TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-250 Otsuse kuupäev 28.04.2006 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi XXX OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informats

§ 44

lg 2 kohaselt kehtestab põllumajandusminister maaelu arengu toetuse taotlemise ja toetuse menetlemise täpsema korra, taotluse vormi, toetuse vähendamise alused ja eraldi määrad iga toetusliigi kohta ning taotluse rahuldamata jätmise alused.

§ 43

lg 2 kohaselt võib põllumajandusminister kehtestada maaelu arengu toetuse saamiseks täpsemad nõuded taotleja ja kavandatava tegevuse kohta ning nende piirkondade loetelu, kus maaelu arengu toetust antakse. Nimetatud nõuded võib kehtestada eraldi iga toetuse liigi kohta. Põllumajandusministri 20.04.2004.a. määrus nr. 51 preambulas nähtuvalt on Põllumajandusministri määrus nr. 51 koos määruse muudatustega kehtestatud „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse“ § 43 lg 2 ja § 44 lg 2 alusel ning kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu määruse 1257/1999/EÜ Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuste kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtestamise tunnistamise kohta Art. 44 lg 2 alusel heaks kiidetud Eesti maaelu arengukavaga 2004-2006, seega on põllumajandusministri määrusel olemas vastav delegatsiooninorm. Juhindudes Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 42 lg 2 kohaselt otsustab põllumajandusminister millist liiki maaelu arengu toetust eelarveaastal antakse ning millist liiki tegevusi eelarveaastal toetatakse, seega on põllumajandusminister pädev andma määrusi ja määruse norme muutma , seega põllumajandusministri määrusega nr. 43 /21.04.2005 (jõustunud 01.05.05) kehtestatud Määruse nr. 51 § 82 lõikega 7 täiendamine, millega muutis põllumajandusminister toetuse maksmise korda, ei saa lugeda kaebaja õigusi kitsendavaks, kuigi see muutis kaebaja nõuded mittevastavaks toetuse saamiseks.

§ 42

lg 3 kohaselt toetuse saamise õigust ei teki, kui selle tegevuse toetamist pole eelarveaastas ette nähtud. Kaebaja oli pindalatoetuse taotluse esitamise ajal, so. 27.05.2005, teadlik Määruse nr. 51 § 82 lg 7 olemasolust (kehtis alates 01.05.2005) ning seega ei saa rikkuda määruse muudatusega kaebaja suhtes õiguspärast ootust saada pindalatoetust. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et keelatud oleks mistahes seaduse või määruse muudatus, kuid üldreeglina ei tohi sellel olla tagasiulatuvat jõudu. PRIA on Määruse nr. 51 sätteid jälginud ja täitnud selle kehtivuse ajal ning lähtunud õigesti kaebaja taotluse mitterahuldamisel asjaolust, et kaebaja ei vastanud Määruse nr. 51 § 82 lg 7 nõudele – kaebaja ei olnud

1. aastal taotlenud keskkonnasõbraliku tootmise toetust ning tal ei olnud alanud vastavat kohustust. Seega
2. aastal ei anta põllumajanduslikku keskkonnatoetust uutele taotlejatele, kellel ei ole kehtivat keskkonnasõbraliku tootmise kohustust
3. aastast. Vastavalt eelarve võimalustele ei ole riigil olnud võimalik toetada uusi taotlejaid, kuid võimaldatud on määrata toetust nendele, kellel on vähemalt üks põld põllumassiivil, mis tervikuna asub Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr. 615 määratletud NATURA2000 võrgustiku alal ning kui taotleja
4. aastal on taotlenud „Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse“ alusel pindalapõhist toetust. Põhiseaduse § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Samas, kohtuliku kontrolli tulemusena, ei ole kaebaja suhtes rikutud ka proportsionaalsuse , õiguspärase ootuse ega võrdse kohtlemise põhimõtet. Proportsionaalsus tähendab, et rakendatav abinõu peab olema kohene ja vajalik eesmärkide saavutamiseks. Kohus on seisukohal, et Määruse nr. 51 § 82 lg 7 lisamine on tingitud vastavalt vajadusele paigutada ümber rahalised vahendid. Taotlejatele, kellel oli vastav kehtiv kohustus juba olemas ning kes kohustust nõuetekohaselt täitsid ning kellele oli 2004.aastal toetus määratud, tuleb riigil kindlustada ka edaspidine toetuse saamise võimalus järgnevaks perioodiks ( neljaks aastaks) . Uute ,
5. aasta taotlejate taotlused , on jäetud rahuldamata, kuna seda on tinginud uued asjaolud. Määruse nr. 51 § 82 lg 7 kehtestamine ei ole rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi kaebaja suhtes, sest võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega oleks kaebaja suhtes tegemist, kui teda ei koheldaks ühetaoliselt kõigi teistega ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Antud asjas ei ole tuvastatud Põhiseaduslikku riivet kaebaja suhtes ning Määruse § 51 § 82 lg 7 kohaldamata jätmiseks ja põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks saatmiseks puudub alus. Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata, lähtudes HKMS § 25 lg 1 ja § 26 lg 1 p.
6. Kohtukulud jäävad poolte kanda. Kohtunik Mare Priks