3-08-1774/6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2008, Jõhvi 3-08-1774 O. B kaebus Ida Politseiprefektuuri ametnike tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks Kirjalik menetlus Resolutsioon 1.Jätta O. B kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 09.09.2008 esitas O. B Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-2) paludes põhiseaduse § 18 ja Euroopa Inimõiguste konventsiooni artikkel 3 tuginedes tunnustada, et kaks Ida Politseiprefektuuri ametnikku piinasid teda Narva arestimajas ajavahemikul 02.04.2007 kuni 16.04.
2. Vangistusseaduse § 12 lg 1 p. 2 ja 4, § 49, § 52, § 55 lg 1 ja 2, § 90 lg 4, § 93 lg 3 ja 5 viidates märkis kaebaja, et talle ei võimaldatud jalutuskäike ega ajalehti, hoiti aknata kambris koos varem karistatute ja alaealistega, kambris oli WC asemel auk põrandas, mustus, raske lõhn ja ammu oma ressursi ammendanud mööbel ning arestimajas puudus kvalifitseeritud meditsiiniabi osutav arst. Seejuures ta väitis, et ümbritsevast maailmast isoleerimine kutsus temas esile moraalsed kannatused, lisaks otsustasid arestimaja ülem ja kriminaalasja uurija kannatusi süvendada rikkudes tema suhtes tahtlikult vangistusseaduse nõudeid ning seoses kinnipidamistingimuste ja pidevate moraalsete kannatustega tekkisid tal väljakannatamatu peavalu ja vererõhu järsu muutumise. Ida Politseiprefektuuri kirjalikus vastustes (tl. 14-18) leiti, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Seejuures nõustuti, et arestimajas puudub jalutushoov ning kaebaja kambris pole ehitustehnilistel põhjustel akent, kuid märgiti, et vajalikud tingimused on seal tagatud päevavalguslampide, ventilatsiooni ja WC nurka eraldava eesriidega, olemas on ka juurdepääs ajalehtedele. Veel märgiti, et vangistusseaduse § 45 lg 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ja puhastama, eitati kaebaja julgeoleku ohtu seadmist ja meditsiinilise abi puudumist arestimajas ning selgitati, milliste taotlustega kaebaja on pöördunud. 1 1 KOHTU PÕHJENDUSED Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimist reguleerib vangistusseadus. O. B on oma kaebuses nimetanud terve rea selle seaduse rikkumist, mis pandi tema suhtes toime Narva arestimajas. Ida Politseiprefektuur on omaks võtnud vaid selle, et Narva arestimajas tõepoolest puudub jalutushoov ja kaebaja kambris ei ole akent, kuid eitab muid kaebuses loetletud rikkumisi (tl. 14-16). Õigus vähemalt ühe tunni pikkusele jalutuskäigule värskes õhus ja ajalehtede lugemisele on ette nähtud vangistusseaduse § 55 lg. 2 ja § 93 lg. 3 ning siseministri 08.01.2008 määrusega nr. 3 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirja” § 31 p 4 ja
3. Sama õigusakti § 10 lg 1 on loetletud kõik see, mis peab kuuluma kambri sisustusse ning kehtestatud, et pesemiskoha ja WC peab kinnipeetule selles tagama üksnes võimaluse korral. Mööbli ja WC seisukorra suhtes pole mingeid kohustuslikke tingimusi kehtestatud. Neid ei tulene ka kinnipeetava kambri suhtes esitatavaid üldisi nõudeid sätestavast vangistusseaduse § 45 lg
4. Kaebaja väidetega kooskõlas on üksnes nõue, et kambris peab olema aken. Eraldihoidmise printsiip on sätestatud vangistusseaduse § 12 lg 1 ja 5, § 90 lg 3 ja „Arestimaja sisekorraeeskirja“ §
5. Need kohustavad eraldi hoidma muuhulgas kinnipeetavaid ja vahistatuid, alaealisi ja täiskasvanuid, isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht ning ühes ja samas kriminaalasjas vahistatuid. Samas lubab aga seaduse § 12 lg 5 ka erandeid. Kohtutoimikusse esitatud Narva arestimaja korrapidamise ja vastuvõtmise raamatu väljavõtted (tl 22-36) kinnitavad, et kuigi enamuse kaebaja Narva arestimajas viibimise ajast oli see 55 isiku kinnipidamist võimaldav asutus (tl. 6) ülerahvastatud, hoiti teda kuuekohalises kambris koos vaid ühe või kahe isikuga. Kaebaja vastavad väited on üldsõnalised ning ta ei ole tõendanud, et oht tema elule või tervisele oli ka tegelikult olemas. Arstiabi korraldamist arestimajas reguleerib „Arestimaja sisekorraeeskirja“ §
