagejalt kui müüjalt ei saa mõistlikult eeldada muid või täiendavaid samme kauba ostjale üleandmiseks. Kostja kui ostja põhikohustus kauba eest tasuda on täitmata. Hageja ei ole saanud kostjalt midagi vastutasuks kostjale tarnitud kauba eest – ei raha, teenuseid, muid kaupu ega mingeid muid hüvesid, mida saaks käsitleda kauba eest tasumisena. Hageja ei ole sõlminud kostjaga ka muulaadseid kokkuleppeid peale hagi aluseks olevate müügilepingute. Nii arved, kaubadeklaratsioonid kui ka kostja tegevuse üldine suunitlus (köögi- ja lauanõude müügitegevus) tõendavad müügisuhte olemasolu. Kostja on esitanud vastuväited lepingute puudumise või lepingute kirjaliku vormi väidetava nõude järgimata jätmisest tuleneva tühisuse kohta. Hageja on jätkuvalt siiski seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingud ei peagi olema kirjalikud, kuigi hageja leiab ka, et kirjalikud lepingud on nõustumuste vahetamisega tegelikult sõlmitud. Hageja põhjendab oma seisukohta lepingute vorminõuet puudutava õiguse osas järgmiselt. Enne 1. juulit 2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 91 lg 1 sätestas, et pooled võivad tehingu teha, mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestata kohustuslikku vormi, ning

ei sätestanud kaupade ostu-müügi lepingu kohustuslikku vormi. ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (edaspidi ka konventsioon) eesmärgiks on siseriikliku materiaalõiguse ühtlustamine riikide vahel. Konventsiooniga ühinemisel

  1. aastal tegi Eesti Vabariik küll konventsiooni art 12 alusel reservatsiooni, mille kohaselt konventsiooni art 11 ei ole rakendatav. Arvestades samas konventsiooni art 11 sõnastust ("pole nõutav, et") ning asjaolu, et nimetatud reservatsiooni tõttu 3 ei ole art 11 Eestis rakendatav, tuleb konventsiooni tõlgendada selliselt, et see üldse vaikib lepingu vormi nõuete osas. Konventsioon ei sätesta imperatiivselt ühtegi lepingu vorminõuet ega sätesta ka negatiivset tagajärge juhuks, kui kirjaliku vormi nõuet ei järgita. Järelikult ei tulene konventsioonist kirjaliku lepingu nõuet nagu väidab kostja.
  2. Juhul kui kohus siiski leiab, et poolte vahel ei ole lepingulist suhet, siis palub hageja oma nõuded rahuldada juhindudes

§ 477lg-test 1 ja 3.

Nimelt on kostja sellisel (alternatiivsel) juhul omandanud alusetult vara hageja arvel ehk rikastunud.

§ 477

lg 1 kohaselt peab isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, vara tagastama. Hageja arvete alusel kostjale tarnitud kaup ei ole vähemalt oma esialgsel kujul ja väärtuses säilinud, mistõttu selle tagastamine ei ole praegu enam võimalik, samuti on hageja kaotanud huvi kauba tagastamise vastu.

§ 477

lg 3 näeb ette, et kui alusetult omandatud vara tagastamine ei ole enam võimalik, siis tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kauba väärtus on märgitud arvetel ja tollideklaratsioonides. Hageja on (alternatiivselt) õigustatud nõudma sama arvete summat kostjalt eelviidatud alusetu rikastumise sätete alusel. Juhul kui kohus loeb poolte vahel sõlmitud lepinguid vorminõude järgimata jätmise tõttu tühisteks, siis palub hageja kolmanda võimalusena rahuldada hagi lisaks enne 1. juulit 2002.a kehtinud TsÜS § 66 lg 5 alusel, mille kohaselt tühise tehingu alusel saadu väärtus tuli hüvitada. 4. Viivisenõude esitamisel on hageja lähtunud enne 1. juulit 2002.a kehtinud seaduse alusel määratava viivise määrast (

§ 231lg-st 1 tulenev 3 % aastas).

Hageja lähtub eeltoodud viivise määrast muu hulgas arvestades inkassokulude kohta eraldi esitatud nõudest. Viivise saamise eesmärgiks oli katta hageja kulud seoses vastavas osas rahaliste vahendite puudumisega hagejal, kuid viivise ülejäänud osa, st eelkõige kehtivas õiguses võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 nimetatud 7%-lisele määrale vastavat osa, hõlmab hageja esitatud inkassokulude nõue. Hageja hinnangul ei sõltu seejuures viivisenõue otseselt sellest, millisel alusel kohus rahuldab hageja põhinõude.

§ 231

lg 1 sätestab võlgniku kohustuse maksta viivist igasuguse rahalise kohustusega viivitamise puhul. Kostja on hiljemalt arvete tollile esitamisega nõustunud arvetel märgitud maksetähtaegadega, s.t müügilepingute jaatamise korral tuli arved tasuda neil märgitud tasumistähtpäevadel. Juhul kui eitada lepingulise suhte olemasolu, tuleb saadud kauba eest tasumise tähtaeg määrata

§ 177lg-te 1 ja 2 alusel.

Hageja nõueteks kauba eest tasuda on kauba kohta väljastatud arved, mis on kõik hiljemalt nende tollile deklareerimiseks esitatud päevadel kostjale kätte toimetatud.

