Obsah (8)

§ 1045§ 1044§ 101§ 115§ 128§ 139§ 127§ 134

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi 01.oktoober 2008 Kentmanni k

) § -le 1043 ning § 1045 lg 1 p-le 7. Viidatud õigusnormid kehtestavad teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isiku (kahju tekitaja) kohutuse hüvitada kahju, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on muu hulgas õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (

§ 1045

lg 1 p 7).

§ 1044

lg-te 2 ja 3 kohaselt saab lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, mis ei ole põhjustatud isiku surmast või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest, nõuda

1. peatükis sätestatud alusel (s.o lepinguvälisel alusel) üksnes juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse.
2. Poolte vahel oli töölepinguline võlasuhe. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja lõpetas töölepingu ebaseaduslikult. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust tõendab ka Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsiooni töövaidluskomisjoni 29.11.2007 otsus (tl 3 – 4). Hageja taotleb kostjalt välja mõista kahjuhüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega kostjale tekitatud mittevaralise kahju – tema reputatsiooni kahjustamise - eest. Seega tuleneb hageja nõue kostjapoolsest lepingurikkumisest. Hageja ei ole peale tööandja kohustuse täita töölepingut ja tööseadusi, viidanud mingile muule seadusest tulenevalt kohustusele, mida tööandja oleks rikkunud. 2
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Otsuste tehes kohus muu hulgas otsustab, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada (TsMS § 438 lg 1). Kohus leiab, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada lepinguliste kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätteid.

§ 101

lg 1 p 3 järgi juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist.

§ 115

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Tulenevalt

§ 128lg-st 1 võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi (

§ 128lg 5).

1. Kohus leiab, et hagejal mittevaralise kahju tekk e ei ole leidnud tõendamist. Hageja väidetel seisnes mittevaraline kahju tema hingelises valus ja kannatustes, mida ta pidi tundma seetõttu, et teda vallandati töölt töödistsipliini rikkumise tõttu. Vallandamine väidetavalt rikkus hageja varasema hea reputatsiooni. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hageja kui töötaja reputatsioon enne töölepingu lõpetamist oli normaalne, probleeme hageja töödistsipliiniga ja tööülesannete täitmisega varem ei olnud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks hageja reputatsiooni halvenemine. Hageja väited, et kostjaga töölepingu lõpetamise õigusliku formuleeringu tõttu keeldusid järgmised potentsiaalsed tööandjad, kelle juures hageja käis töövestlustel, temaga töölepingu sõlmimisest, on paljasõnalised. Kohus möönab, et tööotsijaga töölepingu sõlmimisest keeldumist ja selle põhjust on raske tõendada, kui tööandja ei ole keeldumist vormistatud kirjalikult. Hageja ei ole aga nimetanud ka ühtegi konkreetset tööandjat, kelle juures hageja väidetavalt töövestlusel käis.
2. Võttes arvesse, et hageja vabastati töölt 28.08.2007 ning juba 29.11.2007 töövaidluskomisjoni otsusega hageja ennistati tööle, on hageja väited tööotsimisest väheveenvad. Hageja ise selgitas kohtuistungil, et juba enne tema töölt vabastamist oli ta pöördunud konsultatsiooniks nii tööinspektori kui töövaidluskomisjoni poole ning sai sealt kinnitust oma õigustele. Hageja oli töölt vabastamise hetkeks ennast tööseadustega hästi kurssi viinud, teadis, et tööandja on kohustatud tema puhkusetasu maksmisega viivitamise aja eest pikendama puhkust ning maksma talle puhkusetasu. Seetõttu võis hageja kohtu hinnangul olla kindel töövaidluse positiivses lahenduses tema jaoks ning hageja väide, et ta oli sunnitud otsima uut töökohta, kuna ta ei osanud ette näha, millise otsuse töövaidluskomisjon tema kaebuse lahendamisel teeb, on paljasõnaline.
3. Varasema töölepingu lõpetamise aluse tõttu uue tööandja poolt töölepingu sõlmimisest keeldumisega kaasnevat sissetulekute kaotust on võimalik rahaliselt hinnata, sissetulekute kaotus on käsitatav varalise kahjuna saamata jäänud tulu näol. Hagejale on perioodil töölepingu lõpetamisest kuni tema tööle ennistamiseni saamata jäänud tulu töövaidluskomisjoni otsusega välja mõistetud ja kostja poolt on otsus täidetud. Sissetulekute kaotusega kaasnev võimalik stress ei ole kohtu arvates selline erakordne asjaolu, mis annaks alust eeldada lisaks varalisele kahjule ka mittevaralise kahju tekkimist. Lisaks on tööandja algatusel töötaja vabastamise puhuks töötajale ette nähtud sotsiaalsed tagatised (näiteks töötuskindlustuse hüvitis), mille eesmärk on võimaldada töökoha kaotamisel vähemalt minimaalset toimetulekut ning seega leevendada ka töökoha kaotusega paratamatult kaasnevat stressi. Kohus leiab, et hageja poolt nimetatud üldteadaolevad töölepingu lõpetamisega kaasnev stress ja ebakindlus homse päeva ees ning võlgnevuste tekk e ei ole käsitatavad hageja hingeliste kannatuste ega valuna. Hagejal hingeliste kannatuste ja valu tekkimist ei tõenda ka hageja poolt viidatud enesetapukatsete statistika olemasolu. Hageja hingeliste kannatuste või valuna ei saa käsitada ka tema vanemate või teiste pereliikmete või võimalikku muret hageja käekäigu pärast. Hageja väidetav, töölepingu lõpetamise alusest tulenev maine langus pereliikmete või tuttavate seas ei ole usutav. Kohtuistungil hageja kohtu küsimustele vaatamata ei konkretiseerinud, milles seisnes 3 ebameeldiv olukord vanemate ja tuttavate ees, millesse hageja vallandamise tõttu väidetavalt sattus.
4. Hageja nimetab stressi allikana ka asjaolu, et pidi enne töölepingu lõpetamist ootama tööandja otsust puhkuse pikendamise kohta, puhkuseraha talle õigeaegselt makstud ei olnud ning hageja ei saanud puhata. Vaidlusega väidetavalt kaasnenud stressisituatsioon ei ole ohtu hinnangul käsitatav hingelise valu ja kannatustena. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja jäi puhkusele 18.07.2007 ning talle maksti puhkusetasu 22 päeva eest. Hageja leidis, et tal oli õigus 35 puhkusepäevale, ta nõudis tööandjale 03.07.2007 esitatud avalduses puhkuseraha väljamaksmisega viivitamise aja eest puhkuse pikendamist. Hageja kohtuistungil kinnitas, et puhkuse pikendamiseks oli tema arvates vajalik tööandja otsustus ning hageja ei saanud ise puhkust pikendada. Hageja on seisukohal, et tema kuni 28.08.2007 töölt eemal viibimist ei saa käsitada pikenenud puhkusena ning hageja on selles osas töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustanud. Kohus leiab, et kui hageja leidis, et puhkuse pikendamiseks on vajalik tööandja otsustus ning tööandja mõistliku aja jooksul sellist otsust ei teinud ega maksnud välja ka puuduvat puhkuseraha, oli hagejal võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda töövaidluskomisjoni. Tööandjale 03.07.2007 avalduse esitamisest kuni töölt 28.08.2007 vabastamiseni möödunud peaaegu 2 kuu jooksul hageja seda ei teinud, hageja väited komisjoni pöördumise kavatsusest on paljasõnalised. Hageja kohtuistungil antud seletusest nähtub, et hageja on võimeline enda õiguste eest seisma. Hageja seletas ka, et talle on tavaks vaielda, kuni selleks on alust. Sellest kohus järeldab, et tekkinud konfliktsituatsioon ei olnud hageja jaoks midagi nii erakordset, et võiks eeldada mittevaralise kahju tekkimist. Mingeid tõendeid ega põhistusi hageja esitanud ei ole. Mittevaralise kahju tekkimist ei saa järeldada ka sellest, et hageja väidetavalt ei ole varem vaidlusi pidanud tööandjaga. Töövaidluskomisjon on lugenud, et hageja puhkus pikenes kuni 28.08.2008 ning mõistis kostjalt vastavalt välja puhkusetasu. Kohus leiab, et see on hageja õiguste kaitseks kohane ja piisav vahend. Lisaks kohus leiab, et hageja ei teinud omalt poolt kõike, et puhkuse pikendamisega seoses väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju tekkimise ohtu vältida või võimaliku kahju suurust vähendada. Tulenevalt

