“ § 234 sätestatud 1 vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1 kehtestas nõude, et erastaja peab kogu erastamisprotsessi vältel vastama
s sätestatud tingimustele. Seejuures palus ta selle sätte nimetatud osas põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata jätta ta leidis, et seaduseandja on täitevvõimule delegeerinud seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise, mitte aga täiendavate piirangute kehtestamise ning väitis, et antud juhul on seadusega kehtestatud piirangut tema suhtes pikendatud määramata ajaks, lisaks on norm tagasiulatuva mõjuga ebaproportsionaalne. Ida-Viru maavanema kirjalikus vastuses (tl. 49-53) paluti kaebus rahuldamata jätta, kirjeldati kaebaja taotluse menetlemise käiku, viidati Maa-ametist saadud selgitustele ja riigikohtu otsusele nr. 3-3-1-46-06 ning esitati oma seisukohad kaebaja väidetele maa võõrandamise põhjuste kohta. Muuhulgas märgiti, et kinnistule juurdepääsu saamiseks on võimalik kohtusse pöörduda ning leiti, et kaebaja pole esitanud oma väidete kohta tõendeid ja võis metsamaad müüa ajendatuna traktori ostmise soovist. Kohtuistungil jäi kaebaja esindaja Margus Kiir kirjaliku kaebuse juurde, esitas kokku 10 450 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ning selgitas täiendavalt, et seaduseandja eesmärk oli välistada erastajate hulgast isikud, kes äritsevad maaga, kaebaja seda ei tee ja on võõrandanud vaid ühe maatüki, sest tundis, et ei saa seda efektiivselt majandada. Ida-Viru maavanema esindaja jäi samuti kirjalikult esitatu juurde ning väitis, et kuigi maavanem andis täiendavate dokumentide esitamise võimaluse, pole kaebaja võõrandamise otstarbekust tõendanud. KOHTU PÕHJENDUSED Vaba metsamaa erastamise tingimused ja kord on reguleeritud
s ja selle alusel kehtestatud muudes õigusaktides. Vaba metsamaa erastamist käsitleb
, mille seitsmendas lõikes on muuhulgas kehtestatud, et kohaliku omavalitsuse volikogu ei tohi erastajate nimekirja kanda isikuid, kes on viimase kümne aasta jooksul võõrandanud enda omandis olnud metsamaad. G. A puhul on vaidluse tekitanud selle sätte tõlgendamine ning Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrusega nr. 16 kehtestatud „
§ -s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1 maavanemale antud õigus kontrollida erastamist välistavate asjaolude puudumist ja nõue, et erastaja peab vastama
s sätestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel. Kaebaja on erastajate nimekirja kantud 19.02.2004 (tl. 16) ja arvab, et kuna talle kuulunud metsamaa võõrandamine toimus peale nimekirja kandmist ja enne valitsuse määruse kehtestamist, ei saa piirangud talle laieneda.