§ 177

lg 2 kohaselt tulnuks kostjal hageja nõue rahuldada seitsme päeva jooksul alates arve saamisest. Sellisel juhul on hageja esitatud viivistearvestus kostjale soodsam, sest viivise arvestamise perioodid algavad kõigi arvete puhul hiljem.

  1. Hagejal on lisaks eeltoodule tekkinud ka kahju (inkassokulude näol) summas 178 349,65 krooni. Kahju olemasolu tõendab hagejat esindanud inkassobüroo
  2. juuni 2005.a kiri kostjale, kus sama nõude suuruseks on märgitud 11 398,62 eurot. Tegemist on inkasso- ja õigusabikuludega enne käesolevat kohtumenetlust ning sellises ulatuses kulud on hageja asukohamaal tavapärased. Viidatud tõendi on allkirjastanud hagejale kulude nõude esitanud isik, kes on professionaalne inkassoteenuse osutaja. Järelikult on tõendatud, et hagejal sellised kulud ja kahju esinevad. Lisaks viitab hageja sama inkassobüroo
  3. oktoobri 2004 kirjale, mille kohaselt vastavad kulud olid viimatinimetatud kirja koostamise ajal 11 120,31 eurot. Kostja kohustus hagejal tekkinud kahju hüvitamiseks tuleneb

§ 222lg-test 1 ja 2, viimase kaubasaadetise osas VÕS § 101 lg 1 p-st 3.

Viivisenõude aluseks võetud intressimäära ületavas osas tuleb hageja kahjud hüvitada vastavalt

§ 193lg 1 ja VÕS § 113 lg 5 alusel.

Kui kohus leiab, et nimetatud suuruses kahjunõue ei ole piisavalt põhjendatud või tõendatud, siis palub hageja hüvitise suuruse määrata kohtul TsMS § 233 lg 1 alusel. 4 KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja vaidleb hagile vastu ning palub jätta selle rahuldamata.