§ 139

lg-st 2 on kahjuhüvitise vähendamise aluseks asjaolu, et kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu ebatavaliselt suure kahju tekkimise ohule juhtimata või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata to gu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja õigusi oli ebaseadusliku vallandamisega rikutud. Kohus leiab aga, et hageja õigused on piisavalt tagatud töölepingu seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditega. Hageja on kasutanud õigust vaidlustada töölt vabastamine töövaidluskomisjonis ning taotlenud enda tööle ennistamist. Töövaidluskomisjoni otsusega on hageja rikutud õigused taastatud. Hageja ise kohtuistungil kinnitas, et tema reputatsioon oli rikutud töölepingu 28.08.2007 lõpetamisest kuni töövaidluskomisjoni otsuseni 29.11.2007.a., s.o. kolme kuu vältel. Seega hageja ise kinnitas, et tööseadustes ettenähtud õiguskaitsevahendid – tööle ennistamine ning töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest alates kuni tööle ennistamise otsuse tegemiseni keskmise palga väljamõistmine - olid piisavad hageja rikutud õiguste taastamiseks.
2. Kuna kohus hagejal kahju tekkimist ei tuvastanud, puudub vajadus hinnata põhjuslikku seose olemasolu kahju tekkimise ja kostja käitumise vahel ning analüüsida kostja süüd. Kohus märgib vaid järgmist.

§ 127

lg 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 134

lg 1 järgi võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt 4 lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Hageja sõnul teatas ta võimalikele uutele tööandjatele oma töölepingu lõpetamise käskkirja sisu ise, sest ei pidanud õigeks seda varjata. Tööraamatusse töölepingu lõpetamise õiguslikku alust ei märgita, samuti ei ole töötajal kohustust esitada järgmisele tööandjale eelmises töökohas lepingu lõpetamise alust. Seega juhul, kui töölepingu lõpetamisega kaasnenuks hageja reputatsiooni langus, on hageja selle ise põhjustanud. Kohtul ei ole alust kahelda kostja ütlustes, et kostja kellelgi hagejaga töölepingu lõpetamisest ei teatanud. Seega isegi juhul, kui hagejale mittevaraline kahju tekkis, ei ole oleks kostjal tõenäoliselt selle hüvitamise kohustust. 11. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Heli Käpp Kohtunik 5