lg 1 kohaselt teeb kohalik omavalitsus üldjuhul üksnes erastamise eeltoimingud ja maa erastamise tegelikuks korraldajaks on maavanem. On iseenesestmõistetav, et vastava menetluse õiguspärasuse tagamiseks tuleb maavanemal kontrollida esitatud dokumentide õigsust ja erastaja vastavust kehtestatud tingimustele ka ilma selleta, et mõni konkreetne õigusakt teda selleks otseselt kohustaks. Kuna maavanema ei tohi maad erastada seda õigust mitteomavale isikule, on selge ka see, et erastaja peab vastama
s kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel. Asjaolu, et
s pole seda otseselt sätestatud, ei saa tõlgendada nii, et vastava õiguse saamiseks piisab kui tingimused on täidetud vaid nimekirjade kinnitamise ajal. Vaba metsamaa erastamise eesmärk on maa efektiivse kasutamise tagamine ja põllumajandusliku tootmise toetamine ning sellega ei ole kooskõlas olukord, kui maa omanikuks saab isik, kes üksnes ostab ja müüb maad ja tegelikult põllu- või metsamajandusega ei tegelegi. Küsimusi, kas erastaja peab vastama kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel ning kas volikogu nimekirja kinnitamisega on erastamine sisuliselt juba otsustatud või on maavanemal siiski täiendava kontrolli õigus ja puuduste ilmnemisel võib ta maa ka erastamata jätta, on käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006 kohtuotsuses nr. 3-3-1-46-06. Kuigi selle vaidluse 2 esemeks polnud metsamaa võõrandamine, on lahend koostatud enne, kui Vabariigi Valitsuse 16.02.2007 määrusega nr. 41 täiendati „
sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1 nõudega, et erastaja peab kogu erastamisprotsessi vältel vastama
s sätestatud tingimustele ning seega on Riigikohtu seisukohad igati kohased ka käesolevas asjas. Metsamaa võõrandamise keelu kohta
lg 7 sätestatud piirang jõustus 15.03.2003 veel enne kui Alajõe Vallavolikogu 19.02.2004 vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitas (tl. 16). Seega oli G. A kohustus ja võimalus oma tegevuses sellega arvestada ning asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas
kohaldamiseks vajaliku korra alles 27.01.2005, ei saa kuidagi rikkuda tema põhiseaduse § 3, § 10 ja § 11 tulenevaid õigusi või vabadusi. Selleks, et maa võõrandamist käsitlev piirang poleks ebaproportsionaalne ega kõiki isikuid ühtemoodi koormav, on seaduseandja
lg 7 p 1 ette näinud kaks erandit ning kehtestanud muuhulgas, et metsamaa erastamine pole välistatud, kui müük-ost on toimunud selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Ida-Viru maavanema vaidlustatud korraldus (tl. 14) rajaneb seisukohal, et G. A pole oma metsamaad võõrandanud selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Kuigi taotleja selgitas, et metsamaa majandamine osutus talle praktiliselt võimatuks, sest see ei vastanud metsamaa tunnustele, asus soisel alal, oli ilma juurdepääsuta ja puudus kokkulepe naabritega (tl. 80), on korralduses välja toodud vaid asjaolud, et kõik see pidi teada olema juba maa omandamisel ja maatüki ostnud Nikolai Veresov pole varem metsamaad omanud ega metsamajandusega tegelenud ning ei nähtu, et maavanem oleks püüdnud kuidagi talle esitatud väiteid kontrollida. Haldusmenetluse seaduse § 6 kohaselt on menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolude väljaselgitamine haldusorgani otsene kohustus ning seejuures ei saa piirduda ainult menetlusosalise poolt esitatud tõenditega, vaid tuleb vajadusel neid ka oma algatusel koguda. Seda, et haldusmenetluse seaduse § 54 nõuetele vastava korralduse andmiseks on vaja kontrollida ja hinnata just taotleja väiteid, märkis ära ka Tartu Ringkonnakohus sama maatüki kohta 08.12.2006 antud korralduse nr. 1544 (tl. 20-21) õiguspärasuse kontrollimisel (tl.64-74). Eeltoodu kohaselt on kaebus osaliselt põhjendatud ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 1 alusel vaidlustatud korralduse tühistamise ja asja uuele läbivaatamisele kohustava ettekirjutuse tegemise osas rahuldada. Kuna Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 korralduse nr. 16 § 6 lg 1 osalise kohaldamata jätmise osas jääb kaebus rahuldamata, on G. A poolt riigilõivu ja õigusabi eest tasumisega kantud kokku 10 450 krooni suurune menetluskulu (tl. 10 ja 98-99) põhjendatud vaid kahe kolmandiku ehk 6967 krooni ulatuses. Ida-Viru maavanema peab selle summa kaebajale halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 2 kohaselt hüvitama, tema võimalikud kulud aga jäävad vastava nõude puudumise tõttu sama seadustiku § 93 lg 1 kohaselt enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.