  1. Kostja on seisukohal, et ühepoolsed arved ei loo võlakohustust. Kostja ei ole hagejaga mingeid müügilepinguid sõlminud ega nende alusel kaupa tellinud. Hageja ei ole ka tõendanud, millal ja millistel asjaoludel ning tingimustel väidetav müügileping või müügilepingud sõlmiti. Samuti ei selgu hagist, millest tulenevad hageja poolt märgitud väidetavate kohustuste täitmise tähtpäevad. Kostja poolt temale saadetud kauba vastuvõtmine ja deklareerimine ei tõenda müügilepingute olemasolu ja maksekohustuse tekkimist kostjal. Juhul kui müügilepingu sõlmimine oleks tõendatud, oleks leping tühine vormivea tõttu, kuna kuni
  2. juulini 2002.a pidi rahvusvaheline kaupade ostu-müügi leping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kostja leiab, et tõendamata on nii lepingu sõlmimise fakt kui ka lepingu olulised tingimused ja täitmine. Kostja leiab, et üksnes müügilepingu alusel võis kostjal tekkida tasumiskohustus. Kostja rõhutab, et müük on kahepoolne tehing, mistõttu tuleb tõendada mõlema poole nõuetekohases vormis tehtud tahteavaldust. Kostja ei ole ka kunagi tunnistanud väidetavat võlgnevust ega andnud hagejale lubadusi võlga tasuda.
  3. Hageja esitatud viivisearvestusel puudub kostja hinnangul igasugune arvutuslik ja õiguslik alus ning ka nõue inkassokulude hüvitamiseks on alusetu. Isegi juhul, kui oli tegemist kostja poolt alusetu rikastumisega hageja arvel, ei kuulu viivisenõue rahuldamisele, kuna alusetu rikastumise korral on tegemist lepinguvälise õigussuhtega ning lepinguline viivis kohaldamisele ei kuulu.
  4. Hageja poolt esitatud inkassokulude nõue summas 178 349,65 krooni on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja kui väidetavalt kahjustatud isik peaks tõendama kahju olemasolu ja suurust. Hageja poolt kohtule esitatud tõendid sisaldavad üksnes paljasõnalist väidet kulude suuruse kohta ilma mistahes arvestusliku aluse või tõenditeta kulude kohta. Kahjuhüvitise suurust ei saa määrata ka TsMS § 233 lg 1 alusel, kuna kahju on tõendamata. MENETLUSE KÄIK
  6. aprilli 2007.a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 139 666,86 krooni (8 924,40 eurot) põhivõlgnevuse ja 18 427,72 krooni viiviste katteks (perioodil
  7. oktoober 2002 kuni
  8. märts 2007, määraga 3 % aastas), kokku 158 094,58 krooni. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata, s.t kostjalt jäid hageja kasuks välja mõistmata 52 239,56 eurot (817 371,50 krooni) põhivõlgnevuse katteks, ülejäänud viiviste nõue ja 178 349,65 krooni inkassokulude katteks. Põhinõude 52 239,56 eurot (s.o 61 163,96-8924,40 eurot) osas jättis kohus hagi rahuldamata aegumise tõttu. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega jäid rahuldamata hageja nõuded 158 094,58 krooni ületavas osas. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
  9. Tallinna Ringkonnakohtu
  10. mai 2008.a otsusega (täiendatud
  11. juuni 2008.a otsusega) hageja apellatsioonkaebus rahuldati ning tühistati Harju Maakohtu
  12. aprilli 2007.a otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõuded aegumise ning tõendamatuse tõttu ja menetluskulude väljamõistmise osas. Tsiviilasi saadeti tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja nõuded aegunud. Hagi aegumise tähtaeg hakkas kulgema
  13. juulist 2002.a ja kolmeaastane tähtaeg lõppes seega
  14. juulil 2005.a. Kuna kolmeaastane aegumistähtaeg ei ole möödunud, ei ole vaja anda hinnangut aegumise peatumise ja kohustuse tahtliku rikkumise väidetele. Hagis esitatud inkassonõude 178 349,65 krooni lahendamisel on maakohus ringkonnakohtu otsuse kohaselt läbi viinud puuduliku 5 eelmenetluse. Ringkonnakohus märgib, et kohus peab TsMS § 392 lg 1 p 1 kohaselt välja selgitama hageja nõuded ja kostja seisukohad. Pärast seletuste ärakuulamist võtab kohus TsMS § 400 lg 5 kohaselt lühidalt kokku seletustes esitatu ja võib arutada seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist. Maakohus jättis inkassokulude nõude rahuldamata tõendamatuse tõttu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid ajaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on hagejalt vastu võtnud rea tõendeid (toimik, I kd, lk 15 ja lk 24), mida oli tal kohustus TsMS § 232 lg 1 kohaselt hinnata. Samas ei nähtu otsusest, miks kohus esitatud tõendeid otsuses ei analüüsinud. Vastavalt TsMS § 442 lg 8 pidi kohus tõenditega mittearvestamisel seda otsuses põhjendama. Hageja oli esitanud inkassokulude nõude osas taotluse, milles ta palus juhul, kui kohus ei pea nõuet piisavalt tõendatuks, määrata summa kooskõlas TsMS § 233 lg-ga
  15. Kui ka kohus kohtuistungil nimetatud taotlust ei arutanud, pidi ta TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendama senilahendamata taotlused otsuses.
  16. Asja uue läbivaatamise käigus on pooled sisuliselt jäänud varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde. Kuivõrd Harju Maakohtu
  17. aprilli 2007.a otsus käesolevas tsiviilasjas on osaliselt jõustunud, on hageja palunud hagi põhinõude osas rahuldada seni rahuldamata jäänud osas, s.o 817 371,50 krooni. Samuti on hageja palunud välja mõista viivise seni rahuldamata osas ning viivise TsMS § 367 alusel määraga 3 % aastas põhivõlgnevuse summa (957 008,02 kr) tasumata osalt. Hageja palub jätkuvalt kostjalt välja mõista ka 178 349,65 krooni lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
  19. aprilli 2009.a määrusega otsustas kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata vastavalt TsMS § 403 lg-le
  20. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja avaldused kohtule 20 päeva jooksul arvates nimetatud kohtumääruse kättetoimetamisest. Samuti teatas kohus
  21. aprilli 2009.a määruses, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 20 päeva pärast dokumentide ja avalduste esitamise tähtpäeva möödumist.
  22. aprilli 2009.a kohtumäärus on hageja esindajale kätte toimetatud
  23. aprillil 2009.a ning kostja esindajale
  24. aprillil 2009.a.