6. Sätestatust ei tulene, et arestimajas peab tingimata olema meditsiinitöötaja ning ette on nähtud üksnes kinnipeetule esmaabi osutamise ravi tagamise ja kohustus. Narva arestimaja velskriraamatu väljavõtte (tl. 19-21) kohaselt ei olnud O. B kaebusi arestimajja saabumisel, kuid hiljem on ta kahel korral velskri vastuvõtul käinud, kurtnud valu südames ja hambas ning saanud vastavaid ravimeid. Mis puutub väitesse, et kambri seinad ja põrand olid mustad, siis paneb vangistusseaduse § 45 lg 2 kambri puhtuse eest hoolitsemise kohustuse eelkõige kinnipeetavale endale. O. B pole oma kaebuse nõuet sõnastanud halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg 1 p. 3 kohaselt, kuid tema väidetest võib järeldada soovi esitada tuvastamiskaebus. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 lubab esitada kaebust toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks vaid siis, kui kaebajal on selleks põhjendatud huvi. Sama seadustiku § 10 lg 3 kohustab kaebusesse märkima huvi põhjendused. O. B pole neid märkinud ja mingeid põhjendusi ei esitanud ta ka kohtu korduvate nõudmiste (tl. 12 ja 37) peale. Jalutamise võimaluse ja akna puudumisega on küll rikutud tema õigusaktidest tulenevaid õigusi, kuid tuvastamiskaebuse rahuldamiseks sellest üksi ei piisa ning vajalik on ka, et kaebaja huvi vastava asjaolu kindlakstegemise suhtes oleks põhjendatud. Kuna ta käesoleval ajal enam Narva arestimajas ei viibi, saab see tuleneda üksnes soovist ette valmistada mittevaralise kahju hüvitamise nõudega kaebust. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 9 lg.
7. Kehtestatu kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. O. B kaebuses on küll olemas viited ümbritsevast maailmast isoleerimise tõttu tekkinud moraalsetele kannatustele ja vabaduse võtmisega seotud kitsendustele, kuid tema vahi alla võtmine oli seotud konkreetse kriminaalasja menetlemisega (tl. 38-49). Kriminaalmenetluse seadustiku § 130 lg 1 kohaselt toimub selle tõkendi kohaldamine kohtumäärusega ning on sama seadustiku § 136 ja § 386 lg 1 kohaselt vaidlustatav ringkonnakohtus. Seaduseandja ei ole andnud halduskohtule õigust lahendada kriminaalasjas teostatud toimingute ja koostatud menetlusdokumentide peale 2 2 esitatud nõudeid. Seega on kaebuse väidetest tuletatav vaid väärikuse alandamisest või tervise kahjustamisest põhjustatud mittevaralise kahju võimalus. Eelnevalt tuvastatud jalutushoovi ja akna puudumisest tulenev õiguste rikkumine ei ole aga mittevaralise kahju hüvitamise küllaldased alused. Samuti poleks piisav WC kasutamisest põhjustatud ebamugavus, kulunud mööbel, väidetav ajalehtede puudumine ja teiste isikutega ühises kambris hoidmine. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks on vajalik ka kahju tekitaja süü ja põhjuslik seos kahju tekkimise ja seda põhjustanud õigusvastase tegevuse vahel. O. B puhul on neid aga pea võimatu tõendada, sest kohtule esitatu ei kinnita, et Narva arestimaja halb olukord oli loodud Ida Politseiprefektuuri süülise ja õigusevastase tegevuse tulemusel, just kaebaja tarbeks ja teenisid tema väärikuse alandamise või tervise halvendamise eesmärki. Tegelikult viitavad kaebusele lisatud õiguskantsleri arvamuses (tl. 4-9) välja toodud asjaolud selgelt et Eesti riigi majanduslik olukord pole seni võimaldanud luua arestimajades head eluolu ning neis viibivaid isikuid koheldakse ühtviisi halvasti. Lisaks tuleks arvestada veel ka sellega, et põhiseaduse § 25 tulenev õigus isikule õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele ei tähenda mittevaralise kahju tingimusteta ja ainult rahas hüvitamist. Seega oleks kaebuses esitatud väidetest tuleneda saav mittevaralise kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu ega saa seetõttu põhjendada ka tuvastamiskaebuse rahuldamiseks vajalikku huvi. Eeltoodust tulenevalt ei ole O. B kaebus põhjendatud ning tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja poolt riigilõivu tasumisega kantud 80 krooni suurune menetluskulu (tl. 3) jääb sama seadustiku § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Ida Politseiprefektuur oma kohtukulude nimekirja ja kuludokumente esitanud pole. Seega jäävad võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3 3