3-08-26/9

3-08-26 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus,

1. augustil 2009.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja, L. R`e esindaja vandeadvokaat Viive Kaur`i vastustaja, Tallinna Linnavalitsuse esindaja Madis Eichler`i osavõtul arutas avalikul kohtuistungil
2. augustil 2009.a. Tallinnas L. R tühistamiskaebust Tallinna Linnavalitsuse 31.10.2007.a. korraldusele nr 1869-k „Endise kinnistu nr 2498 maa tagastamise menetluse lõpetamine ja kompenseerimise menetluse mittealustamine“ koos taotlusega teha ettekirjutus õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu nr 2498 tagastamise menetluse jätkamiseks. Vaidlustatud korraldusega lõpetati Nõmme linnaosas, Männiku tee 43, endise aadressiga Männiku tee 41/43, endisel kinnistul nr 2498 asunud 3413 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse ½ mõttelises osas ega alustatud mittekompenseerimise menetlust ( p 1), kuna õigustatud subjekti V. R pärandi avamise järel
3. juunil 1992 ei esitatud pärimisõiguse tunnistust Tallinna Linnavalitsusele tähtaegselt. Korralduse õiguslike alustena on märgitud Maareformi seaduse (MaaRS) § 192 lg 3, Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26, Pärimisseaduse (PärS) § 3 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra“ (Kord) p-le
4. MaaRS § 192 („Nõudeõiguse pärimine“) lg 3 järgi nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. See säte kehtestati maareformi seaduse muudatustega ning kehtib alates 27.11.
5. Maareformi seaduse muutmise seaduse (Riigikogu 26.10.2005 seadus) rakendussätte § 26 kohaselt, „kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata“. Korra p 342 sätestas: „Kui õigustatud subjekt on vara tagastamise otsustamise ajaks surnud, otsustatakse vara tagastada isikule, kes on vara tagastamise nõudeõiguse pärinud. Selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notariaalselt väljastatud pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri.“ PärS § 3 lg 1 sätestab, et pärand avaneb isiku surma korral. Kaebuse kohaselt ei ole MaaRS § 192 lg 3 konkreetsel juhul kohaldatav. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitas kaebaja ema V. R avalduse õigusaktides ettenähtud korras, viisil ja tähtajal. Seda kinnitab Tallinna Linnavarade Amet oma kirjas 30.12.1991.a. nr 341-12/223, milles ühtlasi informeerib, et avalduse läbivaatamise käigust ja tulemustest avaldajale teatatakse. Endisel kinnistul asus 2 elamut; ehitiste ja krundi suhtes ½ mõttelises osas oli õigustatud subjektiks tunnistatud V. P ning moodustatud eraldi maaüksus aadressiga Männiku tee
6. Kinnistul asuva teise ehitise aadressiga Männiku tee 43 omanikeks olid V. R ja L. V võrdsetes mõttelistes osades (ehitis omandati kinke teel 13.03.1969.a.). L. V suri 18.07.1994.a., avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ta esitanud ei olnud. V. R pärand avanes 12.06.
7. Endisel kinnistul nr 2498 asunud ½ mõttelises osas ehitistest ja krundist suurusega 3413 m2 tunnistati V. R õigustatud subjektiks ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 30.09.1996.a otsusega nr