  26. mail 2009.a on kostja esitanud kohtule menetluskulude väljamõistmise täpsustatud taotluse. Samal päeval on ka hageja esitanud kohtule täpsustatud taotlused. Hageja täpsustanud omalt poolt menetluskulude väljamõistmise taotlust. Lisaks on hageja täpsustanud viivisenõuet, paludes välja mõista
  27. mai 2009.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 224 564,85 krooni, millest on maha arvatud juba maakohtu
  28. aprilli 2007.a otsusega rahuldatud viivisenõude osa 18 427 krooni. Järelikult on hageja viivisenõude suuruseks 206 137,13 krooni. Hageja taotleb jätkuvat edasiulatuva viivise väljamõistmist põhivõlgnevuse tasumata osalt. Samuti on hageja oma
  29. mai 2009.a menetlusdokumendis taotlenud TsMS § 445 lg-le 1 tuginedes kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramist. Hageja palub kogu hagi rahuldatud osa täitmise viisiks määrata kostja poolt raha tasumise hagejat esindava Advokaadibüroo HETA deposiitkontole nr xxxxxxxxxxxxx Swedbank AS-is.
  31. juuni 2009.a ja
  32. juuni 2009.a määrustega on kohus kooskõlas TsMS § 452 lg-tega 4 ja 5 otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud ning saatnud poolte esindajatele samal päeval e-posti teel sellekohase teate. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  33. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
  34. Maakohtu otsuse osalise vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Alates
  35. jaanuarist 2009.a kehtivas menetlusseadustiku redaktsioonis on see TsMS § 456 lg-s 4 ka otseselt sätestatud. Harju Maakohtu poolt käesolevas tsiviilasjas
  36. aprillil 2007.a tehtud ostust 6 ei ole vaidlustatud osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 139 666,86 krooni (8 924,40 eurot) ja viivisena 18 427,72 krooni, kokku 158 094,58 krooni. Seega on viidatud kohtuotsus vaidlustamata osas jõustunud ning kohus käsitleb alljärgnevalt hageja nõudeid üksnes osas, milles maakohus jättis
  37. aprilli 2007.a otsusega hagi rahuldamata.
  38. Puudub vaidlus selles, et hageja on saatnud kostjale hagis nimetatud arvetel (arved väljastatud perioodil 04.02.2000-26.02.2002) kajastatud kaupu ning kostja on kaubad kätte saanud ja vastu võtnud. Nimetatud asjaolud on ka tõendatud hagile lisatud arvetega (vt toimik, I kd, lk 8,10,31,33,39,41,42,45,47,50,51,53), hageja täiendavalt esitatud veokirjadega (vt toimik, I kd, lk 124,125,127,128,129,130) ning Maksu- ja tolliameti poolt kohtule edastatud tollideklaratsioonide ning viimaste lisade ärakirjadega (vt toimik, I kd, lk 192-235 ja lk 243251). Pooltel on vaidlus eeskätt selles, kas eelnimetatud kaubad on hageja poolt Eestisse saadetud ja kostja poolt vastu võetud müügilepingu alusel või oli poolte vahel muu lepinguline suhe või on kaubad saadetud hageja poolt õigusliku aluseta. Samuti on pooltel vaidlus hagejal väidetavate inkassokulude olemasolu ja suuruse üle.
  39. Kohtu hinnangul võib esitatud ja kogutud tõendeid nende kogumis hinnates järeldada, et hageja saatis kostjale kaupu viimase poolt esitatud tellimuste alusel. Kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis on vaidlusaluse perioodi (04.02.2000-26.02.2002) kohta esitatud üksnes kaks tellimust (vt toimik I kd, lk 35 ja lk 36). Samas võib seda siiski eeldada ka teiste kaubatarnete osas. Puudub vaidlus selles, et pooltevahelistel ärisuhtel oli pikemaajalisem praktika (hageja oli kostjale müünud kaupu ka enne vaidlusalust perioodi). Samuti on kostja ise väitnud, et suures osas toimus suhtlus poolte vahel suuliselt (telefoni teel). Vaidlusaluste kaubasaadetiste kohta vormistati kostja poolt või kostja nimel kaubadeklaratsioonid, deklaratsioonide vormistamiseks esitati tollile seejuures samad arved, mille alusel hageja käesolevas menetluses võlgnevuse tasumist hageb (vt toimik, I kd, lk 192-235 ja lk 243-251). Põhjendatud on ka hageja viide vaidlusalusel perioodil kehtinud tolliseaduse § 15 lg-le 3, mille kohaselt peaks deklarant ja isik, kelle eest kaubadeklaratsioon esitati, vastutama tollideklaratsioonis deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest. Deklaratsioonid koos lisadega tõendavad kaudselt pooltevaheliste õigussuhete iseloomu. Kohtu hinnangul võib eeltoodu põhjal järeldada, et hageja saatis Eestisse kostja poolt eelnevalt tellitud kaupa ning poolte tahe oli suunatud kaupade müümisele. Kuivõrd kostja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, tuleb eeldada, et täitmine oli täielik, hageja poolt täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.
  40. Juhul kui tegemist ei olnud kaupade müügiga, puudunuks hagejal õigus esitada kostjale tasumiseks arveid. Mõistlikult ja heaukselt tegutsedes pidanuks kostja arvete saamisel sellele ka hageja tähelepanu juhtima ning esitama hagejale viivitamatult vastuväited arvete alusetuse kohta. Asja materjalide põhjal otsustades kostja selliseid vastuväiteid esitanud ei ole. Vastupidi, kostja on esitanud vaidlusalused arved tollile kaubadeklaratsioonide vormistamiseks. Samuti annavad tõendid alust arvata, et kostja on kohtuväliselt tunnistanud hageja nõude (ja kostja vastava võlakohustuse) olemasolu, põhjendades arvete õigeaegset tasumata jätmist erinevate likviidsusprobleemidega jms (vt toimik, I kd, lk 17, 20, 97, 100, 101,102 ja 103).
  41. Lähtudes ülaltoodust asub kohus seisukohale, et kostjale saadetud kaupade näol on tegemist hageja poolt kostjale müüdud kaupadega ning arvete esitamise aluseks olid müügilepingud. Pooled ei vaidle selle üle, et pooltevahelisele õigussuhtele tuleb kohaldada Eesti õigust. Vastavalt
  42. juulil 2002.a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 11 kohaldatakse enne
  43. juulit 2002.a tekkinud võlasuhtele enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. Kuivõrd vaidlusalustest müügilepingutest tulenevad võlasuheted on tekkinud enne
  44. juulit 2002.a, kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi vastavasisulised sätted, samuti enne
  45. juulit 2002.a 7 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse asjakohased normid. Vastavalt

§ 242

lg-le 1 kohustus müüja ostu-müügi lepingu järgi vara üle andma ostja omandusse, ostja kohustuseks oli aga vara vastu võtta ja maksta selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Kui ostja, rikkudes lepingut, keeldus ostetud asja vastu võtmast või selle eest kindlaksmääratud hinda tasumast, oli müüjal

§-st 249 tulenevalt õigus nõuda asja vastuvõtmist ostja poolt ja kindlaksmääratud hinna tasumist, samuti täitmise viivitamisega tekitatud kahjude hüvitamist või keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist.

  1. Kogutud ja esitatud tõendite põhjal otsustades on hageja kui müüja enda müügilepingutest tulenevad kohustused täitnud, s.h andnud üle tellitud kaubad ning teinud võimalikuks nende omandi ülemineku ostjale. Samas on kostja jätnud täitmata ostuhinna tasumise kohustuse. Kohtus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaksid kostjale õigusliku aluse keelduda kaupade ostuhinna tasumisest. Arvestades ülaltoodut, kuulub hageja nõue müügilepingutest tuleneva põhivõla väljamõistmiseks rahuldamisele 817 371,50 krooni ulatuses, s.t ka osas, milles Harju Maakohus on jätnud käesolevas tsiviilasjas
  2. aprilli 2007.a tehtud otsusega hagi rahuldamata.
  3. Kostja on menetluse käigus väitnud, et müügilepingud tulnuks (imperatiivselt) sõlmida kirjalikus vormis ning muus vormis sõlmitud lepingud on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühised (enne 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 93 lg 1). Kostja teeb sellise õigusliku järelduse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta ratifitseerimise seaduse (vastu võetud Riigikogu poolt
  4. juunil 1993.a) §-st 2, mille kohaselt on Eesti teinud konventsiooni artiklite 12 ja 96 alusel reservatsiooni sama konventsiooni artiklite 11, 29 ja II osa nende sätete suhtes, mis lubavad ostu-müügi lepingu sõlmimise, muutmise või lõpetamise poolte kokkuleppel või oferdi või aktsepti või mis tahes muu tahteavalduse suulist vormi. Kohus kostja sellise õigusliku käsitlusega ei nõustu. Hageja on põhjendatult märkinud, et kõnesoleva konventiooni eesmärgiks on kaupade rahvusvaheliste ostu-müügilepingute suhtes ühtsete normide kehtestamine, s.h lepingute sõlmimist puudutavas osas. Seega peaks ka konventsiooni artikli 11 regulatsioon asendama konventsiooni kohaldumise korral lepingupoolte vastavaid siseriiklike norme. Konventsiooni artikli 11 järgi pole nõutav, et ostu-müügileping sõlmitaks või kinnitataks kirjalikult või et ta vastaks muule vorminõudele. Seda võib tõestada igal viisil, kaasa arvatud tunnistajate ütlused. Tulenevalt artiklist 12 ei kehti artiklis 11 sätestatu juhul kui kas või ühel poolel on kommertsettevõte kokkuleppinud riigis, kes on teinud valduse konventsiooni 96 artikli alusel. Käsitletaval reservatsioonil (mille tegi konventsiooniga liitumisel algselt ka Eesti Vabariik) oleks konventsiooni rakendamise seisukohalt tähtsus juhul, kui kokkuleppiva riigi (s.t konventsiooniga ühinenud riigi) õigusaktid nõuaksid ostu-müügilepingu sõlmimist või kinnitamist kirjalikus vormis. See tuleneb ka konventsiooni artikli 96 sisust. (Lisaks peaks sellise riigi (konventsiooni artikli 96 alusel reservatsiooni teinud riigi) ostu-müügilepingute vormi puudutavad normid olema konkreetsel juhul kohaldatavad rahvusvahelise eraõiguse sätete järgi.) Enne
  5. juulit 2002.a kehtinud Eesti siseriiklik õigus ei näinud kaupade (vallasasjade) ostu-müügilepingute sõlmimist puudutavalt ette vorminõudeid, lepinguid võis seega sõlmida mistahes vormis (VÕSRS §-ga 121 on ülalnimetatud ratifitseerimisseadusega tehtud reservatsioon tunnistatud kehtetuks). Pooled on vähemalt käesoleva kohtumenetluse käigus kokku leppinud Eesti õiguse kohaldamises vaidlusalusele õigussuhtele.
  6. Eeltoodust järelduvalt on kostja käsitlus kaupade ostu-müügilepingu vorminõuetest ja nende väidetavast rikkumisest õiguslikult asjakohatu. Müügilepingud saab lugeda sõlmituks arvetel kajastatud kaupade vastuvõtmisega kostja poolt ning ostetud kaupade kohta deklaratsioonide vormistamisega tollis. Enne
  7. juulit 2002.a kehtinud TsÜS § 62 lg 3 kohaselt võis tahteavaldus väljenduda ka teos, millest sai järeldada tehingu tegemise tahet. Poolte tegevusest ühelt poolt kaupade saatmisel ja arvete esitamisel ning teiselt poolt kaupade ja arvete pretensioonideta vastuvõtmisel ning ka ostetud kaupade deklareerimisel tollis saab kohtu 8 arvates teha järelduse, et pooled olid saavutanud kokkuleppe müüdavate kaupade kogustes, hinnas ja kvaliteedis, samuti hinnas ning selle tasumise korras. Nõustuda ei saa küll hageja väitega, et müügilepingud on sõlmitud kirjalikus vormis. Ei kehtiva õiguse ega enne
  8. juulit 2002.a kehtinud tehingute vormi kohta kehtinud siseriikliku regulatsiooni põhjal ei saa müügilepinguid lugeda käesoleval juhul kirjalikus vormis sõlmituiks. Ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta artikkel 13 võrdsustab kirjaliku vormiga telegraafi või teletaibi teel edastatud teated. Käesoleval juhul puuduvad telegraafi, teletaibi või faksi teel edastatud hageja avaldused kostja tellimuste aktseptimise kohta, osade tarnete puhul puuduvad ka nimetatud vormis edastatud tellimused.
  9. Kuivõrd kaupade müügilepingutele eeltoodu põhjal seadusest vorminõuet ei tulenenud, on põhjendamatud ka kostja vastuväited, mis tuginevad sisuliselt enne
  10. juulit 2002.a kehtinud TsÜS § 98 lg-le
  11. Osundatud sättest tuleneb, et kui seaduses on sätestatud tehingu kohustuslik kirjalik vorm, peab selleks antud volitus olema lihtkirjalikus või notariaalselt tõestatud vormis. Seega võis volituste andmine müügilepingutega seonduvate toimingute tegemiseks olla antud mistahes vormis (TsÜS § 98 lg 2). N.Z oli vaidlusalusel perioodil kostja täisosanik ning seega õigustatud kostjat esindama ja volitama ka teisi isikuid kostjat esindama.
  12. Kostja on muu hulgas väitnud, et poolte vahel välja kujunenud praktika kohaselt toimus kaupade eest tasumine hagejale ettemaksuna ning hageja saatis kaubad alles pärast nende eest tasumist. Kostja on esitanud ka dokumentaalseid tõendeid poolte vahel toimunud varasemate tehingute kohta (vt toimik, I kd, lk 275-285). Kohtu hinnangul võis praktika poolte ärisuhete alguses selline olla. Samas võis hagejal hilisemalt tekkida usaldus kostja kui äripartneri suhtes ning seetõttu ei peetud ettemaksu nõudmist enam vajalikuks. Kostja on leidnud, et väidetava võlgnevuse tekkimisel oleks hageja mõistlikult pidanud kaupade müümise ja saatmise kostjale lõpetama. Kohtu hinnangul ei saa hageja kirjeldatud käitumisest veel järeldada nõuete tegelikku puudumist kostja vastu. Kaupade tarnimise katkestamine või jätkamine oli põhimõtteliselt hageja diskretsioon. Esitatud tõenditest nähtuvalt soovis kostja tasumata arvetele vaatamata hagejalt uusi kaupu tellida (vt toimik, I kd, lk 35 ja lk 36).
  13. Kuivõrd kohus rahuldab hageja müügilepingutele tugineva nõude, ei pea kohus vajalikuks käsitleda hageja poolt välja toodud alternatiivseid õiguslikke põhjendusi sama nõude rahuldamiseks. Kohus märgib, et tuvastatud asjaolude põhjal saaks hageja põhinõude rahuldada ka