8. Pärimisõiguse tunnistus anti L. Rele välja 18.09.
9. Vastavalt pärimisõiguse tunnistuse p-le 2 päris L. R ka ½ mõttelise osa nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud krundile, end. kinnistu nr 2498, pindalaga 3413 m2, asukohaga Männiku tee 41/
10. Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 sätestab, et juhuks, kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist (s. 27.11.2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates, seega hiljemalt 26.08.2006.a. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Maa tagastamise toimikust ühegi teate saatmist ei nähtu, v.a. haldusorgani kinnitus 30.12.1991.a., et avalduse läbivaatamise käigust avaldajat teavitatakse. Miski ei takistanud kohalikku omavalitsust hea halduse tava põhimõtteid järgida ja teavitada pärima õigustatud isikut vajadusest teostada menetlustoiminguid vastavaks tähtajaks. Kaebaja märgib, et korduvalt ja üksikasjalikult erinevate meediakanalite vahenduselt selgitati avalikkusele üksnes Omandireformi aluste seaduse ja Maareformi seaduse kõige esimesi redaktsioone. Seaduse muutmise seaduse vastuvõtmisel ja jõustamisel ligikaudu 15 aasta vältel ja seadustesse tehtud paranduste ja täpsustuste osas üldsuse informeerimist samal viisil ja mahus ei ole kunagi toimunud (erandiks vaid EVP-de kasutamise lõppemise tähtajad). 2 Samas Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 ei sisaldu isegi mitte Maareformi seaduses olles vaid Maareformi seaduse muutmise seaduse üheks rakendussätteks. HMS § 36 lg 1 kohaselt selgitab haldusorgan menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule muu hulgas ka seda, millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. Kui haldusorganile on selgunud, et haldusmenetluses taotluse esitanud isik on surnud, tuleb ära oodata õigusjärglase menetlusse astumine ja teatada võimalikult uuele menetlusosalisele tähtaegadest, milliste mittejärgimine toob kaasa vastavad õiguslikud tagajärjed. Vastustaja eelnimetatut järginud ei ole. MaaRS § 192 lg 3 ja Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 on sätted, millega on kehtestatud põhimõtteliselt (ehkki lähtudes erinevatest asjaoludest) menetlustähtaeg maareformi läbiviimise menetluses, so tähtaeg millal maa tagastamise menetlus tuleb lugeda lõppenuks. Kaebaja on seisukohal, et isegi juhul, kui Tallinna Maa-amet asus seisukohale, et MaaRS § 191 lg 3 ja Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 on kohaldatavad ning käsitletav paragrahv ei ole vastuolus Põhiseadusega, siis ei välista ükski õigusakt haldusorgani õigust ja võimalust haldustoimingu tegemise tähtaega ennistada. Seejuures peab kohaldama kaalutlusõigust. Kohtuistungil kaebaja esindaja täpsustas, et Maareformi seadus ega ka Maareformi muutmise seaduse ei sätesta tähtaja ennistamise keeldu; Riigikohtu lahendist 3-41-1-03 selgub, et Maareformi seaduse kohaldamisel on haldusmenetluse sätete kohaldamine võimalik ning Tallinna Halduskohtu praktikas seda rakendatakse (3-08-2187). Kaebaja päris nõudeõiguse tervikuna, tema omandis on elamu talle kuuluva nõudeõiguse alusel tagastataval maal ja peale kaebaja ei ole ühtegi puudutatud ega huvitatud isikut, kelle huvid ja õigused oleksid rikutud või riivatud kaebajale endise kinnistu nr 2598 ½ mõttelise osa tagastamisega (Männiku tee 43). Vaidlust ei tohiks olla, et igasugune avalik huvi konkreetse kinnistu osas riigil ja kohalikul omavalitsusel puudub. Haldusorgan ei teavitanud kaebajat käsitletavast tähtajast. Kui kaebaja oleks olnud teadlik või kui ta oleks pidanud olema teadlik käsitletava menetlustoimingu tähtajast, siis oleks tal olnud ehk võimalik esitada pärimisõiguse tunnistus (koos lepinguga kaasomandi lõpetamises) kohalikule omavalitsusel tähtaegselt või esitada avaldus menetlustoimingu tähtaja ennistamiseks. Kaebaja märgib, et MaaRS § 192 lg 3 ja Maareformi muutmise seaduse § 26 on vastuolus Põhiseadusega ning viidatud sätted tuleb jätta kohaldamata. Maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjast nähtub: „Eelnõu §-s 8 on sõnastatud ettepanek määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud tagajärjed. Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalust asjakohaste menetlustoimingute tegemiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuks. Selline, võib olla suhteliselt jõuline lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele. 3 Avaldaja arvates riigi huvi, et kogu maa saaks võimalikult kiiresti reformitud, ei ole piisavalt kaalukas, õigustamaks olulist omandiõiguse rikkumist. Tegemist on vaid näiliselt sobiva vahendiga maareformi kiirendamiseks ja samas aga muudab see võimatuks maareformi ühe eesmärgi saavutamise – tagada hoone ja maatüki omaniku ühtimine. Ei saa pidada mõõdukaks ja põhiõigusi mitteriivavaks abinõu, kui isik jäetakse ilma omandiõigusest maale ainuüksi tulenevalt vaid sellest, et vältida riikliku reformi venimist. MaaRS § 192 lg 3 ja Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 tulenev riive ei ole proportsionaalne ning on seetõttu põhiseadusega vastuolus. Kaebajal on otsene huvi saada talle kuuluva maa tagastamise nõudeõiguse alusel ka maa omanikuks, kusjuures selle maaüksuse omanikuks, millel asub kaebajale kuuluv ehitis. Erinevalt kaebajast puudub riigil otsene huvi saada maaomanikuks maaüksusele suurusega 1706,5 m2, millel asub teise isiku omandis olev üheperekonnaelamu. Samas toob hoonestusõiguse seadmine riigile kaasa kulusid. Hoonestusõiguse seadmine oleks asjakohane juhul, kui elamu omanik seda ise soovib või kui ta keeldub õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest. Avaldaja arvates jätkub maareform vaatamata MaaRS § 192 lõikes 3 ja Maareformi seaduse muutmise seaduse §-s 26 sätestatule veel pikka aega. Seda ka põhjusel, et maareformi seaduse muudatusega §-s 191 („Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine“), laiendati tunduvalt võrreldes varasemaga isikute ringi, kellele on õigustatud subjektil õigus nõudeõigus loovutada. Samas maa nõudeõiguse loovutamise tähtaega sätestatud ei ole. Kaebajale aga keeldutakse maad tagastamast viitega pärimisõiguse tunnistuse tähtajaks esitamata jätmisele, samas kui õigustatud subjektile on antud piiramatult aega maa nõudeõiguse loovutamiseks sisuliselt suvalisele isikule (MaaRS § 191 lg 1 p 5 järgi igale Eesti kodanikule). Ehkki põhjendatuna ühe ja sama eesmärgiga – kiirendada maareformi läbiviimist – on erinevaid isikuid ebavõrdselt koheldud. Kohtuistungil jõudis avaldaja esindaja järeldusele, et küsimus Maareformi seaduse ja Maareformi seaduse muutmise seaduse vastavate sätete võimalikust põhiseadusevastasusest ei ole enam aktuaalne kuivõrd tegemist on vastustaja minetustega seaduse tõlgendamisel ja rakendamisel mida on kinnitanud kohtupraktika, mitte seaduse vastuolus Põhiseadusega. 05.08.20090 esitatud kohtukõne teesides tõi kaebaja esindaja välja järgmist: Maa tagastamise menetlusele laienevad Omandireformi aluste seaduses (ORAS) sisalduvad üldnormid; ORAS § 12 lg 7 näeb ette, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluses vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Õigustatud subjekti kohustusi täpsustavad Korra p 56 sätted, mille lõike 5 kohaselt teatab kohalik omavalitsus tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatus subjektile kirjalikult. Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt Korra p 49 viimasest lausest. Käesolevas asjas ei ole vastustaja teatanud õigustatud subjektile ega eeldatavale pärijale kirjalikult toimingute tegemise vajadusest ega andunud selleks tähtaega. Seega ei saa olla ka 4 põhjendatud tagastamistaotluse lõpetamise põhjused, et kaebuse esitaja ei esitanud tähtaegselt maa tagastamise nõudeõiguse pärimistunnistust. Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid seda tuleb tõlgendada koos sätte eesmärgiga. Selliseks eesmärgiks ei saa olla Pärimisseadusega kooskõlas pärandavara vastu võtnud isikule maa tagastamise välistamine põhjusel, et ta ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Kohtud on asunud seisukohale, et Maareformi seaduse muutmise seaduse eesmärgiks on siiski eelkõige nõudeõiguse pärijate poolt pärandavara vastuvõtmise kindlakstegemine. Maareformi seaduse muutmise seaduse §-s 26 sätestatud tähtaeg ei ole õigust lõpetava vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Normi eesmärgiks on maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte aga välistada nõudeõiguse pärijate õigust pärandajale tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva maa tagastamiseks. Vastustaja, olles tõlgendanud Maareformi seaduse muutmise seaduse §-i 26 (samuti MaaRS § 192 lg 3) kitsendavalt, on jätnud teostamata kaalutlusõiguse menetlustähtaja ennistamiseks, mis toob kaasa haldusakti õigusvastasuse. Riigikohtu lahendi 3-4-1-1-03 p 18 kohaselt on Haldusmenetluse seaduse sätted kohaldatavad ka omandi(maa)reformi asjades. HMS § 34 lg 5 kohaselt võib seaduses ette näha juhud, millal ei saa menetlustähtaega ennistada. Maareformi seaduse muutmise seadus ja Maareformi seadus selliseid keelde ette ei näe. Tallinna Linnavalitsus esitab järgmise seisukoha. Tulenevalt Pärimisseaduse §-st 118 on pärandvara vastuvõtmiseks üldjuhul aega 10 aastat, kuid MaaRS § § 192 lg 3 kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõigust pärinud isik esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta üheks kuu jooksul pärandi avanemisest arvates. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, siis tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Kui pärand on avanenud enne Maareformi seaduse muutmise seaduse jõustumist (27.11.2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isiku või nõudeõiguse pärinud isiku ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta vastavalt seaduse §-le 26 selle esitama üheksa kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates. V. Re pärija L. R ei esitanud tähtajaks nimetatud tunnistust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) on haldusakti õiguspärane, kui selle on andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, kui see on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud korraldus vastab nendele nõuetele, olles antud pädeva organi poolt kookõlas kehtiva seadusega ja vorminõuetega menetlusnorme rikkumata. Kaebaja etteheide selle kohta, et teda ei teavitatud seadusemuudatusega kehtestatud uuest pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtajast, ei ole asjakohane. Põhiseaduse § 3 sätestab, et täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused; MaaRS § 192 lg 3 ja Maareformi seaduse muutmise seadus on avaldatud ja seega kõigile täitmiseks kohustuslikud. Seaduse mittetundmine ei vabasta kohustusest seadust täita. 5 Vaidlust ei ole, et L. R esitas pärimisõiguse tunnistuse aastase hilinemisega ning seega on vaidlustatud korraldus õiguspärane. Kohtuistungil täiendas vastustaja oma seletust, märkides et isik peab vastavas menetluses ka ise aktiivne olema kuid L. R seda nõuet ei täitnud. Samas, kui kaebaja leiab, et vaidlustatud korralduse andmise aluseks olevad sätted on Põhiseadusega vastuolus, on kaebajal õigus taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Tallinna Linnavalitsus ei vaidle taotlusele kontrollida kohtumenetluse käigus Maareformi muutmise seaduse § 26 ja MaaRS § 192 lg 3 sätete kooskõla põhiseadusega. Kohtu seisukoht ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 30.09.1996.a. otsusega 7937 loeti Tallinnas, Männiku tee 41/43, endisel kinnistul nr 2498 asunud ½ mõttelist osa ehitisest ja krunt suurusega 3413 m2 omandireformi objektiks ja tunnistati nimetatud krundi suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ½ mõttelistes osades V. P ja V. R (tl 16). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitas kaebaja ema V. R avalduse õigusaktides ettenähtud korras, viisil ja tähtajal. Seda kinnitab Tallinna Linnavarade Amet oma kirjas 30.12.1991.a. nr 341-12/223, ühtlasi informeerides, et avalduse läbivaatamise käigust ja tulemustest teatatakse (tl 15). 02.11.2007 koostatud kirjaga teataski vastustaja L. Rele endise kinnistu nr 2498 tagastamise menetluse lõpetamisest ja kompenseerimise menetluse mittealustamisest vastavalt linnavalitsuse 31.10.2007 korraldusele nr 1869-k (lk 14). Korralduse järgi lõpetati tagastamise menetlus ja kompenseerimise menetlust ei alustatud „kuna õigustatud subjekti V. Re pärandi avanemise järel
11. juunil 1992 ei esitatud pärimisõiguse tunnistust Tallinna Linnavalitsusele tähtaegselt”. Vastava tähtaja sätestas Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26, mille kohaselt juhul, kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist (s. o 27.11.2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõigust pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul selle seaduse jõustumisest arvates, s. o hiljemalt 26.08.2006.a. Haldusorgan avaldajat seadusemuudatusest ja selles fikseeritud kohustusest esitada vajalik dokument üheksa kuu jooksul ei teavitanud. Kaebuses halduskohtule märgitakse, et „kui kaebaja oleks olnud teadlik või kui ta oleks pidanud olema teadlik käsitletava menetlustoimingu tähtajast, siis oleks tal olnud ehk võimalik esitada pärimisõiguse tunnistus (koos lepinguga kaasomandi lõpetamise) kohalikule omavalitsusele tähtaegselt või esitada avaldus menetlustoimingu tähtaja ennistamiseks”. Vastustaja seisukoht antud vaidluses on, et avaldatud seaduse mittetundmine ei vabastanud omandireformi õigustatud subjekti kohustusest seadust täita, millest järelduvalt ka kaevatud korraldus on õiguspärane. Analüüsides linnavalitsuse sellise vaatenurga põhjendatust tuleb esiteks osundada, et