§ 477lg-te 1 ja 3 alusel.

Juhul kui asuda seisukohale, et kaupade kostjale saatmise aluseks ei olnud müügileping, on kostja omandanud vaidlusalused kaubad õigusliku aluseta. Kuivõrd kaupade tagastamine ei ole poolte esitatu põhjal võimalik, tuleks kostjal hüvitada nende omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kaupade väärtus nende omandamise momendil on määratletav asja materjalide hulgas olevate arvete ja tollideklaratsioonide põhjal. Kaupade väärtustega on kostja sisuliselt nõustunud arvete tollile esitamisega. Kostja ei ole tõendanud väiteid, et kaupade saatmisel oli muu tehinguline alus (kuid mitte müügileping). Kostja on väitnud, et tegemist oli sisuliselt hageja kaupade hoiustamisega tingimusel, et tasuna hoiustamise eest saab kostja osa hoiustatud kaupadest endale. Vastavaid kokkuleppeid kirjalikult ei fikseeritud. Lisaks on kostja väitnud, et osa kaupu on kostja väljastanud hageja agentidele Eestis ning osaliselt saatnud kaubad Hollandisse tagasi. Kostja on eelnimetatud väidete tõendamiseks esitanud arve-saatelehed kaupade väljastamise kohta kolmandatele isikutele ning ekspordi kaubadeklaratsiooni (vt toimik, I kd, lk 286-294 ja lk 295297). Samuti on kostja soovinud kõnealuseid asjaolusid tõendada tunnistajate G.N ja O.N ütlustega. Kohtu hinnangul ei tõenda viidatud dokumentaalsed tõendid kostja väiteid. Arvesaatelehtedelt nähtub küll kaupade üleandmine kolmandatele isikutele, kuid jääb selgusetuks nende isikute seos hagejaga, samuti see, kas tegemist on kaupadega vaidlusalusaluste kaubasaadetiste hulgast. Arve-saatelehed on koostatud 2000.a augustikuus, kuid enamik vaidlusaluseid kaubatarneid on toimunud hilisemal ajaperioodil. Mainitud ekspordi 9 kaubadeklaratsioonist ei nähtu kauba tagastamine hagejale. Asjaolu, et kaup tagastati kolmandale isikule hageja telefoni teel antud juhise alusel, ei ole kohtu hinnangul tõendatud. Tunnistaja G.N ei ole asja materjalidest nähtuvalt osanud anda konkreetseid ütlusi vaidlusaluste asjaolude kohta. Tunnistaja on üksnes selgitanud, et Hollandi äriühingust tulnud agentidele väljastati kostja laost müügiks kaupa, samas ei selgu ütlustest, millise konkreetse äriühingu agentidega ja millise kaubaga oli tegemist (vt toimik, I kd, lk 337-338). Tunnistaja O.N ütlused (vt toimik, I kd lk 340-341) ei ole teisi asjas esitatud tõendeid arvestades kohtu hinnangul usaldusväärsed, mistõttu kohus jätab need kooskõlas TsMS § 238 lg 5 teises lauses sätestatuga asja lahendamisel arvestamata. Tunnistaja ütlused on olnud ebajärjekindlad küsimuses, kas tellimusi esitati kostja poolt hagejale üksnes telefoni teel või ka faksi vahendusel. Samuti ei ole O.N istungiprotokollist nähtuvalt osanud anda mõistlikke selgitusi toimikus I köites lehekülgedel 95, 96, 97, 99 ja 101 olevate faksikoopiate kohta (vt toimik, I kd, lk 341). Seejuures arvestab kohus, et O.N oli ütluste andmise ajal 12. märtsil 2007.a kostja usaldusosanik ja kostja töötaja (ökonomist). Seetõttu võis ta olla isiklikult huvitatud käesoleva tsiviilasja lahendamisest kostja kasuks. 27. Kohtu hinnangul on õiguslikult põhjendatud ka hageja viivisenõue. Hageja on palunud vaidlusaluses osas viivise välja mõista

§ 231

lg-st 1 alusel, mille kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Kuivõrd vaidlusaluste müügilepingute osas muutusid kosta põhikohustused eeldatavalt sissenõutavaks enne

  1. juulit 2002.a, tuleb viidatud sättest asja lahendamisel lähtuda. Kohus nõustub kostjaga, et hiljemalt arvete tollile esitamisega on kostja nõustunud arvetel märgitud maksetähtaegadega ning sellest tulenevalt tuli arved tasuda neil märgitud 30päevase tasumistähtaja jooksul. Arvestades, et poolte vahel olid vaidlustamata asjaolude kohaselt pikemajalised kaubandussuhted, tulenes 30-päevane tähtaeg arevete tasumiseks ilmselt ka pooltevahelist praktikast.
  2. juuni 2002.a seisuga oli kostjal vaidlusaluste arvete tasumisega viivitamisest tekkinud viivisevõlg summas 1640,55 eurot. Alates
  3. juulist 2002.a on hageja arvestanud viivist kostja põhivõlalt summas 52 239,56 eurot ning alates
  4. oktoobrist 2002.a põhivõlalt 61 163,96 eurot (vt toimik, II kd, lk 172). Käesoleva kohtuotsuse kuulutamise hetkel on kostja olnud 52 239,56 euro tasumisega viivituses 103 päeva (01.07.2002-11.10.2002), mis teeb viivisemäärast 3% aastas lähtudes viivisenõude suuruseks 448,39 eurot, ning 61 163,96 euro tasumisega 2449 päeva (12.10.200225.06.2009), mis teeb viivisenõude suuruseks 12 482,54 eurot. Kokku moodustab tasumata arvete alusel tekkinud viivisevõlg
  5. juuni 2009.a seisuga 14 571,48 eurot (s.o 1640,55+448,39+12 482,54). Ümberarvutatuna Eesti kroonidesse Eesti Panga ametliku kursi järgi (1 EUR = 15,6466 Eesti krooni) moodustab see 227 994,12 krooni. Nimetatud summast arvestab kohus käesoleva otsuse tegemisel maha 18 427,72 krooni, millises osas on hageja viivisenõue Harju Maakohtu eelviidatud
  6. aprilli 2007.a otsusega rahuldanud. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks (s.o 25.06.2009.a) sissenõutavaks muutunud viivisenõudena 209 566,40 krooni (s.o 227 994,12 kr – 18 427,72 kr).
  7. Rahuldamisele kuulub ka hageja poolt TsMS § 367 alusel esitatud nõue viivise väljamõisemiseks määraga 3% aastas põhinõude (957 008,02 krooni) jäägilt alates
  8. juunist 2009.a kuni põhinõude täitmiseni.
  9. Kuivõrd vaidlusaluste müügilepingute sõlmimise osas seadusest tulenev vorminõue puudus, ei saa pidada õiguslikult asjakohasteks ka kostja väiteid selle kohta, et poolte vahel puudub viivisenõude aluseks olev kirjalik kokkulepe (leping). Samuti ei välista ega piira hageja viivisenõuet hagis esitatud kahju hüvitamise nõue. Viivis peaks kompenseerima hagejale kostja poolt põhivõla õigeaegsest tasumata jätmisest tingitud raha investeerimisvõimaluste ärajäämise 10 (mis on sisuliselt vaadeldav saamata jäänud tuluna). Hagis esitaud kahjunõue puudutab seevastu võla sissenõudmisega kaasnenud väidetavaid kohtuväliseid kulusid (mis on olemuselt otsene varaline kahju).
  10. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka lepingurikkumiste tagajärjel väidetavalt tekkinud kahju n-ö inkassokulude näol kogusummas 178 349, 65 krooni (11 120,31 eurot). Tegemist on hageja inkasso- ja õigusabikuludega enne käesolevat kohtumenetlust ning hageja väidete kohaselt on kulud sellises ulatuses hageja asukohamaal tavapärased. Õiguslik alus vastava nõude esitamiseks tuleneb enne
  11. juulit 2002.a kehtinud

§ 222

lg-test 1 ja 2, viimase kaubasaadetise osas VÕS § 101 lg 1 p-st 3 koosmõjus VÕS § 128 lg-ga