see algselt Rooma õiguses leidunud põhimõte ignorantia iuris neminem excusat ja nüüd kriminaalõiguse valdkonnast laenatud ning käesolevas vaidluses modifitseeritud kujul rakendatud printsiip ei oma isegi karistusõiguse valdkonnas kaasajal enam absoluutset kaalu. Lahendis nr 3-1-1-86-97 leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et asjas ei esine ühtegi 6 tõendit, millest järelduks, et kinnipeetavaid teavitati seadusest, millega alkoholi tarvitamine vanglas muutus kriminaalkorras karistatavaks teoks, enne selle jõustumist. Eeltoodud põhjusel jättis Riigikohus isikut õigeksmõistva otsuse muutmata. Juba eelnevast tuleneb, et vastustaja mõtteviis, mille järgi isikut koormava haldusakti andmiseks on täiesti piisav, kui tuvastada suhet reguleeriva normi vastuvõtmine, avaldamine ning kehtestatud eeskirja mittejärgiv käitumine, ei pruugi olla kooskõlas hea halduse põhimõtetega. Isiku õigus heale haldusele tuleneb Põhiseaduse §-st 14, olles üks põhiõigustest. Hea halduse printsiip hõlmab muuhulgas ka selliseid antud asjas olulisi elemente nagu isikute kaasamine ja ärakuulamine, abivalmidus, avaliku võimu tegevuse läbipaistvus jne (3-4-1-1-03). Tunnustamist on leidnud, et sõltumata menetluse lõpptulemusest ei saa tegemist olla hea haldusega, kui asutus ei suhtle otsuse tegemisel asjaosalistega (EL põhiõiguste harta art 41 lg 2 p 1) (3-3-1-70-03, p 19; 3-3-1-1-04, p 20). Haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu mitte üksnes formaalselt aktide andmiseks vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et ka õigusalaste teadmisteta ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline (3-3-1-90-04). „Hea halduse põhimõtted eeldavad … seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (3-3-1-102-06, p 21). Seega ainuüksi hea halduse põhimõttest lähtuvalt lasus Tallinna Linnavalitusel kohustus realiseerida oma 30.12.1991.a. kirjas lubatu – informeerida õigustatud subjekti avalduse läbivaatamise käigust ning selgitada talle muutusi õiguslikus olustikus esitamisele kuuluvate dokumentide sisu ja tähtaja osas. Kõrvuti õiguse printsiibiga on haldusorgani samasugune kohustus fikseeritud ka konkreetsel normitasandil. Nii sätestab ORAS §
12. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine lõikes 7, et „kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamisemenetlus lõpetatakse“. ORASe § 17 lg 2 alusel antud ja selle norme täpsustava Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” p-i 56 lõige 5 näeb ette, et: „Kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos käesolevas korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. ...” Seetõttu peab õigustatud subjekti eeldatavale pärijale alati kirjalikult olema teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha ning seda kohustustust Tallinna Linnavalitsus täitnud ei ole. Kohalik omavalitus, eirates hea halduse põhimõtet, ORAS § 12 lõikes 7 ja Korra p 56 lõikes 5 sätestatut, pole omandireformi õigustatud subjektist menetlusosalisega piisavalt suhelnud, teda nõustanud ega andnud tähtaega vajalike toimingute tegemiseks, mistõttu on korraldus nr 1869-k õigusvastane ning tuleb tühistada. Kuivõrd MaaRS § 192 lg 3 näol pole tegemist HMS §-s 34 lg 5 viidatud imperatiivse normiga mis keelaks möödalastud tähtaja ennistamise saab kohalik omavalitsus asja uuel läbivaatamisel hinnata oma õiguslike möödalaskmiste tagajärgi õigusvastaselt võõrandatud maa L. Rele tagastamise menetluses ning teha uue otsuse arvestades kohtuotsuses toodud asjaolusid. 7 HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades asja keerukust ja mahtu (kaebus 9 lehekülge + lisad 22 lehekülge + teesid 3 leheküljel + kohtuistungi kestus 1 tund) tuleb kulusid summas 14 461.25 krooni (sealhulgas tasutud riigilõiv 80 krooni) pidada vajalikeks ning põhjendatuteks. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s:
13. Rahuldada L. R kaebus ja tühistada Tallinna Linnavalitsuse 31.10.2007 korraldus nr 1869-k „Endise kinnistu nr 2498 maa tagastamise menetluse lõpetamine ja kompenseerimise menetluse mittealustamine”.
14. Kohustada Tallinna Linnavalitsust jätkama Nõmme linnaosas, Männiku tee 43 (endise aadressiga Männiku tee 41/43) endisel kinnistul nr 2498 asuva 3413 m2 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust L. R puudutavas osas.
15. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt L. R kasuks välja kantud menetluskulud summas 14 461 (neliteist tuhat nelisada kuuskümmend üks) krooni ja 25 senti. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 8