  1. Kohtu hinnangul tuleb hageja kõnalune nõue jätta rahuldamata, kuna kahju tekkimine ega selle suurus ei ole piisavalt tõendatud. Hageja hinnangul tõendavad kahju suurust eelnimetatud ulatuses hagejat esindanud inkassobüroo
  2. oktoobri 2004.a ja
  3. juuli 2005.a kirjad kostjale (vt toimik, I kd, lk 15 ja lk 24). Kohtu hinnangul ei ole viidatud kirjad, kus konstateeritakse kohtuväliste õigusabikulude suurust (21.07.2005.a kirjas suumas 11 398,62) eurot piisavad hageja väidete tõendamiseks. Tõenditest ei nähtu, kas ja millises ulatuses on hageja õigusabikulusid kandnud või et tal tekiks vastav kulu tulevikus. Maakohus on nii käseoleva tsiviilasja esmakordsel läbivatamisel kui ka asja uuel läbivaatamisel teinud hagele ettepaneku käsitletavat nõuet puudutavas osas täiendavate tõendite esitamiseks. Vaatamata kohtu ettepanekule, hageja tõendeid kahju olemasolu ja suuruse kohta esitanud ei ole.
  4. TsMS § 233 lg 1 võimaldab kohtul otsustada kahju suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga. Sisuliselt sama tuleneb VÕS § 127 lg-st
  5. Kohtu arvates puuduvad käesoleval juhul siiski eeldused nende normide rakendamiseks. TsMS § 233 lg 1 kohaldamise esmane eeldus on kahju olemasolu tuvastatus. Nagu eelpool märgitud, ei ole kahju tekkimine kohtu hinnangul tõendatud. Lisaks on väidetava kahju näol tegemist otsese varalise kahjuga. Taolise kahju suuruse tõendamine (kui kahju tõepoolest eksisteeriks) ei oleks eeldatavalt seotud hageja jaoks eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, vaatamata asjaolule, et hageja on välismaine juriidiline isik.
  6. Kehtiva TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Hagejad on esitanud
  7. mail 2009.a taotluse määrata kogu hagi rahuldatud osa täitmise viisiks kostja poolt raha tasumise hagejat esindava Advokaadibüroo HETA deposiitkontole. TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas veel lahendamata taotlused. Kohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohtule teadaolevalt ei ole kostja käesoleva ajani asunud täitma maakohtu
  8. aprilli 2007.a otsust selle jõustunud osas ning on seadnud (jätkuvalt) kahtluse alla Advokaadibüroo HETA volitused hageja esindamisel. Kohtu hinnangul puuduvad mõistlikud põhjused arvata, et Advokaadibüroo HETA ei ole volitatud hagejat esindama või et advokaadibüroo volituste mahtu oleks kohustuste sissenõudmisel mingil viisil piiratud. Kuivõrd hageja naol on tegemist välismaise juriidilise isikuga, võib kostja eelkirjeldatud käitumine põhjendamatult takistada kohtulahendite täitmist osas, millega hageja nõuded on rahuldatud. Seega on hageja poolt taotletud täitmise viisi kindlaksmääramine vajalik ja kohane meede hageja seadusest tulenevate õiguste ning huvide kaitseks.
  9. Kooskõlas
  10. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud 11 menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
  11. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
  12. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 tulenes, et hagi osalise rahuldamise korral mõistetakse kohtukulud kostjalt hageja kasuks välja võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, hagejalt kostja kasuks aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võis kohus sama sätte kohaselt jätta kummagi poole kohtukulud ka tema enda kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb täiendavalt arvestada sama seaduse § 61 lg-s 1 nimetatud piirmääradega. Arvestades ka Harju Maakohtu
  13. aprilli 2007.a otsusega väljamõistetud summasid, on hageja nõudeid kokku rahuldatud 1 185 002,14 krooni ulatuses (s.h põhivõlg 957 008,02 krooni ning viivis
  14. juuni 2009.a seisuga 227 994,12 krooni). Kohtu poolt on jäänud rahuldamata kahju hüvitamise nõue summas 178 349,65 krooni. Seega on hageja nõuded rahuldatud ligikaudu 87% ulatuses. Hageja menetluskuludeks (kohtukuludeks) toimikumaterjalidest nähtuvalt on hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kogusummas 91 250 krooni (vt toimik, I kd, lk 62-63 ja II kd, lk 18) ning kulud õigusabile summas 68 000,12 krooni (vt toimik, I kd, lk 299-301; II kd, lk 19-20, lk 111-112). Kõik eelnimetatud menetluskulud on hageja palunud kostjalt välja mõista. Kostja menetluskulud moodustuvad kulust õigusabile kogusummas 125 206,60 krooni (vt toimik, I kd, lk 302-319; II kd, lk 44-46 ja lk 158-165), millest kostja palub hagejalt menetluskulude hüvitisena välja mõista 67 676 krooni. Lähtudes hageja nõuete rahuldamise ulatusest (ca 87%), peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks vastavalt välja menetluskuluna (kohtukuluna) 79 387,50 krooni hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu katteks. Juhindudes ülalviidatud TsMS § 61 lg-s 1 sätestatust ning arvestades rahuldatud nõuete mahtu (1 185 002,14 kr), oleks võimalik hageja õigusabikulude väljamõistmine kostjalt 59 250,11 krooni ulatuses. Arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töö mahtu ning asja keerukust, on kulu hüvitamine kostja poolt nimetatud summas ka mõistlik ja põhjendatud. Samas on hagi jäänud 178 349,65 krooni ulatuses rahuldamata, mis annaks kostjale õiguse nõuda hagejalt õigusabikulude hüvitamist 8917,48 krooni ulatuses. Ka sellist kulu saaks asja mahtu ja keerukust arvestades lugeda kindlasti põhjendatuks. Eeltoodust lähtuvalt teeb kohus poolte õigusabikulude nõuete osas (menetlusliku) tasaarvestuse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulude katteks 50 332,63 krooni (s.o 59 250,11 kr – 8917,48 kr). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.